Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Metsaköök

Paar päeva tagasi sattusin ma juhuslikult nägema TV3 uudistest lõiku,kus Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivak tutvustasid oma Hooandja projekti, kus nad kogusid hoogu raamatule, mis kannab töönime “Metsaköök” (LINK FB lehele). Mitte et kumbki nimi või nende muud tööd ja tegemised ning kahvliahvikesed mulle tundmatud oleksid, Kahvliahvide raamatust oleme me Idaga päris palju toite läbi katsetatnud, aga see projekt kõnetas mind eriti nagu on popp öelda. Ma mõtlesin, et nii paganama kihvtid naised, et küll oleks just nendega tore piknikule minna. 

Eile käisin ma piknikul. Pikakari rannas. Kellega? Nende samade naistega. Jah, nad on inspireerivad ka läbi ekraani ja raamatu lehekülgede, kuid päris elus olid nad veel sada korda inspireerivamad.

Ma olen nädalavahetusel sõbrannadega Peipsi äärde minemas ning otseloomulikult küsisin ma täna Mesi tarest järele, kas neil priimus on. Selleks, et metsagurmeed valmistada. Olete te kunagi söönud praetud põdrakanepit? Ma ei tee nalja, kui ma ütlen teile, et see on üks maitsvamaid asju, mida ma söönud olen. Vaene härra abikaasa. Tal on mu umbrohusöömise vaimustusest natukene juba tüdimus peal ning ta oli ääretult rõõmus kui karulaugu hooaeg läbi sai. Kahjuks on meil aias jätkuvalt piisavalt naati ja põdrakanepit. Mina olen leidnud endale uue lemmiktoidu.

_MG_0333

_MG_0357.jpg

Mulle meeldib nende kahe naise  maalähedus ja lihtsus. Nii iseloomus kui toitudes. Ja viimane ei tähenda sugugi seda, et toit jääks alla restoranitoidule. Vastupidi. Ma julgen öelda, et metsaköök teeb nii mõnelegi toidukohale silmad ette.  Ma ise olen natuke olnud see tüüp, kes 1)on tavapärast pikniku natuke igavaks pidanud ja 2) arvanud, et piknikul ise  toidutegemine on liiga keeruline ettevõtmine. Tänu Merlele ja Hele-Maile sain ma aru, et see on väga väär mõtlemine. Just selline (veidikene läbimõeldud) koos kokkamine viib pikniku hoopis teisele tasemele. See on ideaalne alternatiiv restorani- ja kohvikuromantikale. Ja pealegi…kas te olete kunagi mõelnud sellele kui lähedal on loodus – mererand, metsatukad – meile tegelikult? Minge korraks oma mugavustsoonist välja ja te näete, kui palju see väikene samm argipäevale juurde annab.

_MG_0379_MG_0383_MG_0283

Kuna mina ja Ida oleme nagu öeldud suured kahvliahvli- raamatu fännid, siis otseloomulikult ootan mina väga uue raamatu ilmumist. Hetkel saab raamatule hoogu anda Hooandja keskkonnas (LINK). Minge ja andke omalt poolt ka hoogu. Nutisõltuvuse ja sotsiaalmeedias elamise kõrval on nii teretulnud nähtus, et keegi ka päris asjadega tegeleb. Südamest.

_MG_0295_MG_0301_MG_0319

Pikemat videolugu ja retsepte saate näha juba homme Delfi Naisteka suveeris.

_MG_0274.jpg

FOTOD: HELE-MAI ALAMAA