Kuidas sa kõike seda jõuad?

Olete ju kuulnud küll, kuidas inimestelt, kes igale poole jõuavad ja saja asjaga tegelevad, küsitakse aegajalt, et kuidas sa kõike seda jõuad. Tegelikkus on see, et ega ei jõutagi. Kui jõutakse kõike, siis on kindlasti mõni asi, mida tehakse poolikult või üle jala, või kui siis jõutakse kõike, siis ikkagi on see millegi arvelt.

Mina pidin eile jõudma trenni, kahele kohtumisele, lapsega mängima, tööd tegema ja õhtuks ka Tartusse. Hommikul tegin ma esimese õige otsuse ja viisin siiski Ida lasteaeda, sest ma ei suutnud logistikat paika panna, kuidas ma igale poole jõuan, ilma autota ja lapsega. Kui te küsite, miks trenn mu jaoks ka oluline on, et seda ei saa tühistada, siis osaliselt on see trenn ja teekond minu töö. Ma ei saa tööd tühistada. Seega esimese osa päevast tegin ma tööd. Lapse arvelt. Poolest päevast kui üks kohtumine oli veninud mitu tundi pikemaks kui planeeritud ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma jõuan veel ühele kohtumisele ja siis ka kella seitsmeks Tartusse sõbrannadega õhtusöögile. Ma tühistasin Tartusse mineku. Seega teine osa päevast toimus sõbrannade arvelt.

Mis on need sada asja, millega ma tegelen? Üks mu tuttav heidab mulle pidevalt ette, et miks ma ei kirjuta oma blogis rohkem oma tegemistest, et niimoodi inimesed kommenteerivadki, et oled kade ja tühine, sest nad arvavad, et oled omadega kimpus ja masendun diivanil. Ma olen talle alati vastanud, et mul on natukene ükskõik, mis mulje ma endast blogis jätan ning ei ole pidanud väga vajalikuks oma tegevusi (enam) avalikustada, sest ma võin mürki võtta, et need, kes mind lolliks kanaks peavad, need teevad seda niikuinii ja need teised, kes mind tunnevad või tahavad tunda, need on ka hoolimata “rumalast blogiminust” tabanud ära pärisminu.

Ometigi tunnen ma täna vastupandamatut soovi oma tööst natukene rääkida.  See kõik on natukene ka blogiga seotud.

Seitse aastat tagasi sattusin ma tööle ühte ehitusettevõttesse, mind kutsuti vestlusele, sest ma olevat oma Mutrikese skandaaliga muljet avaldanud, et juu olev mõtlev inimene ja minust võiks seal kasu olla. Läkski nii, et mulle hakkas see töö meeldima ja minust oligi kasu, aga noore ja auahnena võtsin ma juba aasta hiljem vastu teise tööpakkumise, kus mulle oluliselt suuremat palka pakuti. Eelmisel aastal kui ma blogis mainisin, et pakun erinevatele ettevõtetele turundust võttis see vana tööandja minuga uuesti ühendust ning soovis, et ma ka tema ettevõttele uuesti turundust tegema hakkaks. Seda ma nokitsengi kodus diivanil teha iga päev.

Umbes samal ajal kirjutas mulle üks blogilugeja ja tegi mulle sellise pakkumise, et mul jäi suu lahti. Ma olin hämmingus ja lugesin mitu korda üle, mida ta mulle pakkus. Jah, ma lugesi õigesti. Tal oli blogi põhjal minust väga kindel ettekujutus tekkinud ning ta arvas, et see koht sobib mulle. Eile käisin ma temaga siis esimest korda silmast silma kohtumas ning kui muljet endast ära ei rikkunud, siis võin ma varsti öelda, et olen ühe ettevõtmise kommunikatsioonijuht. Tegu on küll projektipõhise pakkumisega, kuid see on üks hullult äge ettevõtmine. Ja kas ei ole naljakas, et samal ajal kui osa lugejaid peab mind blogi põhjal viimaseks mölakaks või lollimaks kui lauajalg, siis teine osa lugejaid näeb hoopis midagi muud ning pakub mulle tööd.

Natuke peale seda pakkumist sain ma ka kolmanda tööpakkumise. Ka see tuli kaudselt läbi blogi. Nad tellisid minult ühekordse turu-uuringu, kuid tänaseks olen ma selle ettevõttega seotud juba kolm kuud. Endalegi ootamatult on see kasvanud millekski hoopiski suuremaks. ja põnevamaks. See on töö, mille pärast ma võin öösel magamata ka olla, sest see lihtsalt on nii äge. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud 13-14 aastat, ühtepidi tean ma kõike seda, mida ma tegema pean läbi ja läbi, kuid toode, millega ma tegelen, on mulle täiesti uus maailm. Või noh, see on toode, mida ma ka isiklikult fännan, aga ma ei ole seda kunagi müüma pidanud. Ma olen seda alati ise ostnud.  Ei ole midagi põnevamat kui aidata ühel ettevõttel uuele turule siseneda. See ei ole kuiv müügitöö, vaid nii mõnusalt loominguline.

