Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees.

Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et kas see kõik on juhtunud sel ajal kui me tuttavad oleme olnud, et ei jää kuidagi muljet, et ei saaks argipäevaga hakkama või oleks depressioonis. Ma ei olegi depressioonis. Või noh ütleme, depressioonis ning läbipõlenud selle otseses mõttes nagu ma olin Norras. Ma pole tegelikult pikka aega nii rahul olnud eluga. Ent samas oli mu sees mingi raev ja pidev kurbus. Hirm. Vastuoluline, ma tean. Aga kõiges selles oli ilmselt süüdi minu enda rumalus. Mul said antidepressandid otsa. Ja ma mõtlesin, et mis seal siis ikka. Said otsa, said otsa, on aeg ise endaga hakkama saada. Võib olla ma tegelikult olekski saanud, aga mul on olnud mitmeid tagasilööke, mis mind on rivist välja viinud.

Ühesõnaga ei tohi antidepressantide söömist lihtsalt niisama lambist järele jätta, sest tundub, et ah enam pole vaja ja saan ise hakkama.  Tegu ei ole mingite naljarohtudega, vaid rohtudega, mis mõjutavad ajukeemiat. Ma oleksin pidanud proovima järkjärgult tablettidest loobuda. Ise olin loll! Ja tekitasin endale probleeme juurde. Lisaks sellele, et ma olin kergesti ärrituv, tekkisid mul ka nägemishäired. Ausalt, jumalast palju tuli ette olukordi, kus mul lihtsalt hakkas silme ees virvendama ja ma nägin tekste topelt. Ma ei osanud seda millegagi seostada.

Nüüd ma siis tean. Sest nüüd lugesin ma rohtudega kaasas oleva infolehe otsast lõpuni läbi. Ma ei mäletanud enam kui keeruline oli ka nende rohtudega alustamine. Te ei kujuta ette, milline uni mul on. Eile kui me Idaga linna sõitsime bussiga, pidin ma kurja vaeva nägema, et silmi lahti hoida. Iiveldama ajab ka. Selline vastik hägune tunne on. Õnneks ei kesta seda uimast tunnet kaua, sest keha harjub rohtudega ära.

Norras on tavaline, et iga teine inimene sööb vist antidepressante. On terve elu söönud ja üldse ei varjagi seda. Väidetavalt pidi olema ka osa inimesi, kes jäävadki neid tarbima, sest ei saa ilma hakkama. Jumala eest, ma küll ei tahaks üks neist olla. Vaatame, mis minust kuue kuu pärast saab. Hetkel on mul hea meel, et ma ise aru sain, et lõpetasin ravi liiga vara.

Seda postitust kirja panema hakates mõtlesin ma tükk aega, kas seda üldse jagada või mitte. Tõenäosus on, et nüüd hakatakse mind veel hulluks ka nimetama. Loll ja paks ja kole ja ärajoonud ma juba olen. Miks ma sellest kirjutan? Mu meelest ei tohiks depressiooni ravi olla häbiasi.  Ja ka antidepressantide tarbimisest tasub rohkem rääkida. Mitte selles mõttes, et tõmmake end kõik pilve ja elu on lill, aga just selles mõttes, et millised on nende rohtude kõrvalmõjud, vale tarbimise tagajärjed, enesetunde muutus.

Vot. Nüüd te siis teate, et selline hull olen:)

 

 

 

Depressiooni tagasilöök

See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on laps, kes on muutunud nii kihvtiks kaaslaseks, mul on sõbrad, kellega saab pulli.

