Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Suvepeod piltides

Teate mis mulle suve juures kõige rohkem meeldib? Erinevad suvepeod. Lastega peod. Eriti nüüd kui lapsed täiega lustivad ja lasevad oma fantaasial lennata. Seda on nii kihvt vaadata. Ja ilm ka ei sega.

Tõelises suvesoojas möödus Liisa 4.sünnipäev. Ma lihtsalt pean neid pilte jagama, sest Aidi korraldatud sünnipäevad on alati nii meeleolukad. Kõigil on lõbus. Olenemata vanusest. See paistab piltidelt ka välja, onju?

IMG_6089Ma ei olnud Heino Seljamaa kohvriteatrit varem näinud. See oli täiega lõbus. Suurtele ja väikestele. Igati soovitan lasteüritustele kutsuda!

IMG_5999IMG_6003IMG_6008IMG_6148IMG_6185IMG_6323

Parim pilt on muidugi see, kuidas Eveliis oma autot tööle paneb. Ei, auto ei ole katki. Selle käima saamiseks tulebki mul iga kord kapoti alla ronida:D

IMG_6327.JPG

Eilne ilm just õues lustimist ei soosinud, kuid laste mängulusti see kuidagi ei seganud. Siis mängiti toas Printsesside akadeemiat:)

IMG_7993IMG_7999IMG_8044IMG_8054

IMG_8056.JPGIMG_8060

Kuidas teha nii, et laps ei ärkaks kui kuremari maha kukub?

Mul on kaks muret. Või pigem küsimust.

Ühtepidi mulle õudselt meeldib, et ma olen sunnitud hommikuti ärkama kell kuus, sest kella üheksaks on mul juba nii palju tööd tehtud, et saan vabalt paar tundi niisama lulli lüüa, aga teisalt…no tegelikult ikka tahaks seitsme-kaheksani magada küll. Ida kolis kenasti meie voodist välja ja mina kolisin meie magamistuppa tagasi (välja arvata need ööd kui Marek norskab), kuid Ida magab ikka meie toas. Ei taha oma toas magada. Ma ei ole suutnud ka seisukohta võtta, kas peaks teda oma tuppa hakkama magama “sundima” või mitte, sest tema meiega ühes toas magamine ei sega kedagi. Välja arvatud ehk Marekit, sest Ida nõuab öösiti, et “issi, otsi mu kaisukas üles” või “issi, pane tekk peale” või no mida iganes, aga see selleks. Probleem on selles, et TÄPSELT SEL HETKEL kui Marek meie voodist üles tõuseb, ärkab automaatselt ka Ida. Keeldub ülemisele korrusele jäämast või minu kaissu tulemast ning marsib issiga alla. Igal hommikul punkt kell kuus. Nädalavahetuseti kui Marek 7-8ni magab, magab ilma probleemideta ka Ida. Minuga magab ta teinekord laevas nt isegi poole üheksani. Ükskord pidime me lausa jooksujalu hommikuputru sööma, sest laev oli tegelikult juba sadamas kui me ärgatud saime.

Mu vanatädi rääkis mu kohta alati, et ma olin lapsena nii kehva unega, et ärkasin üles kui kuremari teises toas maha kukkus. Nüüd on meil Ida, kes ärkab automaatselt kui isa toast lahkub. Miks? Kuidas ta uuesti magama saada? Või kasvõi omaette oma toas mängima õpetada. Mõni hommik (nagu täna) kolisid nad kell kuus alla ja mina jäin veel pikutama, poole seitsme ajal tuli Ida mind üles ajama ja kui ma SEKUNDI PEALT üles ei ärganud, läks ta alla ja hakkas nutma.  Nii on iga kord. Kui Marek hakkab tööle minema ja mina ei ole veel üles ärganud kuulen ma alt, kuidas Ida nutma hakkab ja Marek pahandab, et hakkab tööle hiljaks jääma. Aga Ida keeldub ülesse korrusele tagasi tulemast. Miks? Kas selles vanuses ei võiks lapsed juba natuke omaette ka mängida?  Miks mina pean alla ronima? Ja kuidas tal neid automaatsätteid kuidagi hilisema peale saaks seadistada?

