Hullumaja puhvet või lõbus lasteaiapidu?

Mul ei olnud lasteaia jõulupeole mingeid erilisi ootusi, selles mõttes, et ma olen küll kanaemastunud ja fännan kõiki lastega seotud üritusi (laias laastus pole ka vahet, kas seal on mu oma laps või võõrad), kuid ma ei oodanud, et seal oleks mingi jube sisukas programm või tegevus. Jooksevad ringi, karjuvad, on kärsitud  – umbes nii ma seda ette kujutasin.

Ma eksisin. Vägagi vahva lugu oli välja mõeldud ja Ida rühma õpetajad oleks nagu lavakas käinud, või on nad lihtsalt nii profid, et jäneseks ja karuks kehastumine tuli väga tõetruult ja kaasahaaravalt välja.

IMG_6251.JPGIMG_6264.JPGIMG_6257.JPG

Samuti oli välja mõeldud vahva liikumiskava ja laulud. Lapsed olid nii tublid ja tegid kõik asjad kaasa püüdlikult. Ei olnud mingit peata jooksmist ja kisa. Kisa tuli hiljem, siis kui kingipakid käes olid ja lapsed lihtsalt ringi tohtisid joosta. Rõõmukisa, mängivate laste kisa kui te aru ei saanud.

IMG_6270.JPGIMG_6281.JPGIMG_6279.JPG

Ja no on ilmselge, et ma võin vabalt “paha emme” olla, kes midagi kaasa ei vea nendele pidudele, sest selle lauaga, mis seal vanemate poolt kaetud sai, oleks pool Ääsmäed ära saanud toita.

Ma ei tea, millised teiste lasteaedade jõulupeod on, aga kui Ida lasteaiapeod kõik sarnased nagu see oli, siis ma käin nendel pidudel küll hea meelega ja vabatahtlikult.

IMG_6301.JPG

I didn´t have too high expectations to Ida´s kindergarten Christmas party. I mean I have become one of these moms who enjoy events with children, but I was prepared for a lot of screaming, crying and running around without meaning. 

I was wrong. The children behaved so well, dancing and singing and doing the best they could, being smiling and laughing and just having fun. And the teachers had made up a very sweet story which was enjoyable for both children and adults. They were like professional actresses. Very well done! I was impressed. Honestly. 

In my previous post I said I am like one of the “bad moms” (from the movie with Mila Kunis), who screws up cakes she is supposed to bake, her daughter´s hair is never braided and she has a stain on her dress all the time. As far as for the baking and bringing food to parties, I do not have to worry about that anymore, I can without any guilty conciousness be the bad mom who brings just herself. There was enough food to feed the whole county.

But the party really was cool. I can go to her parties volunteerily;)

30980786683_99a4e98cc6_k31642944872_92ab376753_k.jpg31643002782_06925c9fb6_k.jpg

Photos: Lille Laura Halliste

 

“How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka toob, on see just esimene sõprus.

Täna kui ma Idale lasteaeda järele läksin, oli ta kapis kingipakk. Sõbranna Pernillelt. Mul on nii hea meel, et tänapäeval on nii palju moodsaid vahendeid suhtlemiseks, sest kuigi ma tean, et laste sõbrad tulevad ja lähevad, siis ma loodan, et need lapsed, kellega Ida siin nii lähedaseks on saanud, hoiavad (läbi vanemate) mingil määral kontakti. Sest see lasteaia sõprus on nii paganama armas.

IMG_5453.JPG
Kaart, mis ütleb, et Pernille hakkab Idast puudust tundma ja soovib talle palju uusi sõpru

IMG_5464.JPG

IMG_5449.JPG
Kõige armsam asi, mida minu silmad näinud on – “trööstiplaaster”, mis haavale panna, kui Lillehammeri lasteaia igatsus peale tuleb.

IMG_5487.JPG

IMG_5474.JPG
Need ei olnudki niisama tavalised plaastrid, vaid päris “trööstiplaastrid” kui laps on kurb või kardab. Siis tuleb trööstiplaaster peale panna ja kohe hakkabki parem.

IMG_5477.JPG

IMG_5481.JPGIMG_5493.JPG

Olete ju nõus, et see on nii kohutavalt armas?

IMG_5465.JPG

I have written about how sweet I find the kindergarten friendships (here). Ida went to Lillehammer “barnehage” for 1,5 years and I know that friends in this age will come and go, but it brings tears to my eyes to see how attached to each other they have become. Today she got a little good bye present from her best friend Pernille. And look at the “comfort bandages”  to put on “wounds” when she will feel sad or miss her “barnehage” in Lillehammer. The cutest thing!

I hope we, parents, will have contact so that we will she how the children we´ll develop and if they will remember each when they get older. 

