Fakit, naine, kui sa ise ei tee, siis teen mina!

Ma olen siin vingunud selle üle kui paks ma olen. Oma arvamust ei ole ma muutnud, olen jätkuvalt paks, aga  sellel blogis vingumisel on ka üks miinuspool. Võib juhtuda, et keegi loeb seda ja kirjutab, et fakit, naine, tee siis midagi, ja kui sa ise ei tee, siis teen mina sinuga midagi (ei kirjutanud ta muidugi päris nii, see on minupoolne kirjanduslik liialdus). Kõlab nagu ähvardus. No eks ta natuke nagu oli ka.

Ühesõnaga kirjutas mulle üks tüdruk, et vot tema on nõus mind vormi ajama. Jutuks hea küll ja nii me siin kommentaarides muudkui lubadusi andsime, kuni ühel hetkel läks ikka asi konkreetse plaanini ja esmaspäeval (vana hea klassikaline päev alustamiseks!) pidime Kardriorus esimese trenni tegema. Esmaspäeval lasin ta üle (vana hea klassikaline päev ülelaskmiseks!), aga täna enam südametunnistus ei lubanud. Jäin lihtsalt 15 minutit hiljaks. Õnneks ta ei olnud alla andnud. Tegime sooja, läksime jooksma-kõndima, tegime mõned jõuharjutused ja oligi tehtud. Ma ju tean ise ka, et tegelikult mulle meeldib, aga see kättevõtmine on nii keeruline. Pärast on hea tunne. Umbes nagu tööl käimine. Hommikul üldse ei viitsi minna, aga tööl olla on hea tunne.  Kõige frustreerivam (peale selle of koors, et ma näen alati trenni tehes välja nagu kohmetu karupoeg) on trenni juures tegelikult see, et see on nii paganama teostatav. Miks ma seda siis ei tee?

Ma nüüd loodan, et mu tore treener võtab oma missiooni tõsiselt ja ei lase mul looderdada ning, et mina ise võtan asja nii palju tõsiselt, et nendel päevadel kui ma temaga Kadriorus jooksmas ei käi, võtan ma end kokku ning teen midagi ise kodus. Üks teine sõbranna soovitas mulle Fitnessblenderit – YouTube´is olla erinevaid tasuta videosid, mis kodus tegemiseks sobivad. Lisaks pidi kodulehel saama kokku panna kava, mis sobib. Nagu te aru olete saanud, siis ma ei ole jõudnud seda veel katsetada (esmaspäeval alustan!), aga nüüd lihtsalt pean järele proovima.

Peale trenni jooksin kiiruga poest läbi, et kodustele süüa kaasa osta. Parkisin auto ära, lippasin poodi, tulin tagasi ja….avastasin oma auto risti keset sõiduteed. Autol keerasin süüte välja ja võtsin isegi võtmed kenasti kaasa, aga kas ma käigukangi “drive” pealt “parkingule” panin? Muidugi ei. #eveliisigajuhtub.

Ma pean need pildistamise jaoks mõeldud kaardid endale vist käekotti pistma, sest näha on – olukord, kus Eveliisiga juhtub, ei hüüa tulles.

 

Mis on õnn?

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus. 

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)! 

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas! 

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et…

Nii vastasin ma küsimusele,mis on õnn, üheksa aastat tagasi. Kui minult täna küsida, mis on õnn, siis vastaks ma, et vana Range Rover, mille ma remondist kätte sain. Ta on vana ja väsinud, aga täiega cool. Nagu mina. Ilmselt me sellepärast nii hästi klapimegi. Ta on mu hingesugulane. Vaadake ise, me matchime ju täiega. Vanad, aga coolid!

