Ratas, millel on lugu rääkida

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.

 

 

Mis on õnn?

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus. 

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)! 

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas! 

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et…

Nii vastasin ma küsimusele,mis on õnn, üheksa aastat tagasi. Kui minult täna küsida, mis on õnn, siis vastaks ma, et vana Range Rover, mille ma remondist kätte sain. Ta on vana ja väsinud, aga täiega cool. Nagu mina. Ilmselt me sellepärast nii hästi klapimegi. Ta on mu hingesugulane. Vaadake ise, me matchime ju täiega. Vanad, aga coolid!

30264718_1703037226401481_959075912412823552_n.jpg

Aga kui tulla veel tagasi tolle üheksa aasta taguse, natuke piinliku, teksti juurde, siis laias laastus ei ole midagi muutunud – töötu, ülekaaluline ja koleda soenguga. Ikka need samad probleemid. Ja tegelikult ka samad rõõmud. Issand jumal, kui klišeelikult see kõlab, aga õnn on tõesti vaid tunne, sada pisiasja meie ümber.

Ma käisin täna ühel kohtumisel. Poolteist aastat olen ma saanud eitavaid vastuseid, täna sain jaatava vastuse. Ma keeldusin alla andmast, sest ma usun täiega sellesse, mida teen. Kui ma ise ei usuks, siis kes veel peaks uskuma? See kohtumine tegi mind nii õnnelikuks. Mingi töö ja ootamine on end ära tasunud (sry, et ma mõistukõne ajan, aga enne kui lepingud on allkirjastatud ei taha ma rohkem avaldada. Ebausk;) Väike asi, aga tegi mind õnnelikuks. Ja siis Roveri kätte saamine. Mu kontole jäi 0,68 eurot, aga mul on täiesti ükskõik. Ma saan ise liikuda. Ma ei sõltu kellestki. Ma ei pea arvestama kellegagi. Isssssand, kui õnnelikuks see mind teeb.

Täitsa pekkis, aga pisiasjad ON tegelikult need, mis meid õnnelikuks teevad.

TGIF. XOXO.

Ei läinud hulluks ega ole purjus, olen lihtsalt korraks õnnelik.

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly

empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised.

A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm.

And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!

Kuidas oma laupäeva sisustada?//Let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars

Meie laupäev algas imeilusalt. Sõime rahulikult Radissonis hommikusööki (muide, hommikusöögi valiku eest peab küll hotelli kiitma!) ja hakkasime vaikselt Oslo poole liikuma. Riidesse panime end nagu peened preilid, sest meil oli ikkagi plaan ilumessile minna ja autoga sõites ei ole ju väga vahet ka, kas oled talveoludele vastavalt riides või mitte. Jõudsin veel mõelda, et noh ja kui midagi peaks juhtumagi, siis talveriided on ju autos olemas. Sõita olid vaid 300 kilomeetrit ja ma võtsin täitsa rahulikult. Tegime peatusi, käisime harry-tuuril* Rootsis

27459227_1639105102794694_1192554831110796079_n
Nagu näete ei olnud me kõige talvisemalt riides.

61 kilomeetrit enne Oslot ILMA igasugu hoiatuseta hakkas auto korraga tegema mingit lõgisevat häält. Ma jäin kuulatama, et aru saada, kas see võiks olla midagi ohtliku või lihtsalt mingi suvaline heli. Enne kui ma jõudsin selgusele jõuda, kas see on midagi ohtlikku, läks lõgin kõvemaks, auto hakkas turtsuma ja kapoti alt tuli tossu. Tõmbasin kiiresti kiirteel teeserva ja täpselt sinna see auto ka suri. Tossas lihtsalt. Samal hetkel helistas Marek. Ma ei tahtnud teda muretsema panna ja rääkisin muretult temaga uuest vannist, mida Marek parasjagu kodus paigaldas. Olin üsna kindel, et see on mingi väike (hmm…tossav auto ja väike viga?) viga ja me saame edasi. Ootasin viisteist minutit ja proovisin auto käima saada. Süüdet keerates hakkas auto vaid tossama ja ei liikunud kuhugi. Nüüd oli selge, et väikese veaga tegu ei ole. Nii ma siis helistasin Marekile tagasi ja andsin teada, et oleme JÄLLE tee peal. Seekord TERVE autoga. Ida õnneks magas. Jälle. Tal on kombeks autohädade ajal magada. Mina püüdsin kedagi kinni pidada, et keegi meid lähimasse bensukasse tõmbaks. Ma olin seisma jäänud ikka eriti halva koha peal. Suure liiklusega kiirteel. Mis te arvate, kas keegi oli nõus mind tõmbama? St autot? Muidugi mitte, sest see ei ole Norras lubatud ja norrakad on VÄGA seadusekuulekad. Nii ei jäänud mul muud üle kui autoabi kutsuda.

