Eks see päev pidi ikka tulema kui ma ütlen avalikult FUCK YOU!

Jajah. Tegin siin hommikul autonalja. Aga enam ei ole nalja tuju. See faking romu, mida ma hellitavalt olen autoks kutsunud ja teda ikka hoole ja armastusega hoidnud, on üks tänamatu tattnina. Ei, tal ei või katki minna istmesoojendus või mingi 28 eurot  (krt isegi 280 eurot) maksev vidin, vaid tal peab katki minema käigukast!

Ja36A.gif

Ehk siis tänasest olen ma ametlikult autota, sest…..arrrrrggggh…. kuidas ma vihkan kui inimesed halavad, et üheks või teiseks asjaks pole raha, aga nüüd halan ka. Seda raha mul pole. Ja pasta! Eks see auto nüüd varuosadeks läheb. Aga püha issand jumal, ma ei taha jälle asemele mingit muud romu.  Ma TAHAN AUTOT!

Popp oleks hetkel siia kirja panna oma a/a ja põlvili paluda, et palun aidake mind, sest ma ise olen nii faking saamatu ning halastage ometigi Mareki peale, kes peab nüüd mu frustratsiooni, et ma ei saa enam ise liikuda, välja kannatama, aga noh… Meeleheitel ja meeleheitel on vahe. Mina lähen täna sõbrannadega  õue. Pidime kooki sööma ja kohvi jooma. Nemad söögu. Mina tellin endale veini! Vabalt võiks täna sellest kuradima pudeli otsa keeratavast klaasist ka juua.  Ja end tunda saamatu jobuna, kel pole isegi võimalik endale NORMAALSET telefoni ja autot soetada.

Esimese päeva emotsioonid

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513

Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed!

IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559

Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Sõnakas-sõjakas

Kui kellelegi peaks see üllatusena tulema, siis ma olen üsna sõnakas, ma ütlen välja, mida ma arvan ja ma hoia end tagasi – mis keelel, see meelel. Ma ei ole alati selline olnud, pigem olen ma olnud selline nurgas piiksuv hiir, kes kõigiga nõustub, kellelegi ei taha haiget teha, püüab vältida konflikte ja laias laastus selline, kust-suunast-tuul-puhub -inimene. Ma ei julgenud enda eest seista. Kõik muutus kui ma sattusin tööle Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Üks Tuuleveski oli minu vastu eriti sõjakalt meelestatud ja ühel hommikul mul viskas tema ussitamine ja nähvamine lihtsalt üle. Ma küsisingi temalt otse, mis ta probleem on. Ma olin enda üle uhke, et esimest korda elus julgesin ma öelda, mida ma täpselt asjast arvasin. Selgus aga, et selles ettevõttes nii asjad ei käinud, seal ei öeldud otse midagi, vaid kombeks oli selja taga rääkida ning kaebamas käia. Nii tekkis mul nagu ajaloost teada on selles ettevõttes probleem, mis lõppes Mutrikese “surmaga”.

Mina olin aga endaga rahul. Täiesti ootamatult oli minus avaldunud uus külg. Ma julgesin oma arvamust avaldada, ma julgesin enda eest seista ja ma julgesin vaielda ning ka eriarvamusele jääda. See viimane mulle muidugi eriti mokkamööda pole, sest mulle meeldib kui mulle õigus jääb. Kahjuks tuleb kummalisel kombel siiski ette, et mul ei ole alati õigus (mis sellest, et ma ei eksi kunagi;). Igatahes sellest ajast alates, nii umbes kümme aastat olen ma julgenud olla mina ise. Sõnakas-sõjakas. Ma ei ütle, et see on alati õige, mõnikord oleks targem suu kinni hoida või järele anda, aga vaadake, kui sa 25 aastat oled vait olnud ja ühel hetkel avastad, et sul on hääl, siis on seda tiba keeruline teha. Nii palju, nagu te isegi teate ja loete, on igal teemal öelda. Aga mul on MINGI filter ikkagi olemas. Üllatav? Võib olla, aga ma ei suuda näiteks kellelegi öelda, kui toit tõeliselt kehv oli või mulle ei maitsenud, ma ei taha kellegi tundeid riivata. Ka juuksuris ei ole ma kunagi öelnud, kui ma rahule ei jää, kuigi kordi, kus mulle mingi hull rullisoeng pähe keeratakse, nii et ilmselgelt on raske rahule jääda, on ikka ette tulnud küll ja veel.