30264718_1703037226401481_959075912412823552_n.jpg

Aga kui tulla veel tagasi tolle üheksa aasta taguse, natuke piinliku, teksti juurde, siis laias laastus ei ole midagi muutunud – töötu, ülekaaluline ja koleda soenguga. Ikka need samad probleemid. Ja tegelikult ka samad rõõmud. Issand jumal, kui klišeelikult see kõlab, aga õnn on tõesti vaid tunne, sada pisiasja meie ümber.

Ma käisin täna ühel kohtumisel. Poolteist aastat olen ma saanud eitavaid vastuseid, täna sain jaatava vastuse. Ma keeldusin alla andmast, sest ma usun täiega sellesse, mida teen. Kui ma ise ei usuks, siis kes veel peaks uskuma? See kohtumine tegi mind nii õnnelikuks. Mingi töö ja ootamine on end ära tasunud (sry, et ma mõistukõne ajan, aga enne kui lepingud on allkirjastatud ei taha ma rohkem avaldada. Ebausk;) Väike asi, aga tegi mind õnnelikuks. Ja siis Roveri kätte saamine. Mu kontole jäi 0,68 eurot, aga mul on täiesti ükskõik. Ma saan ise liikuda. Ma ei sõltu kellestki. Ma ei pea arvestama kellegagi. Isssssand, kui õnnelikuks see mind teeb.

Täitsa pekkis, aga pisiasjad ON tegelikult need, mis meid õnnelikuks teevad.

TGIF. XOXO.

Ei läinud hulluks ega ole purjus, olen lihtsalt korraks õnnelik.

28 kilomeetrit ja kolm tundi

Nagu juba Facebookis öeldud, siis minu järgi võiks ilma hakata ennustama. Fakt on, et iga kord kui ma pean Lillehammerist Oslosse (ja tagasi) sõitma, on kohutav ilm. Heal juhul vaid lumetorm, halvimal juhul… No täna oli see halvim juhus.

Viisin hommikul Ida lasteaeda ja hakkasin lumetormis Oslo poole liikuma. Teed väga näha ei olnud, sain lõpuks omal nahal teada, miks teede ääres need punased kepid on – ilma nendeta ei oleks kuidagi võimalik näha, kus tee lõpeb ja kuristik algab. Mis kuristik? Oslosse viib ju kiirtee? Noh….kuna linnas oli juba kaos ja Ida lasteaed asub linna ääres, kust saab Oslo poole minna ka läbi käänulise poolmetsatee ilma Lillehammerisse tagasi keeramata, siis muidugi valisin ma selle tee. Ütleme nii, et ei olnud kõige hullem, juba kuidagi harjunud nende lumiste oludega.

Raadios räägiti kogu aeg õnnetustest ja suletud teedest ja “äärmiselt kehvadest ilmaoludest”. Kella kolmest pidi eriti hulluks minema. Teades KUI ruttu võib ilm Norras muutuda, siis ega ma väga ei kahelnud ka kui räägiti jäävihmast. Mis sellest, et hetkel oli väljas -10,5 kraadi ja sadas paksu kohevat lund.

27294750_1628305263874678_2056502113_n

Oslosse jõudes sain ma aru, et oodata ON kehvasid ilmaolusid, sest raadios hakkas aina rohkem rääkima õnnetustest ja suletud teedest, ikka ja jälle rõhutati, et kella kolmest läheb Hedmarkis ja Opplandis (kus ma elan) eriti kehvaks.  Näha oli, et temperatuur muutus ja Oslost tagasi tulles hakkaski poole tee peal märga lund sadama. Õnneks olin ma igati graafikus ja pidin Lillehammeris tagasi olema juba kell 13.

