Ma räägin nüüd tõsiselt. Meil on unistus

Ma olen nüüd mitmelt poolt lugenud selliseid kommentaare: “Nagu mis valu on inimestel ohkida, et on tont, küsib raha, et maja ehitada. Keegi ei käsi sul oma rahakotiraudu avada ja kontot nulli kanda. Kui sa arvad, et see on sitt mõte, okei, ole vait ja ela edasi.” “Kui näiteks Eveliis päriselt küsiks abi sauna ehituseks, siis no ma ei tea… asi oleks siis inimest veits aidata?” “Aga no … Continue reading Ma räägin nüüd tõsiselt. Meil on unistus

Vii solgihämbr välja, kui minem hakkad

Ma ei hakka tegema 2017.aasta kokkuvõtet headest asjadest, mis sel aastal juhtunud on, sest oleme ausad, keda need ikka huvitavad. Parimal juhul oleks see eputamine, halvimal juhul enesepettus, sest kust muidu kõik see negatiivsus ja õelus. Mis ma aga tahan öelda on see, et ma olen horoskoopide usku. Ma ei tea, kas 2017.aasta oli juhuste kokkulangevus, järjepidavus, Kuke aasta või kõik kokku, aga oli tõesti … Continue reading Vii solgihämbr välja, kui minem hakkad

Ja kui juba imalaks kiskus

…siis ma tahaksin veel imalamaks minna ja soovida häid jõule kõikidele oma blogilugejatele. Ma mõnikord ise ka ei usu, et see blogi on kasvanud välja millekski…suuremaks? Kindlasti suuremaks kui selle eesmärk oli (jumala eest, viimasel ajal on mul tihti tunne, et keegi naeratab mulle just nagu tunneks mind ja kui ma seda endale just ette ei kujuta, siis on nende naeratuste taga nö tuttavad läbi … Continue reading Ja kui juba imalaks kiskus

Kolmapäevane kadedus

Istun oma kodukontoris Lillehammeris, teen viimaseid ettevalmistusi ühe projekti launch´iks Norras, blogin, taustaks käib Netflixist “Mad Men”  ja ma tunnistan endale, et olen kade nagu mulle ikka ette heidetakse. Ma olen kade, et mul Ussipesas ei ole kodukontoris sellist telekat ja Netflixi. Vaatan toas ringi ja olen kade, et mul ei ole selliseid maale. Vaatan aknast välja olen kade, et mul ei avane aknast sellist … Continue reading Kolmapäevane kadedus

Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, otsisime kohad ja jäime ootama. Üsna pea saabus saali vaikus. … Continue reading Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Miks mulle meeldib maal elada

Lugesin nädalavahetusel Lipsukese postitustselle kohta, kuidas tema ei tahaks kunagi linnas elada, sest seal on kõigil alati nii kiire ja kui hea on maal elada. Mina jumaldan suuri linnu ja sebimist, mitte et ma väga paljudes maailma suurlinnades oleks käinud, aga näiteks naudin ma täiega hommikuid Stockholmi metroo. Või Oslo peatänaval. Inimesed jooksevad tööle, koosolekule, koju, lasteaeda, poodi, kohvitassid käes, kõrvaklapid peas, portfell käeotsas. Mõnus … Continue reading Miks mulle meeldib maal elada

Minimaalsete volüümidega abikaasa

Tallinn Fashion Week raames käisin ma reedel BonBon Lingerie moeshow´l. Kui teile kuidagi on jäänud märkamatuks, et BB on minu lemmik pesubränd (okei, vbla For Love And Lemons meeldib mulle tiba rohkem, aga BB on mulle kättesaadavam “argiluksus”, lisaks kodumaine, mida ma hindan) siis nii see tõesti on. Aastaid, no ikka nii seitse-kaheksa aastat. Seega teid ei saa kuidagi üllatada, et ma sellest show´st vaimustuses … Continue reading Minimaalsete volüümidega abikaasa

Meie lavadebüüt

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!” Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks … Continue reading Meie lavadebüüt

Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb. Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu … Continue reading Kirg