Printsessid vs superkangelased

Nagu te teate olen ma suur second hand shoppaja. Nendes poodides jääb igasuguseid asju silma. On ilusaid asju, on reaalseid kaltse, on häid leide, on halbu leida, on…Tekstidega t-särke poistele ja tüdrukutele.

Mina olen “vanakooli naine” ja mul ei ole vaja meestega igas asjas võrdne olla. Selles mõttes, et mulle võib lilli tuua ja mu eest võib restoranis maksta ja mulle võib uksi avada. “Uuekooli naine” olen ma aga selles mõttes, et naine on sama võimekas (ja võimekam) kui mees. Meil on ühesugused võimalused. Keegi ei ütle enam, et naine peab lapsega kodus olema, aina rohkem on isapuhkusel mehi, ja keegi ei vaata enam viltu kui suurt tootmiskontserni juhib siresäärne noor naine. Noh nii laias laastus.

Aga tagasi second handide juurde. Te niikuinii juba mõtlete, et mida ma öelda tahan?  Mulle on jäänud silma tüdrukute t-särkide ja poiste t-särkide sõnumite erinevused. Poiste särkidel on tihti tekstid nagu “superhero“, “you can do it“, aga tüdrukute t-särkidel on “little princess” ja “I love shopping“. Kas tüdrukud ei või olla superkangelased? Või pitskombinesoonides mehed (ma eile reaalselt nägin üht sellist Iluguru üritusel) ei armasta rohkem ostelda kui nende naissoost liigikaaslased?

Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Kas suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Või võib seal olla ka tiigrit  ja konna ja kutsikahända?

Mis mulle Eesti lasteaias (jälle) närvidele käib*

Kätte on jõudnud talv ja kuigi ma saan aru, et hetkel on Eestis kevad, siis saime me ka Eestis natukene talverõõmusid nautida. Ka lasteaias. Ja loomulikult leidsin ma jälle ühe teema, mis mulle üldse ei meeldi.

Ühel ilusal lumisel hommikul mõtlesin ma, et võtaks Ida kelgu lasteaeda kaasa, aga kuidagi läks see meelest ära ja nii juhtuski, et päeval kui rühm välja läks, läks Ida kellegagi tülli,sest Ida tahtis ka tolle kelku võtta, omanik muidugi ei lubanud. Ei, ma ei ütle midagi selle kohta, sest mu meelest lapsed ongi selles vanuses sellised, et kõik on nende oma ja oma asju ei taha keegi sheerida, nii et las see teema jääb (kuigi ma üritan Idale kogu aeg õpetada, et asju tuleb jagada). Mind ajas aga õudselt närvi see, et lasteaias ei ole olemas talveks oma kelkusid, suuski. Rühmas on vist mingi 20 last ja mu meelest on lihtsalt tobe, et iga laps tassib oma kelgu kaasa ja kui juhtub, et paar õnnetukest ei ole kelguga, siis peavad nad lihtsalt pealt vahtima,sest kelgud ei ole nende omad. Vähe sellest, et ma ei saa aru, mida nad kelkudega seal üldse teevad, sest lasteaias pole mingit mägegi.

Minu arvates oleks normaalne, et lasteaias oleks olemas mingid kelgud, plastsuusad, pärissuusad ja kui lund on palju, siis võiks paluda kohalikul külamehel ka väikese künka teha, et lapsed saaksid sealt harjutada kelgu ja suuskadega alla sõitmist. Mida nad muidu seal õues teevad? Jalutavad?

15209218_1219186234786585_590612410_n.jpg15151191_1219186284786580_30336706_n.jpg15175551_1219186214786587_1252089222_n.jpg

Ida Norra lasteaias on erinevad kelgud ja suusad (okei, ma ei tea, võib olla suured suusad on laste isiklikud, sest vaevalt ühel perel Norras vaid üks paar suuski on), nii et pole mingit probleemi, et tegevust ei jätkuks ja vahendeid samuti kõigile. See on minu meelest normaalne, sest no ma ei pea end küll kõige rotimaks inimeseks (enam), aga kui lasteaeda on vaja soetada nii kelgud kui suusad, et laps oleks teistega võrdne, siis hakkab see ikka rahakoti peale. “Õnneks” nagu ma ka varem olen öelnud, et ega vist kedagi see kotigi, et lapsed võiks suusatama õppida, nii et suusad jäävad kohustuslikus korras soetamata. Kuigi ma hakkan täna otsima, kust seda ükssuuska, mis Norras nii populaarne on, leida soodsalt.