Teine küsimus on – kuidas õpetada last magama minema? Ta läheb magama koos meiega. Mis kellaajaliselt on iseenesest okei, sest me lähme magama 21-22 vahel, aga teinekord tahaks, et Ida varem magama läheks. Kuidas õpetada talle, et nüüd me loeme muinasjuttu ja siis sina jääd siia tuppa ja jääd magama, emme/issi läheb veel alla korrusele ja sina enam voodist/toast välja ei tule? Ma näen teinekord, et ta on juba kell kaheksa väsinud, aga ta keeldub magama minemast. Ja on vaid väga harvad korrad kui ta ise diivanile ära kustub, et me saame ta pärast voodisse viia.  Kui meil juhtuvad külalised olema või me ise oleme külas, siis on magamaminek täiesti hullumaja. Kell võib olla 12, aga Ida püsib ikka üleval, näha on,et on väsinud ja tahaks magama, aga keeldub minemast/jäämast. Kui lähed temaga koos magamistuppa, et ta magama panna, siis aussõna tal on mingi seadeldis, mis ta ajab ülesse kohe nagu püüad toast ära hiilida. Üksi ta voodisse/tuppa ei jää.

Kuidas õpetada laps magama? Ja see siin ei ole kuidagi etteheide lapsele, vaid meile endile kui lapsevanematele, kes on nii palju asju valesti teinud ja nüüd oma rumaluse vilju sööma peavad, aga eeskätt just lapse huvides, palun õpetage kahte rumalat lapsevanemat.

Kuidas Ebapärlikarp mu last solvas*

Ma olen päris tihti mõelnud, et mis toimub ühe inimese (kahe inimese) peas kui nad oma lapsele Felytcia Gabriela Hüatcintra, Madlenne, Barblyn, Danii, Emma Maura, Kriim ja Valtraut või Gordon, Geoff, Egero, Tomir, Vimme Susi, Väle nimeks panevad. Lisaks igasugu nimemonstrumid – Madlenne-Marybel, Tomir-Chris ja nii edasi. Ebapärlikarp kirjutas täna nimedest ja ma ei saaks olla rohkem nõus, et vanematel on tihti nimevalikuks naljakad selgitused – see nimi on hetkel popp, selle nimega saab ta välismaal hästi hakkama, see nimi kõlab edukalt, selle nimega ei hakata narrima. No ausõna, nimi ei ole siinkohal küll põhiline. Kui su nimi on Chris-Steven, aga sa ei lahku mitte kunagi Paidest või Türilt, siis ei ole mingit kasu sellest, et seda oleks välismaal hea hääldada. Või kui sa ikka koolis ei käi, siis ei saa ka Robin-Gordonist edukat ettevõtjat. No ei ole see nii lihtne. Kõik sõltub ikka kodusest kasvatusest, keskkonnast, kus sa kasvad, kellega läbi käid, mida õpid, palju õpid, kuidas õpid ja nii edasi.

Ma ei tea, mida minu vanemad mulle nime pandes mõtlesid, kuid uskuge mind ka see (siiski suht tavaline nimi) ei ole mulle pool oma elu meeldinud. Minu klassis käis vähemalt kaks Margitit, kaks Kristiinat, kaks Katrinit ja üks tobeda nimega Eveliis. Ma oleks ka tahtnud Margit või Kristiina või Katrin olla, kes ei peaks alati seletama ja üle kordama, mis ta nimi on. Kas sidekriipsuga, kas Evelin, kas Eveli, mis asi – Eveliis. Sellist nime ei ole ju olemas? Need küsimused on mind kogu aeg saatnud. Ja kujutage nüüd ette vaest Madlenne-Barblyni oma nime üle kordamas. Mingi periood mulle meeldis kui mind lihtsalt Liisuks (see on terve elu mu hüüdnimi olnud) kutsuti. Täna ma muidugi arvan, et ma olen Eveliis, mis Eveliis. Täitsa rahul oma vanemate valikuga. Nalja saab ikka. n+1 kord olen ma Elvis olnud ja oma Uus-Meremaa sõbrannale Evil Eyes (kui  inglise keeles mu nime lugeda, siis üsna loogiline tulemus tegelikult).