30 kilomeetrit enne Lillehammerit otsustasin veel poes käia, mõtlesin, et Lillehammerisse jõudes käin veel autopesulast läbi, maksan arved ja muud maksimist ootavad asjad, bookin Pariisi ööbimise, koristan köögi ja alustan söögitegemisega ning alles siis lähen Idale lasteaeda järele. Aega ju oli maa ja ilm. Oli-oli. 28 kilomeetrit enne Lillehammerit sattusin ma ummikusse. Ei saanud enam ei edasi ega tagasi, sest sõidusuundi eraldavad need metallist piirdepostid. Ja alles siis sain ma aru, et SEE õnnetus, mille pärast ÜKS tee suletud oli, oligi SEE tee, kuhu ma sattunud olin. Oli selge, et enne jäävihma ma koju ei jõua.

27153100_1628305250541346_1133146142_n

40 minutit peale ummikus seismist oli mul jäävihmast juba suhteliselt suva, ma hakkasin mõtlema, kas ma Idale lasteaeda järele jõuan. Kell hakkas juba kolm saama, teatavasti korjavad korralikud vanemad oma lapsed hiljemalt kell neli lasteaiast ära ja pealegi pannakse lasteaed kell viis kinni. Ummik ei liikunud aga kuhugi! Vaadates seda kohta, kuhu ma seisma jäin, käis mul peast läbi mõte, et jumal tänatud, et laiem koht, saab ringi keerata kui vaja. Mitte et seal oleks kuhugi minna olnud. Aga keegi mind ikka natuke kaitseb, sest ühel hetkel avastasin ma, et paar autot eemal oli keegi avastanud piirete sees vahe ja asus seda lumest puhtaks kraapima. Ma läksin talle appi. “No kurat, midagi ei toimu ja midagi ei räägita, me ei saa siin ju lõpmatuseni seista,” sajatas ta. Ma nõustusin temaga, sest mul oli vaja ju Idale järele jõuda. “Aga siit peaks me välja saama küll,” arutas ta, ise samal ajal jalaga piirete vahele käiku uuristades. Saime koos ava lahti kaevatud, soovisime teineteisele edu ja…tema põrutas esimesena vallist läbi. Mina tema järel.

Ummik, mis teele oli tekkinud, oli HULLUMEELNE. Sama hullumeelne oli minu plaan mägiteelt Lillehammerisse liikuda, aga mis mul muud üle jäi. Paar minutit peale seda kui olin libedale metsateele keeranud kuulsin ma raadiost hoiatust, et Lillehammerisse viivat kiirteed tuleks vältida ja teelt maha sõita nii pea kui võimalik. Ehk siis ega ma teisiti koju poleks saanudki. Etteruttavalt võin öelda, et ilmaolud läksid tõesti nii kehvaks, et veel tunnike ja ma oleks sinna metsa jäänud.  Mu auto ei oleks lihtsalt mäest ülesse vedanud. Praegu oli mu ainus mure teed näha.

27043571_1628305280541343_1754934492_n

Lillehammerisse ma jõudsin. KUIGI oli ka paar olukorda, kus ma olin risti keset teed ja peaaegu kindel, et siit ma omal jõul enam edasi ei saa, aga sain. Ida sai ka lasteaiast õigeaegselt ära toodud. Alles siis PÄRIS tsirkus algas. Nagu ma olen rääkinud, siis Lillehammer asub küngaste peal ja kui ma ütlen künkad, siis ma pean silmas Munamäe-kõrguseid mägesid. Satu juures elamise plussiks on see, et tema majani saab läheneda ülevalt poolt, aga Klaudia ja Jaagup elavad reaalselt ühe sellise Munamäe tipus ja sinna on vaid üks moodus – mäest ÜLES. Ma olin üsna skeptiline ja valmis hullemaks ralliks, aga ma ei olnud valmis selleks, mis mind ees ootas.