Lisaks nendele töödele on mul ka kaks hobitööd, mida ma täielikult fännan.

Mõnikord ma tunnen ka, et päevas jääb tunde väheks, sest ma ei taha ka ainult töötada, ma tahan kõike jõuda, aga tulles tagasi alguse juurde, siis kõike lihtsalt ei jõua. Viie projekti kallal töötamine nõuab pidevat prioriteerimist, aja planeerimist ja tuhandeid täiskirjutatud märkmikulehti, et kõik oleks ka tehtud. Muidugi oleks ilmselt palju lihtsam omada ühte töökohta, kuid sellel on omad miinused. Ma ei ole leidnud ühte töökohta, kus ma saaksin seda palka, mida ma soovin. Ma ei talu rutiini. Ma vajan vabadust ja pean saama ise otsustada, kuna ma tööd teen. Ma võin seda teha varahommikul või hilisõhtul, kuid ma ei suuda kogu aeg istuda 9-5 kusagil paigal. Mulle sobib selline “tõmblemine”.  Aga see kõik on ikkagi ja alati millegi arvelt.

Kuna ma oma töödest väga ei räägi, tegelikult ka väljaspool blogi, siis ütlen ausalt, et on ikka teinekord naljakas kuulda küll kui mulle öeldakse, et mis sul viga, sa ju kodune ning aega palju. Veelgi naljakam on aga lugeda blogi kommentaare, kus mul soovitatakse tööle minna, sest ehk siis ma ka saavutan midagi ning ei ole nii kade nende peale, kes saavad teha tööd, mida armastavad.

Ma ei pea blogimist tööks, kuid kas pole kummaline, et kõik need tööd olen ma saanud tänu blogimisele. Nii võiks öelda, et blogimine ikka ruulib täiega!

Läbimõeldud turundus

Ma tegin hiljaaegu koostööd ühe ettevõttega, kes otsis turundusjuhti. Nad ei suutnud ära imestada kui palju turundusest üldse mittemidagi teadvaid inimesi neile kandideeris tööle. Sest turundus tundub nii äge ja nii lihtne. Mina olen ka turundusjuhiks kandideerinud, mul on siiralt hea meel, et tööandjad said aru, et ma ei tea turundusest midagi (st algteadmised on mul muidugi olemas, kuid otsest turundusalast töökogemust on mul minimaalselt).  Jätkulooks eelmisele postitusele tundubki mulle, et paljud Eesti turundusjuhid ei valda teemat üldse. Kui me räägime ikka blogireklaami teemadel.

Ma sain täna detailse pakkumise koostööks Norra blogijatega. Ma ei hakka kõike siin lahti kirjutama, sest nii nagu eelmises postituses ka kirjutati kommentaaridesse, siis see oleks hea äriidee mõnele ettevõtlikule inimesele, kuid toon ära mõned.

Kõigepealt panime me paika konseptsiooni – Seeding Marketing Strategy. Esimeseks reklaamikanaliks sai valitud Instagram. Instagramis õigetel profiilidel toodet tutvustades on eesmärgiks saada “sotsiaalne aktsept” läbi arvamusliidrite. Ehk siis kui toodet kannab ka blogija X on see lugeja/tavatarbija jaoks toode, mida tasub osta. Näiteks Change oli Norras pikka aega pood, kuhu noored ei sattunud. Tänu õigele kampaaniale teevad nad täna silmad ette H&Mile ning Lindexile, kust noored tüdrukud muidu oma pesu ostsid.

Hinnapakkumises olid siin ära toodud sobivad profiilid, nende külastatavus ja hinnad postituse kohta.

Järgmiseks lisandusid blogipostitused.  Postituste eesmärgiks müük ja bränding. Välja olid toodud kolm sobivat blogijat, kellega edasi minna. Blogireklaami juurde kuulusid ka mitmed erinevad nüansid, mis samuti olid kenasti hinnapakkumises koos hinnaga välja toodud.

Viimaseks sammuks Facebooki postitused. Eesmärgiks optimaliseerimise kaudu leida õige sihtgrupp – kes liitus uudiskirjaga, kes liikus edasi kodulehele, kes osales vaid giveaway´s. Tulemuseks saab klient endale andmebaasi, mis koosneb vaid sihtrühmast (ligipääs audience´ile sobivate blogijate profiilidelt).

