Meie lavadebüüt

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!”

Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

20770510_10211292115675181_3918079737819627169_n.jpg

 

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n.jpg

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater.

Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks.

Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud.  Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate,  Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

20864069_1479061915465681_1234737949_n

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi.

Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa.

Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt.

Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.

20815014_1479096972128842_1882219267_n.jpg

 

Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Kuidas sa kõike seda jõuad?

Olete ju kuulnud küll, kuidas inimestelt, kes igale poole jõuavad ja saja asjaga tegelevad, küsitakse aegajalt, et kuidas sa kõike seda jõuad. Tegelikkus on see, et ega ei jõutagi. Kui jõutakse kõike, siis on kindlasti mõni asi, mida tehakse poolikult või üle jala, või kui siis jõutakse kõike, siis ikkagi on see millegi arvelt.

Mina pidin eile jõudma trenni, kahele kohtumisele, lapsega mängima, tööd tegema ja õhtuks ka Tartusse. Hommikul tegin ma esimese õige otsuse ja viisin siiski Ida lasteaeda, sest ma ei suutnud logistikat paika panna, kuidas ma igale poole jõuan, ilma autota ja lapsega. Kui te küsite, miks trenn mu jaoks ka oluline on, et seda ei saa tühistada, siis osaliselt on see trenn ja teekond minu töö. Ma ei saa tööd tühistada. Seega esimese osa päevast tegin ma tööd. Lapse arvelt. Poolest päevast kui üks kohtumine oli veninud mitu tundi pikemaks kui planeeritud ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma jõuan veel ühele kohtumisele ja siis ka kella seitsmeks Tartusse sõbrannadega õhtusöögile. Ma tühistasin Tartusse mineku. Seega teine osa päevast toimus sõbrannade arvelt.

Mis on need sada asja, millega ma tegelen? Üks mu tuttav heidab mulle pidevalt ette, et miks ma ei kirjuta oma blogis rohkem oma tegemistest, et niimoodi inimesed kommenteerivadki, et oled kade ja tühine, sest nad arvavad, et oled omadega kimpus ja masendun diivanil. Ma olen talle alati vastanud, et mul on natukene ükskõik, mis mulje ma endast blogis jätan ning ei ole pidanud väga vajalikuks oma tegevusi (enam) avalikustada, sest ma võin mürki võtta, et need, kes mind lolliks kanaks peavad, need teevad seda niikuinii ja need teised, kes mind tunnevad või tahavad tunda, need on ka hoolimata “rumalast blogiminust” tabanud ära pärisminu.

Ometigi tunnen ma täna vastupandamatut soovi oma tööst natukene rääkida.  See kõik on natukene ka blogiga seotud.

Seitse aastat tagasi sattusin ma tööle ühte ehitusettevõttesse, mind kutsuti vestlusele, sest ma olevat oma Mutrikese skandaaliga muljet avaldanud, et juu olev mõtlev inimene ja minust võiks seal kasu olla. Läkski nii, et mulle hakkas see töö meeldima ja minust oligi kasu, aga noore ja auahnena võtsin ma juba aasta hiljem vastu teise tööpakkumise, kus mulle oluliselt suuremat palka pakuti. Eelmisel aastal kui ma blogis mainisin, et pakun erinevatele ettevõtetele turundust võttis see vana tööandja minuga uuesti ühendust ning soovis, et ma ka tema ettevõttele uuesti turundust tegema hakkaks. Seda ma nokitsengi kodus diivanil teha iga päev.

Umbes samal ajal kirjutas mulle üks blogilugeja ja tegi mulle sellise pakkumise, et mul jäi suu lahti. Ma olin hämmingus ja lugesin mitu korda üle, mida ta mulle pakkus. Jah, ma lugesi õigesti. Tal oli blogi põhjal minust väga kindel ettekujutus tekkinud ning ta arvas, et see koht sobib mulle. Eile käisin ma temaga siis esimest korda silmast silma kohtumas ning kui muljet endast ära ei rikkunud, siis võin ma varsti öelda, et olen ühe ettevõtmise kommunikatsioonijuht. Tegu on küll projektipõhise pakkumisega, kuid see on üks hullult äge ettevõtmine. Ja kas ei ole naljakas, et samal ajal kui osa lugejaid peab mind blogi põhjal viimaseks mölakaks või lollimaks kui lauajalg, siis teine osa lugejaid näeb hoopis midagi muud ning pakub mulle tööd.

Natuke peale seda pakkumist sain ma ka kolmanda tööpakkumise. Ka see tuli kaudselt läbi blogi. Nad tellisid minult ühekordse turu-uuringu, kuid tänaseks olen ma selle ettevõttega seotud juba kolm kuud. Endalegi ootamatult on see kasvanud millekski hoopiski suuremaks. ja põnevamaks. See on töö, mille pärast ma võin öösel magamata ka olla, sest see lihtsalt on nii äge. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud 13-14 aastat, ühtepidi tean ma kõike seda, mida ma tegema pean läbi ja läbi, kuid toode, millega ma tegelen, on mulle täiesti uus maailm. Või noh, see on toode, mida ma ka isiklikult fännan, aga ma ei ole seda kunagi müüma pidanud. Ma olen seda alati ise ostnud.  Ei ole midagi põnevamat kui aidata ühel ettevõttel uuele turule siseneda. See ei ole kuiv müügitöö, vaid nii mõnusalt loominguline.

