Häbi

Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos.  Toas on õhk närvilisusest või stressist paks.

Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist välja kolinud ning nõustub ka minuga magama minema. Ida viskab end oma pessa pikali ja ajab käed mu poole laiali. “Teeme kalli!” ütleb ta. Me kallistame. “Emme, sa oled niiiii arrrrmmas!” ütleb ta ja keerab mulle selja, paneb silmad kinni ja jääb magama.

Ma ei hakka ajama seda vana laulu, et appikene ma olen nii halb ema, kuid emadepäeva valguses tunnen ma häbi küll, et ma aegajalt ei suuda end tagasi hoida ja vihastan 3,5-aastase lapse peale.

Lapse peale, kes armastab oma ema tingimusteta.

18278131_1884477835102748_4561259521453389256_o

 

 

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.

Miks lapsel mütsi peas ei ole?

Läksime hommikul Idaga poodi. Riides oli ta nii nagu Instagrami pildil (mida saate siin postituse kõrval paremas tulbas näha) ja tegelikult oli tal peas ka müts, aga poes võttis ta selle ära ning kui autosse hakkasime minema, paljapäi, peatas mind üks naine, et mulle öelda, et laps ilma mütsita küll käia ei tohi. Sama kommentaari sain ma ka selle sama Instagrami pildi alla. Ei tohi? Aga mina küsin, miks ei tohi?

See pilt Idast on tehtud eelmise aasta oktoobris. Norra lasteaias. Neil oli õues pildistamine. Kaua nad nii küll väljas ei olnud, aga siiski. Päise pilt on tehtud märtsi. Oli imekaunis kevadilm ja kõik lapsed silkasid lasteaiast niimoodi autosse. Haigeks ei jäänud neist keegi.

12074492_1663368117213722_8836611019085424701_n

Ma olen nõus, et Norras on väheke teine kliima, kus haigused nii hästi ei levi, samuti olen ma nõus, et meil on vedanud, et Ida on tõepoolest ilmselt ka tugevama tervisega laps (igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla), aga ma ei saa tõepoolest sellest pidevast riidestressist aru.

Ma saan Ida lasteaias riidesse väga kiiresti, sest ma ei topi talle enam karupükse ja talvekombesid selga, me liigume mõnikümmend meetrit majast autoni – milleks nii palju vaeva näha? Korralikud õueriided on lasteaias kapis, minekuks ja tulekuks on teised riided, et riietamine ei võtaks aastaid. Päris pakasega on muidugi teised lood, siis muidugi panen ka mina lapse korralikult riidesse.

Mulle tundub, et Eesti vanemad riietavad oma lapsed üle. Ma arvan ka, et on seos liiga soojade ruumide, üleriietamise ja haiguste vahel. Ma olen sellest ka varem kirjutanud (SIIN). Ma olen Idale Norras lasteaeda järgi läinud kui nad keset talve õues mängivad ja Idal on kombeka lukk eest lahti läinud ja kael on täiesti paljas olnud. Muidugi ei arva ma, et see nüüd õige oli või sellest peaks eeskuju võtma, aga ülestressata ka mitte.

Norras käisime me (ja teised) südatalvel peapaelaga. Ka siin on Ida peapaelaga käinud, nii et mind on juba hoiatatud, et kas keegi ei ole juba midagi ütlema tulnud, et mütsi peas ei ole. Mis siis juhtub kui see laps 5-10 minutit õues palja peaga on? Mina olen ju ka. Mis meiega juhtub mütsita?

Kuidas oma mehel isa-funktsiooni vähemaks keerata?

“Ida, kus sina magad?” küsin ma. “Issi kõrval,” vastab Ida automaatselt. “Ja kus emme magab?” Vastus tuleb sama automaatselt. “Ida toas.”

Ma lubasin pühalikult, et Ida ei hakka meie keskel magama ja  olen oma sõna pidanud. Ma kolisin magamistoast ise välja. Lihtsalt võimatu oli nende kahega koos magada, sest Ida sipleb nii hullult ja see ajab mind kogu aeg ülesse. Kuna ta hommikuti on niikuinii enne kukke ja koitu üleval, siis ma ei saanud lihtsalt hakkama ka magamata öödega. Ma olin liiga väsinud ja nii ei jaksanud ma nendega võidelda, et laps peaks oma toas magama ning kolisin välja.