Autoabi kutsumine Norras tähendab väikesest varandusest loobumist. Meil juhtus ju (ikka minuga roolis) Lillehammeris ükskord väikene seik autoga ja paar kilomeetrit auto vedamist maksis 2000 krooni. Nüüd olin ma lähimast linnast 12 kilomeetri kaugusel. Sain tead, et see läheb maksma 4000 krooni ja tellisin abi ära, teades, et mul EI ole seda raha. Lahendusele mõtleme hiljem, mõtlesin ma. Hetkel oli oluline minema saada, sest väljas olid siiski miinuskraadid ja lapsega autos ma kaua ei oleks vastu pidanud. Autoabi lubas minu kutset prioritiseerida, mis tähendas, et abi tulekuni läks aega vaid 48 minutit + aeg, mis ma veetsin telefoni otsas.  Norras on see tõesti vaid. Ma ei tea, kas ilma kõrgema prioriteedita oleks puskiir esmaspäevaks kohale jõudnud. Kui Ida ärkas, pakkisin ta talveriietesse. Jumal tänatud, et need autos olid, eksju:D

Marek küsis, et kuidas ma suudan olukorda nii positiivselt ja naljaga võtta, et tema oleks küll stressis. Stress sellisel juhul ei aita ju. Ja olgem ausad, natuke on ju naljakas, et mul kogu aeg midagi autodega juhtub.

27332092_1639105109461360_1012243737799217959_n

Aga kust siis raha leida? Mul ettevõtte kaardil oli muidugi raha, AGA…ma ei ole viitsinud pangakaarti teha, pole nagu vajadust olnud ja ülekande jaoks oli mul vaja telefoni, mis KÜLMAGA OTSAD ANDIS. Mobiil-iide-shmiidee. Ma sain skype´is kätte oma ülemuse, kes oli just Peterburis ooperisse minema, aga mingil põhjusel korraks arvuti taha tulnud. Minu õnneks oli tal SEB konto ja ta sai mu isiklikule kaardile teha ülekande. Probleem lahendatud. Jumala eest, keegi ikka natuke aitab mind nendes totakates olukordades.

PuksiirautoD (MITMUSES, sest kiiruse ja ohutuse mõttes peab kiirteel appi tulema ka saateauto) vedasid meid lähimasse töökotta. “Kas keegi tuleb teile järele?” küsis puksiirijuht. Hmmm…välismaise numbrimärgiga autoga suvalises kohas…kes see mulle järgi oleks pidanud tulema. Vastasin, et läheme rongiga edasi ja küsisin, kus rongijaam on. “10 minutit autosõitu,” vastast juht ja näitas mulle suuna kätte. Mul oli laps, kaks suurt rasket kohvrit ja kaks seljakotti, väljas oli selline tuul, et tundus nagu oleks -20 kraadi külma. “Võib olla Te tellite mulle takso?” küsisin. “Ahjaa,” vastas juht, tellis takso ja kadus. Enne kui jõudsime kringliks külmuda tuli takso.

Rongijaamas suutsin ma ära lõhkuda oma telefoni, nii et sellega ei saanud enam helistada. Mida ebaõnne eks? Ma hakkasin juba Oslos hotelle otsima, kuigi ma tundsin, et MA EI TAHA ühtegi hotelli enam, aga õnneks sain ma Facebookist Klaudia kätte. No ja nii me siis oma saja koti ja kompsuga rongiga Lillehammeri poole liikuma hakkasime.  “Emme ma tahan sind aidata!” ütles Ida ja NÕUDIS, et saaks ise üht kohvrit vedada. “Ei, ma jaksan küll,” vastas ta ja vedas vapralt enda järel kohvrit, mis oli temast suurem.

