Eestlaste alaväärsuskompleks

Me oleme nüüd Põhjamaade hulka arvatud. ÜRO ütles nii. Nüüd on kõik teisiti, me oleme üks nende seast. See on eestlasele olulisem kui laulupidu. Ma olen kindel, et nii norrakad kui rootslased mõtlevad nüüd meist teisiti. Lõpuks ometi. Teen ettepaneku muuta see suur päev lipupäevaks.

Kui te mingil põhjusel aru ei saanud, siis see oli öeldud sarkasmiga. Mulle meenutavad aegajalt mu kaasmaalased mind ennast 17-aastast vahetusõpilana, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast. Mina olen  hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna. Ma olen sellest ka ühe naiivse essee kirjutanud (LINK).

Mulle tundub, et me eestlased põeme mingit alaväärsuskompleksi, ei julge olla need, kes me oleme. Nagu vaene pruut, kes abiellub/tahab abielluda jõukasse perre ja häbeneb oma juuri, tahaks lahti murda kõigest vanast ja olla uus, moodne, kaasaegne, eeskujulik. Kurb on see, et me ei saa aru, et Eesti ongi kõike seda, aga selle tõestamiseks ei pea nii metsikult pingutama ja pidevalt midagi tõestada. Mina söön kilu, käin laulupeol, armastan rahvusmustreid, jumaldan rukkililli, kiidan taevani musta leiba, suitsupääsukesse ma nii väga kiindunud ei ole, seda vaid põhjusel, et ma kardan linde. Ma kasutan ka Skype´i ja kuulan TradAttacki. Ma olen ihult ja hingelt eeeeeeestlane. Ei ole kinni vanas ega siuna uut. Ma saan aru, kes ma olen.

Minu kõrval on aga ka uus eestlane. Moodne eestlane. Ta põlgab kõike vana, sest see on iganenud ja klišeelik. Ja ta pingutab, et Eestit paremast küljest näidata. Siin tulebki minu meelest välja eestlaste alaväärsuskompleks. Oskus mitte olla meie ise. Alati on vaja minna nii diibiks, et mitte keegi ei saa aru, mida me öelda tahame. Ma ei ole idioot. Ma olen tutvunud ka uue estonia.ee lehega, olgugi et seal kõik on hall ja udune, näidates justkui kui depressiivsed me oleme, meenutades 1990-aastate Eesti filmi, meeldib mulle see lehekülg ja selle mõte. Mulle meeldib ka Aino. Aga mul on tunne, et disainimeeskond peab mind kui keskmist eestlast idioodiks. Ühtäkki ei ole “oksendav siil” ei bränd ega logo, on lugu rändrahnust, mida meie ise peame oskama tööriistana kasutada, et see oleks arusaadav. “Keisri uued rõivad”. Kui sellest aru ei saanud ja keskendusid vaid rohelisele lärakale, oled ise idioot. Kui ei näe seal taga lugu, oled ise idioot. Aga teate, alati ei ole läraka kõrval kedagi, kes selgitaks ja räägiks, keegi ei hakka tausta uurima. Me ei ole ainus maa, kellel on logo, nii nagu on meil mitte-logo. Jätame kunstilise poole kõrvale, aga ma ei mõtle Bulgaaria päikese-logo vaadates, kas päikesekiirtest moodustub esivanemate retsepti järgi valmistatud brõnsa või musaka, ma näen päikest. Juhul kui mul on keegi kõrval, kes selgitab, et aga vaata, üks päikesekiirtesse on sisse kirjutatud meie esivanemate retseptid, siis see on lisaväärtus. Meie eestlastena aga joonistame päikese asemel karaski ja peame idootideks neid, kes sellest kohe ise aru ei saa.