Ometi olen ma viimased paar nädalat olnud kuidagi haavatav ja plahvatav, kurb ja kurb ja veelkord kurb. Mind ei ole  muidu juba pikka aega nõmedad kommentaarid mu välimuse, kirjaoskamatuse, mõttetuse kohta häirinud, pigem on need mulle isegi pakkunud meelelahutust, aga nüüd kuidagi istun siin ja mõtlen, et pekki, midagi on ikka valesti. Loen, kuidas keegi irvitab mõnuga kui on saanud mulle ära panna, loen, kuidas mu mõtetest saadakse valesti aru, mu sõnu väänatakse ja pannakse mu mõtted elama hoopis teist elu, nii et inimesed saavad mind kommenteerida sõnadega “debiilik”, “idioot”, “kade” ja huvitaval kombel on need kommentaarid mulle naha vahele pugenud. Teevad mind endalegi ootamatult kurvaks.

Ma olen hinge võtnud ka tööalaseid asju. Mul on kohati peaga vastu seina jooksmise tunne. Enesekindel mina ütleb mulle, et sa ju tead, mida sa teed, ära lase endal motti alla tõmmata mingitest tagasilöökidest, kuid melanhoolne mina mõtleb, et ei jaksa kogu aeg tõestada, et ma ei ole kaamel. Tahaks, et keegi vahelduseks kaasa noogutaks, et krt, see oli sul jah hea mõte ja nii teemegi! Selle asemel, et 8754 korda analüüsida  ja algusest alustada, tahaks ma, et me teeksime proovi ja saaksime teada, kas minu öeldu peab paika või mitte. Ilma proovimata mina ju ka 100% ei tea, aga pean teadma 110% enne kui proovime.  Ma tunnen toetusest puudust!

Ma vaatan, kuidas kõhnad inimesed räägivad mingist kuradima pekist, mis neil üle püksiserva tuleb (halllooooo! muidugi ei ole seda olemas) ja kuidas end käest lasknud inimesed kiitlevad kui p…ui neil välimusest on. Vaatan ja mõtlen, et mu enda keha ajab mind oksele. Kõik on muidu justkui enam-vähem, aga kõht, käevarred ja lott. Väkk! Ja siis ma mõtlen jälle nende ilusate ja kõhnade inimeste peale, kes väidavad, et nad on koledad, ebafotogeenilised ja paksud ning mõtlen, et persse, milline peletis ma siis veel olen. Siiani olen ma endaga nagu enam-vähem rahul olnud, aga nüüd enam ei suuda.  Käin trennis ja söön korralikult, aga midagi ei muutu. Ma ei taha, et neil irvhammastel oleks õigus, et näe see paks keskealine idikas. “Idikas” on subjektiivne arvamus, aga paksu osas kipub neil õigus olema. Ma ei taha!

Mul on üks tuttav, kellega me riidu läksime, täitsa minu süü. Täitsa kehvasti läks selle tutvusega, aga nüüd tunnen ma, et see tuttav teeb mulle ka liiga. Kirjutab mulle ühe või teise ultimaatumeid sisaldava sõnumi (ei ole oluline, mis teemal ja pealegi ma saan tema vihast aru), rohkem ei midagi. Ma püüan aru saada, mida teha tuleb või mida ta minult ootab, kuid tunnen, et langen aina enam mingisse puntrasse. Ise ka ei saa aru, kuidas.

Kui katkine auto mind enam rivist välja viia ei suuda, väljaarvata need hetked kui pean kuhugi kella pealt jõudma ja teine pool aru ei saa, et vana auto võib ootamatult rikki minna, aga vat katkine telefon ajab mind hulluks. Minu vana juust (4S) ei toimi enam ja kui ma midagi üldse siin maailmas vihkan, siis on see Samsungi telefon, see on nii kuradima ebaloogiline ja vastik, et ma tunnen end nagu rott, kel pole võtta üleliigset raha, et endale normaalne iPhone osta.  Ma tean, ma tean, vaid materiaalsed asjad, aga ma tõesti vihkan Samsungi telefoni ja rott olemist, eriti täna!

