EBA2018 ehk Tootsi tahaks maha lüüa!

Ütlen ausalt- mulle meeldis selleaastane blogiauhindade jagamine. Võrreldes selle korraga kui ma kaks aastat tagasi kohal käisin, oli areng paremuse poole silmnähtav, korraldus professionaalsem ja üritus paremini jälgitav. Põhirõhk oli laval ja auhindade kättejagamisel.

Kui oli arvamusblogide kategooria nominentide ülesloetlemine, oli mu ainus palve, et palun mitte mina esimeseks, palun mitte mina…Auhinda ja esikohta on tore saada küll, aga ma päriselt päriselt siiralt ei armasta intervjuusid. Läks aga nii, et laval olevale diivanile ma potsatama pidin. Ära ei surnud, aga intrigeerivatele küsimustele vastuseid ka väga anda ei tahtnud (ja halloo, kui on teada et Saagim juhib show’d, siis on ka teada, et oodata on krõbedaid küsimusi). Kõik ju teavad niikuinii, et minu ja Malluka “sõjajala” põhjus on puhas minupoolne kadedus, mis seal enam selgitada.  Aga noh kui natuke valgustada teemat, siis tema tundis, et mina tegin talle haiget ja mina tundsin, et tema mulle. Siiamaani ilmselt tunneme täpselt nii. Võite öelda, et pada ja katel. Ilmselt teil on ka õigus. Ja nüüd (olles Mallukast ju tunduvalt vanem ka ) ma lihtsalt ei mõista paljusid tema otsuseid ja tegusid, me ei saakski sõbrad olla, sest mina jääks kogu aeg näägutama, et omg miks sa ometi seda teed ja tema kurtma, et omg, miks sa ometi ei lase mul elada.

IMG_7262_filtered

Tagasi ürituse juurde.

Ainus asi, mis mind tõeliselt võib olla häiriski oli see, et kogu üritus keskendus vaid esikohale. Mulle meeldiks kui ka teine ja kolmas koht saaksid tähelepanu. See oleks minu meelest lihtsalt aus. Ja ka huvitav. Mulle näiteks meeldiks kui nominentide kohta oleks väike tutvustav videoklipp. Kui paljusid blogisid ei tunne, võib olla isegi ka võitjat, siis see teeks ürituse põnevamaks jälgida. Ma ei tunne nägupidi ilmselt 97% blogijatest, aga tahaks teksti ja inimest kokku viia küll.

Mul oli hea meel, et ma Agnese endaga kaasa sain, sest mulle üldse ei meeldi üritustel üksi olla ja kuna ma kedagi nii väga ei tunne ka, siis…no ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi üksinda käia sellistel üritustel. Agnes on ka tõestus sellest, et blogi võib toimida ka nagu sõbrannade leidmise Tinder. Väga cool tšikk, isegi hoolimata sellest, et talle mu Skype (üks mu kassidest)-karvadega kingad ei meeldi.

IMG_6729_filteredIMG_6730_filtered.jpg

Tegelikult peaks ka afterparty ikka olema samas kohas. Ei teki võimalust laiali joosta inimestel. Me läksime peale auhindade jagamist Triinu juurde ja siis sealt edasi Sesselisse, aga metsikut möllu me eest ei leidnud. Samas ega see meid ka ei kurvastanud, sest meis endas oli metsikut möllu piisavalt. Mul ei ole vist pikka aega nii lõbus olnud. Sessel muide üllatas väga positiivselt. Ma ei olnud sellest kohast midagi kuulnud, miks peakski kui ma vanalinnas ei käi üldse ja ega ma suurt midagi head sellest ka arvata ei osanud, aga tõesti väga kihvt koht oli. Öine/varahommikuna vanalinn aga samas üldse mitte minu teetassike. Kohutav džungel. Ma olen täiega rohkem Loomelinnaku inimene.

Ma oleks tahtnud natuke teiste blogijatega ka suhelda, õnne soovida võitjatele, aga eks see mu enda süü ka, et me saalis kuhugi üles peitu pugesime ja oma juttudega nii hõivatud olime. Pärast oleks tahtnud kasvõi Manjanale öelda, et hästi panid, head show´d tegi laval.  Ütlen siis nüüd blogi vahendusel palju õnne võitjatele. Olid nad suured või väikesed blogijad, suuuuuvvvaaaaa, sellel ei peaks mitte mingit  tähtsust olema.