Samuti sai kokku lepitud ajakava. Mitte nii, et käin oma 500 eurot välja ja saan ühe blogipostituse ja instagrami postituse korraga, vaid täpne ajakava, kuna keegi midagi postitab või kirjutab ning mis perioodi vältel.

No vot. Mulle tundub, et Eestis võiks ka asjad niimoodi professionaalsemalt käia. Nii ei sega reklaampostitused lugejaid ja tundub ka usutav, st ongi usutav, sest 90% blogijatest võtab vastu siiski vaid neid tooteid ja koostöid, mis nende jaoks on loomulikud. Mid nad niikuinii tarbiks.

Blogi kui reklaamikanal. Siin ja seal.

Lugesin täna Lipsukese poolnaljaga kirjutatud postitust (LINK) ja kuna ma parasjagu uurin, kellega Norra blogijatest koostööd teha, tundsin ma vajadust ja soovi sellel teemal kaasa rääkida.

Kui ma õigesti mäletan, siis sai Lipsuke 2016 aasta Blogiauhindadel kolmanda koha, minu loogika ütleb, et kui blogi on ühel auhinnagalal saanud koha esikolmikus, esiviisikus, esikümnes, siis jääb ta lisaks lugejatele silma ka turundusega tegelevatele inimestele. Blogid ja sotsiaalmeedia on tänapäeva nr 1 turunduskanal ning 80% tarbijatest teeb ostud soovituste peale, mida nad loevad blogidest. Aga millisesse blogisse oma reklaam paigutada ja kuidas? Millised on need nö populaarsed blogid? Kuidas saada üheks neist populaarsetest blogidest?

Lipsuke avaldas arvamust, et su nimi peab algama M-tähega. Mina nii ei arva. Sa võid ka magada Uku Suvistega ja panna endale kunstrinnad. *

Aga olgu, jätame nalja kõrvale. Eesti blogide kui turunduskanali probleemiks on see, et turundajad ei süvene. Ma olen küllalt kuulnud lugusid, kuidas turundaja/turundusjuht kutsub veini jooma raseda (ENT populaarse) blogija, kuidas trenni kutsutakse inimene, kes ei liigu päevas rohkem kui diivanilt külmkapi juurde, kuidas…Neid näiteid on. Turunduskanal valitakse jutu või populaarsuse järgi. Tihti ei ole turundusjuhid isegi blogimaailmaga kursis. Et keegi minust valesti aru ei saaks, siis ma ei taha siinkohal vähendada populaarsete blogide tähtsust reklaamikanalina, loomulikult kehtib lihtne võrrand mida rohkem lugejaid, seda rohkemateni jõuab reklaam.

Aga on mitmeid agasid. Agasid, mis muudavadki meie blogimaastiku konnatiigiks, mis keerleb paari blogi ümber, samal ajal kui ka blogisid, mis on sama heal ja paremal tasemel, on rohkem kui küll. Võtame kasvõi pere- ja beebiblogid. Henry blogist olete te ilmselt kõik kuulnud, lugenud tema arvustusi ühe või teise toote kohta. Aga sellesama Lipsukese? Ta oskab kirjutada. Tal on beebid. Ta sai kolmanda koha samas kategoorias. Reklaamikanaliks valivad turundjad Henry. Miks? Ma päriselt küsin? (mitte et mul oleks midagi Henry vastu). Sest tal on rohkem jälgijad? Ta nimi on tuntum?

Mina küsisin ühelt Norra blogijaid ühendavalt agentuurilt blogireklaamiks hinnapakkumist. Mulle kui Norra turul tundmatu brändi esindajale ei soovitatud kohe automaatselt kõige populaarsemaid, vaid mulle tehti hinnapakkumine vastavalt minu kui kliendi soovidele – mis sihtrühmani, mis vanuses, mis haridustaseme, ostujõu ja sotsiaalse staatusega, ma jõuda tahan.  Samuti ei koonda nad vaid kõige popimaid, vaid täiesti erinevate jälgijate arvuga blogijaid – nende portfoolios on nii 362 000 (Norra populaarseim) kui 2000 jälgijaga blogijad.

Kui minu reklaamtooteks oleks trenn, oleksin ma saanud hinnapakkumise blogidesse, kes tegelevad trenni ja tervislikkude eluviisidega; kui ma oleksin tahtnud jõuda vanusegrupini 35+ oleks mulle ära toodud teised blogijad; kui mu toode sobib erinevatele sihtrühmadele, oleks mulle pakutud reklaami sellesse blogisse, mis mind kui tellijat kõige enam pakutavatest kõnetab.  Ma juhtusin täna kogemata autoraadiot klõpsides kuulma intervjuud ühe populaarse blogijaga, kui ma oleksin turundusjuht, siis tema blogis ma oma tooteid reklaamida ei tahaks.