Täna tundsin, kuidas lained pea kohal kokku lõid. Ma tundsin end nagu “vana mina”, kes depressiooniga aasta tagasi ravile läks. Mulle ei meeldi see “vana mina”, kes istub ja mõtleb, et ausõna mõnikord oleks lihtsalt lihtsam poest seepi ja nööri osta.  Õnneks on mul kodus  veini. Mul on tunne, et täna on üks neist päevadest, kus ma tahangi olla allaandja ja muresid alkoholi uputada.  Tegelikult aga tunnen ma, et tahaks rääkida. Mitte blogis ja mitte tuttavatega.Ilmselt on mul vaja Eestis ka endale psühholoog leida. Norra oma oli nii hea, aga ma ei saa ju Norras psühholoogi juures käia. (Kuigi lõpuks tasuks see ka vist ennast ära, sest psühholoog + ravimid olid ju eelmisel aastal mulle lõpuks tasuta). Pane või Trööstiplaaster endale käele, need toovad maaletooja (oh, wait, mu enda) sõnul alati naeratuse suule.

Sihuke tagasilanguse päev. Üldse pole meeldiv tunne.  Ma ei saa aru, kuidas ma mitu aastat suutsin sellise tundega iga päev toimida.

 

 

 

Paks ja rahulik või peenike ja kuri?/ Fat and calm or thin and angry?

Ma olen nüüd antidepressante neelanud suvest saati ja nii kummaline on ise tajuda muutusi. On positiivsemaid ja negatiivsemaid külgi, naljaga pooleks mõtlen ma, et kumb on parem olla, kas paks ja rahulik või peenike ja kergeltsüttiv inimpomm?

Ehk siis.  Plussideks on kindlasti see, et mu meeleolukõikumised on kontrolli all. Ma ei hakka meeleheitlikult nutma, kui Marek vale nuga või määrimiseks kasutab, ma ei hakka karjuma kui Ida mahla maha ajab, ma ei arva, et kõik vihkavad mind, ma ei näe maailma mustadest värvides. Päris vikerkaarivärvi ka pole, aga ma suudan, kuidagi muredest eemale vaadata. Eile Marek ajas mind korraks närvi kui paar sellist valusamat teemat tõstatas, aga kui ma veel suvel oleks selle peale hullu sae käima tõmmanud, siis nüüd ma lõin lihtsalt käega ja ütlesin, et igale asjale on lahendus, et küll me midagi välja mõtleme. Ma ei ole isegi ühe tööandja peale pahane, et ta pole mulle kolm kuud juba suutnud palka maksta, mõtlen,et kuidagi saame ikka hakkama ja ei pea viha. Ma ei tea, kas see on rohtude “süü” või ma lihtsalt mõistan seda tööandjat.

Ma olen rahulik ja mind on raske endast välja viia. Kui te küsiksite Marekilt, milline ma olin eelmise aasta sügisel, siis ta hoiaks kahe käega peast kinni ja ütleks teile, et jumal tänatud, et minust on inimene saamas.

Aga siis miinused. Ma ei tunne negatiivseid emotsioone, kuid samas pean ma ütlema, et ega ma ei tunne üldse suurt midagi. Ma olen ühtlaselt rahulolev ja kohati isegi apaatne ning laisk. Ma tänan jumalat, et saan kodus tööd teha, sest ma ei suudaks end tööle minekuks korda teha. Ma näen välja nagu kaltsakas, kuid kodusel diivanil olen ma täna hommikul saatnud välja juba 256 meili. Eelmise aasta sügisel pidin ma end sundima, et saata kasvõi kümme meili. Ma ei näinud sellel mõtet, aga nüüd on mul lootused ja ootused, eesmärgid. Nähh, see miinus kiskus pigem ikka plussiks juba.

Kuid välja ma kodust tõesti ei viitsi minna. Marek küsib, et kas ma lolliks ei lähe kodus, aga mina naudin kodus olemist. Okei, natuke on hea meel, et homme lähen sõbrannadega veinitama (või sööma?) ja laupäeval läheme Pärnusse jõule tähistama, aga muidu mind naljalt kodust välja ei saa.