Vanalinnast koju jõudsin ma kell KUUS HOMMIKUL. Sõime Viru tänava Hesburgeri ees pingil burksi ja ajasime kõige lollimat loba, mida üldse ajada saab. Kui ma kolm tundi hiljem kodus silmad esimest korda lahti tegin, tundsin ma end nagu Kiir, kes tahaks Tootsi maha lüüa “Lati Pac” joomise eest. Aint, et Kiire asemel oli Triin. Mõtlesin, et kurat küll, oli meil vaja nii kaua linna peal laaberdada, et nüüd on ilus pühapäev raisus, kuid teate kui mõnus oli vahelduseks täiesti hullu panna. Jah, ma olen juba selles vanuses, et pargipingil kell kuus Hesburgeri söömine on “täiega hullu panemine”. Marek vaatas mind koju jõudes nagu ma oleks kolm nädalat ära olnud.

Ja lõpetuseks lugu sellest, kuidas oma vitsad peksavad. Eile sõitsime Idaga ujulast mööda ja Ida muidugi ütles, et homme läheme sinna. Ma vastasin jajah, sest ma ausalt ei viitsi kogu aeg ta juttu süveneda. Ei süvenenudki. No ja nii juhtuski, et ma olin lapsele lubanud, et läheme täna ujuma ja kuidas sa oma lubadust siis täitmata jätad. Kloppisingi lõunaks end kokku ja ujuma me läksime. Maidla veehoidla vesi oli megakülm, aga olgem ausad, mõjus värskendavalt. Seda oli mulle vaja.

Vot nii hull pidu oli sel aastal EBA. Mulle meeldis. Turblissi kinkekott meeldis ka, sest…Turbliss ju! Teeb “s…st saia”. Vähemalt minu puhul. Kui ma tunnen end loppis või väsinud, siis pole midagi paremat kui Turblissi 24k kullaga turbamask. Minu inimeseks tegemiseks läheb küll harilikult ohtralt meiki vaja, aga teinekord piisab ka vaid turbamaskist. Lähengi maski tegema.

Ja päriselt – aitäh teile, kes te mu poolt hääletasite. Nii armas on vahelduseks saada aru, et mitte kõik ei vihka sind ja su blogi, vaid lausa peavad seda endale sobivaks meelelahutuseks!

Fotod: Anton Klink ja Martin Ahven

Kuidas seest mitte nii katki ja kibestunud olla?

Teate kuidas ma tahaks seest “mitte nii katki, kibestunud ja kade olla”. Noh nii, et ei loeks blogisid ja kommentaare ja ei läheks põlema, vaid lihtsalt pööritaks silmi ja vaataks oma laupäevahommikust multikat rahulikult edasi. Aga  ei saa. Ma tegelikult läksin juba paar päeva tagasi põlema, aga mõtlesin, et pole minu tsirkus ja minu ahvid, et las ta jääb, kuid nii palju siis sellest enda vaos hoidmisest. Annan inimestele jälle põhjuse öelda, et “kus see Eveliis on ikka kibestunud ja kade ja seest nii katki nii katki, et peab kohe selle Malluka peal end välja elama.”  What else is new, eks.

Ühesõnaga ma lihtsalt pean blogiauhindade kohapealt sõna võtma. SUURED JA TÄHTSAD BLOGID ei osale, sest neile ei meeldi Marimell. Saime aru. Nemad tahaksid saada auhinda vaid juhul kui seda korraldaks keegi teine. Saime aru. Seda on ka sada korda öeldud, et keegi võiks siis teha, aga keegi ei tee. Vaid kritiseerivad. Mina kritiseerin ka, aga mul ei ole ambitsiooni ega isegi mõtet, et vat kui keegi teine teeks siis oleks ikka üliäge, aga nii ma never ei osale, sest vaid mõttetud prahiblogid osalevad. Hetkel on ÜKS Eesti blogiauhindade üritus. Ei ole Miss Estonia ja Eesti Miss valimisi. On ÜKS üritus. KÕIKIDELE. Prahiblogijatele ja suuretele blogijatele. Kui ei taha osaleda, siis ei peagi, aga teate mu meelest on natuke alatu üritust naeruvääristada vaid selle tõttu, et vaid tundmatud blogijad osalevad.

