Kolm päeva süda paha

Marek viskas meid Idaga eile kodust välja. Et saaks rahus remonti teha ja me ei segaks. Nii me vanama juurde maale (loe: Tartusse*) sõitsimegi. Me pidime mu täditütre sünnipäevale minema, aga kui me vanama juurde jõudsime tundsin ma, et pean kohe pikali saama, sest mu süda oli nii paha. “Ja kui valge sa näost välja näed, nagu hakkaks otsi andma,” lisas vanama. Vaatasin peeglisse ja … Continue reading Kolm päeva süda paha

Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees. Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et … Continue reading Elu antidepressantidega

Depressiooni tagasilöök

See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on … Continue reading Depressiooni tagasilöök

Paks ja rahulik või peenike ja kuri?/ Fat and calm or thin and angry?

Ma olen nüüd antidepressante neelanud suvest saati ja nii kummaline on ise tajuda muutusi. On positiivsemaid ja negatiivsemaid külgi, naljaga pooleks mõtlen ma, et kumb on parem olla, kas paks ja rahulik või peenike ja kergeltsüttiv inimpomm? Ehk siis.  Plussideks on kindlasti see, et mu meeleolukõikumised on kontrolli all. Ma ei hakka meeleheitlikult nutma, kui Marek vale nuga või määrimiseks kasutab, ma ei hakka karjuma … Continue reading Paks ja rahulik või peenike ja kuri?/ Fat and calm or thin and angry?

Elu kui seebiooper

Ma olen siin ikka naljaga rääkinud, et peaks oma lood, eriti viimaste aastate lood, mõnele teleproduktsioonifirmale maha müüma, sest sellist seebiooperit nagu on minu elu, ma ei tea, et kellelgi veel oleks ja kui oleks, siis olekski inimestel ehk egoistlik äratundmisrõõm, et oh näe, kellelgi on veel nii pekkis. Nüüd ma aga mõtlen, et vähemalt eelmine hooaeg oleks olnud nii kass, et kui seda oleks … Continue reading Elu kui seebiooper

Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, … Continue reading Mis juhtus? /What happened?

Rohkem eluvalet ja vähem haavatud parte/ More lifelies and less wounded ducks

Eile üle möne aja tuli mulle jälle must masendus kallale. Pöhjuseid selleks on mitmeid, alates täiesti naeruväärsetest olmeprobleemidest kuni eksistentsiaalsemateni. KUID kuna ma eile mötlesin ka selle peale, milline mu blogi peaks olema ja mida ma siin teistega jagan, siis ma jöudsin ka selle järelduseni, et ma püüan endaspidi ennast ja oma elu blogis aina vähem lahata, st neid “same shit different day” tundeid. Ma … Continue reading Rohkem eluvalet ja vähem haavatud parte/ More lifelies and less wounded ducks