Ja no kui lasteaedadel pole raha, siis mu meelest niikuinii toimub pidevalt mingi hull raha korjamine vanematelt ühe ja teise asja jaoks, korjame siis talvevarustuse jaoks ka raha. Ei pea ju olema 20 paari suuski ja 20 kelku, kuid mingi basic varustus talverõõmudeks peaks ikka lasteaias kohapeal olemas olema küll.

Aga muidu see hull raha korjamine ajab ka mind hulluks. Mulle meeldib küll väga, et lasteaias käib külas teater, kuid minu meelest võiks ka seda omavalitsus toetada. Eriti kuna lasteaed on Eestis kallim kui Norras. Norras maksan ma (kui väikese sissetulekuga inimene) ca 32 euri kuus, Eestis ca 60 euri. Ja ma ei tea, võib olla olen ma ainus, kuid mulle tundub ka, et see juhatajatele ja direktoritele “sümboolse maiuse” kinkimine on kuidagi eilne päev. Selle asemel võiks olla midagi laste endi tehtut, niikuinii nad ju meisterdavad kogu aeg, siis võiks ju jõulukingiks ka midagi meisterdada. Rühmaõpetajate kinkide kohta ma ei ütle midagi.

*Kui ma kirjutan Eesti lasteaed, siis ma muidugi jälle üldistan, võib olla on mujal alasteaiad, kus kõik suusad ja kelgud olemas.

15211659_1219186304786578_1848476026_n.jpg

Although the weather in Estonia reminds more of spring than winter, we also had some snowy days when children could enjoy playing and sledging in the snow. But of course I found something I really don´t like in Estonia. It is the fact that every kid has to take her own sledge to kindergarten, because otherwise she/he will not have anything to sledge with. I find it weird and think kindergarten should provide some basic equipment for children for outdoor activities. I don’t mean there has to be 20 pairs of skis and 20 sledges, but at least some. Like in Ida´s Norwegian kindergarten.

I don´t consider myself the poorest person in the world, but I think if I should provide Ida with all the things she might need in kindergarten it would definately have an effect on my wallet and I have read comments from other blogs how people live in Estonia. Some have 2 euros for food until next month, some have to live with 300 euros, then definately skis and sledges are not the priority. But why should the children suffer. Winter is wonderful, is it so hard for the government to find some money for kindergartens to buy things like that. We seem to have money enough for a lot of stupidity, perhaps finding money for kindergartens should be a priority?

Or in my mind there is always some collecting money from parents so that children could go to theatre or that Santa Claus would visit or something else, then maybe we should just collect money to buy these things to kindergarten. Although I don´t know what they are doing with sledges there, there are no hills (if I would work in the kindergarten I would ask someone to make one from snow), skiis would be necessary, like the small plastic ones, or the one that is now so popular here in Norway – to put on one feet. Children have so much fun with that.

Yep, so this is something I find so strange in Estonia, What are the children doing when they are ourtside in the winter. Walking?

Lõunauinak – poolt või vastu?

Kui see küsimus esitada mulle, siis ma ütleks kõva häälega jaaaa. Oh, kuidas mulle meeldiks üks mõnus lõunauni, aga kahjuks on mu ööpäevas vaid 24 tundi ja tegemisi nii palju, et varastada aega lõunauinakuks tundub liigne luksus või lausa patt, vaat et isegi laiskus. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida lapse lõunaunest.

Ma olen alati pooldanud seda, et väikesed lapsed peavad lõunaund magama. Ida on lõunati kenasti maganud, kuid ma ei ole kunagi otseselt mingit kellaaega jälginud või lõunauinaku pärast kuhugi minemata jätnud. Tunnike siia sinna ei ole üldse oluline olnud. Kui me oleme lõunaune ajal külas olnud ja ma olen märganud, et laps hakkab virilaks muutuma, teinekord isegi väljakannatamatuks, oleme me lihtsalt ära läinud. Lõunauni on magatud kas autos või kärus, aga kunagi ei ole me kella pealt jälginud, et vot täpselt sel ajal peab ta magama. Praegu panen ma Ida kodus ka lõunaund magama. Põhjus selleks on tihti väga egoistlik – nii on mul 1-2tundi lapsevaba aega.