Norra turundusinimesed valivad väga teadlikult oma reklaamikanaleid. Tootereklaam ei tohi olla odav ja paista välja kinnimakstud (hoolimata sellest, et blogides on kohustulik ära märkida, milline on reklaamtekst). Kõige olulisem on see, et reklaam ja toode peavad sobituma blogija maailma, tunduma seal loomulikud. Kui ühtäkki hakkab moe-ja meiginõu andma koduperenaisest beebiblogija, siis see on juba eos vale valem, millest ei saa  kasu ei klient kui blogija. Kui turule tuleb uus huulepulk, valitakse käputäis blogijaid, kes seda reklaamima hakkavad. Oluline erinevus Eestiga? (reklaam)tekstid ei tohi olla ühesugused. Huulepulk peab tunduma valitud blogija isikliku valikuna. Sama kehtib ka riiete jms kohta. Kas on õige reklaamida Iris Janvieri kleiti suure hulga jälgijatega blogis kui blogija ise pole seda nime varem kuulnud ja ei läheks kunagi ise seda endale soetama?  Muidugi kiidab iga blogija, kellele see kleit kinkida ja kellele teksti eest makstakse 375 eurot, seda taevani, kuid valem on vale. Kleiti peaks reklaamima seda brändi ka tegelikult hindav blogija. (Iris Janvier oli suvaline näide, kokkusattumused on juhuslikud).

Miks ma ütlen, et kasu ei saa blogija? Ühekordse kasu ju saab? Saab tõesti, kuid pikaajaline koostöö jääb pooleli, kui reklaam ei vii ka konkreetse kasuni ehk müügini. Giveaway toob palju klikke ja kommentaare, aga kui palju toob see reaalset käibekasvu kui reklaamkanaliks on valitud vale blogija.

Mulle tuleb Eesti blogireklaami feilina kohe meelde Orgu toitumiskava. Suure hurraaga liitusid täiesti suvalised blogijad, kel mõne aja pärast oli Orgust ja toitumisest täiesti suva. Blogijaid ei saa süüdistada – nemad tahtsid “tasuta kraami”, klienti, kes läbi ei mõelnud oma turundust, aga küll. Minu jaoks ei tundu see usutav ega usaldusväärne.

Ma saan täiesti aru, et Eesti ja Skandinaavia on erinevad suurused. Seepärast ei ole ka olulised siinkohal summad, mida erinevate koostöövormide eest välja tuleb käia. Oluline on see, et blogide kasutamine turunduskanalina on läbimõeldud. See jätab professionaalse mulje. Isegi kui blogid on kohati tunduvalt kehvema sisuga kui meie endi omad.

Pole siis ka ime, et Norra blogiauhindade gaala toimub Oslos Grand Hotelis. Samal ajal kui meil on vaja sponsoreid sebida. (jumala eest, mitte kuidagi ei ütle ma siin midagi Mari-Leenu korraldatud ürituse kohta. On täiesti tänuväärne, et ta viitsib ja tahab sellega igasugu kriitikast hoolimata tegeleda.)

  • Iroonilisel kombel algab ka selle blogija nimi siiski M-tähega.

Blogida või mitte – selles on küsimus.

Lugesin Ebapärlikarbi  ja Merje postitusi ning kuigi ma ei arva otseselt, et blogimine on idiootidele, siis mul on tunne, et blogijad pannakse tihti ühte patta ja kahjuks on nende seas ka palju idioote. Induktiivne järeldus ütleb, et kõik blogijad on idioodid. Ma ei taha tihti tunnistada, et blogin, sest mulle tundub, et blogimine on kuidagi…devalveerunud?

See teeb mind kurvaks.