27459301_1639105149461356_1619467244370011617_n

Kohale jõudes oli juba pime ja väljas – 18 kraadi külma. Issand kui hea, et ma hommikul ei olnud otsustanud kleidi kasuks. Nüüd jäi mu disainerkleit nukralt Meknonomen hoovi autosse rippuma. Koos saja teise kompsu ja kohvriga, mida ma ei jaksanud kaasa tassida.

*harrytur tähendab norra keeles seda kui (nädalavahetusel) sõidetakse Norrast Rootsi odavat toitu ja alkoholi ostma. Ja neid inimesi on PALJU! Ma olen küsinud, mida väljend “harry” täpselt tähendab, aga keegi just nagu ei tea ka. Nii palju kui aru olen saanud, siis see tähendab justkui maakat, kes tahaks olla ägedam kui tegelikult on ja nt on oma lapsele Harry nimeks pannud, et oma “ägedust” rõhutada. 

//

Our Saturday started off wonderfully. We had a leisurely breakfast at the Radisson (by the way, thumbs up for breakfast selection at the hotel!) and then we started to slowly drive towards Oslo. We dressed like fancy little ladies because we had plans to go to a beauty convention and when you’re driving it doesn’t really matter whether you are dressed for the weather or not. I managed to think that even if something were to happen, then we had all our winter layers in the car. We had only 300 kilometres to drive and I was completely relaxed about it. We stopped along the way, did a harry-tour* in Sweden…

61 kilometres before Oslo, the car, WITHOUT any prior warning, suddenly started making a rattling noise. I listened in order to understand whether it’s something bad or just a random noise. Before I could reach the verdict, the car started stuttering and there was smoke rising from under the bonnet. I quickly pulled up to the road side and that’s where the car decided to die. It just kept smoking. At this very moment, my husband Marek called me. I didn’t want to worry him and so I chatted carelessly about the new bath he was installing at home. I was pretty certain that it’s some small fault (hmm.. a smoking car and a small fault?) and that we can soon get going again. I waited for fifteen minutes and tried to somehow start the car. When I twisted the ignition, the car only started to smoke and did not move an inch. By now it was clear that it was no small fault. So I called Marek back and let him know that ONCE AGAIN we are stuck on the road. This time with a (previously) RUNNING car. Ida was fortunately asleep. Again. She has a habit of sleeping through car problems. I tried to get someone to stop so that they could tow us to the nearest service station. We had stopped in an awfully lousy spot: on a busy motorway. Have a guess whether someone was willing to pull me? I mean, my car? Of course not, because that’s not legal in Norway and Norwegians are awfully law-abiding. So I had no other choice but to call for breakdown service.

Calling for roadside assistance in Norway means parting with a small fortune. We (I was obviously driving) had a little incident in Lillehammer a while ago and a few kilometres of towing cost 2000 NOK. Now I was 12 kilometres from the closest town. I found out will cost 4000 NOK and I ordered the service knowing that I DID’T have that kind of money. We’ll find a solution for that later, I thought. What mattered the most at that moment was getting away as the temperature was below zero and I wouldn’t have lasted long with my kid in the car. They promised to prioritise my callout which meant that it only took 48 minutes plus the time spent on the phone to them for help to actually arrive. In Norway, that really is only. I’m not sure if without high priority the tow would have arrived before Monday. When Ida woke up, I packed her up in winter clothes. Thank god we had those it the car, right! 😀

Marek asked me how I manage to stay so positive and joke about the situation. He would be stressing out in my position. I know that stressing out doesn’t help at all. And let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars.

However, how to find money? I had money on my business account BUT… I hadn’t bothered to get a card for that because there hasn’t been a need for it. In order to make a bank transfer, I needed my phone but that had given up in the cold. So much for Mobile-ID. I managed to get hold of my boss on Skype even though he was just on his way to the opera in St Petersburg. For some reason, he had just opened his computer and as luck would have it, he had an account at SEB bank and could make a transfer to my personal account. Problem solved! Honest to god, someone must be looking after and helping me in these silly situations.