Mul on üks tuttav, kel puudub igasugune filter. Kui toit ei maitse, prahvatab ta välja, et täielik s**t oli, kirjutab kodulehele ja Facebooki ka veel, kui keegi on teisel arvamusel temaga, võib kindel olla, et too teine on lihtsalt loll, kui laps kaebab, et õpetaja tegi koolis liiga ehk pani viie asemel viie miinuse või oh õudust lausa nelja, lendab ta õpetajale peale sõnu valimata. Ühesõnaga kui tal oleks blogi, oleks see Eesti kõige vihatum (aga ilmselt ka loetum) blogi.

Ja siis on mul üks teine tuttav, kes on alati kõigega rahul, kunagi ei virise ja on täielik altruist või tegelikult lausa märter. Alati on ta esimesena nõus kellegi teise kasuks millestki loobuma või teistele andmas, enda heaolu tuleb viimasena, kõik rahulolematuse elab ta enda sisse ja kord paari aasta jooksul kui liiga palju veini joob sülgab välja, kuidas talle alati liiga tehakse. Aga temaga ei ole lihtsalt mõtet vaielda, ta on alati ise esimesena käsi püsti, et millestki loobuda.

Mu meelest pigem olla see filtrita vend kui selline, kes kõik enda sisse elab. Vihastad ära, karjud, sõimad, blogid ja lähed eluga edasi, mitte ei haudu omas mahlas. Muidugi ei tähenda see seda, et mulle sellised filtrita vennad meeldivad, ma leian, et natukene võiks meil kõigil taktitunnet olla, aga mul on ikkagi hea meel, et kui mind panna kaalukausile, siis pigem kaldun ma sinna filtrita venna poole. Mitte nurgas piiksuva hiire poole nagu vanasti.

Muidugi olen ma tänu oma sõnakusele leidnud ka vaenlasi, kuid sõpru pole ka vähemaks jäänud. Pigem tuleb neid ikka juurde.

Kasvata endale faking empaatiavõime!

“Kasvata endale faking empaatiavõime!” ütles mu õde mulle kui ma üks päev solvusin, et ta Ida hoidmise asemel tööd pidi tegema. “Sa solvud niikuinii kogu aeg,” jätkas ta kui ma ütlesin, et olen jah solvunud.

Eile kui ma sain teada, et mu auto on 99,9% tõenäosusega õhtul ja ma sain teada, et olen 99,9% tõenäosusega kaotanud ühe töökoha, sest ma ei ole piisavalt kiiresti tulemusi näidanud, hakkasin ma õe sõnade peale mõtlema. Lisaks veel kummitas mul peas üks vana kommentaar Perekoolist, kus mind nimetati puugiks, kes teiste kulul elada oskab. Ma jõudsin järeldusele, et nii mu õel kui tollel kommentaatoril oli õigus. Miks on mul õigus öelda, et hoia MINU last, sest see on tähtsam kui SINU töö? Miks mul on õigus selle peale solvuda? Kui mina pean lapse kõrvalt tööd tegema ja tahan ka puhata ja olen väsinud, siis kõik need on minu enda valikud. Keegi teine ei pea mind aitama. Aga ma eeldan, et keegi aitab.

Ja kui tänu sellele autojamale järjekordselt keegi mulle appi tuli, tekkis mul küll täielik parasiidi tunne. Jälle kord aitas keegi mind. Kogu aeg aitab keegi mind. Kuna on vastupidi olnud? Kuna on keegi minult abi saanud? Ma ei mäleta sellist korda. Keegi ei pöördugi minu poole selliste palvetega, sest minult pole kunagi mingit abi loota. Mina ise vajan pidevalt abi.

Jube vastik tunne on. Mul oli tunne, et ma olen juba ninaotsa pidi august välja vaatama, kuid nüüd tundub, et ma kukkusin veel sügavamale ja veel suurema kolinaga. Võib olla ongi siin süüdi see paganama “ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang”? Mul oli tunne, et ma oskan oma vana autologu kontrollida ja oskan tema vigadega arvestada ning neid ennetada. Ei osanud. Mul oli tunne, et ma olen just tööalaselt mingite tulemusteni jõudmas. Ilmselt siiski ei olnud. Ma arvasin, et teen oma tööd hästi ja hingega. Tundub, et mitte.

Ma olen kurb ja löödud ning ausalt korraks käis peast läbi, et hakka või ilma naljata Innot ja Irjat tegema, et uueks autoremondiks 1000 eurot koguda, sest niikuinii ma olen paljude silmis mingi mõttetu puuk, kes ise hakkama ei saa ja mõni asi see siis enam ära ei ole, aga siis mõtles teine osa minust, see uhke osa, et aga ma ei ole ju. Või olen ja ei taha endale tõde tunnistada?