Jah, palju on blogide seas paska. Sõna otseses mõttes. Paar päeva tagasi naersin ma (isegi ei häbene seda öelda) ühe kirjaneitsi blogi üle. Ullikestel peaks olema lausa keelatud end avalikult lolliks teha. Keegi peaks või võiks neile, kel vapsee ei ole kirjutamise soolikat, et palun palun palun kirjutage paberile ja sahtlisse või lihtsalt palun palun palun ärge reklaamige end. Aga “tundmatute ja mõttetute blogide” seas on ka uusi ja huvitavaid leide. Keegi pole neist kuulnud? Kuidas siis saavad nad osaleda Eesti Blogiauhindade jagamisel kui keegi neist kuulnud pole? Palun öelge mulle, aga kuidas nad siis tuntuks peaksid saama? Mis hetkest on blogi tuntud ja piisavalt hea, et mõni auhind saada? Mis hetkest armulised blogikõrgused neile pilgu peale viskavad ja ütlevad, et pagan, see oli päris hea uustulnukas. Kas Fotoraadi “blogi” on HEA blogi, mida KÕIK lugesid eelmisel aastal või sai see auhinna vaid seepärast, et…teate isegi. Kas osad blogijad ei osale seepärast, et äkki satuvad blogikõrguse põlu alla. Hea ja ilus inimhing küll, aga tean oma sõpruse ajast, et tal on kombeks öelda, et “kui sa nendega mängid, siis kuidas sa saad minu sõber olla”. Emamesilase värk. Ma olen täiesti kindel, et näiteks Costany osaleks küll, sest ta on lihtsalt piisavalt edev. Aga sel aastal ei ole mainekas, sest SUURED BLOGIJAD ei osale. News flash, sweetie, pole sa ka teab kui suur☺️ Mulle tundub üldse, et osad blogijad mõtlevad vist, et SUURED ei osale, ma ka ei osale, siis saan ka öelda, et olen SUUR blogija. Wishful thinking või nii.

Samuti ei saa ma aru (jah, Perekoolist lugesin), miks see nüüd nii kohutav on, et Marimellid tegid eraldi kategooria blogitegudele. Issand kui alatu. Ise veel naersid AE üle ja nüüd tahavad talle eriauhinda anda. Küüniline onju. Kurat võtaks, kõik teevad vigu. Ma usun, et neil on ka endal piinlik oma varasemate sõnavõttude pärast. Ja mis jama te kõik ajate, et ei tohi auhinda anda, kui inimesed ise ei taha? Jõulude ajal on mingi saade, kus antakse auhindu inimestele, kes on midagi erilist/ilusat korda saatnud. Nad ei ole ju end ISE sinna üles andnud, vaid nende poolt on hääletanud inimesed, kes tahavad neid tunnustada. Täpselt sama on selle blogiteo kategooriaga. LUGEJATELE anti võimalus TUNNUSTADA neid, kes on tänu blogile midagi ägedat korda saatnud. Ausalt, mõnikord võiks osata inimestest läbi/kaugemale vaadata. Mulle on mingil põhjusel äärmiselt ebasümpaatsed Reno Hekkonens ja Marje Hansar, ometi olen ma Õllesummeril käinud. Ma oskan asju lahus hoida.

SUURED BLOGIJAD võiks tuletada meelde oma algusaastaid. Kui oluline ja vahva oli kui keegi tunnustas, kellelegi silma jäid, keegi midagi head ütles, motiveeris. SUURED BLOGIJAD on ka kunagi väikesed ja nähtamatud olnud, tuletage meelde kui suur asi oli saada oma esimene auhind, oma esimene koostöö,  rohkem kui 40 lugejat päevas, rohkem kui 400 lugejat päevas, rohkem kui 4000 lugejat päevas, isegi esimesed kriitilised kommentaarid olid põnevad, sest noh oma heiterid, eksju.

Terad eralduvad sõkaldest niikuinii. Ja niikaua kuni EI OLE teist konkureerivat üritust (oo ei, Playnupp, mida SUURED blogijad armastavad, on veeeeeeeeeeeeel piinlikum ja mul oleks veeeeeeeeeeeeeel piinlikum uhkustada seal saadud auhinnaga kui EBAl saadud auhinnaga), tulge oma hobustelt maha ja ärge mõnitage neid uusi ja väikeseid tegijaid, kes “Eesti TUNDMATUTE BLOGIDE auhindade” jagamisel osalevad. Mina olen osalenud neli aastat, pole kunagi mõelnud, kes või miks ma olen, võitnud pole kunagi, aga näete ei õpi ka, ikka osalen. Sest mulle lihtsalt meeldib mõte sellisest üritusest.