Breakdown vanS (PLURAL because keeping in mind the speed and general safety, an escort van needs to come as well for a tow on a motorway) towed us to the nearest garage. “Is someone picking you up?” the driver asked. Hmm… a car with a foreign number plate at a random spot… who on earth was supposed to come and pick me up? I replied that we’ll take the train to continue our journey and I asked for the nearest train station. “It’s a 10-minute drive,” he replied and pointed at the direction. I had a kid, two big and heavy suitcases and two backpacks, the wind factor was minus 20 degrees. “Perhaps you could call a taxi for me,” I asked. “Oh, right,” he replied and called for a taxi and disappeared. Just before we were about turn into icicles, the taxi arrived.

At the train station I managed to break my phone so that I couldn’t make any calls. How’s that for bad luck? I started to look for hotels in Oslo although I knew that I DIDN’T WANT any hotel rooms anymore but as luck would have it, I managed to get hold of Klaudia via Facebook. And so we started off towards Lillehammer with our heap of luggage. “Mum, I want to help you!” said Ida and DEMANDED that she would pull one of the suitcases. “No, I can do it,” she replied and bravely dragged the suitcase that was bigger than her.

When we arrived it was already dark and it was minus 18 degrees! Thank god I didn’t decide for a dress in the morning. Now my designer dress was left to hang on its own in the car in a yard of Meknonomen together with a hundred other pieces of luggage that I couldn’t drag along with me.

*harrytur in Norwegian means when you drive (over a weekend) from Norway to Sweden to buy cheap food and alcohol. And LOADS of people do it. I have asked where the expression ‘harry’ comes from but no one’s really sure. I have found out that it seems to mark a hillbilly, who wants to be cooler that they are and for example, has named their kid Harry to show exactly how cool they are.

Pill tuleb pika ilu peale

Esiteks, on ikka totter väljend tegelikult ja teiseks, ega ma just ei pillinud, lihtsalt pahane olin enda peale natuke.

Millest ma räägin?

Üks päev just mõtlesin, et peaks kirjutama autosõidust ja autosõiduoskustest, sellest, kuidas Norras (eriti Lillehammeri küngastel) elamine õpetas mind autoga sõitma. Varem ei julgenud ma isegi mõnda parkimismajja sõita, et noh äkki pean kallaku peal seisma jääma ja siis ei saa enam minema. Lillehammeri küngastel elades ei olnud sellist varianti, et päevas vähemalt 4093 korda ei peaks mõnel ulmelisel künkal valgusfoori taga oma korda ootama või et oleks igasugu künkaid vältinud. Seal ei olnud see lihtsalt võimalik. Ja kui juurde veel panna libedad teed, lumi ja kitsad tänavad, kust mul paar korda olude sunnil oli vaja ka alla tagurdada, nii et ühel pool paks lumekraav ja teisel pool kuristik (okei, liialdan veidi, aga ka ainult natukene), siis ega muud üle ei jäänudki kui sõitma õppida. Noh nii päriselt. Mitte et punktist A punkti B mööda sirget teed kulgedes, vaid manööverdades ja tagurdades ja …ühesõnaga kõik, mida kunagi autokoolis selgeks ei saanud, tuli seal olude sunnil selgeks saada.

No ja nii ma siis mõtlesin, et eputan ja kiitlen veidi, kuidas ma ISEGI tagurdama olen õppinud autoga. Ei oleks pidanud mõtlema, sest see “pill tuli pika ilu peale”. Täpselt sama päeva õhtul tagurdasin ma autoga vastu posti, nii et tagatuli on tükkideks ja autol ka mõnus mõlk sees. Ma oleks tahtnud end maapõhja vanduda, et nii loll olin ja toda lollakat posti seal auto taga ei märganud, aga no mis sellest vandumisestki kasu oleks olnud. Okei, nats siiski vandusin, hakkas kergem küll.

Nüüd mul on kodus üks mõlkis auto ja üks üldse mittekäivituv auto. Jah, seesama, mida ma niikuinii üldse käima saamiseks pidin kapoti all ukerdades sisse ja välja lülitama. Kellelgi Range Roveri käigukasti pole niisama jalus vedelemas?

