Kuidas kuningas kuu peale kippus

Ma värvisin nädalavahetusel maja. Mitte kuigi kõrgelt, sest ma lihtsalt ei julgenud redeli peale minna. Ma kardan nimelt kõrgust. See aga läks mul meelest kui sain kutse „Dinner in the sky“ taevasööki nautima minna. Meelde tuli alles siis kui ma 45m kõrgusel taevas „kõlkusin“.  „Hea, et vähemalt tuult ei ole,“ lohutasin ma ennast restorani juurde jalutades. Selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, oli olemas nii tuul kui paduvihm. Korraks hingasin ma kergendatult ja mõtlesin, et ilmselt jääb tõste ära, samas oli nagu kahju ka, sest kuidas ma siis ennast ja oma hirme ületan.

Mõtlesin veel, et näed, kuningas kippus ka kuu peale, aga ei saanud. No ju siis ei pea Eveliis kraanaga restorani ka saama.

Tõste ei jäänud ära. Meile anti selga soojendusega joped, mida me esimese hooga ei tahtnud selgagi panna, sest ilm on ju siiski soe. Hea, et ümber mõtlesime. Üleval oli korralikult jahe. Aga see oli mu kõige väiksem mure.  Mida kõrgemale me jõudsime, seda ilusamaks läks vaade. Aga aina hirmsamaks läks ka.

Üks pool lauda laulis „olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi…“ Väga sobilik laul. Mina end sangarina ei tundnud. Argpüksina hoopis. Alla ei julgenud ma vaadata enne kui me uuesti kindlal maapinnal olime. Ma ei plaksutanud. Mitte mühaklusest või seepärast, et mulle poleks meeldinud. Ma lihtsalt ei saanud oma küüsi lauaplaadi küljest lahti. „Teeme koos selfie ka!“ hüüdis Kairi mulle. Hull. Selleks oleks ma end pidanud liigutama. Oli korralik eneseületus, et ma söömiseks käed laua küljest lahti lasin.

Siis läks tuul kõvemaks…

Oma kogemuse panen ma täies pikkuses  Delfi Naistekasse üles. Fotod: Aurelia Minev

_MG_5194_MG_5270_MG_5275_MG_5278_MG_5310_MG_5327_MG_5392_MG_5403_MG_5414

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780
Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg
Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)

Blogijate jõulupakk

Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

IMG_6329.JPGIMG_6336.JPGIMG_6320.JPGIMG_6341.JPGIMG_6327.JPGIMG_6351.JPG

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).

Gurmee piima-juurviljasupp

Mul on üks sõbranna. Või noh mul on mitu sõbrannat, aga eile käis üks neist külas. Me pole pikka aega näinud, mu blogi ta väga ei loe (kunagi ütles, et juba igav on, et ta ei suuda, no mis ma teen, kui ta heas asja ära ei tunne, las siis elab pimeduses*), eile peale külaskäiku saatis mulle sõnumi, et kiikas üle pika aja blogisse. Ütles, et “ei no, mõnusa mannavahu mulje suudad jätta, et tegelikkus on ikka pigem nagu piima-juurviljasupp, võib-olla mingi gurmee variant, aga ikkagi supp”. Selle kommentaariga tuli mul kohe meelde Marimelli postitus Perekoolist, kus oli ka mingi kommentaar, et a la “blogidel pole tegelikkusega mingit pistmist, et lollid on need, kes usuvad.”

Okei, selles on MINGI tõde sees. Sest tõepoolest kõik roosamannavahu-inimesed ei ole tegelikkuses nii “oksendamaajavad roosamannatajad” ja kõik “depressiivsed lollakad” ei ole tegelikkuses kurjad ja kibestunud, kuid noh et eesmärk omaette oleks lugejatele mingit jama ajada, asju välja mõelda, et oleks põnevam…milleks? Et saada rohkem klikke? Kammoon, need klikid tulevad/ei tule kõigest hoolimata. Mõnele on antud rohkem kirjutamissoolikat ja värvikam elu – ilmselgelt on nende blogid huvitavamad ja popimad, mõned lihtsalt ei peaks võiks kirjutada oma lõbuks, sest pole väga kirjutamisoskust ja suurt midagi ei juhtu ka (öelge ausalt, KEDA kotivad h&m ootd postitused ja random asjade arvustused ning suvaline jutt teemal “käisime täna siin, oli tore päev/ei olnud tore päev) ja nad võivad naba välja venitada, aga jäävad ikka keskpäraste blogide juurde.