Siiralt teie mõttetu prahiblogija Eveliis, kes mingil põhjusel on oma (piisavalt tundmatu, et EBAl osaleda) blogi üle isegi uhke. Et see on minu nägu. Mitte mingi fassaad. Ei ühele ega teisele poolele kaldu.

Ei, aga päriselt?

Mulle hüppas Facebookis ette Eesti Blogiauhindadele registreerimise kutse. Ei tulnud üllatusena, ma olen niikuinii juba öelnud, et ma kavatsen kandideerida, mulle lihtsalt tuli meelde,et osake minust tahtis Playnupu teemal veel sõna võtta, aga mõtlesin siis, et ah pekki, las jääb, sest nagu midagi kritiseerid, oled ju kade ja no ei viitsi kogu aeg kade olla.

Siis aga scrollisin oma Instagrami feedi ja vaatan, et Henry näitab oma Playnupu “parima kirjatüki” auhinda, mis tollelt samalt Playnupult saadud. Uhkusega. Et keegi ei tahaks mulle sõnu suhu panna, et ka tema peale kade olen, siis teate, täitsa ausalt arvan ma, et Henryl on Eestis üks parimaid, kui mitte parim blogi. Meelelahutuslik pereblogi, poliitiliselt korrektne, aga mitte kuiv. Kirjastiil on mõnus ja ma üldse ei imesta, et ta armastatud on ja parima kirjatüki auhinna sai. EBAl sai ka eelmisel aastal aasta blogi auhinna. Väljateenitult. Ei ole kade, käsi südamel ei ole.

Ei ole kade ka Malluka peale, sest olgugi et ma ei nõustu ilmselt 90% tema tegudega, siis ka tema on ilmselt oma “aasta blogi” vms auhinda väärt, selles mõttes, et wannabe´sid on palju ja kõik tahavad jubedalt feimi ja sulli, aga on vaid üks hull, kes kogu oma elu on julgenud netti laotada ja seepärast ka armastatud/vihatud on. Ei ole tal vaid vedanud, nats on kirjutamiseks annet ka, olete nõus? Isegi kui te ei ole nõus tema kirjutatuga. Temagi näitas oma auhinda. Uhkusega.

Mis minus aga tekitas küsimuse on see, et kuhu jäi see “ma-ei-vaja-auhindu-ma-ei-taha-auhindu-mulle-on-parim-auhind-teie-kommentaarid-suhtumine”? Korraga oli hea ikka tunnustus ka saada ja parimaks nimetatud saadud. Milles ei ole mitte midagi halba, blogija on edev loom oma natuurilt, aga nagu 5B. Üks kord ei ole vaja, teine kord on äge.

Okei, saime aru, et EBAl ei taha inimesed osaleda, sest ei taha end korraldajatega siduda ja blaadiplaadiblaa. Ma vaatasin natuke Playnupu pilte (tänu lingile Perekoolis. Ka keegi ei saatnud, ise käin vaatamas, keda siis parasjagu tambitakse. Hetkel kaklevad käod omavahel. Lihtsalt FYI, kui teid huvitab) ja mõtlesin nende kahe ürituse peale.

Playnupu taga on Swedbank, mis tähendaks, et üritus võiks olla ju täitsa vinge. Auhinnad, värgid-särgid. Ometi jäi mulle piltidelt mulje nagu oleks see mingi alaealistele mõeldud üritus, mis on kuidagi hädiselt välja kukkunud. Ei tegu ega nägu. Võitjate seas jäi mulle mingi Tussisööjate duo silma. Jah, just nime pärast. Võtsin oma vanainimese julguse kokku ja kuulasin nüüd ära 2,29 minutit nende podcastist. Päriselt? Selle eest antakse auhindu? Kui juba julgeks siin läksin, siis võtsin lahti ka ühe võitnud juutuuberi. Hensugustu vms. Ilma naljata, ma tunnen end hetkel nagu dinosaurus. Ei mõista, ei mõistaaaa… Ja ei mõista ma seda Playnupu haipi. Milles see sisu oli, mille pärast (kvaliteet)blogijad Playnuppu taevani kiitsid? Ainult see, et kaasatud oli žürii?