Auto ja töö kaotus tekitas mu sees sellise segaduse ja  ega ma ei tahtnud oma järjekordset hala isegi siia blogisse kirja panna, tegelikult tegin ma arvuti lahti, et endale ükskõik milline töö leida kiiresti. Kasvõi need tööd, mida ma olen öelnud, et ei suuda teha. Kui mul on valida, kas lasta võlgadel kasvada või leida ISE mingi lahendus, siis seekord valin ma selle teise variandi. Ma ei usu ammu enam seda muinasjuttu, et nüüd on asjad küll juba nii pekkis ja põhjas, et varsti saab vaid paremuse poole minna, alati saab VEEL hullemaks minna. Aga kurat võtaks, isegi kui ma pean endale läbi blogi ise pep-talki tegema, siis ma tahan uuesti august üles ronima hakata.

Lasteaiad TERVE suve puhkusel???

Ma sain teada, et Eestis on suviti lasteaiad TÄIESTI SULETUD. Minu lapsepõlves oli ka, aga siis olid natuke teised ajad, vanaemad olid üldjuhul pensionil, elasid maal, lapselapsed olidki lasteaia ja kooli asemel nende juures ja elutempo oli hoopis teine. Praegu käivad vanaemad ja vanavanaemad (ja kui me pensioniea tõstmisega jätkame, siis varsti ka vanavanavanaemad) tööl ning kui nad ei ole tööl, siis nad tahavad ka puhata, käia reisil ja tegeleda oma asjadega.

Ma ei suuda mõista, mis moodi lasteaialaste vanemad peavad suvel tööl käima? Kõik ei ole nii õnnelikud “lillekesed” nagu mina, et töötan kodus. Minu teada on tavalisel tööinimesel puhkust aastas 28 päeva, lasteaiad on aga kinni terve suve, mis teoreetiliselt kestab ikka rohkem kui 28 päeva (kui me ilma järgi ei vaata, vaid kalendrisuve). Mul on miljon küsimust, aga no ma panen aja kokkuhoiu mõttes kirja vaid mõned. Ütleme, et olen üksikvanem ja mul ei ole sugulasi, kes saaksid/tahaksid abiks olla suvel lapse hoidmisel – kuidas ma siis hakkama saan? Võtan lapse tööle kaasa? Aga kui ma töötan kassapidaja, bussijuhina? Väikelaste vanematel on õigus puhkust saada suvel, ma tean ma tean, aga teate, kui väga paljud inimesed kaotavad peale emapuhkust üldse oma töö, siis ma ütlen teile ka seda, et kui see ema  alati eelisjärjekorras puhkuse saab ja laps kogu aeg nö ettekäändeks on, siis ühel või teisel põhjusel varem või hiljem saab see vanem lihtsalt kinga. Lihtsam on tööle võtta keegi, kes ei pea suvel lapsega kodus puhkama neli nädalat järjest või ei vea last tööle kaasa. Töökohti on vähe, soovijaid palju. Must ja valge maailm.

Mu meelest on ajuvaba, et lasteaed on terve suvi kinni. See lihtsalt ei “meigi senssi”. Ma olen kuulnud tuttavate lugusid, kuidas nad peavad hullult vaeva nägema, et klapitada puhkusi, uurida ja organiseerida, kuhu laps suvel panna. Jah, muidugi peab laps ka puhata saama, loomulikult peab, aga no mingi mõistlikkus peaks ikkagi säilima. Ida Norra lasteaias peavad lapsed suvel ka kolm  nädalat puhkama, nendest kaks nädalat järjest. Lasteias puhkavad õpetajad vaheldumisi. Suvel uuritakse vanematelt täpselt, kuna üks või teine laps puhkab ja mis kellast kellani laps lasteaias käib, vastavalt sellele pannakse paika ka puhkuste ja tööl olevate õpetajate graafik. Kõik on rahul. Kõik saavad puhata, kõik saavad tööl käia. Ei mingit kaost.

Ma kuulsin ka seda, et on olemas asenduslasteaiad. No päriselt? Ma ei saa sellest mõttest aru – viia lapsed võõra inimese ja võõraste laste juurde hoopis teise kohta kui ta harjunud on? Lisaks veel on mõnes maakohas asenduslasteaed 30 km  (!!!!) kaugusel.

