Mille eest turundusjuhid palka saavad Eestis?

Ma tahaks Eestis turundusjuht olla. Mulle tundub, et see on kõige lihtsam töö üldse, kus midagi tegema ei peagi või saab tööd teha lihtsalt linnukese kirjapanemise pärast. Muul ajal istud pleedi sisse mähituna kodus ja rüüpad teed.

Miks ma seda ütlen?

Mul oli eile kohtumine Norra blogijate agentuuriga, kellega ma tahan koostööd teha. Neil oli kaasas presentatsioon, case study´d, numbrid, turundusstrateegiad…you name it. Muidugi küsivad nad oma teenuse eest ka raha, korralikult, muidugi teenivad blogijad, korralikult…AGA…See kõik on läbi mõeldud. Ettevõtete turundusjuhid võtavad nendega ühendust,  agentuur otsib välja ettevõtte profiiliga sobivad blogijad, esitab strateegiad ja… ah, ma olen sellest tegelikult rääkinud.  Ma tahan rääkida Eesti turundusjuhtidest, kes on avastanud blogireklaamid.

Tundub, et need inimesed ei mõtle üldse. Nad on kuulnud ühte blogija nime ja saadavad talle valimatult random pahna, nii et kunagine khuul arvamus- ja elustiiliblogi on muudetud vägivaldselt Anttila kataloogiks. Ei, ma ei heida midagi ette blogijale, raha ja asjad on mõnusad, võivad pea sassi ajada küll ja üle tarbima, minu etteheide on VAID turundusinimestele.  “Aga tal on ju 98347979560 jälgijat!” ütlevad turundajad. Vaadake, ma natuke lõhun teie mulli. Need jälgijad ei näita tegelikult midagi. Kui ma ei eksi, siis Ebapärlikarbil on 800 jälgijat, aga ta sai esikoha mingi 1300 häälega. Ma ei usu ka, et tema lugejad on need, kes viitsivad viis korda klikata, et oma hääl anda. Ja siis on blogija X, kellel on 58934709 jälgijat. Tema jälgijad kilkasid KÕIK, et andsid KÕIK oma viis häält just talle. Kui blogiauhindadel saadud hääled jagada viiega, siis tuleb 89759089 jälgija asemel umbes 1000 andunud fänni. Rumalad turundajad aga näevad vaid numbrit. Nad ei oska analüüsida. Meesteblogi teine koht võiks end nüüd igal pool reklaamida kui auhinnaline teine koht ja oodata “silda blogijate ja turundajate” vahel, sest ikkagi ju TEINE KOHT. Mis sellest, et esimese ja teise koha vahe oli ca 8000 (!) häält, sest rohkem ei olnud valikuid. Mingites kategooriates saadi auhinnaline koht 300 häälega, teistes jäädi sellise tulemusega maeieteaviimaseks. Ühesõnaga, number on vaid number ja ei tähenda mitte midagi kui ei analüüsita SISU, mis numbrite taga on.

Ja kõige halenaljakam kivi turundusjuhtide kapsaaeda on viimane blogimaastiku nö tüli, mida tüliks on muidugi naljakas pidada, sest üks osapool analüüsib ja arutleb ning annab väga head mõtlemisainet kõigile (siin) , teine osapool paneb (jälle) jutu kokku hoopis nii nagu talle sobib, nii et “vastasleer” kakarahega üle kallata.  Kuidas see puutub turundusjuhtide ebapädevusse. Sest tolle blogija X lugejad tunnistavad postituse all ühes kooris, et nemad 1) ei loegi reklaampostitusi ja 2) ei osta küll niikuinii ühtegi asja, mida blogija X reklaamib. Andke mulle andeks, kui ma olen blogiREKLAAMI mõttest valesti aru saanud. Mina arvasin, et ettevõtete eesmärk ei ole mitte tasuta asju jagada, vaid läbi blogireklaami oma müüki suurendada. Norras tegi blogija X, kellel on KÕIGEST 18 000 jälgijat Instagramis ja KÕIGEST 2000 jälgijat Facebookis, reklaami ettevõttele, kes müüb emadele ja lastele sarnaseid pontšosid. Need pontšod müüdi 24 tunniga läbi. Sest lugejaskond SAMASTUS blogijaga.