Nüüd peksavad mind pehmuse ja allaandmise eest omad vitsad. Mis on juhtunud? Ida keeldub ilma issita magama minema. See tähendab seda, et Marek läheb temaga õhtul koos magama, lebab hiirvaikselt Ida kõrval ja ootab kuni ta magama jääb. Järgneb kaks stsenaariumi. 90% kordadest jääb ka Marek Idaga koos magama ja nii ongi meil tegelikult välja kujunenud rutiin, et Ida ja Marek lähevad magama ning mina jään üksinda veel üles, sest liiga vara on kell üheksa magama minna. Teine stsenaarium on, et Marek hiilib Ida kõrvalt ära, kuid Ida tunnetab selle ära ja ärkab üles. Noh mis seal ikka. Õhtuti meil enam ühist aega ei ole.

Tööpäeva hommikutel, kuigi mina võiksin magada vähemalt kaheksani, ärkame me kõik koos ikkagi kell kuus, sest Ida sensor tunnetab ära kui issi kõrvalt kaob. Tööpöeva hommikutel see nii väga mind ei häirigi, sest tegelikult olen ma aru saanud, et poole rohkem saab tehtud kui päeva varem alustada. Küll aga ajab see mind hulluks nädalavahetuseti. Ma olen Marekile seletanud, et kui laps magaks oma toas, siis ta õpiks ise ärkama ja saaks paar tundi vabalt ise oma mänguasjadega mängitud, kuid isa-funktsioon Marekis on nii tugev, et ta lihtsalt annab alla ja ärkab koos Idaga, sest Ida hakkab nutma. Ta teab, et see mõjub.

Ja jonni on Idas täpselt nii palju nagu ilmselt igas kolmeaastases lapses ning ta teab, et sellega saavutab ta seda, mida tahab. Täiesti tavalised pühapäevahommikused Mareki ja Ida vestlused, mida ma ülevalt voodis vedeledes pealt kuulen:

“Tahan kommi!”

“Ei saa, enne sööd!”

Ida hakkab jonnima. Hetk hiljem kuulen ma, et Ida krõbistab kommidega.

“Tahan Peppa Grisi tassist juua!”

“Mine siis võta!

“Ma ei saagi ise, ainult issi saab anda!” Issi toob lapsele köögist tassi.

“Kus mu taldrik/sokk/kleit/kaisukas on? Ma ei leia!” küsib Ida ja ENNE kui ta on isegi ringi vaadanud hakkab ta nutma.

“Appikene, ära nuta,” karjatab Marek ja hakkab meeleheitlikult asju otsima. Ida vaatab pealt ja ootab, sest “ta ei leiagi ise, ainult issi leiab”.

Kas sellel mehel saaks seda issi-funktsiooni madalamaks keerata? Et ei oleks nii tundlik? Ja võib olla saaks maha installida “olen ümber väikese sõrme keeratud” – äppi? Ma ei taha issiga koos elada.  Mr.Poppins on tore küll, aga ta rikub meie lapse ära.

IMG_2200.JPG

Kas iga aastaga hullemaks?

Ei ole saladus, et Ida on minu arvates olnud keeruline laps. Beebiiga nagu te teate kõige hullem. Kui ma praegu aga tagasi mõtlen, siis ma mõtlen, et võib olla oli asi ka minu kogenematuses, teadmatuses ja soovis olla täiuslik ning omada täiuslikku last. Sellist, kes kunagi kusagil ei nuta, magab ja teeb kõike sellises rütmis nagu mulle sobib. Jah, magamata olime me tõesti pikalt, väsinud ja tülpinud ning aegajalt ka meeleheitel, kuid täna ma mõtlen, et võib olla ei olnud mul mitte niivõrd keerukas laps, kui lihtsalt üks tavaline laps. Väikese unevajadusega. Seda on ta siiani. Nädala sees magab ta harva kauem kui kuueni, nädalavahetusel venitab ikka seitsmeni ja aegajalt üllatab meid isegi kaheksani magamiseni. Samas, mida tahan ma saada lapsest, kelle isa on alati enne kukke ja koitu üleval ning kelle ema unevajadus ei ole ka kõige suurem. Viimane ei tähenda, et ma ei tahaks logeleda, aga konkreetsest unest piisab mulle ka kuuest tunnist. Enne Idat olin ma lihtsalt mugav ja laisk, mulle meeldiski nädalavahetused diivanil teleka ees maha magada. Täna ma seda enam ei suuda, seda enam, et mu meelest ei ole telekast mitte midagi vaadata.

