Kuidas me emadepäevaga Mareki pühapäeva ära rikkusime

Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid… Read More Kuidas me emadepäevaga Mareki pühapäeva ära rikkusime

Häbi

Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos.  Toas on õhk närvilisusest või stressist paks. Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist… Read More Häbi

#happiness

Ma tean, et minu blogis mõjuvad sellised “omg, olen nii õnnelik”- postitused imalalt ja ilmselt ootamatult, kui mitte öelda, et mõne kommenteerija jaoks alati ka võltsilt, sest ma olen ju nii kibestunud ja kade (vana)mutt, aga mis sa ikka teed kui mõnikord tuleb selline imal tunne peale ja peab seda teistega jagama. Küll ma tasakaaluks… Read More #happiness

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu… Read More No mida ometi teha?