“Simplicity is the ultimate sophistication” – Leonardo Da Vinci

“Ida, teeme nii, et sa kaamerat ei puutu nii kaua, kuni ma toas olen, eks?” lugesin ma Idale sõnad peale. Kui ma kaks minutit hiljem toast tulin, olid terrassilt kadunud nii Ida kui kaamera. Ah, mis seal siis ikka. Klõpsutasime siis niisama üksteise võidu suvalisi pilte. Selle aasta terrassihooaeg on avatud. Pildid, kus Idat peal ei ole, on tema tehtud. Mu meelest päris vahvad. Kevad … Continue reading “Simplicity is the ultimate sophistication” – Leonardo Da Vinci

Miks mulle meeldib maal elada

Lugesin nädalavahetusel Lipsukese postitustselle kohta, kuidas tema ei tahaks kunagi linnas elada, sest seal on kõigil alati nii kiire ja kui hea on maal elada. Mina jumaldan suuri linnu ja sebimist, mitte et ma väga paljudes maailma suurlinnades oleks käinud, aga näiteks naudin ma täiega hommikuid Stockholmi metroo. Või Oslo peatänaval. Inimesed jooksevad tööle, koosolekule, koju, lasteaeda, poodi, kohvitassid käes, kõrvaklapid peas, portfell käeotsas. Mõnus … Continue reading Miks mulle meeldib maal elada

Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud … Continue reading Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

See õudne elu maal

Lapsena veetsin ma kõik oma suved vanama juures maal. Siin oli hea olla, sest vanama ei käskinud mul midagi teha, ma sain puu otsas raamatuid lugeda ja pidin sealt alla ronima vaid siis kui oli vaja uue raamatu järele minna või vanama kaneeli-suhkru saia kutsus sööma. See viimane oli mu lapsepõlve lemmikmagustoit. Sest no ega suurt midagi muud saada ka polnud,aegajalt juhtus, et poodi tuli … Continue reading See õudne elu maal