Oot, aga ma pidin ju millestki muust rääkima?  Ahjaa. Kui Ida hakkas liikuma, olin ma jälle hädas. Enam ei saanud grammigi omaette rahulikult istuda. Kogu aeg oli vaja jälgida, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei potsataks. Idal oli minu vastu justkui mingi vandenõu. Vaadata kui palju ma välja kannatan ja kas mu juuksed lähevad halliks. 1-1,5aastaselt oli ta jälle puhas põrguline, kelle elueesmärk oli mind ja Marekit piinata. Temaga kuhugi minek oli nagu Kinder Surprise´i avamine – kunagi ei teadnud, mis sealt välja tuleb. Hull laps, mõtlesin ma ja kadestasin lapsi, kes lihtsalt ja rahulikult paigal istuvad. Täna ma tean, et üks 1,5aastane ei peagi paigal istuma. Mul ei olnud tegelikult sugugi hull laps, vaid tavaline väike laps. Pigem isegi tubli, sest isegi lennureisid, laevareisid, pikad autosõidud möödusid valutult. Alguses Ida karjus lennukis kui ta turvavööga kinni panna tuli, kuid rahunes üsna kiiresti maha ja ülejäänud sõit kulges vaikselt. Üldjuhul. Muidugi tuli ette ka igasugu olukordi, sest noh halloo, ta oli ju beebi.  Lennukites oli/on aegajalt ka teisi nutvaid beebisid. Beebisid, kes kuidagi maha ei rahunenud. Ma arvan, et probleem on selles, et ema ise oli närvis, sest mida küll teised mõtlevad ja see ajab beebi veel rohkem närvi. Muidugi ei ole lennukis nuttev beebi mingi meeldiv nähtus, kuid täiskasvanud inimestena saame me kõik aru, et beebi on beebi ja väga vähesed jobud kobisevad midagi. Kui vanem ei mõtleks nii väga teistele, vaid sellele, kuidas laps maha rahustada, laheneks nutt kindlasti palju kiiremini.

Mida vanemaks Ida on saanud, seda “hullemaks” on olukord läinud. Nüüd, kui ta on pea 3,5-aastane, on ta püstihull. Ta jonnib, ta karjub, ta protesteerib, ta viskab end pikali, ta jookseb mul eest ära, ma pean tal taga jooksma, ta peidab end. Viimati kui me üksi laevaga Rootsis käisime jooksis ta jälle mul eest ära, ma arvasin naiivselt, et ega ta kaugele ikka ei jõua, kuid peale kerget paanikat ja inimestelt küsimist leidsin ma ta kaks korrust alt poolt. Peale seda oleme me talle püüdnud selgitada, 6579 korda, et ta ei tohi ära joosta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru, kahel juhul tekitab ta peavalu ja paneb meid end talle järele jooksma. Kui ta pole püstihull, siis on ta aga uudishimulik, vaimukas, tubli, iseseisev ja sõnakuulelik laps, kellega koos reisida on nüüd juba pigem rõõm. Panen kaalukausile püstihullu ja ideaalse lapse ning saan tulemuseks jällegi täiesti tavalise 3,5aastase lapse. Lihtsalt minu enda peas on jällegi mingi ettekujutus sellest, kuidas laps peaks käituma. Ta ei pea oskama igal pool käituma, tal ei ole kogemusi ja ta õpib. Minu, kui vanema asi, on sellest aru saada ja teda mitte piirata, vaid õpetada, et ta lõpuks teekski vahet, kus tohib joosta ja kus mitte. Ma olen Idaga kaks korda teatris käinud, polnud mingi probleem, et ta seal rahulikult istuks, aga loomulikult ma kartsin seda esimest külastust, sest mis saab siis kui ta nutma hakkab.  Temaga saab käia kohvikus, restoranis, muuseumis, pargis. 90% ajast on see nii tore ettevõtmine. 10% ajast võib juhtuda, et talle ei sobi mitte miski ja ta ei tea ise ka, mida ta tahab. Siis tuleb kavalus appi võtta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru ja kuulab sõna, kahel juhul on mul tahtmine ta sinnasamasse jätta, sest need kõrged noodid, mida ta välja võtab, lõikavad luust ja lihast läbi, kostuvad Tallinnast Tartusse.