Kuidas oma elu põnevaks teha vol1000

Ma käisin eile sõbrannadega õues. Enne kui ma jõuan loo pointini, siis kui otsite mõnusat ja hubast kohta, hea teeninduse ja maitsva toiduga, siis Rataskaevu 16 on see koht, kuhu minna tasub. Kui te Rataskaevu16 lauda ei saa, siis on õnneks olemas ka Väike Rataskaevu16 (LINK) ja sinna saab veidikene kergemini löögile. Rõhk sõnal veidikene. Igatahes soojad soovitused.

Kui ma hilisel õhtutunnil rongiga Keilasse jõudsin ja autoga koju mõtlesin edasi minna, selgus tõsiasi, et mu auto aku oli tühi. Mareki telefon oli välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma 1) öö autos veedan või 2) jalgsi metsa poole jalutama hakkan keset pilkast pimedust. Õnneks sain ma kätte taksojuhi, kes mind oli nõus koju sõidutama. Smalltalki käigus ütlesin, ma et näed, aku oli tühi, mille peale ta vastas, et noh siis tuleb uus aku osta. “Äkää,akus ei ole tegelikult viga…,” hakkasin ma seletama, kuid tundsin siis, et ma ei viitsi hakata seletama, et autol on õhkpadi tuksis ja kui ma unustan massilüliti välja keerata, siis üritab auto end seistes üles pumbata ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma vastasin lühendatult versioonis, mis kõlas nii blondilt, et isegi mina sain aru, kuid taksojuht oli viisakas ja ei öelnud ka midagi. Ilmselt mõtles,et vaene naine, sa ei tea autodest ikka mitte midagi, jah.

Hommikul pidin ma selle teatega, et auto jäi Keilasse, lähenema Marekile. See oli riskantne värk. Tal on mingid oma rutiinid hommikuti ja siis ta läheb jube stressi, kui plaan sassi aetakse. “Ma jään ju tööle hiljaks ka niimoodi,” pahandas ta. Mina mõtlesin, et ega töö pole jänes, et mõni asi see pool tunnikest, et niikuinii ta istub reedeti pooleööni tööl, aga noh Marek…

“Kuidas sa suutsid massilüliti sisse unustada?” jauras ta. Olgu öeldud, et see liigutus, et see välja keerata on mul automaatselt käe sees juba, nii et ma ei suuda ise ka seda mõista, aga hallooo, kui palju naisi teab, misasi massilüliti üldse on ja kus see asub ning kuidas seda kasutada. Seega on mulle ebaaus ette heita, et ma selle ühe korra sisse unustasin. “Ma ei saa sind kogu aeg päästa?” pahandas Marek edasi, nagu ei oleks ta mu mees, vaid isa. Mina istusin kõrvad lontis vaikselt diivanil ja kuulasin, sellistel hetkedel ei ole mõtet Marekiga vaielda, ta ärritub. Kui ta aga jätkas, et mid tuleb kogu aeg päästa, et alles mul sai ju kütus otsa, ja et jumal tänatud,et see kodus hoovis juhtus, sest muidu ta oleks pidanud töölt ära tulema, et mind jälle päästa ja et ta ei saagi nii tööl käia kui ma ise hakkama ei saa. “Jälle?” ei suutnud ma vait olla, “kakoi jälle sa mind päästsid, ühe korra pidid kütust tooma.” Marek tuletas mulle meelde kui mitu korda ma võtmed Norras suutsin koju unustada. “Ja jumal teab palju kordi sa neid võtmeid veel suutsid ära kaotada kui mind ei olnud!”

“Kordagi!” vastasin mina, “mul ei olnud selleks võimalust.”

“No just,” targutas Marek, “aga kui sul võimalus on, siis sa unustad!”  Selle jutuajamise käigus olime me jõudnud kodust välja sõita ja olime maanteele jõudmas. Ma katsusin taskut. “Oota, aga ma ei võtnud autovõtmeid!” hüüatasin ma ja olin ise õnnelik, et see mul nii ruttu meenus.