Lisaks nendele töödele on mul ka kaks hobitööd, mida ma täielikult fännan.

Mõnikord ma tunnen ka, et päevas jääb tunde väheks, sest ma ei taha ka ainult töötada, ma tahan kõike jõuda, aga tulles tagasi alguse juurde, siis kõike lihtsalt ei jõua. Viie projekti kallal töötamine nõuab pidevat prioriteerimist, aja planeerimist ja tuhandeid täiskirjutatud märkmikulehti, et kõik oleks ka tehtud. Muidugi oleks ilmselt palju lihtsam omada ühte töökohta, kuid sellel on omad miinused. Ma ei ole leidnud ühte töökohta, kus ma saaksin seda palka, mida ma soovin. Ma ei talu rutiini. Ma vajan vabadust ja pean saama ise otsustada, kuna ma tööd teen. Ma võin seda teha varahommikul või hilisõhtul, kuid ma ei suuda kogu aeg istuda 9-5 kusagil paigal. Mulle sobib selline “tõmblemine”.  Aga see kõik on ikkagi ja alati millegi arvelt.

Kuna ma oma töödest väga ei räägi, tegelikult ka väljaspool blogi, siis ütlen ausalt, et on ikka teinekord naljakas kuulda küll kui mulle öeldakse, et mis sul viga, sa ju kodune ning aega palju. Veelgi naljakam on aga lugeda blogi kommentaare, kus mul soovitatakse tööle minna, sest ehk siis ma ka saavutan midagi ning ei ole nii kade nende peale, kes saavad teha tööd, mida armastavad.

Ma ei pea blogimist tööks, kuid kas pole kummaline, et kõik need tööd olen ma saanud tänu blogimisele. Nii võiks öelda, et blogimine ikka ruulib täiega!

Ära karju mu peale!

NB! Allolevat postitust palun lugeda huumoriga!

Niisiis. Peale pikka moosimist, otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma paksu (kuid juba 3,5 kg kergema) tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni korra, nii umbes 1,5 minutit (!) eelmise aasta sügisel proovinud ja köhisin juba siis peale seda pingutust oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud, ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm ja nii Angela mind enne rahule ei jätnudki kui ma alla andsin ja jumpima läksin. No küll ma selle 20 minutit kuidagi vastu pean, mõtlesin ma vapralt.

Feil oli niimoodi arvata. Trenn kestis nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel olla vaimukas (vähemalt enda arvates), et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab, et peale esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui keskmine eesti mees kuumas sauna ja olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS-treening on selle trenni kõrval puhas puhkus! Jumping on niiiiiiii intensiivne! Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe “Ära karju mu peale!”, eile kui treener meie peale nö häält tõstsis, et tõstke jalgu, ma ei taha näha logelemist, liigutame, liigutame, jõuad, jõuad, oli mul talle tahtmine öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusikarütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised nägid trenni tegevat mängleva kerglusega, samal ajal kui mõtlesin, et püha jeesus, kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.

_DSC0486.JPG

Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus on teil õigus. AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn. 1) Peale trenni lubasin ma, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma nägin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid ja hotdogid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida vähem süüa, et viimasel hetkel veel suveks saledaks saada, siis jumping on see koht, kuhu teil minna tuleb. 2) Mu pulsikell näitas päevaseks liikumiseks enne trenni 21%,  peale trenni näitas see 113%.

Ja kui  te siis peale trenni olete end suutnud taastada, tunnete te (ka peale rasket ja väsitavat tööpäeva) metsikut energiat. Jube mõnus tunne on. Sellest saate te muidugi aru alles trenni lõppedes aru.  Trenni tehes jöuate te end 675 korda maapöhja vanduda, et siia tulite;)

Mina lähen uuel nädalal uuele katsele. Ma kutsun kaks julget blogilugejat endaga trenni kaasa. Kui tahad mulle seltsi pakkuda, et ma ei oleks ainus algaja, siis jäta enda nimi siia kommentaaridesse;) Ärge olge arad! See ei ole nii hull trenn kui ma mulje jätan. See on veel palju hullem:D

NB: Eveliisi koodiga on trenn mai lõpuni hinnaga 5€ (tavahind 12€ )!!! Algajate trennid E 18 ja N 18:30 🙂

 

Blogida või mitte – selles on küsimus.

Lugesin Ebapärlikarbi  ja Merje postitusi ning kuigi ma ei arva otseselt, et blogimine on idiootidele, siis mul on tunne, et blogijad pannakse tihti ühte patta ja kahjuks on nende seas ka palju idioote. Induktiivne järeldus ütleb, et kõik blogijad on idioodid. Ma ei taha tihti tunnistada, et blogin, sest mulle tundub, et blogimine on kuidagi…devalveerunud?

See teeb mind kurvaks.