Aga käimata pole me kusagil jätnud. Nüüd mõtlen ma, et (kui veel pileteid on) võiks temaga minna Eesti Laulu peaproovi vaatama. Ta ei saa ikka üle ja ümber sellest, et tädi Marian (Ariadne) seal ka esineb ja miks mitte talle siis rõõmu valmistada.

Muidugi ajab ta meid aegajalt ikka hulluks ja näib toituvat vaid meie närvidest, kuid tegelikult on see meie endi viga, et me peale tööpäeva ei jaksa ta jutuvada kuulata. Aga kui panna end tema rolli, siis ma kujutan ette kui palju elamusi tal ühes päeva on, erinevalt meist, kes me oleme tibake kauem saanud maailma tundma õppida. Mina ei satu elevusse kui näen akna taga väikest linnukest, tema aga küll, ja tal on vaja see emotsioon kellelegi edastada. Tal ei ole veel oma blogi ega Facebooki, kus oma tundeid ja mõtteid avaldada. Ta ei ole veel avastanud virtuaalmaailma “võlusid”, vaid tahab suhelda pärisinimestega.

“Sul ei ole üldse hull laps,” on mu sugulased-tuttavad mulle aegajalt, “ta on tavaline väike laps, täiesti normaalne kolme-aastane.”  Ma raputan pead ja ütlen, et ei-ei, teiste omad käituvad ikka palju paremini. Saamata aru, et sellises vanuses on kõik lapsed marakratid. Tavalised lapsed oma tujude ja jonnidega, nii nagu me kõik. Mina väljendan oma pahameelt ropendades (mida ma enam ka teha ei saa, sest ma ei taha, et mu laps varsti kõik p…e saadaks, sest emme teeb nii), Ida end porilompi pikali visates. Mõnikord karjub sinna juurde nii meeleheitlikult, et inimesed jäävad seisma ja vaatama, et ega ma ometi lapsele liiga ei tee. Mõnikord ta valetab ka. Kui ma pole isegi ta lähedal seismas, ütleb ta südantlõhestavalt nuttes, et emme lõi. Ma ei tunne enam häbi selle pärast, mida teised mõtlevad. Ma ei ole täiuslik ja mul ei ole täiusik laps. Täiuslikke inimesi ei ole olemas. Ta ei ole oma jonnihoo pärast kasvatamatu laps ja mina saamatu ema. Ma ei anna lapse jonnihoogudele järgi, vaid sellepärast, et ta “jumala eest vait jääks” ja et teised ei arvaks halvasti. Kui jonnihoog peaks tulema peale kontserdil, siis loomulikult lahkuks ma lihtsalt koos temaga saalist, et mitte teiste kontserdielamust rikkuda, kuid kaubanduskeskuses visaku end pikali. Keda ta ikka nii häirib, enamus inimesi on niikuinii telefoni uppunud või kõnnivad kõrvaklapid peas.

Ida on praegu jõudnud oma “hullusega” edasijõudnu tasemele. Huvitav, kas see läheb iga aastaga hullemaks? Või saan mina iga aastaga targemaks? Mulle meeldiks kui hullemaks ei läheks ja mina saaks targemaks;)

IMG_8344.JPG

Lugu sellest, kuidas ma varastasin ehk käitu mu tegude järgi ehk natuke kõigest ja ei millestki