Marek oli ahastuses. “Appi, ma olen sulle öelnud,et palun pane need endale paelaga kaela. Ma ei jaksa enam!” Kusjuures, tõesti, ma kaotasin viimati võtmeid põhikoolis, kuid viimase aasta jooksul on millegipärast nii, et kui ma võtmeid ei pane õige koha peale, siis ma unustan tõesti. Nt eile ei pannud ma neid koju tulles kohe aknalaua peale, vaid need jäid taskusse. Ja see oligi viga. Inimlik viga.

“Sellepärast naistel ongi armukesed, et nende mehed on kodus torisevad vanamehed,” ilkusin ma Mareki kallal.

“Vastupidi,” vaidles tema vastu. “Meestel on armuksed, sest nende naised on kodus nii tuutud.Armuke võib tuutu olla, ta on niikuinii vaid ühe asja jaoks.”

“Kust sa armukeste hingeelu tead? Võib-olla tahab pärast pere luua, matšalka üle õla?” (Kui olete “Armastust kolme apelsini vastu” näinud, siis te mäletate seda pereloomise juttu ehk)

“Issi on tuutu,” ütlesin ma Idale.

“Ei ole,” vastas Ida ja lisas, “emme on tuutu!”

Aga auto sai käima. Ja Ida oli täna esimene laps lasteaias. MIna tulin koju ja keerasin autol nagu ikka massilüliti välja. Veel paar aastat tagasi ei osanud ma autole isegi aknapesuvedelikku valada. Parkimisest rääkimata. Massilüliti ja soojaspiraal ja muud kummalised terminid läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enam mitte. Vanade autode puhul peab kõike teadma.

KUI Jõuluvana oleks olemas, siis ma paluks, et ta tooks mulle uue auto. Kohe päris uue, millega ei oleks selliseid probleeme nagu mul on autodega olnud sellest ajast saati kui ma Ruudolfi sodiks sõitsin. Ma oleks isegi nõus hea naine olema. Kohe lausa kuu aega püüaks hea olla. Noh et ei näägutaks ja koristaks ja peseks pesu ja triigiks. Jp, ma vist isegi oleks nõus pesu, sh ka sokke, triikima.

It can only happen to me

Kui te olete seda blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et reisid minuga ei lähe pea kunagi viperusteta. Eriti tuleb neid ette autoga Rootsis-Norras liikudes. Täna hommikul (öösel?) kl 4 hakkasin ma Nynäshamnist Oslo poole liikuma, et koosolekule jõuda. Ida ka kaasas. Kõik läks nii kenasti. Ida magas kuue ja poole tunnisest sõidust kaks ja pool, me tegime väikese söögipeatus ja olime täpselt graafikus. Ja siis see juhtus.


Kongsvingerist edasi (55 km enn sihtkohta) läks autol vesi keema. Vana autoremontnikuna olin ma erinevate probleemide ennetamiseks õhtul auto kurguni täis tankinud, kontrollinud õlitaset (jp, ma tõesti oskan seda teha!), valanud õli mootorisse, pannud gpsi marsruudi ja olin valmis. Kusjuures ise veel imestasin, et kõik nii sujus. Välja arvata algus kui gps mind kuhugi metsateele tahtis suunata. Õnneks ma tean teed temast paremini. No vot! Kongsvingeris täitsin ma igaks juhuks ka ühe tühja pudeli veega. 13 km hiljem läks mul seda vaja. Ma jahutasin mootori ja valasin vee, seda oli ilmselgelt vähe, sest viis km hiljem peatusin ma uuesti. Minu õnneks peatas politsei täpselt teisel pool teed ühe Eesti nr veoauto ja see loovutas mulle kenasti suure pudeli vett. Minu õnnetuseks voolas pool sellest välja ja politsei ei lubanud mul edasi liikuda. St ei soovitanud. Soovitas naf.no kutsuda. Ma ei ole miljonär.