Sama lugu on Eesti Lauluga. Me saadame Eurovisioonile diipe lugusid, mis muusikaliselt ongi tihti teistest lugudest peajagu üle, kuid absoluutselt mitte sobilikud. Ja kordub sama asi. Kui aru ei saa, kui sügav üks või teine lugu on, oled idioot. Mitu korda tuleb kuulata, siis tuleb sõnum välja, seal on nii palju alatekste, kuulake pingsalt, siis saate aru – need on tavapärased selgitused. Lugu ei löö ilma taustainformatsioonita. Ma ei teadnud Jüri Pootsmanist kuni Eurovisioonini suurt midagi, ma ei olnud ta muusikat kuulnud, siis vaatasin ma Eurovisiooni ja ei suutnud aru saada, miks me nii mannetu ja Eurovisioonile mittesobiva laulu saatsime.  Aga ta on nii andekas ja hea laulja, kuulsin ma igalt poolt. Sellepärast. Alles hiljem kuulsin ma Jüri teisi lugusid ja need on tõepoolest ülikõvad, tal ongi fantastiline hääl ja kihvt oma sound. Nüüd kui ma seda tean, meeldib mulle Jüri täiega. Aga Eurovisiooni vaadates ma seda ei teadnud, ma kuulsin vaid teiste lugude vahele ära kaduvat lugu, mis ei jäänud meelde. Kõik. Keegi ei selgita Eurovisiooni vaatajatele, et aga vaadake, tegelikult on ta kihvt kutt ja tal on head laulud, andke talle siiski 12 punkti. Mulle meeldis TradAttack juba siis kui ta alles välja tuli ja popp ei olnud, nüüd kuuleme me igast nurgast, kuidas see ei ole enam vaid bänd, aga bränd. Palun selgitage mulle, miks me siis ei võiks end selle brändiga esindada?  Olla omanäoline, aga juurtega ja samas moodne? Ei, meil on vaja maailma alati millegagi rabada.

Ja oma metsikus püüdluses me feilime pidevalt. Taome rusikatega vastu rinda, peame idiootideks neid, kes meie püüdlustest aru ei saa ja püüame leida mingit Eesti Nokiat, selle asemel, et lihtsalt olla. Eesti. Lihtsalt Eesti. Sellised nagu me oleme. Uskuge mind, me oleksime palju edukamad ja palju rohkem juba Põhjamaade hulgas, kui me endasse usuksime.

Lõpuks ometi prii rukkilillepurusest rahvusromantikast! /New innovative Estonian brand

Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

15977062_1463069120371065_3820571641497394766_n.jpg

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

15941249_234961213619110_412108395166984549_n.jpg
Foto: Vello Nelikendkaks

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!

eesti.jpg

Kuidas me Eesti jõudsime ja mida sõime. VAATA PILTE!

Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.

Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks!  Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.

Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.

  1. Me tegime vahepeatuse vanaema juures. Teisel päeval küsis vanaema, et kas me ei tahaks, et ta ostab meile varasemale laevale pileti, sest ta lihtsalt ei suuda meid enam välja kannatada.*Aga muidu oli tore. Stockholmi ümbruse kaltsukad on nii ägedad, et Ida skooris endale muuhulgas pmst uued Crocsi kummikud 1,50euro eest. Ja H&M tegi ta “Shrekist” tuntud kassi nunnu nägu, et vanaema talle uued Elsa/Anna asjad ostaks. Õnnestus. Mina ostsin Idale 10 euro eest Lindexist Ida esimesed joujou-püksid. Kes julgeb öelda, et haaremipüksid ei ole ägedad?

IMG_1254

IMG_1267

IMG_1271

IMG_1287

IMG_1304IMG_1310IMG_1317

IMG_1327

2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.

IMG_1372IMG_1376

IMG_1382

3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.

IMG_1387

IMG_1400

4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. IMG_1388

IMG_1403

5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.

IMG_1415

6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu.  Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!

IMG_1423

IMG_1448IMG_145013815163_10210011148574589_1207349159_n13819518_10210011148654591_1891484751_n

7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!

IMG_1456

8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D

13731475_1753970938153439_4456303999117500073_n

Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)

*See on meie huumor

**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.

 

Sallivuse ajastu on saabunud. Maha kõik, kes nii ei arva!

Ma päris siiralt kohe küsin, mida peab selleks tegema, et saaks ettevõtlusministriks. Reisida mulle meeldib, raha raiskamise vastu ei oleks mul ka midagi ja kui ma saan ise otsustada, mida teen ja kus käin, kas oli otstarbekas või mitte, kellelegi aru andma ei pea, siis no kõlab ju nagu ideaalne töökoht.