Nüüd me jõuame sellesse punkti, et lasteaias ei saa õpetajad graafikuga töötada, sest neid on liiga vähe seal lihtsalt. Absoluutselt nõus. On naeruväärne, et 20 lapsega peab hakkama saama üks õpetaja ja üks assistent. Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, et Riigikogust lahkujad saavad hüvitiseks 10 000 eurot (LINK) ja kui nüüd lisada siia Taavi eralennuki sõidud ja proua Majanduse “tööreisid”, siis ma jõudsin järeldusele, et asjad on ikka jummalast kreenis. Selle raha võiks peaks hoopis suunama lasteaedadesse ja koolidesse. Et seal oleks piisavalt personali ja lasteaiad oleks avatud ka suvel. Mihkli lahkumishüvitise eest saaks juba päris mitu õpetajat või assistenti lasteaeda juurde. Minu postitusest ja vanemate omavahelisest nurinast pole muidugi mingit tolku, seda ei võta keegi kuulda, nii kaua kuni vanemad lepivad sellise süsteemiga ei muutu mitte midagi. Aga miks te me lepime?  Ärme lepi. See EI OLE OKEI, et lasteaed terve suvi kinni on. Kõik peavad puhata saama, aga mitte sellisel moel. Jällegi jõuan ma järeldusele, et Eestis on paljud asjad nii ja mitte teisiti, sest “nii on alati olnud”. Seda ahvide eksperimenti mäletate? No mu meelest sinna ahvide asemele võib eestlased ka panna. Ei mingeid uuendusi ega muutusi. Ja siis kekkame, et oleme õudselt innovaatilised.

 cropped-cropped-img_2387.jpg

PS: Mihkel Raud ei ole mingi õilis hing, kes Riigikogust moraalsetel kaalutlustel lahkus. Ta on täpselt samasugune jobukakk nagu need teised (Maire Aunaste, Heidy Purga, Reporteri saatejuht, Erkki Nool ja teised sportlase, lauljad, näitlejad), kes sinna ei kandideeri mitte “õiglust majja lööma”, vaid hüvede pärast.

Kas kodus töötamine on ikka töö?

Mõnikord tundub mulle, et mehed on juhmid ja mõistmatud, või siis täpsemalt öeldes minu mees. Või me saame asjadest erinevalt aru ja siis lähme tülli. Nagu eile. Marek oli kokku leppinud mull autoremondi aja, mille peale mina vihastasin, sest ma ei suutnud aru saada, kuidas ma sinna peaks jõudma. Marek vihastas vastu, et miks ma ALATI lükkan asju edasi ja see võtab ju vaid tunnikese. Enne seda oli ta nähvanud (või nii vähemalt mulle tundus), et miks pesu on nöörilt veel korjamata on. Ja mul kees kõik üle.

Mul on teoreetiliselt puhkus. St puhkus Norrast ja poest, AGA lisaks poele teen ma veel asju, mis tähendab kodus töötamist ka siis kui mul on Norra poest puhkus. Ma jäin mõtlema, kas kodus töötamist ei peetagi tööks, et see, et mul on vahepeal võimalus koivad päikse käes välja sirutada või Idaga lilli korjata, teeb minu tööst automaatselt tilulilu, mis ei väsita? Või et blogimine, mille eest ma tasu saan, on selline hobi, mida peaks tegema öösel, mitte päevaajast? Ja et kodus töötades on elementaarne, et ma jõuan ka kodu koristada, pesu pesta, süüa teha, autoremondis käia. Seda kõike Idaga koos või Ida kõrvalt. Ja jõuame tüliõuna – autoremondini. See võib võtta küll tunnikese, AGA edasi-tagasi sõiduga läheb üle kahe tunni. Lisaks harjutan ma Idat lasteaias käimisega, sest teate, kuigi ta võiks minuga koos ka kodus olla kui Eestis oleme, sest ma saan tema kõrvalt töö tegemisega isegi hakkama, aga 1) see poleks aus tema suhtes, et ma temaga ei tegele ja 2) ma pean aegajalt käima koosolekutel. Eelmisel nädalal käisin ma temaga töövestlusel, ei ole just kõige lihtsam, homme peaks ma minema hommikul koosolekule, päeval tegema tööd, lõuna ajal minema töövestlusele, Idaga lasteaias käima – ma ei suudagi välja mõelda, kuidas seda kõike teha, hakkama saab ikka, aga siis mind vihastabki siniseks kui mulle jääb mulje, et mu kodune töö on justkui vähem oluline. Ja ma peaks rohkem jõudma. 

Ideaalis ootasin ma muidugi tädi Marit meile külla, et saaksin natuke puhkuse ajal ka endale aega näpistada, näiteks oma kulmud korda teha ja/või juuksurisse jõuda. No ei tulnud kedagi, mis seal ikka, ma ei saa ka midagi ette heita, sest Ida on meie “rist ja viletsus” ning ilmselt ei saagi sellest aru saada enne kui endal laps, oled arvestanud lapsehoidjaga, aga seda ei tule. 

Ahjaa, alati tuleb mulle selliste halapostituste peale kommentaare, et no aga jäta oma blogi kirjutamine ära. Selle postituse peale olen ma “kulutanud” 15 minutit (olles Idaga lasteaias ja nö peidus) ning ausalt – kas mul mõni hobi võib olla?