M.O.T.T.

PS: Kui keegi otsib turundusjuhti, siis ma olen saadaval.

 

 

Marimelli supiköök

Ma ei tea, kas ma olen kunagi seda öelnud, aga ma jumaldan igasugu suppe. Kahjuks teen ma neid kodus harva, sest Marek ei ole suppidest just sama suures vaimustuses. Random fakt meie kohta. Kui ma ootamatult eile Tartusse pidin sõitma tuli mulle meelde, et Marimell oli just oma supiköögiga Tartus. Loomulikult pidin ma siis proovima minema. Tartus on mõnus see, et ühest linna otsast teise sõitmiseks ei kulu mingeid tunde, nii et Vasulast Tartusse sõitmine oli ka tiku-taku ettevõtmine.

Raatuse tänavas endises Blackberrys võttis mind vastu laia naeratusega Meelis, köögist paistis sama särav Mari-Leen.

17862355_1799671573380151_8633837998390854164_n.jpg

Ma tellisin endale Tom Kha supi. See oli suurepärane. Mina oleks loomulikult eelistanud rohkem vürtse, kuid kurta oleks patt. Ma sõin oma supi ära ja jäin ootama kuni emme mulle Ida toob ning teades, kuidas mu emme igale poole sada aastat tuleb, oli mul aega oma mõtteid mõlgutada ja niisama inimesi jälgida.

17858224_1724548484228998_1170257519_o.jpg

Ma jõudsin mõelda sajale erinevale asjale. Esiteks suhetele. Ütlen ausalt, et minu jaoks on elus üks olulisemaid asju harmooniline suhe. Argipäev ei pea olema 100 % vikerkaar ja koogikesed, kuid oluline on omavaheline sobimine. Koos olemine. Ma vaatasin kõrvalt Meelist ja Mari-Leeni ning jõudsin mõelda, et miks aegajalt võtab keegi endale õiguse avaldada arvamust, et Meelis on kapigei. Marek on põhimõtteliselt sama tüüpi, Ka kapigei? See on täielik nonsenss. Kohe kui inimesed on natukene värvikamad ja vabamad, on neil midagi viga. Ka mulle endale kirjutas keegi alles eile, et pesu ei osteta mitte oma mehe, vaid uue silmarõõmu jaoks. Kui kurb peab olema nende inimeste elu, kes selliste avaldustega välja tulevad?

Ma jõudsin mõelda sellele, mis on fotograafi ja fotograafi vahe. Üks suudab ka sitast saia teha, teine…noh vastupidi. Ma olen natuke kade nende peale, kes oskavad pilte teha, näha igat pisiasja, mõelda detailidele, panna pildid lugu rääkima. Mina ei oska. Aga ma näen, kui inimesed oskavad. Mulle tuli ka meelde, et meie viimased perepildid on sellest ajast kui Ida sündis. Ma tahaksin uusi pilte. Mulle tuli nii mitu erinevat lugu pähe, mida fotodesse panna.

Mingil hetkel pidin ma oma mõtetega lauast püsti kolima, sest supiköök oli väike, aga rahvast aina tuli. Minust oleks olnud väga egoistlik lauda kinni hoida. Inimesed tulid, sõid ja kiitsid. Nii äge oli vaadata, kuidas inimesed rõõmsalt ja täis kõhuga lahkusid. Arusaadav. Sest söök oli hea. Jällegi tuli mulle väikene kadedus sisse. Mul on peas mitu mõtet, aga selleks oleks vaja, et ma oskaks süüa teha. Mina ei oska. Vähemalt niimoodi. Ma oskan toite kokku keerata, kuid need ei ole kunagi päris retsepti järgi või päris toidud. Täna tegin ma Marimelli supiköögist inspireerituna vürtsikat pelmeenisuppi. Täna tuli superhea. Aga see ei tähenda, et see tuleb sama hea järgmine kord.