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda. Eelmisel aastal sain ma EBA arvamusblogides neljanda koha. Ebapärlikarbi, Vegani päevaraamatu ja (vist) Nullkulu järel. Väärikas seltskond ja au neljandaks jääda. Kuidagi mõnus tunne. Iga kell oleksin ma pigem sellises seltskonnas neljas, viies, kaheksas, kümnes, kolmeteistkümnes kui tussisööjate ja hensugustude seas esimene. Mu meelest on see EBA boikoteerimine ja Playnupu kiitmine ikka nii absurd. Kui tahad auhindu, osale mõlemal üritusel, kui tahad “vaid lugejate kommentaare”, siis ära osale kusagil. Veelgi hullem sellest on hala, issand ma ei tea, kas mul on mõtet kandideerida, ma nüüd võidan võib olla sellepärast, et “suuri tegijaid” ei ole. So what.

Ma olen nõus ühe oma blogilugejaga, kes kirjutas mulle: “/…/aga jahuda mingist kvaliteedist ja ürituse eetilisusest on täielik bs. Sellest võeti osa ainult selle pärast,et Marimelle boikoteerida ja nii lihtne see ongi. Ma tõesti ei arva,et inimesed,kes oma blogi hindavad ja nö sisu toodavad, Playnupust midagi võidaks. Lihtsalt üritus,kus lapsed “kuulsustelt” autogramme koguvad.” 

Lasteaed. Isegi need blogijad, keda ma pean kvaliteetseteks (oh armas aeg andke mulle andeks selle sõna kasutus) sisutootjateks. Kui ma alles kirjutasin, et Marimell pangu oma leivad Playnupuga ühte kappi, siis nüüd ütlen ma vastupidi – kui Swedbank ei taha päris lasteüritust vaid korraldada, vaid päris sotsiaalmeedia auhindade galat, siis pange Marimelliga leivad ühte kappi. EBAle ennustan ma muide pikemat iga kui Playnupule. Playnupp võib muidu oma ürituse teha mõnes telekanalis lasteekraani ajal. Päriselt. Aga pange aga võrrandisse koostöö+ suurtoetaja + toetajad + lisage dinosaurused (tavalised kirjablogijad) + noored +zürii (küll leidub ka neid, kes viitsivad pildi ette saada 7368870 blogipostitusest) + rahvahääletus + loogilised ja lihtsad kategooriad, võtke kasvõi Norra blogiauhindade jagamisest eeskuju ja saame ühe korraliku ürituse. Muide, sel aastal jäi Norras aasta influenceri ja beauty-blogija auhind välja kuulutamata, sest võitjad ei tahtnud auhinda.

See ühel üritusel osalen, sest see on kvaliteetne ja teisel ei osale, sest ma ei taha auhindu, on tõesti  ikka 5B. Eriti kui üritused on ühesugused. Üks “suvalistele väikestele blogijatele” ja teine “üritus, kus lapsed autogramme võtavad”.  There. Ütlesin. Ei saanud mitte vaiki olla.

PS: Blogijad, ärge mulle privaatselt kirjutage, et tegelikult olen sinu arvamusega nõus, aga ei taha seda otse välja öelda.

Tahate ma hakkan selgeltnägijaks?

Hommikul kirjutas mulle sõbranna, et on mind kuhugi kirja pannud ja saatis lingi Playnupp sotsiaalmeedia auhindade jagamisele. Kui ma õigesti mäletasin, siis eelmisel aastal anti seal auhindu juutuuberitele ja instagrammijatele (instagrammeritele?), aga läksin vaatama ja sel aastal täitsa blogi kategooria olemas. Kuna mina olen nii põhimõttevaene inimene, siis mul ei oleks midagi selle vastu kui ma seal äramärkimist leiaksin. Ei hakanud vastu põtkima, et oioio ära mind küll kirja panna. Tunnustus on tegelikult tore. Tulgu see siis EBAst või Playnupust, edev inimene see blogija oma loomult, eksju.

Edasi tegin ma hommikuse kohustusliku Facebooki tiiru ja mis ma näen! Kirjutavad teisedki blogijad, et pange mind kirja, hääletage minu poolt! “Sponsored” postitused ja puha sel teemal. Oot, kerime veidi tagasi. Aga kuhu jäi see “ma ei vaja auhindu ega tunnustust, suurim tunnustus on mulle teie kommentaarid ja head sõnad”? Kas sponsoreeritud postitus, mis kutsub enda poolt hääletama on kuidagi eetilisem kui häälte saamiseks mingi auhinnamängu korraldamine? Poteito-potaato tegelikult.