Mu ema lootis ikka, et ma lähen juurat õppima või minust saab välisminister, kasvõi suursaadik, aga näete ei läinud ja ei saanud. Käsi südamel, ei oleks ma juurat õppima läinud ka siis kui mul oleks olnud teistsugune (eduka kõlaga või popp) nimi. No ei ole minu teemad. Grammivõrdki. Nimi ei mängi mingit rolli.

Ennustame, mis tuleks esimene kommentaar kui ma ei kirjutaks nüüd ise, et minu lapsel on ka kolm nime. Britt Ida Loviisa. Ei, me ei tahtnud kuidagi originaalitseda, ei me ei püüdnud mingit omaarust üliägedat kombot välja mõelda. Me tahtsime mõlemad ajalooga nime, nime, mil on mingi tähendus. Mina tahtsin nimeks Britt Ida ja Marek Ida Loviisa. Aga kuidas valida? Mulle oli oluline ka Britt, aga ainult Britt ma poleks tahtnud, veel vähem Britt Loviisa. Ida meeldis meile endale neist kolmest nimest kõige rohkem. Kui selgus, et lapsele võib panna kolm nime, oligi otsus tehtud. Me oleme ka nalja teinud omakeskis, et kui Idast tuleb ülbe cheerleader siis võib ta Britt olla, kui hipster, siis Ida ja Loviisa saab temast kui ta on selline korralik eeskujulik pereema, aga me ei mõtle seda tõsiselt. Meie jaoks on Ida kõige rohkem Ida ning keegi ei kutsu teda kolme nimega. Miks siis esimene nimi ei ole Ida? Noh Ida Britt Loviisa ei kõla mu meelest kuidagi hästi ja pealegi on Ida siiski nime saanud Britt-Ida järgi.

Nagu ma olen ka varem miljon korda öelnud, siis meie suguvõsas on veel teisigi kolme nimega inimesi. Üks nö pärisnimi, mida nad igapäevaselt kasutavad ning kaks vanavanemate nime. Nii ka Idal. Üks pärisnimi. Ja kaks vanavanemate nime (Britt-Ida ei olnud küll mu pärissugulane, kuid ta oli mulle täpselt nagu mu Norra vanaema või vanatädi).  Mu meelest ongi nii, et kui lapsele mingi kummaline nimede kombo panna, siis sellel peaks mingi loogika olema. Aga katsuge mulle palun selgitada loogikat Geoff-Crysleri nimes?

* Muidugi ei solvanud Ebapärlikarp mu lapse nime, vaid lihtsalt kilomeetripikkustest nimedest rääkides jõudsime ka Ida nimeni ning arvamuseni, et ei koos ega eraldi ei ole Ida nimedest ükski kummaline ega ka originaalne ning seega ei kvalifitseeru (meie arvates) hullude nimede hulka:)

Häbi

Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos.  Toas on õhk närvilisusest või stressist paks.

Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist välja kolinud ning nõustub ka minuga magama minema. Ida viskab end oma pessa pikali ja ajab käed mu poole laiali. “Teeme kalli!” ütleb ta. Me kallistame. “Emme, sa oled niiiii arrrrmmas!” ütleb ta ja keerab mulle selja, paneb silmad kinni ja jääb magama.

Ma ei hakka ajama seda vana laulu, et appikene ma olen nii halb ema, kuid emadepäeva valguses tunnen ma häbi küll, et ma aegajalt ei suuda end tagasi hoida ja vihastan 3,5-aastase lapse peale.

Lapse peale, kes armastab oma ema tingimusteta.

18278131_1884477835102748_4561259521453389256_o

 

 

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.