Kõige suuremaks miinuseks on aga kehakaalu tõus ja sügelemine. Mu peanahk sügeleb, nii nagu arst mind hoiatas võimalikest kõrvalnähtudest. Jube ebameeldiv on. Ja kehakaal on tõusnud kolm kilo – minu puhul, kes ma niigi olen natuke ülekaalus, on seda palju ja kohe märgata. Ma peaksin rohkem trenni tegema, kuid selleks peaks ma diivanilt püsti tõusma. Ma ju ei viitsi. Ja nii toon ma ettekäändeks, et mul on tööd teha ja pole aega.

Plusse ja miinuseid vaadates, siis vist on ikka parem olla paks ja rahulik/rahul?

quote-inside-me-there-s-a-thin-person-struggling-to-get-out-but-i-can-usually-sedate-him-with-bob-thaves-53-39-31

I have been eating antidepressants since summer now and it is funny to see the changes. There are of course good and bad sides, and I sometimes joke asking myself would I rather be fat and happy or thin and depressive. 

The good side is that I can manage my moodswings. I do not burst into tears or break down for the most stupid reasons, like bad hairday, wrong tablecloth on the table, pots and pans in wrong cupboard. I see other colours than black, not all rainbow colours still, but even the fact that one of my employers have not been able to pay me for 3 months now doesn´t make me angry, it puts me in a difficult situation, but I say to myself we´ll manage, I understand what difficult times mean for a entrepreneur. So, I can oversee the problems, which of course can also be a problem, but I honestly like this worryfree state of mind better. 

The negative side is that I don´t want to get out of the house. I am so glad that I have the oppertunity to work from home, I look like a homeless person (ironically being at home), but I am more effective I feel, because I can stay on the sofa, don´t have to stress about how I look, how I get to town and back and I see hope and expectations. I have today sent out 258 e-mails, because I see a point in that, last autumn I had to force myself to send out 10 e-mails a day. Well…this negative side turned more into positive. 

The most negative thing is that I am putting on weight – 3 kg already and on me, who I still am a bit overweight, it shows real bad and I feel uncomfortable. I should excersise more, but then I would have to stand up from the sofa. I don´t want to. So I tell myself I have too much work to do. 

But I think it is anyway better to be fat and calm, or?

Elu kui seebiooper

Ma olen siin ikka naljaga rääkinud, et peaks oma lood, eriti viimaste aastate lood, mõnele teleproduktsioonifirmale maha müüma, sest sellist seebiooperit nagu on minu elu, ma ei tea, et kellelgi veel oleks ja kui oleks, siis olekski inimestel ehk egoistlik äratundmisrõõm, et oh näe, kellelgi on veel nii pekkis. Nüüd ma aga mõtlen, et vähemalt eelmine hooaeg oleks olnud nii kass, et kui seda oleks reaalselt keegi vaadanud, siis ma usun, et psühholoogide ja psühhiaatrite järjekorrad oleks korraga nii kasvanud, sest inimesed oleks reaalselt nähtust depressiooni langenud.

Mina ise olin kusagil reaalsuse ja hullumeelsuse vahepeal. Ma olin mingi hetk kindel, et keegi jälitab mind ja igakord kui ma koduteel üht meest nägin tegin ma kummalisi kõrvalepõikeid tema “maharaputamiseks”. Võib-olla on ta ka imelik, ma ei tea, kuid tänaseks ma arvan, et ta on lihtsalt üksik inimene, kes mööda tühje hommikusi tänavaid kondas, nii nagu mina. Ma sain sõimu-ja ähvarduskirju, millega ma ei osanud toime tulla paremini kui et saatsin oma mehele väga hirmutava sisuga sõnumeid. Ühel korral postitasin ma sotsiaalmeediasse laulu “jää hüvasti, kollane koer” ja lülitasin oma telefoni 24h välja. Tänaseks on mul oma sõbrannaga kokkulepe, et kui ma tunnen, et kõik on nii peapeal ja sassis, aga ma ei oska ega julge rääkida, siis ma postitan kuhugi sotsiaalmeediasse meie salakoodi “kollane koer” ja ta teab,et vajan abi. Õnneks mulle tundub, et tänaseks olen ma tänu ravile ja sõpradele ning täiesti võõrastele inimestele kõige hullemast mülkast väljas. Eile lugesime me emmega mingit nõmedat “mis on sinu elumoto” tsitaati ja see kõlas midagi säärast, et “õnnelik, ei ole see, kes on tänulik, vaid tänulik on see, kes on õnnelik”. Aru me sellest ei saanud, kuid need kaks sõna jäid mind kummitama. Ma ei ole end pikalt õnnelikuna tundnud, ka tänulik ei ole ma osanud olla, sest ma olen vaevelnud häbi käes, kuid täna mõtlen ma, et pagan kui õnnelik/tänulik ma pean olema selle eest, et kõige hullemas mülkas mulle täiesti võõras inimene lisaks tuttavatele appi tuli. Ähvarduste ja kohtukutsete keskel oli see minu ainus valgus tunneli lõpus.