Ma olen bloginud aastaid, kaagutanud igal teemal ja olnud oma näoga. Ma ei ole kartnud välja öelda oma arvamust ja ma ei ole kartnud oma sõnade eest seista. Kui mõte on kirja pandud, siis seda enam tagasi ei võta. Inimesed ei pea minuga nõustuma, aga arutelu, nii poolt kui vastu, mulle meeldib. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kellelegi meeldida või mitte meeldida, ma olen lihtsalt kirjutanud. Nii nagu torust tuleb. Mõni päev ülevoolavalt õnnelikult, mõni päev naiivselt ja lapsikult, mõni päev meeleheitel, mõni päev agressiivselt, mõni päev vihaselt. Nii nagu elu on. Leidsin ajapikku oma jälgijad ja oma “vihkajad”. Vihkajaid on tegelikult vähe olnud, sest nad satuvad siia blogisse üldjuhul vaid 1-2 korda kui mingi teema on üles tõmmatud, ei loe mu postitusi, sest neid ei huvitagi see, kes ma olen ja mida ma olen üritanud öelda, nad näevad seda, mida nad tahavad näha ja nii nad kirjutavadki üldjuhul ühe korra “debiil” jne ära ja rohkem siia ei satu. Vihkajatest palju hullemad on aga need, kellele mu blogi ei meeldi, kes iga teema all üritavad mulle selgeks teha kui nõme mu blogi on, korrutavad seda sadu kordi, et ma ikka aru saaks, ometi käivad nad siin blogis edasi ja edasi. Et öelda, kuidas ma olen negatiivne, kade ja tühine, rumal pealekauba. Kui julgen poole sõnaga uhkustada, millega hakkama olen saanud, tuleb ikka mingi “mölin”, et mida ma lapsikult keksin kui see ja too on viltu läinud. Mina ei ütle, et midagi viltu on läinud. On õppetunnid, millest õppida ja mis aitavad edasi areneda.

Läks vist teemast kõrvale. Mul ei ole oma blogiga erilisi ambitsioone. Selles mõttes, et mulle on oluline olnud võimalus end välja elada ja väljendada, et see ajapikku on muutunud  nii, et toonud mulle teatud koostööd ja ka mingi kommiraha on muidugi boonuseks, aga blogimine ei ole minu elu mõte. Ma ei taha olla vaid blogija. Ja mu ambitsioonid on hoopis mujal. Ehitussektoris, müügis ja turunduses. Mul on konkreetsed ambitsioonid ja eesmärgid. Blogimine on olnud hobi. Hobi, mis mind maandab ja mulle meeldib, et see ka paljudele teistele midagi pakub, on vaid puhas rõõm. Midagi ei tee mind rõõmsamaks, kui need kirjad, mida lugejad mulle aegajalt saadavad. Need ei nõreta kiitusest, need ei ülista mind, kuid nendes on midagi sellist, mis paneb mind ikka edasi blogima, ka siis kui ma tunnen, et enam ei taha.

Tänu viimase aja muutustele blogimaailmas, kus kõik kipub keerlema vaid paari blogi ümber ja kus on kehtima hakanud reeglid, et ühele lubatud, aga teistele keelatud ning enam ei olegi justkui teemasid, millest on lubatud kirjutada, on mul tunne, et ma ei taha tõesti enam blogida. Ma ei taha, et plankton ründab (aitäh, armas kommenteerija, kes sa selle vaimuka väljendiga lagedale tulid). Eriarvamuste vastu pole mul midagi, perekooli teemad ei koti mind, teiste blogijate postitustele minust vaatasin ma huumoriga, kuni selle hetkeni kui mulle hakkas tunduma, et blogimine käib mingil hoopis teisel tasandil. Võsapetsi tasandil. Ja see on mind mu blogist ja blogimisest kaugemale lükanud.

Kui ma eelmistel aastatel ootasin elevusega Blogiauhindade jagamist, siis sel aastal ma seda ei oota. Ma panin end küll sinna kirja arvamusblogide alla, kuid suur on tõenäosus, et sinna kohale ma ei lähe. Ma ei taha pildis olla kui blogija. Rääkimata sellest, et ma ei tahaks olla VIP lauas, sest mu meelest tekib mingi nõme kihistumine niimoodi, ja kindlasti mitte ei tahaks ma nurgas seista, et keegi saaks öelda, et vahi rotti või et ju tal polnud siis kedagi, kellega lauda koos broneerida. Ma tahan jõuda selgusele, kas ma üldse tahan blogida või mitte. Kellele blogimine on. Kas sel üldse on tähtsust. Ja kas planktoni rünnak on piisav põhjus mitte blogida.

Mul ei ole vaja kümneid tuhandeid jälgijaid, st jällegi, et nende vastu ei ole mul midagi, ma tahan, et mu blogi loevad need, kellele see meeldib, mitte need, kes peavad vajalikuks mulle kirjutada, et “tra ma tulen Jõgevalt kohale ja annan sulle mölli” või “mina enam rohkem su blogi ei loe, sest sa oled üleolev, negatiivne ja mõnitav”.

Blogimine ja eeskujuks olemine

Aegajalt ma leian end huvitavatelt mõtetelt – näiteks mida blogimine mulle ja teistele, nii blogijatele kui lugejatele annab; milleks blogida, kas blogimine on pigem positiivne või negatiivne nähtus.