17857313_1354288177943056_1996627019_n17857683_1354288067943067_2017370685_n

Enne kui ma supiköögist  lahkusin, jõudsin ma veel mõelda kui oluline on elada. Midagi teha. Mitte lihtsalt kulgeda ja vinguda. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen inimesi rääkimas, kuidas nad ei ole eluga rahul ja tahaks muutusi. Kui ma siis ütlen, et tehke midagi, proovige ja kasvõi feilige, öeldakse, et ei julge.  No mida te kulgete? Tehke. Isegi kui kritiseeritakse, siis keda huvitab. Kui teete hingega ja hästi.

Marimelli supiköök on üks hea näide. Pikka iga ja rohkem mõtteid.

Kõik fotod: Meelis Tomson

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780
Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg
Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)

Miks heidite?

Ma ei saanud end hommikul käima ja otsustasin  teha ühe väikese perekooli-tiiru, et näha, keda parasjagu heiditakse. Üldse ei pidanud silmas blogijaid, sest blogijad on tegelikult vaid üks mikroskoopiline osa sellest seltskonnast, keda seal pidevalt näritakse. Oled natukene pildis olnud, võid kindel olla, et varem või hiljem satud perekooli. Aga kas sa näed – esilehel oli kohe teema “Marimell JÄLLE lapseta puhkusel” ning ma kohe pidin sellel teemal oma arvamuse kirja panema.

Ma ei loe küll nende blogi igapäevaselt, aga olen siiski blogi jälgija ja mulle ei ole küll silma jäänud, et nad iga nädal või kuu kusagil reisiks. ILMA lapseta. Vastupidi mulle tundub, et nad käivad igal pool just lapsega. Mitte reisimas, aga tegelevad lapsega vägagi aktiivselt, on mu meelest väga kihvtid lapsevanemad. Ja igal lapsevanemal on õigus puhkusele.

Mis on siis selles paha, et inimesed lähevad lapseta reisile? Miks peakski kaheaastase lapse Taisse kaasa võtma? See ei ole siis puhkus ei endale, lapsele ega ka neile, kes lennukis kaasa reisivad. Kas noored inimesed ei tohigi enam peale lapse saamist puhata? Või mis mõttes “nii väikese lapse kõrvalt küll ise ei reisiks”? Selline mulje jääb, et kõik, kes lapse saanud on, peavad end koduseinte vahele lukku panema ja keskenduma VAID lapsele, sest muidu tekibki inimestel mulje, et lapsega ei tegeleta ÜLDSE ja käiakse JÄLLE kahekesi reisil.

Minule Marimell meeldib. Mida rohkem ma nende blogi loen, seda rohkem ka meeldib. Jah, ma ei ole kindlasti mitte alati nõus nende arvamusega, aga mulle meeldib nende suhtumine. See on eluterve ja täiskasvanulik. Pidevalt on kusagil keegi, kes nende kallal õiendab –  olgu need Meelise joonistatud kulmud või Mari-Leenu kehakaal, kuid mul on tunne, et neil ongi reaalselt ükskõik, mida neile öeldakse. Nad oskavad mõttetu kriitika ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Ei õigusta end pidevalt.  Et las koerad päriselt ka hauguvad, nemad ajavad oma asja. No tundub teile, et mojito-ämber on nagu sašlõkivedeliku joomine, so what, eks, nemad joovad ikka. Ei jäta joomata mingi kriitika pärast või et kõigile meeldida. Mitte nii nagu paljud teised, kes ütlevad, et neid ei koti kriitika karvavõrdki, aga salaja või mõne aja pärast teevad täpselt seda, mille varasemalt on kõva häälega välja naernud, et suva juuuu.

Ja ma tahakski täitsa siiralt teada, miks käod Marimelli heidivad?

Päise pildi võtsin nende blogist 

Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!

Ma olen kriitikast ja kriitika talumisest, blogimisest ja kommenteerimisest varem ka rääkinud, aga kuna ma aegajalt ikka saan pihta kommentaaridega, et ma ei talu kriitikat või olen kade kui kedagi teist kritiseerin, siis ma mõtlesin veel sel teemal pikemalt peatuda.