Tahate ma hakkan ennustajaks? Ma võin kihla vedada, et neid blogijaid, kes EBA auhindade jagamisel ei osale, “sest nad ei vaja seda tüüpi tunnustust või on piisavalt kuulsad ilma osalemata ja osalemine ei anna neile midagi juurde”, aga nüüd korraga oma põhimõtetest loobuvad ja Playnupul osalevad tuleb veelgi. Kahepalgelisus? Oo jaa, minu arvates maksimaalselt. Olge siis nii palju munadega ja öelge ausalt ja otse, et ei osale EBAl Mari-Leenu pärast. Ärge ajage mingit sousti. Mari-Leen, sul aga soovitaksin proovida leivad ühte kappi panna selle üritusega või EBA sel aastal ära jätta, ei ole mõtet teha üritust kui seda vaja ei ole kellelegi.

Igatahes. Kui teile tundub, et ma sobiks ka siin osalema nagu mu sõbranna arvas, siis andke tuld siin.

Miks ma EBA2018 osa võtan? *

Alustame algusest. Jah, mina olen otsustanud EBAst osa võtta. Mitte selle pärast kui tsiteerida klassikuid: “Leenu sõbrana peab osalema Eveliis ja Eveliisi osalemisega peab osalema Ebapärl.” Kui üldse, siis peaks ma MITTE osalema, sest suure tõenäosusega Ebapärlikarp ei osale, aga teate, ma ei ole lammas, kes karjas käib, ja ma teen oma otsuseid ise. Sõltumata sellest, kellega ma läbi käin või ei käi. Miks ma siis osalen? Oot, las ma ennetan. Et sõpra toetada ja Mallukale vastanuda oleks kaks populaarsemat vastust ilmselt anonüümsete kommentaatorite ja perekägude arvates.

Tegelikult on minu puhul asi palju lihtsam. Ma lihtsalt tahan. Ja ma ei ole piisavalt suur ega nii palju teistest parem, et mitte osaleda. Minu väärtutega ei ole üritus üldse seotud.

Ma saan aru, et EBA (kui keegi ei saa aru, siis tegu on blogiauhindade jagamisega) on kõmuline ja vastuoluline ning on asju, mis ka mind häirivad. Kõige rohkem häirib, mind ehk see, et EBA on “sild blogijate ja turundajate vahel”. Mina arvasin ja tahaksin, et tegu oleks justkui omamoodi meelelahutusauhindade jagamisega. Ja ei ole vahet, kas viies aasta järjest on rahva lemmik Henry või Lipsuke või Mallukas või keegi hetkel veel tundmatu. Minu jaoks on see (meelelahutajate) tunnustamine. Samal ajal võib olla mõnele ka moodus kellelegi silma jääda, ma ei tea, ma ei heida ette. Mina isiklikult ei oma ambitsiooni blogiga teenida või tuntuks saada, telesse ei kipu ja raadiointervjuud, mis olude sunnil olen pidanud andma, on ka midagi sellist, mida ma pigem ei teeks. Mulle meeldib kirjutades oma tähelepanu saada, rohkem ma ei vaja. Ei, ka endale ei kirjuta ma ammu enam ja mingis mõttes on ka minu blogi mulle töö, aga sellisel juhul lisatöö, mitte teenistus, mille nimel ma ükskõik, mis sodi reklaamiks või ninast veri välja pingutaks.

Ehk siis võib olla ei peaks seda rõhutama, et EBA on justkui reklaamikanal. Kui ta seda ka on, siis olgu diskreetselt, orgaaniliselt, taustal.