Ma käisin hiljuti Idaga ühel üritusel, et me aga sattusime sinna natuke vara, siis tegime me poes aega parajaks ja ma lubasin Idal endale ühe uue multifilmi-DVD valida. Kõndisime siia-sinna, vaatasime ja uudistasime ning ühel hetkel lahkusime poest. Alles kodus, kui me “Lotte ja kuukivi” multikat vaatama hakkasime, tabasin ma end kohutavalt piinlikult mõttelt. Ma olin nii selle DVD kui ühe šokolaadi poest varastanud! Okei, mitte teadlikult, aga vargus on vargus. Ma olin unustanud nende eest maksta. Et me elame aga Tallinnast siiski 25 km eemal, siis ma tõesti ei viitsinud tagasi minna. Ma kirjutasin sinna poodi, et selline piinlik asi juhtus, aga et ehk ma saaksin kuidagi ülekandega tasuda. Ilmselt olin ma kirja kirjutades näost punane kui vähk, sest vargus on ikka vargus ja hajameelsus ei ole vabandus. Ma ei ole mingi pühak, aga mul on kodus kolme-aastane laps, kellele ma püüan eeskujuks olla, alles ma õpetasin talle, mis on “meie omad” ja “teiste omad” ja et võõraid asju ei tohi ilma loata võtta ja siis ise varastan. Ma olen kunagi ammu ammu päriselt ka varastanud – vanaema rahakotist raha, ja kaks  korda, sest “ta ei saanud ju aru”. Päris ta ei saanud aru, ta lihtsalt ei öelnud midagi, ma olin mingi 11-12-aastane.

Ühesõnaga ma kirjutasin sinna poodi ja vabandasin ette ja taha ning sain vastuseks, et väga kiiduväärt oli tegu tunnistada ja olla valmis oma teo eest ka vastutama. Vabalt oleks ju see pood võinud minust ka politseisse teatada, aga nad ei teinud seda, ütlesid vaid, et on tore tõdeda, et püüan oma lapsele eeskujuks olla. Mitte nii et “tee minu sõnade, mitte tegude järgi”, vaid päriselt. Et lapsel on emaga vedanud.

See viimane lause pani mind mõtlema. Te ju teate, et ma olen end halvaks emaks pidanud, sest ma ei ole osanud hakkama saada beebiea eripäradega, ma olen aru saanud, et ma ei ole beebiinimene ja olen kartnud, et olen oma oskamatuses last kasvatada, ta pekki keeranud. No et ei ole osanud piisavalt suhelda, rääkida, õpetada, meisterdada, käia, lohutada ja pealegi olen ma ta peale n+1 korda häält tõstnud (ja tõstan ilmselt ka veel). Ma olen endast andnud küll parima, kuid ikka ja jälle mõtlen ma, et ma ei tee piisavalt. Ei oska. Meil on kahe sõbrannaga ühevanused lapsed ja me käime päris tihti koos playdate´imas. Kui ma võrdlen end nende kahe emaga, siis olen ma täielik feil. Nemad on Emad suure algustähega, mina lihtsalt olen püüdnud ellu jääda. Kuni praeguseni. Kolme-aastased lapsed on jummmmmmmmmmmala äge! Nad on õppinud rääkima, meid jäljendama (üks päev lukustas Ida end vannituppa ja ütles, et ei taha minuga rääkida, sest ta on mu peale kuri), neil on välja kujunenud isiksus (vist), nendega saab ringi käia, nad kuulavad, uudistavad, huvituvad. Nendega saab asju teha koos. Näiteks:

16128524_10211862589819463_723066627_n.jpg

16128043_10211862590259474_1382885667_n.jpg
Kui te aru ei saanud, siis need on hambaharjad. Ilmselgelt ökod.

Isver, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga ma juba ka pealkirjas vihjasin, et see on üks neist postitustest, mis läheb lappama ja hüppab ühelt teemalt teisele (ja ma ei ole isegi veini joonud:D). Mulle jäi kummitama see “tee mu sõnade vs tegude järgi” ütlus. Ma püüan (rõhk sõnal “püüan”) selle ütluse järgi lapsevanemana tõepoolest ka käituda. Ehk et kui ma tunnen end halva emana, kes ei tegele ja huvitu piisavalt oma lapse tegemistest, sest lihtsam on virtuaalmaailma sukelduda, siis ma peksan oma paksu tagumiku diivanilt püsti, klõpsan arvutikaane kinni ja püüan tegeleda oma pärisperega.  Nii et Marek ei saaks mulle ette heita, et on olemas AS Eveliis ja OÜ Ida&Marek. Virtuaalmaailmas on nii hea peitu pugeda selle tegelikkuse eest. Mina teen ju arvutis tööd, aga hoolin oma lapsest, sest tal on kõik olemas, isegi kui ma temaga ei tegele, vs joodikud ja isegi nö “teise Eesti” pered, kes on liiga vaesed, et oma lastest hoolida. Ma ei anna endale aegajalt aru, et siin lähevadki sõnad ja teod vastuollu. Vahet ei ole, kas lapsega ei tegele arvutis tööd tegev blogija, ontlik pereema, miljonär, joodik või lihtsalt vaene – veidi erineval kujul on neil kõigil lastel puudu tähelepanust ja hoolivusest. Siuname me aga vaid neid kehvemaid, sest teiste hoolimatuse põhjuseks on ju töö. Ja pealegi saab selle alati asjade ja rahaga kompenseerida.