Kõige pealt proovisin ma koju saada otseteed. See oli aga lumest ja jääst ja vihmast nii libe, et polnud lootustki. Ma ei pidanud isegi tagurdama, ma lihtsalt libisesin ühest 90kraadisest künkast alla. Minu taga olev autojuht vandus ja viibutas rusikaga nagu ma oleks nimelt seal ees ukerdanud. Oli ilmselge, et otseteed ma üles ei saa. Proovisin ühest laugemast mäest. Sain poolele teele, aga ikkagi mitte piisavalt kaugele. Jälle tuli mul mäest alla tagurdada. Siis tuli mulle meelde kolmas tee – tundus laugem ja oligi. Suss käis autol all ringi, kütuse kulu oli 23-41 liitri vahel, aga ma sain üles. Ja siis oli mul ees buss!  Pagan noh! Ma pidin mäenõlvale seisma jääma. Siit alla ukerdamine oleks olnud juba paras töö ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma sinna jäängi. Imekombel sain ma sealt siiski minema. Tundus juba päris hea. Samas KÕIGE HULLEM JA JÄRSEM osa ootas mind veel alles ees.

Võtsin hoogu ja hakkasin üles nühkima. Ei midagi. Poolel teel pidin ma jälle alla andma. Tagurdasin mäest alla tagasi. Sain end ümber keeratud ja proovisin uuesti. Jälle kord jõudsin ma vaid ühe järsema tõusuni ja edasi ei midagi. Auto lihtsalt libises tagasi. Nagu ma jala pidurilt ära võtsin hakkas auto tagurpidi minema sinna kuhu ta ise tahtis. Küljepeeglist nägin ma vaid lähenevat garaaži. Teadagi, kuidas see lugu lõppeb, mõtlesin ma, ent ometigi õnnestus mul veidi enne garaažiust auto kinni saada. Nüüd aga istusin ma kinni lumehunnikus. Teate, mis on täiega veider?  Ma suutsin end sealt edasi-tagasi nõksutades välja saada. Ja liuglesin jälle mäest alla. Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii megapalav, et ma olin akna lahti teinud ja seepärast olid tagumised aknad udused, nii et põhimõtteliselt ma lihtsalt liuglesingi mäest alla teadmata täpselt, kuhu ja miks. Midagi küljepeeglitest aimasin, aga mitte eriti palju. Uuesti. Püüdsin suurema hooga mäele peale lennata, aga ikka jäi auto jõudu väheks. Äkki suudan ma end kuidagi ukerdada hotelli parklasse, mõtlesin ma. Las siis auto jääb sinna ja edasi tuleb jalgsi minna. Ma SAINGI parklasse, aga loll jonn minus mõtles, et sealt hotelli juurest saaks ehk parema hooga mäest üles keerata, no et ehk saab suurma hoo sisse ja üles ning loomulikult pidin ma seda proovima. Teadagi lõppes see sellega, et ma jõudsin TÄPSELT SAMASSE KOHTA nagu eelmised neli korda ja pidin hakkama jälle mäest alla tagurdama. Midagi nägemata ja lihtsalt poolhuupi ukerdades, aga ega suurt vahet polnud, sest auto liikus põhimõtteliselt sinna, kuhu ta ise tahtis.

Sain jälle mäest alla ukerdatud ning mulle meenus üks kõrvaltee. Võib olla saan sealt üles ja suurema kurvi võtta ning edasi jõuda? Mõeldud peaagu proovitud. Õnneks sõitis samal ajal minust mööda Jaagup ja ma tundsin, et peale viit ebaõnnestunud katset nende Munamäe tipus asuvasse koju jõudmist, on aeg alla anda. Ukerdasin auto hotelli parklasse ja sinna see auto meist maha jäi.  Ida, kes oli kogu selle show maha maganud, tegi silmad lahti ja ei saanud üldse aru, miks me auto suvalisse kohta maha jätsime.

Homme on teistsugune ilm. Eks ole näha, kas hea või halb teistsugune. Kui külmetab ja jäätub, siis on pekkis. Kui…ma ei tea, ma ei jaksa nii kaugele mõelda. Paganama talv, ma ütlen! Ma olin 28 kilomeetrit koju sõitnud KOLM tundi. Läbi nagu Läti raha.