Ma olen varasemaltki blogimise suhtes pigem kriitiline olnud ja saan tegelikult ka ise aru kui kahepalgeliselt või ennastkiitvalt see kõlab, aga minu meelest võiksid rohkem kui pooled blogid üldse olemata olla, sest nad võtavad lihtsalt ruumi (ja me teame, et internet võib otsa saada), ei paku midagi lugejale ning jätavad kirjutajast lihtsalt rumala mulje. Jah, maitsed on erinevad ja nii nagu ma olen ka ise n+1 korda kuulnud, et palun lõpeta blogimine, sa ei oska kirjutada ja ei paku midagi, et tee endale teene ja tõmba blogimaailmast uttu, kuid (ebaadekvaatselt) enesekindlalt arvan ma, et mul siiski on midagi öelda. Aga siinkohal ma jõuangi oma pointini.

Blogid on nagu moodsad ajakirjad, erinevatele sihtgruppidele, erinevate lähenemistega. Suurematel blogidel on palju jälgijaid ja mulle tundub, et üks, mida blogijad teha võiks, oleks oma lugejatele eeskujuks olemine. Paratamatult lugejad tahavad oma lemmikutega samastuda. Ma ei tea kui palju see Eestis paika peab, st ma ei tea, kas kodumaistel blogijatel on fänne nii nagu omal ajal oli “Kättemaksukontoril” ja praegu on “Padjaklubi-Laural”, aga kui ma, natuke teemast kõrvale kaldudes, mõtlen, milline eeskuju on noortele seesama Laura, siis hakkab ikka natuke piinlik küll. Kurb, et tootjad leiavad, et see on parim, mida nad nii suure austajaskonna jaoks teha saavad. “Aga ma ei tahagi eeskujuks olla!” võivad teised blogijad mulle öelda. Jah, eks ta tõsi on, kuid paratamatult mulle tundub,et mingist hetkest tuleks lihtsalt oma ninaotsast kaugemale mõelda, ei taha olla küll, kuid tahes-tahtmata on blogijatel päris korralik võim. Mind häirib kohutavalt Eesti blogidest silmatorkav tarbimiskultus, kõike on vaja, kohe, uuena, läbimõtlemata, palju. Mulle ei meeldi selline suhtumine, mulle tundub, et see saadab edasi vale signaali. Liigtarbimine ei ole okei. Ma ei ütle ka, et inimesed peaksid minema teise äärmusesse ja merikäsna vms tampoonide asemel kasutama, kuid mingi kuldne kesktee seal vahel oleks okei.

Ma loen päris palju Norra ja Rootsi blogisid, minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud Jenny Skavlan (LINK), kes näiteks kasutab oma tuntust ja mõjuvõimu blogijana, et propageerida taaskasutust ja keskkonnasäästlikkust, ka heategevust. Päisepilt on tema blogist, kus ta õpetab noortele, et kooliballi kleitidele ei pea kulutama metsikult raha, et palju omapärasem on kleit ise disainida, tuhlata ema, vanaema kapis ja leida sealt midagi, mida saab ümberteha. Väga kihvt naine, kes on heaks eeskujuks oma lugejatele. See on mõttega blogimine, mis annab lugejatele midagi ja ei võta niisama ruumi.

Teine mu lemmik on Polliani (LINK), tavapärasest veidike vormikam (aga äääärmiselt naiselik) moeblogija, kes näitab, et on okei olla “väljaspool standardmõõte” ja naiselik ei tähenda piitspeenikest. Väga hea eeskuju!

Samuti loen ma Caroline Berg Erikseni blogi (LINK), kelle suhtes on mul küll vastakad tunded, sest mu meelest on ta osaliselt just üks neist blogijatest, kes liigset tarbimist reklaamib, AGA mulle meeldib, kuidas ta “koduse pereema” on teinud nii meeldivalt soojaks ja justkui maailma kõige tähtsamaks ametiks, et rõõmustab sellega kindlasti paljusid “tavalisi kodukanasid”, keda mõttetuteks nimetatakse, sest nad ei keskendu karjäärile ja ei ole ülikooli lõpetanud. On okei olla “tavaline kodukana”, sest need, kes seda kunagi ei ole olnud, ei tea, kui raske amet see tegelikult on. Ja lõpetuseks on tema hea eeskuju avaliku imetamise teemadel.