Norras nagu te teate paljud lapsed selles vanuses enam lõunaund ei maga. Mina olen ikka olnud lõunaune-usku ka siin ja palunud Ida siiski ka lasteaias magama panna. Kui ta ei maganud, siis oli teada, et ees on ootamas õuduste õhtu. Viril ja väsinud laps. Nüüd on Ida lasteaias keeldunud magamisest, kuid ta ei ole enam õhtul viril. Pigem hoopis vaikne, rahulik, nokitseb omaette ja nõuab kella 7-8 ajal magamaminekut. Kolm õhtut on ta enne kaheksat magama läinud (ja maganud kella 6.30-7.00ni!) ja teate, mulle meeldib see. Set jällegi egoistlikult on mul õhtul OMA aeg. Esimene pluss on see, et ta on õhtul rahulik, mitte ei jookse ringi, sest ilmselgelt on ta lasteaias müttamisest väsinud ja teiseks nagu juba öeldud varajane magamaminek.

Eestis ei ole meil mingit võimalust teda enne poolt kümmet magama saada ja kodused õhtud on kõike muud kui rahulikud. Idal on energiat ja aktiivsust nii et tapab. Aga pole ka ime, kui ta päeval enamuse ajast rahulikult mängib + teeb 2h uinaku. Siin aga jooksevad nad pool päeva aktiivselt õues ja pole siis mingi  ime, et tal õhtuks enam üleliigset energiat ei ole. Mulle meeldivad need rahulikud õhtud, kus me joonistame või raamatut vaatame või Ida lihtsalt omaette mängib, mitte ei jookse ühest toanurgast teise, ei hüppa diivanil üles alla, ei turni trepil, aknalaudadel.

Ma hakkan täiesti mõistma seda, miks Norras lapsed lõunaund ei maga.

Mul on ettepanek! / Let’s take our children outside!

Ma ei ole talveiinimene. Ma eelistan igal hetkel sooja ilma, kuid tänu Norras elamisele olen ma talvega rahu teinud, ma olen leppinud, sellega, et pool aastat on külm, lumine ja/vöi vihmane ja mul ei jäänud muud üle kui meile soetada ilmale vastavad riided. Minu suureks üllatuseks ei olnudki öiges riietuses talv nii kohutav ja külm ka polnud. Ma sain selgeks, et “pole halba ilma, on vaid vale riietus” ei ole niisama sönakölks, vaid vastab  täitsa töele. Parem öppida hilja kui mitte kunagi, eks?

Selle sissejuhatusega tahan ma jälle kord jöuda lasteaia-teemani. Kui ma sügisel Ida Eestis lasteadea viisin ja talle vihmase ilmaga vihmariided selga panin, vaatas üks ema seda pealt ja ütles siis öpetajale, et peaks vist ka lapse vihmariided lasteaeda tooma, et need meil ju täitsa olemas. Teine ema vastas selle peale, et ega siis nii väikestega vihmaga ikka välja ei minda, et neil hakkab ju külm. Väljas oli tookord soe varasügisene/hilissuvine ilm, lihtsalt vihmane. Ida kalpsas koju minnes mööda poriloike, samal ajal kui teised lapsed ruttu-ruttu autoni jooksid, et mitte märjaks saada. Et külm ei hakkaks.

Nädal aega tagasi käisin ma ühes teises Eesti lasteaias külas ja mul hakkas kurb. Väljas paistis päike, nii ilus ilm oli, suuremate laste rühm mängis väljas, väiksemaid ei paistnud kusagil. Kui ma väikeste rühma läksin, siis öpetaja pani neid riidesse, öeldes, et päeval me ei jöudnudki välja, et lähme siis vähemalt praegugi korraks. Kell oli viis saamas. Enamus lapsi oli juba koju läinud. Nad said imeilusa ilmaga välja vaid korraks. Ma ei heida midagi ette öpetajatele, ma saan aru, et päevaprogramm on nii tihe, et öues MÂNGIMISEKS, mis peakski olema väikese inimeses töö, pole lihtsalt aega.