 

Pill tuleb pika ilu peale

Esiteks, on ikka totter väljend tegelikult ja teiseks, ega ma just ei pillinud, lihtsalt pahane olin enda peale natuke.

Millest ma räägin?

Üks päev just mõtlesin, et peaks kirjutama autosõidust ja autosõiduoskustest, sellest, kuidas Norras (eriti Lillehammeri küngastel) elamine õpetas mind autoga sõitma. Varem ei julgenud ma isegi mõnda parkimismajja sõita, et noh äkki pean kallaku peal seisma jääma ja siis ei saa enam minema. Lillehammeri küngastel elades ei olnud sellist varianti, et päevas vähemalt 4093 korda ei peaks mõnel ulmelisel künkal valgusfoori taga oma korda ootama või et oleks igasugu künkaid vältinud. Seal ei olnud see lihtsalt võimalik. Ja kui juurde veel panna libedad teed, lumi ja kitsad tänavad, kust mul paar korda olude sunnil oli vaja ka alla tagurdada, nii et ühel pool paks lumekraav ja teisel pool kuristik (okei, liialdan veidi, aga ka ainult natukene), siis ega muud üle ei jäänudki kui sõitma õppida. Noh nii päriselt. Mitte et punktist A punkti B mööda sirget teed kulgedes, vaid manööverdades ja tagurdades ja …ühesõnaga kõik, mida kunagi autokoolis selgeks ei saanud, tuli seal olude sunnil selgeks saada.

No ja nii ma siis mõtlesin, et eputan ja kiitlen veidi, kuidas ma ISEGI tagurdama olen õppinud autoga. Ei oleks pidanud mõtlema, sest see “pill tuli pika ilu peale”. Täpselt sama päeva õhtul tagurdasin ma autoga vastu posti, nii et tagatuli on tükkideks ja autol ka mõnus mõlk sees. Ma oleks tahtnud end maapõhja vanduda, et nii loll olin ja toda lollakat posti seal auto taga ei märganud, aga no mis sellest vandumisestki kasu oleks olnud. Okei, nats siiski vandusin, hakkas kergem küll.

Nüüd mul on kodus üks mõlkis auto ja üks üldse mittekäivituv auto. Jah, seesama, mida ma niikuinii üldse käima saamiseks pidin kapoti all ukerdades sisse ja välja lülitama. Kellelgi Range Roveri käigukasti pole niisama jalus vedelemas?

Baby, you can drive my car

Käisime eile sõbrannaga proovisõitu tegemas autoga ja kuna ta on algaja autojuht, siis loomulikult suri tal auto mitu korda välja ja ei saanud ta koha pealt minema või pani vale käigu sisse. Ma püüdsin teda lohutada, et see ongi alguse asi ja pealegi on iga auto erinev ning vajab tunnetamist, aga see ei lohutanud teda eriti. “Ma olen juba aasta aega õppinud!” kurtis ta.

Pähh, aasta aega. Mul on load vist kaheksa aastat ja ma ei oska siiani sõita. Okei, see on natuke liialdus, aga pargin ma ikka sinna, kuhu ma oskan, mitte sinna, kus on esimene vaba parkmiskoht. Veel enne Norra tulekut kartsin ma tõusudelt ära sõitu, sest mul oli kogu aeg tunne, et ma libisen tagasi tagumisele autole otsa ja ma olin alati hirmul. Lillehammer aga asub reaalselt orus, mis tähendab, et pool linna asub küngastel, mis meie mõistes on nagu väikesed Munamäed  ning kui ma tahtsin autoga liigelda, siis ei jäänud mul muud üle kui õppida sõitma. Ka talvel. Kui need paganama künkad on kiilasjääga kaetud. Ma olen selle üle väga tänulik, sest ma saan ausalt öelda, et alles kaks aastat tagasi õppisin ma autosõidu tänu Norrale ära. Oslos ei oska ma aga sellegi poolest ikka veel liigelda. Ei suuda üheaegselt jälgida märke, teisi liiklejaid, foore, tramme ja nii sõidan ma seal ikka nagu turist.