Kui te nüüd arvate, et ma kedagi laidan ja ennast kiitma kukun, siis sugugi mitte. Ma pean oma blogi keskpäraseks. “Gurmee piima-juurviljasupiks” nagu mu sõbranna kirjutas. Tõsi, ma olen aus ja avameelne, kuid ma jätan teatud asjad siiski teadlikult kirjutamata, kuigi ma tean, et need teemad võiks lugejanumbreid suurendada, ma ei ole ise valmis tagasisideks, mis võiks tulla ilmselt tuleks. Ma ei kirjuta KUI pekkis on asjad olnud ja mida ma olen mõelnud-teinud, sest häbi oleks ja ma ei tea ka milliste tagajärgedega need postitused võiksid (ma ei viitsi anda vabatahtlikult põhjust perekooli teemadeks “sähh, paras talle,debiilikule”, nende jaoks sobivaid teemasid on niigi piisavalt), samas ei kirjuta ma ka KUI hästi mõnikord asjad on, sest ka sellest võidakse valesti aru saada. Ikka ma valin teemasid ja olgugi, et olen ka üks “blogimaailma drama queen’e” nagu ma aru olen saanud, siis mingi filter on ka minul. Mõnikord selleks, et piimasupist teha roosamanna, sest muidu tuleks ahastus peale. Kirjanduslik liialdus tuleb teinekord loomulikult. Ses mõttes, et ma kui ma ütlen, et ma VIHKAN oma iPhone4Si ja tahaks ta vastu seina puruks lüüa, siis ma ju tegelikult ei vihka teda ja saan aru, et hetkel on olulisemaid asju kui uus telefon. Vms.

Kui ma vaatan Ussipesa pilte, siis paistab sealt roosamanna. Tegelikkus on midagi muud. Pitskardina taga on lõpetamata aknalaud, terrassil on katkine katus, maja on värvimata, meie ära oleku ajal on mustsõstrapõõsas meetrised kõrvenõgesed, igal pool on midagi ligadi-logadi, lõpetamata ja poolikut. Blogi edastab MINGI osa meie elust.

Valet siin sellest hoolimata ei ole. Ongi piima-juurviljasupp ja magustoiduks roosamannavaht.

IMG_1476.JPG

IMG_1517.JPG

IMG_1543.JPG

IMG_1593.JPG

IMG_1699.JPG

IMG_1703.JPG

IMG_1708.JPG

IMG_1723.JPG

IMG_1752.JPG

*nali. või kas oli?

Some days ago someone commented that real life has nothing to do with the blog reality, that this world is all fake and nothing is to believe. There is some truth in this comment, because of course not all “bubbly pink” bloggers are all the time this bubbly and pink, and not all the “depressive idiots” are all  the time depressive and idiots, but to claim that blog reality is fake, just to produce clicks is a bit too much. 

I mean of course I do not write about ALL the things that are on my mind or bothering me, I am not ready for those comments like you desrve that and if things keep happening to you, perhaps there is something wrong with you. Maybe there is. At the moment there is an issue that really keeps me awake and I feel bad to have hurt someone, but I will not go into details with strangers nor friends. There are posts like these that would be  so called click magnets, but do I need those clicks. Clicks from people who don’t like me. 

And come on, the clicks will come/not come anyway. There are some bloggers that just have a better sense of writting and a more interesting life, their blogs are more popular. The other blogs could do whatever, but will still be mediocre. I myself find my blog mediocre, but the funny thing is that although I don’t like mediocracy I have accepted that this is what I am. 

Sometimes my blog is more pink and bubbly than reality. Like when I look at the photos of Ussipesa (our home) it looks magical and  fairytaly in a way, but the reality is that so many things need to be fixed. Things are falling apart already. 

But still if I sometimes show more bubbly side of life, there is nothing fake in this blog. It’s like our life. Bubbly side by side with the problems.