Ma olen bloginud aastaid, kaagutanud igal teemal ja olnud oma näoga. Ma ei ole kartnud välja öelda oma arvamust ja ma ei ole kartnud oma sõnade eest seista. Kui mõte on kirja pandud, siis seda enam tagasi ei võta. Inimesed ei pea minuga nõustuma, aga arutelu, nii poolt kui vastu, mulle meeldib. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kellelegi meeldida või mitte meeldida, ma olen lihtsalt kirjutanud. Nii nagu torust tuleb. Mõni päev ülevoolavalt õnnelikult, mõni päev naiivselt ja lapsikult, mõni päev meeleheitel, mõni päev agressiivselt, mõni päev vihaselt. Nii nagu elu on. Leidsin ajapikku oma jälgijad ja oma “vihkajad”. Vihkajaid on tegelikult vähe olnud, sest nad satuvad siia blogisse üldjuhul vaid 1-2 korda kui mingi teema on üles tõmmatud, ei loe mu postitusi, sest neid ei huvitagi see, kes ma olen ja mida ma olen üritanud öelda, nad näevad seda, mida nad tahavad näha ja nii nad kirjutavadki üldjuhul ühe korra “debiil” jne ära ja rohkem siia ei satu. Vihkajatest palju hullemad on aga need, kellele mu blogi ei meeldi, kes iga teema all üritavad mulle selgeks teha kui nõme mu blogi on, korrutavad seda sadu kordi, et ma ikka aru saaks, ometi käivad nad siin blogis edasi ja edasi. Et öelda, kuidas ma olen negatiivne, kade ja tühine, rumal pealekauba. Kui julgen poole sõnaga uhkustada, millega hakkama olen saanud, tuleb ikka mingi “mölin”, et mida ma lapsikult keksin kui see ja too on viltu läinud. Mina ei ütle, et midagi viltu on läinud. On õppetunnid, millest õppida ja mis aitavad edasi areneda.

Läks vist teemast kõrvale. Mul ei ole oma blogiga erilisi ambitsioone. Selles mõttes, et mulle on oluline olnud võimalus end välja elada ja väljendada, et see ajapikku on muutunud  nii, et toonud mulle teatud koostööd ja ka mingi kommiraha on muidugi boonuseks, aga blogimine ei ole minu elu mõte. Ma ei taha olla vaid blogija. Ja mu ambitsioonid on hoopis mujal. Ehitussektoris, müügis ja turunduses. Mul on konkreetsed ambitsioonid ja eesmärgid. Blogimine on olnud hobi. Hobi, mis mind maandab ja mulle meeldib, et see ka paljudele teistele midagi pakub, on vaid puhas rõõm. Midagi ei tee mind rõõmsamaks, kui need kirjad, mida lugejad mulle aegajalt saadavad. Need ei nõreta kiitusest, need ei ülista mind, kuid nendes on midagi sellist, mis paneb mind ikka edasi blogima, ka siis kui ma tunnen, et enam ei taha.

Tänu viimase aja muutustele blogimaailmas, kus kõik kipub keerlema vaid paari blogi ümber ja kus on kehtima hakanud reeglid, et ühele lubatud, aga teistele keelatud ning enam ei olegi justkui teemasid, millest on lubatud kirjutada, on mul tunne, et ma ei taha tõesti enam blogida. Ma ei taha, et plankton ründab (aitäh, armas kommenteerija, kes sa selle vaimuka väljendiga lagedale tulid). Eriarvamuste vastu pole mul midagi, perekooli teemad ei koti mind, teiste blogijate postitustele minust vaatasin ma huumoriga, kuni selle hetkeni kui mulle hakkas tunduma, et blogimine käib mingil hoopis teisel tasandil. Võsapetsi tasandil. Ja see on mind mu blogist ja blogimisest kaugemale lükanud.

Kui ma eelmistel aastatel ootasin elevusega Blogiauhindade jagamist, siis sel aastal ma seda ei oota. Ma panin end küll sinna kirja arvamusblogide alla, kuid suur on tõenäosus, et sinna kohale ma ei lähe. Ma ei taha pildis olla kui blogija. Rääkimata sellest, et ma ei tahaks olla VIP lauas, sest mu meelest tekib mingi nõme kihistumine niimoodi, ja kindlasti mitte ei tahaks ma nurgas seista, et keegi saaks öelda, et vahi rotti või et ju tal polnud siis kedagi, kellega lauda koos broneerida. Ma tahan jõuda selgusele, kas ma üldse tahan blogida või mitte. Kellele blogimine on. Kas sel üldse on tähtsust. Ja kas planktoni rünnak on piisav põhjus mitte blogida.

Mul ei ole vaja kümneid tuhandeid jälgijaid, st jällegi, et nende vastu ei ole mul midagi, ma tahan, et mu blogi loevad need, kellele see meeldib, mitte need, kes peavad vajalikuks mulle kirjutada, et “tra ma tulen Jõgevalt kohale ja annan sulle mölli” või “mina enam rohkem su blogi ei loe, sest sa oled üleolev, negatiivne ja mõnitav”.