 

Korraga nii kümme aastat vanemaks kui kümme aastat nooremaks/ 10 years older & 10 years younger

Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!”  Püha issand jumal, tal  olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

img_9850img_9864

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

img_8182

 

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger. 

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things. 

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway. 

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think  when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.

Instead of sign “Do Not Disturb” I need a sign that says “Already Disturbed. Proceed With Caution”

I am now half-ways with my therapy and the funny thing is that when I first started going to her I was really drowning, but now I have my head above water. The problems have not disappeared, but I manage to see the bigger picture already and it’s getting a bit clearer.

I am not being funny when I say I have found out that I am more “screwed up”  than I thought I am, or well, I think I have known it, but have chosen to run away from this, hide myself behind the mask and not show feelings. Can you blame me with my baggage. Coming from a divorced family, feeling abandoned, having an alcholist in family, seeing a lot of domestic violance (not on me), experiencing death of a boyfriend in an early age, loosing all savings and income at once,  having debths over my head,  being a parent to a three year old without almost any holiday…No wonder I was drowning.

It all has made me vulnerable and the mask has started to have cracks on it. I have never chosen emotions or my true feelings since I was a teenager, when I now think back in time I have had a lot of pain in me, but I have chosen to be strong, always and in every situation. I chose to become an adult too early and skipped being a teenager, but you know from psychology that one cannot skip a step, which basically means emotionally I am on a level of a 15 years old (in a body and intelligent level of a 35years old). I did not have a safe environment to grew up in, no safety net and as the brain is a funny thing that is where I probably got “screwed up” to begin with. “But why is my sister handeling problems in adult way in a more adult way than me?” I asked. “Because she had you, the “protecting parent”, you tried to give her a childhood she deserves, without realizing that you were not a parent but a child in the same situation,” the psycholgist answered.

My teenage brain didn’t deal with all of the things and although I have made fun of psycholgy and the relations to childhood, I here have to tell all the parents of teenagers. Please pay attention to them and their needs!  In cases of violence and alcholism in family put your children first. They will suffer from the experience for the rest of the life and no parent wants that for their children! And they will become like me, vulnerable behind the sarcastic and strong mask, fighting the feelings, or like others who will continue the same pattern. Again I have to say brain is a f***ed up thing. I have managed to break the pattern and have found myself a loving husband, but I am not able to enjoy it, because “this not  the way things are supposed to be”. Intead of opening myself, I argue and fight.

But one thing made me happy. I have 70% of times saying that I am not a good mother, she has made me think differently. I am doing quite well as a mother, and maybe it really is Ida who has helped me to come more out of the shell. I have no problems cuddling and kissing her, showing her how much she means to me. And believe me – cuddling and showing affection is one of the hardest things for me.

In order to “fix” me we are trying to get me to understand the rebelling teenager inside me, I have to find a way to show empathy to her. This is the really hard part for me, because I do understand what my psychologist asks me to do, but I don’t know how. “Write a letter to this 15 years old you,” the psychologist suggested. Uhhh, that will be hard.

If I crack the code how to understand the teenager in me, I will probably manage to solve problems without getting extreamly upset, tolerating more like appropriate for a 35years old. At the moment I solve problems as a 15 years old. And the scary part is that I seem to understand the relations, connections and the truth in that. Going to therapy is a scary thing. It gets you naked and tears the masks off…

13179199_1072079172830626_5573295157029569571_n

See siin on ilmselt üks kõige isiklikumaid postitusi senini ja mõtlesin tükk aega, kas see panna parooli alla või mitte, ma otsustasin siiski, et (seekord veel) mitte. Enne kui ma edasi kirjutan tahan ma ka kõigile öelda, et see postitus pole kirjutatud selleks, et kedagi süüdistada, ärge otsige ega leidke süüdlast siin.

Ühesõnaga olen ma oma teraapiaga poole peal ja kuigi ma ei ole olnud väga psühholoogi-usku, pean ma tunnistama, et see kipub vist siiski aitama, sest olgugi et probleemid on ikka siin ja ei kao kuhugi kui ma midagi selle jaoks ei tee, suudan ma näha suuremat pilti, seda mis tegelikult loeb ja pilt ei ole enam nii hägune. Veel kuu aega tagasi olin ma uppumas, kuid nüüd ma tunnen nagu oleks keegi mulle õlekõrre ulatanud.

Ma olen alati selle “kõik algab lapsepõlvest” üle nalja visanud, aga tegelikult ei tee ma nalja kui ma nüüd ütlen, et ma olen rohkem “screwed up” kui ma oleksin arvanud. Või noh, mis, eks ma olen seda ikka teadnud, aga olen teadlikult valinud mitte teatud asjadele mõelda. Kui nüüd panna kokku vanemate lahutus, tunne, et keegi ei hooli, perevägivald (mitte minu kallal), alkoholism, hirmud, põgenemised lapepõlves, esimese armastuse traagiline autoõnnetus, edasi juba restorani- ja muud mured, siis on ime, et ma üldse NII normaalne veel olen.