See tegi mind kurvaks. Aga veelgi kurvemaks tegi mind tolle lasteaia öpetajate ja vanemate suhtumine. Vaid ÛKS öpetaja mängis koos lastega ja oli soojalt riides, nii et tal oli mugav ja oli näha, et nii lapsed kui tema olid rahul. Kolm teist öpetajat seisid koha peal ja külmetasid. “No nii kole külm on,” rääkisid nad omavahel, lödisesid ja vaatasid pidevalt kella. Aga muidugi on külm kui te 1) ei ole sobivalt riides ja 2) ei liiguta. “Vaesed lapsed ka peavad öues külmetama!” ütlesid paar ema, kes lödisevaid öpetajaid nägid ja kohe ka lastele kaasa tundsid. Paar oma lapsele järtele tulnud ema vaatas kotkapilgul üle, kas lapsele on ikka talvekombe ja fliis ja karupüksid ja sada kampsunit selga pandud. Väljas muide oli 10kraadi sooja. Sobivast riietusest olen ma n+1 korda rääkinud (näiteks siin), aga mul on tunne, et ma hammustasin tol hetkel läbi midagi hoopis olulisemat.

Mul on tunne, et lasteaedade öppeprogrammid on teinud inimesed, kes kardavad veidike külmemat ilma, kes ei tea, mida tähendab sobiv riietus ja kes pole sügisel-talvel väljas käinud. Nad arvavad, et kui temperatuur langeb alla 10 kraadi, siis juhtub öues midagi hirmsat. Parem on toas istuda. Ja selleks ongi nad välja möelnud nii palju tubaseid tegevusi, pluss bürokraatiat öpetajatele, et välja minekuks polegi aega. Kui nad siiski sügisel-talvel välja satuvad, on neil külm ja nad ei oska seal olla. Nad ei tea, et on olemas soojad riided, millega ka talvisel ajal on öues täitsa mönus. Nii see ring läheb. Köigil on külm, lastele öeldakse ka, et on külm ja paha, lapsed ei tea paremini, kasvavad selle teadmisega üles ja ongi jälle sündinud uus pölvkond külmavareseid.

Aga mul on ettepanek. Haridus-ja teadusministeeriumile. Palgad on lasteaedades nagu nad (vist) on, nii et ei saa eeldada, et öpetajad ise endale sobivad öueriided muretsevad. Te tehke hankekonkurss ja muretsege lasteia töötajatele mugavad ja soojad öueriided. Millega oleks öues mönus. Nii et ei pea sukapükste ja seeliku ja saabastega +10kraadi juures lödisema. Uskuge mind, see on hea möte!  Värske öhk ja öues olemine tuleb köigile vaid kasuks. Siis pole ka ehk nii palju haigusi! Ah, et kust sellised rahad vöetakse? No ma ei tea, vöib-olla siit ka ettepanek riigikogule. Tehke möni seadus ümber. No näiteks, et iga presidendi abikaasa ei saaks terve ülejäänud elu 1000 eur kompensatsiooni vöi ametist lahkumise hüvitised ei ulatuks 93 000 euroni. Lastesse ja inimestesse, kes nendega töötavad, panustamine ei ole paha möte, onju?

IMG_4517.JPG

Mina pakkisin Idale täna kaasa sooja voodriga kilepüksid, kummikud, vihmakindad ja soojad kindad, jope, puuvillase pesu ja fliisi. Väljas on 4kraadi sooja ja on lume-vihmasegune ilm. Aga ma tean, et nad on pool päeva väljas. Keegi ei külmeta ega kurda. Magamise jaoks panin vankrisse paksema teki.

// I went to visit one Estonian kindergarten and what I saw there made me sad. It wasbeautiful sunny day and I was sure that the children are outside playing. The playground looked abandoned, just a small group of children were outside. No laughing and now playing, they were just walking quietly. No wonder actually because the teachers showed with every bone in their body that it is cold and bad to be outside, they were all freezing. Or I think the kids actually were not freezing, but I think they reflected what they saw from the adults. The teachers were looking at their watches, hoping that parents will come soon and they can go inside and the parents who saw their children outside in this awful cold (10 degrees) weather, said also “poor kids, have to stay outside and freeze”. Only one teacher was dressed proparly and was not freezing, but having fun together with her group of children.

I am not a winter person either and I always prefer summer and heat, but living in Norway has taught me that there really is no bad weather, there is just bad clothes and/or laziness. When I took my dauhter with rain clothes to kindergarten one of the mothers told the teacher, that perhaps she also should put rain clothes on her daughter. Another mom said that there is no need, because surely they will not go outside in rain.