Ma ei ole alati kriitikat talunud. Või ütleme siis nii, et ma ei tulnud kriitikaga absoluutselt toime. Ma tahtsin kõiges olla kõige parem, kõige ilusam, kõige tublim, kõige targem. Ma tahtsin alati kõigile meeldida ja ma kartsin kõige enam konflikte. Kriitika lõi mind rivist välja. Täna see enam nii ei ole. On kriitikat nõuandeid-tähelepanekuid, mis teevad ikka haiget ja poevad naha vahele, kuid üheks põhjuseks on tihti see, et seal on killuke tõtt sees. Tõde, mida me ei taha endale tunnistada.

Kriitika ja halvustamine on midagi muud.

Ma eile kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: “Isver, mis sellega juhtunud on?”, “Appikene, see on küll halb pilt!” ja “Oi, tema on küll kena!” Järgmisel hetkel alustasime me Marekiga vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, Marek jäi eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused “käod” kommenteerima hakkavad, et “oi appike kui kole”. Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind. Ja maitsed on erinevad.  Täna kütab kirgi, et mustanahaline ja mitte piisavalt kena neiu võitis Miss Helsinki 1. koha.Ilu on subjektiivne. Ühele kole, teisele kena. Ma ei ole neid missivalimisi vaadanud, aga võib-olla see neiu oli iseloomuga, sarmikas, vaimukas, lõi pika puuga ära teistele nö ilusamatele kandidaatidele? Ka tema ise ei pruugi end maailma kõige ilusamaks pidada, aga võib olla ta selle eest peab end maailma parimaks? Ta teab oma väärtust ja võitis selle pärast?  Välimus ei olegi siinkohal nii oluline.

Looduse poolt antud välimuse kritiseerimine on mõttetu. Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka selliseks valmis olla kriitikaks. See kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, tihti pigem  lahmiv ja stiilis “vaata milline paks” ja “isver kui loppis ja magamata”. Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.

Kui minu kohta öeldi, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastaski mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ma olen ka tänulik nende kommentaaride eest, kus inimesed kirjeldavad oma suhtumist ja suhteid “tripsutavate” vanematega lapsepõlves ja hiljem, need on asjad, mille peale me ei mõtle enne kui keegi sellele tähelepanu juhib. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline “päästerõngas” ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. “Päästerõngast” saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida.  Võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole. Aga me olemegi sellised. Ilma fasaadita. Ei peida end ei kunstjuuste ega kunstküünte taha, et paremad olla. Paremad oleme me teisel moel. Ja kritiseerimegi neid, kellest end paremaks peame.

Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Mul on üks tuttav, kes on endale võtnud õiguse kritiseerida, maha teha, kommenteerida, mõnitada, naeruvääristada kõiki ja kõike, kes talle ei meeldi. Pindu teiste silmas näeb ta suurepäraselt, kuid palki enda silmas ei näe. Isegi kui ta sinna otsa komistab. Kui keegi teda kritiseerib või talle nõu annab, on ta haavunud, solvunud, trambib jalgu vastu maad ja väidab, et kõik inimesed, kes teda kritiseerivad, on õnnetud ja depressiivsed, ainsa sooviga talle “ära panna” ja “maha teha”.  Väidetavalt ei huvita teda ka teiste arvamus, sest noh yolo, ometigi on tema käitumine hoopis vastupidine. Kui talle öelda, et ta on juurde võtnud, nutab ta kõige pealt patja, vihkab maailma ja kõhnasid inimesi ning näeb siis hullupööra vaeva, et tõestada kõigile, et talle meeldibki oma ülekaal. Nädal hiljem läheb salaja trenni, sest ta näeb ise ka, et on 25kg juurde võtnud, aga ikka on “terve maailm” tema vastu.

Ma olen ka kunagi nii arvanud. See on kõige ajuvabam mõte üldse. Kellelgi pole mu vastu vandenõud. Kedagi isegi ei koti, mida ma teen või ei tee.

Mihkel Raua raamatut lugedes huvitasid mind blogijana  ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i .  Minu hate club ei ole terve Eesti, võib olla koosneb see klubi vaid kümnest inimesest.