Ma räägin muidugi ettevõtlusministri Liisa Oviiri “tööreisidest” ja meie imetarga peaministri Taavi Rõivase kommentaarist: “On selge, et ilma välislähetusteta ei ole ettevõtlusministri töö tegemine võimalik. Konkreetsete sihtkohtade või kohtumiste prioriteetsuse üle otsustab minister.”

Ma ei saa öelda, et ma poliitikaga väga kursis oleks, aga ma ei ole ettevõtlusministri tegevustest kuigi palju kuulnud. Välja arvatud see, et ta esitas eelnõu “rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide” rajamist, kus toetust ei saa nt spordirajatised, küll aga toetatakse personali koolituskulusid ja turundust välisriikides. Rohkem pole ma temast midagi väga kuulnud. Võib olla selle pärast, et on rohkem puhkusel kui tööl? *

Ma tahaks kõige enam elada rantjee elu, kuid selline töökoht sobiks mulle nii hästi. Teed lihtsalt midagi. Kedagi ei koti, mida täpselt ja kus. Saad reisida ja palka ka. Kuidas selline töökoht endale sebida?

Ma oleks sama äge nagu Riigimehed.

*Ma ei ole mingi sinisilm, kes arvaks, et keegi ei sahmerda üldse kusagil kunagi oma isiklikke asju tööasjade varjus, aga aru ma ei suuda saada, miks nii lollilt vahele jäädakse alati. Võtad altkäemaksu, no piirdu mingi summaga, ära mine ahneks. Liisid kallima auto kui vaja. ei pea viimane mudel olema. Käid valijatega kohtumisel Tchaikovsky restoranis, no ära tee seda üle päeva. Kasutad tööreisi ka isiklikuks puhkuseks, jumala eest, jäta siis mulje, et tegid tööd ka, ime mõni paganama raport välja pastakast, kui rohkem ei oska.

 

Estonian politicians have done it again. Now it is the Minister of Entrepreneurship who has been on holidays more than she has been on duty. Supposedly she has been on meetings to put Estonia on the map for potential investors etc, but the journalists have found out that she seem to have mixed bussiness with pleasure a bit too much, no reports have followed her meetings. Of course our prime minister political joke Taavi Rõivas said “that travelling is part of her job and she decides herself which destinations and meetings are her priorities.” Is it shopping in Paris or meeting with investors in Washington, is up to her.

Pretty please, give me this job. I LOVE travelling, I can be extreamly good in spending money and deciding myself what to do with my workdays, nobody cares what I do and where I do it, as long as I seem to do something. Seriously. I NEED THIS JOB! I will be as good in it. And I promise to give as much topics for the media to comment and investigate. I can even have my own reality of my hectic work days travelling. Win win for everyone!

I am not that blue-eyed that I think she is the only one mixing bussiness with pleasure a bit too much and using taxpayers money for that, I am pretty sure everyone who has the oppertunity will take it. There was an Estonian news representer who went to politics “with a mission” to “stop the insane waste of money politicians do”. He was of course elected. Was he the first one to lease a fancy car or not?

So. Okay you have the chance and you use it. But why the f**k do you have to get that greedy that you get caught in a humiliating way?

Fuck this, I am going to Wonderland

I just read an article where one of our canditates for becoming a president, said she would like to take a holiday with her children, but it’s not gonna happen any time soon, because she just does not have money for that.

There is a chance the sentence is taken out of context, because you know drama sells and this is a tabloid nespaper, but somehow I don’t even think journalists in Estonia have to make stuff up, because our politicians have come out with a lot of extreamly stupid statements. One of the firsts, that comes to my mind is Marianne Mikko who said there should be a pet- daycare for the members of the Parliament, because it’s unfair that her dog (or cat?) has to stay alone at home while she is working the whole day.

Do I need to comment that? I don’t think there is enough sarcasm in me to do so. And now Mailis Reps with her statement how she cannot go on holiday with her family and five kids.