Kõik need üleelamised on mind teinud haavatavaks ja minu maski on tekkinud mõrad. Ma ei ole kunagi oma tundeid näidanud, juba sellest ajast kui ma olin teismeline. Kui ma nüüd tagas mõtlen, siis teismelisena oli minus palju valu ja ilmselt ka vihkamist, kuid ma valisin neid mitte näidata, ma valisin tugev olemise, igas olukorras ja hetkel. Mitte keegi ei pidanud teadma saama, mida ma tegelikult tundsin. Ma otsustasin liiga varakult täiskasvanuks saada ja jätsin vahele tavaliseks teismeliseks olemise, aga te ju teate küll psühholoogiast, et inimene ei saa edasi minna kui kõik etapid pole läbitud, mis laias laastus tähendabki, et minu emotsionaalne “küpsus” on 15-aastase oma (35aastase kehas). Ma ei kasvanud turvalises keskkonnas, mul ei olnud tugivõrku ja siit saigi alguse minu “segamini” olek. “Aga miks mu noorem õde käitub palju täiskasvanulikumalt kui mina?” küsisin ma psühholoogilt. “Sest tal olid sina, “kaistev lapsevanem”, kelle rolli sa endale olid otsustanud võtta, sa tahtsid talle pakkuda ilusat lapsepõlve, saamata aru, et olid ise samamoodi laps, samas situatsioonis.”

Arvake, kas ma tahtsin nutma puhkeda. Mulle tulid mõned seigad lapsepõlvest meelde, nii eredalt meeles nagu need oleks eile olnud. Minu teismelise aju ei tulnud kõige sellega toime ja siin ütlen ma nüüd kõigile teismeliste vanematele, et mõelge oma lapse heaolu kõigest olulisemaks, eriti kui pere on vägivalda ja probleeme, teie laps saab nendest üleelamistest kahjustuse, mida hiljem on vaja psühholoogi juures käimisega ravida. Heal juhul saate te endale hiljem sellise “segaminu” lapse nagu mina, paljud jätkavad sama mustrit oma suhetes, elavad endale valetades, uskudes, et see ongi õige, halvimal juhul saavad neist narkomaanid või…

Minust sai sarkasmi maski taha peituv “tugev inimene”, kes võitleb iga hinna eest tunnetega, ja jällegi pean ma ütlema, et aju on ikka üks müstiline asi. Ma olen leidnud endale armastava abikaasa, kuid selle asemel, et seda nautida, valin ma tihti kaklemise ja tülitsemise, sest “nii on õige” ja mu aju on sellega harjunud.

Te ju ka teate, kuidas ma ikka ja jälle arvan, et olen halb ema, kuid siin olen ma tänulik psühholoogile, kes on mind pannud mõistma, et tegelikult pole see sugugi nii ja ka teraapias hakkasin ma käima just selle pärast, et oma mehele ja lapsele hea naine ja ema olla. On võimalik ka, et Ida on aidanud mul oma koorikust välja ronida. Mul ei ole probleeme tema kallistamise ja musitamisega, aga just kiindumuse ja armastuse näitamisega on mul kõige suuremad probleemid alati olnud.

Selleks, et mind nüüd “töökorda saada” pean ma nüüd püüdma mõista teismelist minu sees. Ma saan sellest ülesandest aru, kuid see tundub mu jaoks olevat nii keeruline. Kuidas mõista kedagi, keda just nagu pole, aga kes teisalt just nagu on minu praegune mina? Kui ma selle koodi lahti murran, siis suure tõenäosusega suudan ma ka adekvaatsemalt asju lahendada, asjadele reageerida, mõista, tegutseda…

Hirmuäratav osa on, et ma mõistan paljusid seoseid praeguse ja varasema vahel, kust ja miks asjad “valesti” on läinud. Psühholoogi juures käimine on tõeliselt hirmus, see kisub su paljaks ja tahab maski eest võtta…

 

 

Making memories

There is a discussion among Estonian bloggers whether a fictional blog which is part of marketing plan of a popular tv-series in Estonia deserved to get Blog Awards and people are defending the fictional blog character by saying that this is “enterntainment” our weekend enterntainment had a totally different face. 
It was like a picture from a fairy tale book. Yes, I know I have used the frase “fairy tale” living so many times, that it soon may lose its value, but seriously look at the photos. I found a whole field of globeflowers and it cannot get any better than this. Reminded me of childhood and I couldn’t help bringing home so many flowers that we almost did not have enough vases for all the flowers. 
This was our enterntainment for the weekend! 
 
Oh, and I found out that they do have buckwheat in “health stores” in Lillehammer. You have no idea, how much I had missed eating buckwheat. So funny that it’s not common in Norway…