Untitled.png

Kuna siin avaliku imetamise teemadel mulle igaüks omale sobivad sõnad suhu pani, siis ma olen (avaliku) imetamise poolt, seda ei pea häbenema, kuid seda saab teha diskreetselt ja mitte vulgaarselt. Jah, minu jaoks on olemas ka vulgaarne avalik imetamine ning esimesena tuleb mulle kohe silme ette palja ülakehaga Irja Tähismaa. Eeskujuks olemine  selles teemas ei tähenda uhkelt vastu (paljast) rinda tagumine, et “nibu ei tapa, vaata mujale, laps tahab süüa, no mis siis on kui paljast rinda näed, ära minestad või”, eeskujuks saab olla nii, et “hundid söönud ja lambad terved”, sest selles teemas jagunevad inimesed niikuinii kahte leeri ning teineteise poolt ja vastuväiteid ei kuulata niikuinii.

Mulle tundub, et me, blogijatena, võiksime või lausa peaksime mõtlema, kuidas oma blogisid ära kasutada, nii et meist ka kasu oleks, et me oleks eeskujuks ja ei raiskaks lihtsalt internetiruumi. Või siis kui me kategooriliselt eeskujuks olemisele vastu protesteerime, siis me võiksime endale lihtsalt teadvustada, et tahes tahtmata võetakse meist (mõnest rohkem mõnest vähem) eeskuju.

Kellele ma blogin?

Kui ma ütleksin, et ma blogin iseendale, siis ma valetaksin. Ma ei blogi juba ammu vaid iseendale või noh on postitusi, mis on tõesti on kõige paremini mõistetavad ja sügavama mõttega mulle endale, kuid laias laastus lõpetasin ma iseendale kirjutamise peale seda kui Mutrike, padurasedana, kapist välja otsustas tulla.

2013-09-16 17.48.29.jpg

Oma blogi”karjäärist” kolm aastat olen ma kirjutanud oma näo ja nimega võttes vastutuse iga sõna eest, mis ma kirja panen, võimalusega, et seda tõlgendatakse valesti, andes õiguse end kritiseerida ja sõimata, üllatuslikul kombel ka kiita. Teate kui palju lihtsam oli kirjutada anonüümseid tekste nagu see:

Pärast seda võeti ette müügiosakond. „Vaadake peeglisse, teie pärast olime me sunnitud need viis inimest ära saatma. Teie ei suuda piisavalt müüa!“ Ma vaatasin peeglisse, süütunnet ma ei leidnud, küll aga ühe vistriku ja vastikustunde Tähtsate Inimeste vastu.
„Kui te tööga hakkama ei saa, siis minge laske endale kuul pähe nurga taga!“ järgnes uus soovitus. Mis ma ikka oskan öelda. Igaks juhuks panen pastaka sooja, et kui on vaja autogrammi anda. Uus Ülemus, kes minu ja minu kolleegi tooli kangutab, lubab juba eelmisest kolmapäevast saati minuga vestelda….minu tulevikust. Tänaseks pole ta ikka veel „aega leidnud“, väldib meid nagu meil oleks mingi ohtlik viirus, millega teda nakatada võiksime.
Nii ma siis ootab Mutrike Suurt Vestlust ja mõtleb, et milline see nägemus tulevikust võiks olla?

Kirjutasin ära ja elasin teadmisega, et keegi ei saa mulle midagi öelda, sest keegi ei tea, kes olen mina ja kes on need inimesed, kellest ma kirjutan (noh kuni see mingil hetkel suure skandaaliga siiski välja tuli). Miks ma siis oma näoga välja tulin?

Ootamatult olid mu blogi hakanud lugema rohkem inimesi kui ema, sõbranna, tädipoeg ja kunagine õpetaja. Ma küll ei mõelnud väga selle peale, kuid ma hakkasin kirjutama mingile publikule, publikule, keda ma ei tundnud ega teadnud, kuid ma teadsin, et see publik on olemas. Ja süües kasvab isu. Edevus ka.

Täna, 30.oktoobril, on mu blogis käinud 3000+ inimest, paar nädalat varem klikiti siin blogis üle 6000 korra ja üht mu postitust jagati sotsiaalmeedias üle 200 korra. Suured numbrid, kuid sugugi mitte midagi sellist, millega uhkustada. Tänased numbrid olid seotud Mihkel Raua postitusega, too 6000 kliki kord oli selle artikli ilmselt ühekordne mõju. Suur osa neist inimestest, kes nendel kordadel siia blogisse sattusid, ei tule siia uuesti tagasi, vähemalt räägib nii statistika, mille järgi mu blogil on stabiilselt pluss-miinus 1000 lugejat. Nad on kursis minu elu argipäeva, töödega (nii palju kui ma neist kirjutan), murede ja rõõmude ning ka “emotsionaalsete kollapsidega” nagu üks armas lugeja täna kirjutas, mis on need ainsad teemad, mida ta siin blogis huvitavaks ei pea. Nad teavad laias laastus, kes ma olen. Mul on selline kahtlane tunne, et suuremale osale neist lugejatest ma ühel või teisel põhjusel meeldin. Ja mul on (mõneti ka tänu Facebooki lehele) tunne, et mina tunnen paljusid neist. Me ei nõustu alati üksteisega, kuid ei peagi. Marek ei meeldi mulle ka iga päev, mõni päev tahaks ma teda lipsuga lausa ära kägistada, kuid ega me sellepärast laiali ei lähe.