The Avarage Monthly Gross Wage is 1091,12 EUR/Month. Minimum Monthly Gross Wage is 430 EUR/Month. The Wage of members of Riigikogu is  EUR 3437,46 + work related expenses + housing costs. I am not saying that a lot of responsibility comes with the work, but please, think before you say something. Or wait – I am looking for a job and I am good in saying out childish statements. Vote me to Riigikogu!

fuck_this_world__i_m_going_to_wonderland__by_villepainting-d81enak

Ma sattusin just lugema poolikut  artiklit, kus viie lapse ema Mailis Reps kurdab, et ei saa lastega puhkusele minna, sest raha ei jagu, kogu aeg jääb puudu (LINK). On muidugi võimalus, et see lause on kusagilt kontekstist välja rebitud ja tegelikult tšikk ei rääkinudki endast, sest ma ju tervet artiklit ei näinud. Samas kui vaadata poliitikute väljaütlemisi, siis mul on isegi tunne, et ajakirjanikud ei pea midagi välja mõtlema.

Esimesena tuleb mulle meelde kui Marianne Mikko nõudis Riigikokku lemmikute hoiud, sest see on ju nii kohutav, et tema kutsa (kiisu?) peab kurvalt kodus olema sel ajal kui “emme” tööl on. Ma arvasin tookord, et see on nali. Vist ei olnud. Kas ma pean seda kommenteerima üldse? Kas üldse nii palju sarkasmi on leiutatud, et seda kommenteerida?

Ja nüüd siis Reps. Eesti keskmine brutopalk on 1091,12 EUR/kuus, miinimumpalk 430EUR. Riigikogu liikme palk on 3437,46 + hüvitised. Ma ei ütle, et nende tööga ei kaasne vastutust, aga päriselt natuke võiks ju enne mõelda? Ma olen tuntud oma lapsesuu ja väljaütluste poolest (alles paar minutit tagasi tegin vea ja julgesin veganite koduõuel FBs kakelda ning sai ka selle eest teada, et olen pleekinud juustega ajutegevuseta “veel üks staar”blogija). Palun võtke mind ka Riigikokku! Ma sobiks oma väljaütluste (ja nagu selgus ka ajutegevusetuse poolest) teie seltsi!

 

Me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast

16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.

Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelseØstersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.

Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.

Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.

Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.

Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.

Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.

Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?

IMG_7717

 

All I really need to know I learned in kindergarten

IMG_8693

Norra ja Eesti lasteaedade erinevusest olen ma varemgi rääkinud. On asju, mis mulle Norra lasteaia juures üldse ei meeldi – näiteks see, et viie-aastased käivad mähkmega, last ei panna pissile ENNE kui ta ise küsib ja et nad ei õpi absoluutselt lauakombeid, vaid söövad nagu väikesed põssad. Kuna Ida saab oktoobris kolm ja minu jaoks oli täiesti mõistmatu. miks nii suur laps peaks veel mähkmes käima (eriti kui ta kodus käib pissil), siis ma hakkasin Idat lihtsalt mähkmeta lasteaeda saatma paar kuud tagasi. Esimene nädal juhtus ikka õnnetusi, kuid tänaseks keeldub Ida mähet kandmast ka öösel. Paar korda on öösel pissile küsinud, kuid muidu on ööd rahulikud (ja kuivad. ptüi,ptüi,ptüi). Kahe ja poole aastaselt sai Ida mähkmevabaks (mis on isegi hilja eksju?)

AGA…mulle meeldib väga palju asju Norra lasteaia juures. Näiteks individuaalne lähenemine. Rühmas on küll päris palju lapsi ja teatud päevakava on siiski olemas, kuid lastele lähenetakse individuaalselt. Ei ole ju mõeldav, et kõik lapsed on sarnased ja neid ei saa ju samadesse raamidesse suruda. Kas me kasvatame ühte sammu astuvat armeed või isiseisvalt mõtlevaid indiviide?

Ma toon mõned näited. Hommikusööki süüakse kuni 8:30ni, aga Ida jõuab teinekord lasteaeda alles 8:30 ja tahab ikkagi süüa, sest talle meeldib lasteaias süüa. Ta võib oma võileiva laua taga ära süüa, olgugi et teised juba mängivad. Mõned pisemad (aastased) teevad juba õues esimest uinakut.

Magamiseaeg on ca 12, aga keegi ei maga täpselt ühel ajal ja ühe kaua, vaid nii kaua kuni und on. Kui und ei ole, siis lihtsalt pikutavad veidike. Lapsed magavad väljas, aga samal ajal on suurem rühm (kes enam üldse päeval ei maga) õues mängimas, mis te arvate, et nad mängivad vaikselt. Ei, nad jooksevad ringi ja kilkavad nagu lapsed ikka. Üks ei kipu teist segama.