Ma panin erinevatess FB gruppidesse kirja, et olen hädas. Veidra faktina võin ma öelda, et kuulun ka Eesti rekkajuhtide nimelisse gruppi. Mis te arvate miks? Sealt kahjuks ma abi ei saanud ja ma hakkasin hääletama. Kümest autost kaheksa sõitsid must nagu postist mööda. Oleks pidanud seeliku selga tõmbama? Kahel aga polnud veega aidata. Ma olin tund aega seal passinud. Ma otsustasin liikuda ohutuledega lähimasse bensiinijaama. Sattusin külalistemajja, täitsin auto ja pudeli jälle veega ja liikusin edasi. Facebookist oli nii palju siiski kasu, et üks mu Lillehammeris elav tuttav nägi seda ja helistas, et teada anda, et abi on loota. Ma tegelikult imestan ühelt poolt oma õnne. See inimene, kes postitust nägi, ei käi tihti Facebookis. Eile ja just sel ajal käis. Veelgi kummalisem oli, et ta on tuttav mu Lillehammeris elava sõbraga ja kolmandaks oligi umbes sel ajal Kongsvingeri poolt Moelvi suunas tulemas üks eestlane, kes imekombel jagab ka autodest. Autol muidugi oli minu kurvastuseks suurem viga kui ma kartsin, nüüd on kaks varianti: kas katki on odav jupp, mida lihtne vahetada või kallis, mille jaoks mul jälle raha pole. Oma õnne tundes…

Kuigi ma ise pean oma saba liputama, siis mul säilib sellistes olukordades külm närv ja kaine mõistus. Ma olin ärkvel kella 03:30st ja sõitnud kuus tundi autoga, teel olin ma olnud juba neliteist tundi, kuid ma ei olnud ei närvis, stressis ega väsinud. Korraks mul siiski tuli pisar silma, siis kui keegi ei peatanud, aga siis mõtlesin,et mis see aitab. Hea et Marekit ei ole kaasas, tema stressitaluvus selle autoga seoses on null. Me oleks juba tülis olnud. Mina võtsin samm korraga. Ida oli kogu seikluse ajal supertubli. Ei jonninud, virisenud, nutnud KORDAGI. Vaatas minuga raamatut, mängis nukudega, laulis, joonistas, magas. Ma olin nii uhke ta üle. 


Kui me üheksa paiku koju jõudsime murdusin ma korraks ja hakkasin nutma. “Alt bra, mamma?” küsis Ida. “Alt bra,” vastasin mina ja me pugesime magama. Ma ei tahtnud olla ei kurb, ei löödud ega viriseda, et miks need asjad minuga juhtuvad. Ju siis lihtsalt juhtuvad, võib olla olen ma kuidagi need “kannatused” ära teeninud, kes seda teab. Ma lihtsalt püüan hakkama saada ja mitte end haletseda ning kui tulebki haletsuse hoog peale, siis  lihtsalt kannatan ise vaikselt ära. Ma mõtlen, et see on targem kui kogu maailmale halada. 

Igatahes nagu aru saate siis minuga reisimine on kõike muud kui igav. Kes tahab järgmine kord kaasa tulla? 


//This can only happen to me. If you have read this blog for a while, you already know there is always trouble with my car when I drive in Sweden and Norway. Today was not an exception. The early morning started so well, we drove for 4 h before first stop and made a break before border. We were on our way to a meeting and right in schedual. I was happy. I hoped a lot from the meeting.

But. At the moment I am sitting in the car, Ida is sleeping and I am waiting to be rescued. How I love car troubles! I have had so many problems with this car, that for a minute I thought I had fixed it on my own, but unfortunately I was not that lucky. Luckily enough a frind saw my post in Facebook and said that someone he knows will be passing this road in couple of hours. I would like to be at home already. It’s 98km away. But better late than never. 

Th day is not over yet. But I wish it was. With a happy end.

Edit:

We started the day at 03:30 and I had driven for 6 hours, 17 hours later from the start I was finally at home. Without a car and a plan what to do next, for a second I broke down and started crying, but when Ida said “Alt bra, mamma” it gave me strength. I answered “alt bra” and stoppd feeling sorry fo myself. It doesn’t help and perhaps I am a horrible person who deserves not to have it okay.

I now wait to hear what’s wrong with the car. There are two options: an easy mistake which will not cost a lot or an expensive one, that I cannot afford. Thank god it’s Friday. I feel today my head is exploding and I cannot concentrate on work or actually anything. Time to call to my psychologist probably.