Ma olen muutunud.  Ma olen õppinud. Mind ei huvita enam väga, mida teised minust arvavad. See ei tähenda aga,et ma teinekord üle ei keeks, vastu ei lahmiks, plärtsuks ja turtsuks nagu pubekas – ma olen inimene, mitte robot. Tunnete ja emotsioonidega. Ma riivan teiste tundeid ja tekitan emotsioone ja pean püüdma leppida ka vastureaktsiooniga. Ma ei näe põhjust enda õigustamisega. Üks mu sõbranna küsis minult hiljuti, et aga miks sa oma blogis ei kirjuta oma haridusest, tööst, kogemustest, teadmistest, siis peaks paljud sind palju targemaks. Mulle ei ole seda vaja. Mul ei ole vaja blogis targem olla. Mulle meeldib pidada seda rumalat blogi,  samaaegselt tegeleda tööga, mida keegi ei oska minust arvatagi.

Ma tahaksin igale blogijale (ja ka teistele), sh ka endale meelde tuletada ja pea sisse taguda, et   kriitika ja nõuanded on kaks eri asja. Nõuandeid tasub kuulda võtta, enda jaoks läbi mõelda, sellest võib kasu olla.Nõuannete järgi ei pea käituma, kuid võib (püüda). Ja siis on kriitika. Üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist! (Mihkel Raud)

Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma kaks aastat tagasi  olingi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.

Blogijate jõulupakk

Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

IMG_6329.JPGIMG_6336.JPGIMG_6320.JPGIMG_6341.JPGIMG_6327.JPGIMG_6351.JPG

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).

Mõnikord ajavad blogijad ja blogimine mind oksendama

Ma ei viitsi mitte kedagi linkida, aga laias laastus on mu postitus (selleks et poppide blogijate hulka saada/seal olla) ajendatud erinevates blogides hetkel kajastatud teemast – kuidas saada popiks. Teate, ma ütlen teile päris ausalt, et kui ma aegajalt kuulen sõnu klikid, reklaam, koostöö, populaarne, staarblogija(d), siis ma tahaks oksendada. Mu meelest on blogimine aegajalt piinlik. Kui ma ei oleks piisavalt edev ja tähelepanu otsiv, siis ma oleks blogimise ammu lõpetanud. Nende märksõnade ümber jauramise pärast.

Ja see paganama poliitkorrektsus, mis selle juraga kaasas käib.  ALATI on kusagil keegi, kes on rohkem õppinud, omab oma ettevõtet, teeb ilusamaid pilte, teab rohkem fotograafiast ja fontidest ja kujundusest (või omab vajalikke meetmeid/koostööpartnereid) ning seega peab end “totaalselt elitaarseks”,teistest paremaks. Ta ei kirjuta kunagi iga sõna läbi mõtlemata, emotsioonide ajel, ta tahab alati kõigiga sõber olla ja väldib draamasid, naeruvääristab üleolevalt “mudakalasid”, kes ei jaga vaid ilusaid emotsioone ja inspiratsiooni. Ja ALATI räägivad nad midagi “blogijatevahelisest koostööst”.

Siit jõuan ma koostöö ja reklaam. Minu arvates on iga sellise “omg, blogijad võiks teha koostööd” postituse taga hapud viinamarjad ja kadedus. Suur osa blogijatest blogib mingil määral “feimi ja sulli” pärast. Paraku on aga nii, et sõelale on erinevate firmade esindajatele jäänud käputäis huvitavaid, keda erinevate toodete ja vbla sulliga üle külvatakse ja siis tekivadki need lollakad poliitkorrektsed “teeme blogijad koostööd” postitused, mille varjatud mõte on mu meelest see, et kui sulle keegi juuksesirgendajat/fotosessiooni/deegusid testida annab, siis sa soovita mind, ma tahan ka feimi ja sulli. Aga otse ei ütle keegi, et on kade või tahaks ka. Andke alla, teid lihtsalt ei märgata, teie suurus ei ole oluline, te ei ole piisavalt põnevad. Kui tahate seda kõike, siis tehke paremini. Mina teeks küll, aga ei oska. Ei ole seda soolikat ilmselt, kuigi tahaks rikas ja kuulus olla (nagu üks armas klassiõde kunagi siin jagas seda, mida ma põhikoolis oma soovideks ja unistusteks olin nimetanud). Ma olen ka püüdnud blogi kaudu endale sebida mõningaid vajalikke asju, soodsamalt vastutasuks reklaami eest. Ma olen ERANDITULT kõigile kümnele kirjale saanud vastuseks viisaka “ei”. Ma sain vihjest aru, rohkem ei ole üritanud. Aga mingit hala, et miks keegi mind ei märka, mind ei toeta ja kuidas teised on lollakad klikihoorad, ma ka kirjutama ei hakka. Kirjuta edasi, sellest ja millest tahan. Kellelegi vist siiski meeldib ka seda lugeda. Näe, eile isegi üks tore tüdruk ütles rongis, et mu blogi on vahva. 