Ma valetaksin ka kui ma ütlesin, et kirjutan sellele lojaalsele publikule mõeldes. Ma olen tänulik kui mu lood neid kõnetavad ja teinekord lausa nii, et nad mulle kirjutavad, kuid ma ei oska (või ei viitsi) analüüsida, milline teema võiks kellelegi meeldida ja milline mitte, ma ei oska (ega ka viitsi) mõelda välja strateegiaid, kuidas võita sõpru ja mõjutada vaenlasi, kuidas mõjuda igas hetkes korrektsena, mida keegi ühest või teisest postitusest välja võib lugeda, kes võib või ei või solvuda. Ma ei oska niimoodi oma blogi üles ehitada. Ja olen seda enam tänulik, et on mingi lojaalne grupp inimesi, kes mind sellest hoolimata välja kannatavad. Teinekord lausa virtuaalselt õlale patsutavad või “viska viis” ütlevad. Ma olen tänu sellele blogile leidnud sõpru. Ka selliseid, keda ma pole kunagi kohanud, kuid kes mulle helistavad, kui mõni postitus neile hinge läheb või on oma kommentaari jätmiseks liiga isiklik. Need on “minu inimesed”.

Kuid siis on ka need inimesed, kes minu blogisse aegajalt või harva satuvad ning suur osa neist ei saa minust aru, nad vihkavad mind, sest ma eputan oma ilusa eluga, aga nad on kuulnud minust jutte, et ma olen üks südametu egoistlik mõrd, kel on kombeks inimesi tillist tõmmata. Kui nad siis näevad, et ma päevad läbi kusagil kodus passin või mööda Norrat ringi kruiisin, lisaks veel ööbin ühes ja teises uhkes hotellis või söön udupeenes restoranis, ei ole nende esimene mõte, et ma olen Hunt Kriimsilm üheksa ametiga, millest osa saab teha kodus, osa Norras ja osa eeldab hotellide külastamist, samamoodi tulevad blogimisega kaasa ka mingid hüved või asjad. Nemad mõtlevad, et vana värdjas, mida ta kulutab ja laristab ja siis kiunub, et raha pole. Seda ei saa neile ette heita. Selline pilt võib neile tõesti jääda, aga minu elu hetkel tõesti selline on. Osa sellest on võib olla selline, mis ongi kadestamist ja sellest tingitud vihkamist väärt, teine osa aga on selline, mida ei soovitaks vaenlasele ka. Kuid ma ei saa pidevalt end õigustada või selgitada, kust üks või teine asi tuleb või ei tule.

Lisaks on veel inimesi, kellele ma põhimõtteliselt lihtsalt ei meeldi. Vahet ei ole mida ma ütlen või ei ütle, teen või ei tee, loevad nad välja midagi muud, panevad mulle sõnu suhu, võib olla üritavad mind endast välja viia, solvata, ma lihtsalt ei meeldi neile ja nad leiavad alati põhjuse möliseda. Ma ei üritagi neile meeldida, vaid lepin sellega, et kõikidele ei saa nii kui nii meeldida ning ma pean otsustama, kellele ma seda blogi pean. Kas neile, kes satuvad siia harva või vaid ühe korra kogemata ja võtavad vaevaks mind sõimata? Kas neile, kellele ma ei meeldi? Või nendele, kellele ma vähemal või rohkemal määral meeldin ja pean meeldima (nagu sugulased – sõbrad)? Ja nendel teemadel, mis minu seest välja tahavad tulla?

Ma valin viimasel publiku ja viimase põhjuse blogimiseks. Aitäh, et te mind talute, kuulate ja teinekord ka kaasa räägite. Ning pagan võtaks, kui keegi kirjutab mulle, et loeb Eesti blogidest vaid minu ja Kaja Kallase blogi, siis seda võtan ma SUURE komplimendina. Või et loeb mu blogi, sest see on elurõõmus. Nii ILUSAT ent ootamatut komplimenti oma blogi kohta polnud ma kuulnud. Ja tore on kui te mulle poes “tere” ütlete;)