Veel neli aastat tagasi ei julgenud ma sõita ühegi autoga peale oma enda auto, mida ma tundsin ja millega ma olin sõitma õppinud. Kui ma pidin võõra auto rooli istuma, tundsin ma end ebamugavalt ja ei osanud alguses midagi teha. Esimest korda tööautosse istudes surin ma maja eest ära sõites neli korda välja. Mis te arvate, kas mu töökaaslased, kes olid valdavalt mehed, naersid mu üle? Alles paar aastat tagasi läks mul hirm võõraste autode ees üle.

Kui me Klaudiaga oma proovisõidult tagasi tulime, peatas ta auto maja ees kinni ja ütles, et tema küll autot ära ei pargi. See ajas mind muigama. Aga ma ei muianud mitte tema üle, vaid mulle tuli meelde, kuidas ma ise alguses parkimist nagu tuld kartsin. Jalga ei julgenud ka pidurilt ära võtta, kuigi käik oli väljas ja käsipidurgi peal, aga ikka kartsin, et auto sõidab edasi. 98% ajast jätsin ma auto kuhugi seisma ja palusin kellelgi see korralikult ära parkida. Näiteks töö juures parkisid mu auto alati ära valvurid.

Seega. Kaheksa aastat ja alles nüüd tunnen ma end autoroolis juba nii hästi, et autosõit ongi mu jaoks lust, vahemaad Norra ja Rootsi vahel pole miskid maad. Kui ma esimest korda (kui mul olid load umbes paar aastat olnud ja ma olin igapäevaselt sõitnud automaatkastiga autoga) pidin iseseisvalt sõitma manuaalkastiga autoga Oslost Stockholmi (ja ka laeva peale!) oli mu süda saapasääres. Ma hakkasin kell kolm öösel sõitma, et liiklust vältida.

Autsõit ja autode tunnetamine võtab aega. Sellest ei ole midagi, et algus konarlikult läheb. Me kõik oleme õppinud ja me kõik oleme valgusfoori taga välja surnud.

//We went driving with my friend Klaudia yesterday, she is taking her license exam at the moment and wanted to reherse. Of course as a beginner the engine stopped several times and she was using wrong gear, but I tried to comfort her that this is what all beginners too. Nothing to feel bad about. “But I am not a beginner!” she complained, I have been learning for a year now. 

Phhh! For a year! Not even driving every single day, but taking lessons. I have had my license for eight years now and it was only some years ago I actually learnt how to drive. Before I just drove somehow from A to B, but driving a manual gear car in Norway learnt me a great deal. Like I was always afraid of hills. When living in Lillehammer, it is impossible to avoid the hills as most of the city is situated on steep hills. And they are covered with snow and ice  most of the year:D

Until four years ago I was afraid og taking any other car than my own. This was the only car I was willing to drive. It took FOUR YEARS og EVERYDAY DRIVING until I managed to drive some other cars as well. And then my friend felt like a louzy driver because as a beginner she sat in a car she has never driven before and couldn`t start driving. Crazy girl! 

When I first time had to take a manual car (after having my license for a year or two and being used to driving only autoamtic gear) from Oslo to Stockholm by myself I was terrified. I started driving at 3 AM to avoid traffic. The engine stopped 74683706 times at traffic lights and intersections. And parking! Dear God, how I hated parking. When I was at destination I just stopped the car somewhere and asked someone else to parki it. At work for a year security guards parked my car every morning. 

And for crying out loud, when I first time sat in the car after getting my license I wanted to kill my husband by reversing the car. Didn`t know how to use mirrors and didn`t just see him:D

 

 

 

 

Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.

Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.

Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.

Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.”  “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka  midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.

Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.

Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).

Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?