Kurikuusad klikid.  Kohe kui keegi mingil aktuaalsel teemal kirjutab, siis tehakse seda selleks, et “klikimagnetist” osa saada ja püünele pääseda. Osaliselt ilmselt tõsi, sest mulle näiteks hakkasid klikid meeldima kui mu vanasse blogisse reklaamid lasin. Rikkaks nendega ei saanud, kuid toreda taskuraha tõid need ikka. Oli suur vahe, kas blogi klikiti alla tuhande või üle kuue tuhand korra. Kui ma blogi ümber kolisin, on külastatavus umbes 2-3 korda vähenenud ja reklaami ka pole, sest selleks peaks ma tasulise wordpress template’i kasutusele võtma. Ma ei ole viitsinud sellesse süveneda (hetkel), mul on praegu nats teised elulisemad mured, mis lahendamist vajavad. Kuigi ka blogi on osa mu elust. Klikid ka. Ausalt. Hotelliveebi blogis saan ma palka klikkide pealt. Iga klikk maksab. Mul on varsti palgapäev. Kui ma teile meeldin klikkige www.hotelliveeb.ee/blogi, kui te mind vihkate, blokkige too leht endal ära. AGA see on vaid üks pool klikkidest. Kui lugejad pole veel aru saanud, siis suur osa blogijaid on suure suuga, me tahamegi tihti samal teemal OMA arvamust avaldada. Nt nagu see viimane kleidilugu. Paljud kirjutasid sellest. Ma ei usu, et sellega üritati kuhugi Tv3 uudistesse saada, lihtsalt meile meeldib oma arvamus ka kirja panna. Kui maailmas juhtub midagi põnevat/olulist/skandaalset, siis kirjutavad ja räägivad sellest kõik. Sama ka blogides. Sõna “klikk” ajab mind igatahes oksendama.

Kõige viimane punkt, miks blogijad mind vahepeal oksendama ajavad, on püüe olla kellegi moodi, saada kellekski, kellegagi end võrrelda, kellegi abiga kuulsaks saada.  Ma olen viimasel ajal hakanud lugema jube vähe blogisid, sest mu meelest on suurem osa blogisid, mille ma lahti teen, igavad (nii nagu öeldakse ka minu enda oma kohta, mida mina muidugi absoluutselt üheks MAAILMA blogimaastiku pärliks loen, sest lugejate ja jälgijate numbrid ei loe nagu VÄHEMpopimad blogijad pidevalt kellelegi tõestada püüavad, loevat mõtestatud diskussioon). Ja teiseks tundub mulle, et blogisid sünnib vähemalt kaks tükki sekundis, et mina (oma suht traditsioonilise ja igava blogiga) ei pakugi pinget, et ma olen vana ja parim enne möödas templiga.

 Kuid nagu ma ütlesin, ma olen tähelepanu junkie (blogis, reaalses maailmas ma ei armasta tähelepanu) ja teate ju küll, et ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga, et ikka jätkata. Ja nii kaua kuni need tuhatkond lugejat minuga on, kirjutan ma edasi. Selline ohkimine, et mina küll sellist blogikuulsust ei tahaks või sellisel moel end eksponeerida ei taha, on minu arvates ikkagi kõige klassikalisem näide neist viinamarjadest. 

Mis selle postituse mõte on, küsitakse nüüd ehk. Et no mina ja oksendagi siis. Eks ma lähengi. Aga postitustel ei ole alati mingit sügavat sisu, on vaid soov kaasa rääkida, oma versioon/arvamus kirja panna ja lihtsalt läbi neti suhelda. Punkt. 

Kui feimi tooks postitus, oleks see vaid puhas boonus. Rohkem draamat, mamad!