Mul on üks sõbranna, kelle vanemad on miljonärid. Tal oli lapsena KÕIK olemas, ainult vanemad olid kogu aeg tööl ja eemal, kui olid kodus, siis olid nad tööst väsinud ja tahtsid puhata, laps saadeti tihti vanaema juurde jalust. Vanemad pidasid end headeks vanemateks, sest nad pakkusid lapsele kõike seda, mida raha eest osta sai. Kui see tüdruk täiskasvanuks sai, ütles ta ausalt, et vihkas lapsena oma vanemaid. Tal oli küll reaalselt kõik olemas, aga tal ei olnud vanemaid. Ta ei olnud oma vanematega kusagil käinud ega tundnudki neid. Ta vanemad ei tundud teda ka, nad lihtsalt eeldasid, et temast saab ka nende sarnane edukas advokaat. Aga teate kuhu see tüdruk tööle läks? Rema1000 kassapidajaks. Kiusuks ja protestiks vanemate vastu. Muidugi ei kestnud see kaua ja mingi hetk alustas ta siiski juuraõpinguid ning ongi täna advokaat, kes abielus ka advokaadiga. Nad on miljonärid nagu tüdruku vanemad, neil on kolm last, kuid neil kolmel lapsel ei ole isegi nutitelefone. Vähemalt kaks aastat tagasi veel ei olnud. Pere käib koos matkamas ja veedab pidevalt koos aega. Sest nad teavad, mis on tegelikult oluline. Nemad on head vanemad.

Ma olen natukene lõhestunud isiksus – üks osa minust peab end suhteliselt heaks emaks, sest hoolimata sellest, et lähteülesanne “jääda ise ellu ja jätta laps ellu” tundus mulle kõrgem matemaatika, oleme me üle kivide ja kändude ning õppides ja koos arenedes hakkama saanud; teine osa minust aga teab,et ma olen ikka natuke halb ema. Laisk ja mugav. Võib olla oskaks Ida juba peast “Kalevipoega” ja korrutustabelit kui ma viitsiks sama palju temaga tegeleda kui teised vanemad. Samas jälle mõtlen ma, et ehk on koos reisimine meie “teetassike”, mis teda arendab. Järgmisel esmaspäeval läheme me Norra, ma ootan seda kusjuures. Ida on beebist alates nii palju minuga koos reisinud, et tänaseks päevaks ei ole see enam tüütu tegevus, vaid meil saab pulli. Jonni ja tülisid ja kisa on muidugi ka, aga kammoooon, kui liita minu ja Ida vanus, siis keskmine vanus tuleb meil 19- mis te meist ikka tahate;)

Kogu see postitus läks nagu lubatud nii lappama,et ma ei mäletagi, kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda. Ahjaa. Teod versus sõnad. Ma tahan oma lapsele eeskujuks olla. Ma ei ole kindel, kas ma seda olen, aga see vastus, mis tolle poe juht mulle kirjutas kui ma oma vargusest teatasin, andis mulle mingi lootusekiire, et võib olla mu laps peab mind siiski heaks emaks ka puberteedieas.Kui võtta selle miljonärist sõbranna näide, siis on hea, et mul ei ole olnud võimalusi teda “rahapatakaga oimetuks lüüa”, kui aga võtta need “superemad”, kes lastega kogu aeg midagi ägedat (kusjuures 9-5 töö kõrvalt) ette võtavad, siis ma ei ole nii kindel.

Eks näis. Ma olen arenguvõimeline ja õpin. Neli aastat tagasi ei oleks ma never uskunud, et ma jätan lapse lasteaiast koju, et temaga Keila taga metsast sõita Meriväljale playdate´ile. Hell, neli aastat tagasi ei osanud ma isegi veel aru saada, et saan emaks.

16128172_10211862590059469_201270912_n.jpg
Tegime Eestile ka muuhulgas nagu naksti uue brändi.