Ma tegin Idale süüa nii, et keeva vee saamiseks lasin vee läbi kohvimasina ja segasin sinna sisse pudruhelbed, kuna soola ma osta ei raatsinud, siis püüdsin ma selle maitsestada võiga. Ma vaatasin vahepeal meie toidulauda ja mõtlesin, et ahah, see siis ongi see vaesus. Samal ajal süüdistati mind luksuslikus elus ja pillamises. Ma lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest mu ainus mõte oli, et saaks lapsele süüa. Muidugi oleks minust õige olnud Norra kus kurat jätta, kuid ega ka Eestis ei oleks meid tol hetkel ootamas muud kui oma kodu. Miks su mees ei tööta, heideti mulle ette. Mu mees töötaski. Meist ja kodust eemal. Me olime mööda maailma laiali pillutud, mingis mõttes kodutud. Peakohal veel kogu aeg hirm ,et kas kodu jääb alles või mitte. Suhtedraamadest ma ei viitsi isegi rääkima hakata.

Muidugi oleks ma võinud rohkem abi paluda või tunnistada, mis seisus ma hetkel olen, kuid teate, see ei ole nii lihtne. Palju lihtsam on endale valetada, et kõik on tegelikult hästi. Teeselda, sest kellelegi ei meeldi eluheidikud ja veel vähem tahab keegi ise ühel hetkel see heidik olla.

blogger-image-168708623.jpg

Täna mõtlen ma sellele ajale tagasi ja ei suuda isegi uskuda, et selle üle elasime, ilma suuremate “vigastusteta” – ilkuvad endised tuttavad, õelad kommentaarid, suvaline “pask” on kõige selle kõrval nohu. Teate kui palju mulle öeldi, et mis ei tapa teeb tugevaks ja ma nutsin, sest ma ei tahtnud tugev olla, ma ei jaksanud tugev olla.

Täna küsivad mu sugulased ja tuttavad mult, et kuidas ma kannatan ära igasugu kriitika, mis tuleb näiteks Delfis artiklite avaldamisega, 90% ajast ei pane ma neid isegi tähele, aga ma loen küll kriitikat, sest igas kriitikas võib olla ka kübeke tõtt. Kuigi kriitika mõistesse olen ma peale Mihkel Raua raamatut hakanud teisiti mõtlema.

Täna olengi ma tugevam, kuid kindlasti ikka haavatav ja kui ma varem häbenesin seda, siis täna ma seda ei häbene.

Ja kõik jama, mis ühel hetkel igast nurgast sind lämmatab, lähebki ühel hetkel üle. Aga asendub suurema jamaga. Circle of life.

Mis ma selle postitusega siis  nüüd öelda tahtsin? Mõte läks poolel teel kaduma. Ahjaa. See reality oleks ikka eriti masendav reality olnud.Praegu saab meie elus ikka juba rohkem pulli.

Huvitav, kuhu me oleme jõudnud 16 kuuga? Aga viie aastaga.