Jah, ka mina olen seda meelt, et üritus ei tohiks olla korraldaja vaid ürituse nägu. Korraldaja ei saa endale tõesti lubada teatud sõnavõtte ja ilmselt siit ka paljude vimm Marimelli vastu. Kui ma oleksin Marimell, siis ma oleks aasta otsa teinud lobitööd ja PR, et vanad vead siluda. Kui ma oleks Marimell, siis ma oleks püüdnud leida koostööpartneri, et üritus oleks anonüümsem, mitte ei seostuks teatud nimega, nii et Perekool saaks kihada. Kui ma oleks Marimell, siis ma saadaks pressiteateid, püüaks üritust teha suuremaks ja tähtsamaks, nii et sellest saaks meediasündmus, mitte blogijatekeskne üritus, millest keegi teine ei tea. Kui ma oleksin Marimell, siis ma ei kutsuks kohale Anu Saagimit ja Zenja Fokinit, keda ilmselgelt see teema ei erutanud ning kes pigem tekitasid osalejates ebameeldivust. Kui ma…Ma võiksin kriitikaga jätkata, aga on üks aga. Mu iga lause algas “KUI MA-ga”. Aga ma ei tee midagi, ma ei viitsiks sellist asja organiseerida. Ma saangi siin vaid “KUI MA-tada”

Mulle ääretult meeldib EBA mõte ja seepärast ma seda ka ei boikoteeri. On ligadi-logadi, on tõesti, aga kas keegi teeb paremini? Konkureerivat üritust teha oleks naeruväärne – mäletate “Eesti miss” ja “Miss Estonia” valimist – aga kui keegi oskab paremini ja professionaalsemalt, siis võtke üle ja tehke ise üritus. Ausalt. See ei ole siin mingi ülbe “tehke paremini või makske kinni” fafaatamine, vaid üleskutse. Blogijate meelelahutusauhinnad!

“Ma ei osale, sest see ei anna mulle midagi juurde” on üks põhiargumente, mida ma olen kuulnud nende suust, kes ei osale. Ma blogin vaid endale, ma olen niigi kuulus, ma ei taha auhinda, see ei lähe kokku mu väärtustega, ma ei taha olla  reklaami ja turundajate sillal. Mina küsin, et aga mida see juurde andma peakski? Peale väikese tunnustuse (mida jah saab ka kommentaarides ja lugejatelt otse, tean tean ka seda vastust). Ärge osalege tuntuse ja auhindade ja potentsiaalse SUURE sissetuleku pärast, osalege sellepärast, et te tahate, et selline üritus toimuks ja olemas oleks ning lõpuks paremaks muutuks. Ma ei ole siiani üle saanud Marimelli “paugupükste” postitustest, aga minu jaoks on EBA ja “paugupüksid” kaks eraldiseisvat asja. Võib olla saab ka Marimell sellest aru ja pea järgmisel aastal end õigustama, miks üritus on selline või selline. Ja võib olla on väga professionaalselt korraldatud üritus? Erinevalt esimese aasta fopaast. Mul on kahju, et “suured” blogijad ei osale, sest ega ma ka ei taha ju üksinda 16aastaste neiudega nö rinda pista – mis mul isegi pista, nende lugejatega ma ilmselt isegi ei konkureeri ja saaks haledalt vastu pükse. Ma tunnen end muide nagu dinosaurus, kes üldse ei saa aru, mis värk nende juutuuberitega on. Kellel on aega pikki videoid vahtida? Kuna? Kus? Jp, saan aru, ma olen väljasuremisohusliik, sest ei…ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ma hakkaks tegema videosid sellest, kuidas ma juukseid kammin või juustu söön.

Ühesõnaga.

Tuli pikk, kriitikat täis (mis tegelikult vist omamoodi oli mõeldud toetuseks) ja ilmselt laialivalguv postitus, aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma osalen. Ma küll ei tea, kuhu ma end liigitama peaks, aga see on kõige väiksem asi. Võite mind nüüd kividega surnuks pilduda, et ma nii nõme olen ja ka ei boikoteeri või kunagi minu poolt hoopis hääletada. Üldse ei pea, aga võite. Teen juba vaikselt reklaami endale;)

Ja ühel päeval loodan ma, et see on tõesti üritus, kus tunnustatakse KÕIKI blogijaid ja millest tahaksid KÕIK osa võtta. See on hea eesmärk, mille poole püüelda ja mille nimel seda üritust teha.

Ma ainult loodan, et sel aastal ei ole mingit vippideks ja mitte-vippideks jaotamist erinevate korrustega, sest vot kui midagi veel…siis vipiks olemine on küll nii aasta 2000. Wannabeendus kuubis. Keefiri ka ei taha laual või hiina toitu. Tahaks mõnusat pidu, mis ei vajuks laiali kohe kui viimane inimene oma kingikoti kätte on saanud.

Korraldajatel on veel aega…

*kui see üldse peaks kedagi huvitama või blogiuudistekünnist ületama.

Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.