Ülejäänud aeg on mängimise aeg. On muidugi ka muusikatunnid ja ühised kogunemised jm, kuid laias laastus on lapsed töö lasteaias mängimine. Ja enamuse ajast on nad õues. IGA ILMAGA. Ja palun öelge mulle, millisele lapsele ei meeldiks suvel poriloikudes pladistada ja talvel lumes sumbata? Teate ju küll, ei ole halba ilma, on vaid halb riietus.

Miks ma sellest nüüd üldse räägin? Meie elus on viimaste päevade jooksul nii palju asju juhtunud, et igaks juhuks hakkasin ma Idale Eestis lasteaiakohta vaatama. Kui ma siis vaatasin päevakava, tekkis mul ühtäkki hirm. Ma ei taha, et mu lapsest väike sõnakuulelik sõdur kasvatatakse. Reegleid tahan ma küll jah, aga ma ei taha ära võtta oma lapse iseloomu, muuta teda kellekski teiseks, ma tahan, et ta saaks olla laps.

Kõige suuremad murekohad on minu jaoks:

  1. Õuesolek. Kui palju saab laps õues olla? Ja mida ta seal teha tohib? Vaatan päevakavast, et õues ollakse enne und ca tund, sulgudes on kirjas jalutuskäik. Mulle tuli kohe silme ette oma põhikool, kus me vahetunni ajal pidime VAIKSELT ÜKSTEISE KÕRVAL RINGIS jalutama. Kas kolmeaastased peavad ka lasteAIAS jalutama niimoodi või mida see tähendab? Miks ma kirjutasin AIA suurte tähtedega? Minu jaoks tähendab lasteaed seda, et teatud maa-ala on turvaliselt aiaga ümbritsetud ja lapsed võivad sellel teritooriumil teha, mida tahavad?  Joosta, rattaga sõita, ronida, kiikuda. Ei?  Lisaks ma ju tean päriselt lasteaedasid, kus lapsed ei olegi eriti väljas, sest ilm on kole ja lapsed ei taha. Aga lastelt pole keegi küsinud. Ja kui selles lasteaias, kus Ida käima peaks, ollakse õues alates 16.15st, siis sel ajal hakkan ma juba Idale järele minema. Ta ei saagi ju mängida? Vaid magada ja õppida prantsuse keelt, koreograafiat, semiootikat, ajalugu…
  2. .Magamine. Kui magamise aeg on kaks tundi, siis kas kõik peavad kaks tundi magama? Ma sain FBs sellele tegelikult juba vastuse, et muidugi peavad, sest 1) nad väsivad ära, 2) kui ei maga, siis peavad rahulikult kaks tundi pikutama, 3) sel ajal on õpetajatel arenguvestlused, koosolekud ja üldsegi kui lapse magamise aeg on teine, siis hakka enne lasteaeda ümber harjutama, sest ega siis keegi sinu lapse harjumustega ei arvesta. Mina ei suuda mõista, miks ei või laps, kes on oma une ära maganud (vaikselt) mängima hakata? Sest siis tahab teine ka, vastas mu sõbranna (kellest muide ma lasteaiaõpetajana VÄGA lugu pean). Mina tahan küsida, aga miks ei või osa mängida ja osa magada? Tuletan meelde, et Ida käib lasteaias, kus tema magamise ajal osa lapsi KILGATES ringi jookseb. Koosolekute kohta ütlen ma, et selleks on Norras näiteks iga teatud aja tagant “planleggingsdag”, mis tähendab seda, et õpetajad on koos koolitusel/koosolekul/arenguvestlusel ja lasteaed on suletud. Arenguvestlusi vanematega (need ju ikka toimuvad Eestis ka?) peetakse erinevatel päevadel ja aegadel, nii et see ei sega lasteaiatööd.
  3. Liiga palju reegleid, raame ja vähe individuaalset lähenemist ning paindlikkust. Ma tahan, et laps saaks areneda selleks, kes ta on, milleks tal on eeldusi, mitte selleks, kelleks meie ja ühiskond tahab. Ma tahan, et tal on õigus kaasa rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte, mitte et täiskasvanud otsustavad kõik tema eest, sest ta ei tea veel, mis talle hea on. Mõelge kui keegi sunniks mind tegema asju, mida ma ei taha (jah, muidugi on asju, mida peab tegema, aga ma ei räägi sellest), siis ma oleks veel rohkem “screwed up” kui praegu. Ma mäletan oma lasteaiast eriti eredalt, et ma ei tohtinud lauast tõusta enne kui ühepajatoit oli lõpuni söödud, teised võisid juba “kaamelitatti” (karamellkisselli) süüa, mis oli mu lemmikmagustoit, aga mina ei saanudki seda, sest ma ei söönud enne KOGU toitu ära. Mis te arvate, kas ma vihkan ühepajatoitu siiani või mitte?

Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha Eesti lasteaia-süsteemi maha teha (mulle ka meeldib, et nad õpivad lasteaias lisaks mängule), aga ma tahaksin, et me saaksime aru, et laps on väike MÕTLEV inimene ja tema töö on eelkätt MÄNG. Mul on tunne, et lasteaiad ja meie arvamus sellest, mis on õige, peaksid natuke muutuma. Muidu kiidame taevani kõiki muutusi ja seda kuidas silmad avanevad ning inimesed rohkem mõtlevad, aga lasteaedade koha pealt hoiame me natuke kinni selles, mis “tuttav ja turvaline ja õige”. Ma ei taha liiga teha õpetajatele ega üldistada, kuid mulle kipub jääma tunne, et lasteaiaõpetajad hoiavad teatud reeglitest kümne küünega kinni ega suuda paindlikud olla, sest see tähendaks mugavsustsoonist välja tulemist. Muutust? Ja kui te ütlete, et “väikeste ühte sammu astuvate sõdurite armeed” on lihtsam ohjata, sest üks täiskasvanu 20 lapse kohta ei jõua kõigi vajadusi ja soove täita, siis ma ütlen teile, et juba süsteemis on midagi mäda. Üks täiskasvanu ja üks abi on ILMSELGELT liiga vähe. Ma võiks siin pikemalt juurelda selle üle, millised kahjustused see endaga kaasa toob kui individuaalsust ei arvestada ja juba maast madalast meid vormima hakatakse. Minuvanustel ja vanematel on oma lasteaedadega seoses tihti mitte rõõmsad mälestused, vaid “armid”.

Ma tahaks kohe Ussipesa metsa “vabakäigu-lasteaia” luua. Kus lapsed ilusa ilmaga võiks oma lõunat õues värskes õhus süüa, joosta ja mängida ja magada nii palju kui nad tahavad. Kes kampa lööb? Tooks värsket hingamist lasteaia-maastikule?

IMG_0048

 In light of moving back to Estonia one of my concerns have been the kindergarten situation as we now have been used to the ones in Norway. I have talked about the differences before as well and there are some things I do not like here too. I mean a five-years old in a diaper is unnatural. It’s a small human, who can talk and express his/her needs. Ida turns three in October and has not been wearing a diaper since spring now, I just sent her to kindergarten without a diaper and of course there were some accidents, but she and the teachers learnt and I have a diaperfree toddler. I also do not understand toddlers and pacifiers. Why does a 3-4 old need a pacifier can anyone tell me? And I do not like that they do not learn any manners how to eat and behave on a dinner table. I think they are allowed to be little “peppa pigs” a bit too much.

BUT there are so many things I do like. There are quite many children in the group but they still manage to approach children more individually. They are not forced to do exactly the same things at exactly the same time, because all the children are different. Children get to grow up they way they are, no one is raising a small army of soldires, which pretty much for me sums up the kindergarten system  in Estonia. Everyone has to do the same thing! I (and many people my age and older) have “scars for life” from Soviet kindergarten. The only thing that mattered was rules. I was not allowed to eat dessert and go sleep and play BEFORE I had finished up vegetable stew. I could not eat that and had to sit behind the table and stir at the cold stew. I cannot eat stew even now – 30+ years later.

I think in many ways Estonian kindergartens are afraid of come out of the box, because things have always been like this (read about the similarity with the experiment with monkeys and cold water here). Yes, I know there are very innovative kindergartens as well and not all teachers are the same, but the system overall needs a change. Neither am I saying that we should look up to Scandinavia in every way, but isn’t it the Estonian way to try to fit in to Northern countries so desperately in every other field, why not cooperate with kindergartens to learn from their experience?

Let me give you some examples of how children are treated based on their needs and character. Breakfast is eaten until 8:30, we are trying to make it for breakfast, but Ida is so slow in the mornings that we hardly make it to this time. She eats her breakfast at home, but also wishes to sit down at breakfast table in kindergarten as well for a minute. She usually doesn’t even eat from her matpakke, but is allowed to sit there and start the day in her own way. Nobody tells her off. In Estonia it’s not possible, because they are having warm porridge and it gets cold if not eaten at once and the classes begin. First of all I think breakfast matpakke from home is a good idea, because children like different things for breakfast. Ida has for example a weird taste – eats a yoghurt at home and insists on taking lompe with kaviar to kindergarten. Every morning. Why should she eat porridge if she doesn’t want?  Just a thought. No criticism. I myself love porridge.

And what classes? Kindergarten should not be an “institution of education” as reffered in Estonia.

The smaller children are sleeping at ca 12, but no one at the same time. They wake up when they feel they have rested, the ones that are not used to sleeping are playing. Children are sleeping outside and if you think the other ones who are playing are being quiet while others are sleeping, you are wrong. They are playing like children do.

Rest of the day is playtime. Of course they are having musical “lessons” and gatherings, but in general childrens work at kindergarten is TO PLAY and to BE A CHILD. Have fun, not learn Geography and English. I do think that older children should know numbers and the alphabet, but not in the way things are in Estonia. Did you know that to get in the 1.grade in Estonia, they need to take an exam? And many preschoolers have tutors? Normal? I don’t think so.

It Norwegian kindergarten it is also important to be a lot outside NO MATTER weather. There is no bad weather, there are wrong clothes. And this I want to emphasize extreamly!  Separate post especially for parents on this topic HERE.

I love that my child can be a thinking individual in Norwegian kindergarten. Not a little soldier. My main concerns about Estonian kindergartens are:

  1. The outdoor activities. Will they be outside? What can she do there? Are they allowed to walk, run, climb, get muddy and wet? Or do they have to “behave”?  What about when it’s “bad weather”? Will they sit inside? That sounds so tragic. I hope kindergarten teachers have wellies and raincoats. And the parents allow their children to be taken out. Remember your own childhood? What did you like best? Play outside, right?  One of the comments I got after this article was also published in Pere ja Kodu (LINK)was  that I don’t have to be worried because “playing outside is a break for children from learning, so they get to play and do what they desire”. A break from learning? In kindergarten? Wow, I am not concerned anymore. What a relief!*
  2. Sleeping. If they all have to sleep for two hours HOW IS THAT POSSIBLE? Why does she have to STAY IN BED QUIETLY when she’s done resting? Why cannot she play? My friend said that the teachers have to do paperwork at this time (Why the hell do they have that much paperwork anyway? ) and have meetings. And the one assistant who is in the bedroom cannot leave. So everyone just have to stay in bed for this time. Two hours. No matter what. I am 35 yrs old and even I cannot lay quietly in bed for that long when I don’t want to sleep. Not enough teachers and finances? Agree. TOTALLY AGREE, but perhaps it’s time for our government to stop wasting money on idiotic minsiters like the Entrepreneurship one and start to think where and what we could do with this money so that it will come in good us?
  3. Too many rules, lessons, lerning and no flexibility. I repeat again that we are not a like, why are we starting to “mould” little children to be like one big gray mass. Let them be children. Let them play. Let them learn like children. We have our whole life ahead of us when we can be adults and “behave properly”.

I am not trying to say that everything is supposed to change. Not everything is black and white, but there should be a bit space for flexibility and individual approach. Änd childish innosence.

You know what one of my mottos is? Never loose your childish innosence. It’s the most important thing!

*This is a blog which is mostly meant for enterntainment, so when reading the posts please remember that sense of (sarcastic) humor helps and not everything on this blog is supposed to be taken too seriously.