In my daughter’s Estonian kindergarten they sometimes do not have time to go outside because the daily programme is so intense. I don’t know what this involves, but I think there should always be time for playing outside. Isn’t it what children like the most? But when teachers and parents are freezing because of bad clothes, no one wants to go outside. Of course. I understand that. So perhaps all kindergarten teachers should get outdoor clothes? We don’t have money for that? Well, maybe then it is about time that politicians look over some laws? Perhaps Presidents do not have to get 93 000 euros after retiring and not all the wives of Presidents need to have a monthly salary for the rest of their life? 

I don`t know how will I make people understand that the weather is not bad, there is nothing wrong to be outside in autumn and winter and also that warm comfortabel clothes are not that expensive like we are afraid.

 

Me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast

16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.

Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelseØstersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.

Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.

Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.

Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.

Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.

Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.

Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?

IMG_7717

 

Eesti ja Norra lasteaia erinevused?

IMG_0065

Eelmise postituse jätkuks või eellooks kopisin vanast blogist siia postituse lasteaedade erinevuste kohta. 

Tegelikult on pealkiri muidugi eksitav, sest Eesti lasteaiast ei ole mul väga palju kogemusi, kuid kui võrrelda neid jutte, mida räägivad teised lapsevanemad, õpetajad ning mu oma kogemused, siis mulle tundub, et lasteaiad on ikka väga väga erinevad. Mäletate, esimene kord sain ma ju peaaegu šoki, sest mulle tundus, et lapsed teevad seal täpselt seda, mida nad ise tahavad. Päris nii hull asi siiski pole, aga väga laias laastus siiski.Mõned olulised erinevused Norra lasteaiast minu kogemuste põhjal:

1. Lapsed (0-3a) magavad lõunaund õues vankrites. Samas on teinekord ka nii, et nad ei maga üldse, sest kui laps ütleb “nei, tema ei taha magada”, siis teda magama ei panna. Idal oli mingi aeg selline komme. Kuna me aga õhtul saime koju väsinud ja pahura lapse, siis palusin ma neil siiski vähemalt proovida teda uuesti magama harjutada.
Suurema rühma lapsed ei maga üldse.

2. Kui lapse viid lasteaeda hommikusöögiks, tuleb see talle toidukarbiga kaasa anda. Tavaline toit karbis – juustuvõileivad.  Paljudes lasteaedades on lastele lõunaks vaid (juustu)võileivad. Idal on vedanud – neil on kolm korda nädalas (!) ka soe toit lõunaks.  Ja mitte vaid pakitomatisupp ja kalapulgad.
Selles lasteaias pööratakse hästi palju tähelepanu toidu(valmistamise)le. Lapsed on tihti kaasatud ja talvisel ajal oli täitsa tavapärane, et peale jalutuskäiku metsas tehti koos väljas lõkke peal süüa.

3. Lapsed on õues IGA ILMAGA. Vaid siis kui väljas tõesti -30 oli, jäeti väiksemad lapsed tuppa. Aga vihm ei ole absoluutselt mitte mingi takistus. Mulle tundub aegajalt, et vihmased päevad on veel kõige oodatumad.  Idal ei ole hetkel vihmapükse ja nii saan ma igal vihmapäeval kaasa kotitäie mudaseid ja märgi riideid. Ühel päeval kui oli päris korralik vihmasadu, tulid õhtul KÕIK vanemad lasteaiast välja vett täis kilekottidega, kuhu olid visatud laste LÄBIMÄRJAD riided.

4. Lapsed on õues paljalt. Okei, see on liialdus, aga esimese hooga tundus mulle küll, et ma olin ainus ema, kes lapsele joped ja kindad ja mütsid selga toppis kui sügisel õue minek oli. Teised jooksid õues kampsuniväel. See pilt on tehtud oktoobris. Ida oli ainus, kellel saapad jalas olid. Tegu oli siiski vaid õues pildistamisega, kuid veider vaatepilt oli see siiski, kui keset oktoobrit kõik lapsed toariietega õues ringi jooksid.

Eile oli erakordselt soe ilm, +10kraadi. Ma vist isegi ei peaks lisama, et loomulikult lippasid kõik lapsed jopedeta ringi. Ida samuti. Kui see poolpaljalt ringi jooksmine alguses mind ehmatas, siis praeguseks pean ma ütlema, et tänu sellele on lapsed väga karastunud. Terve lasteaia jooksul ei ole Ida kordagi külmetunud olnud. Nohu ei ole siin haigus. Kõik lasteaialapsed on ninad tatised. AGA siiamaani häirib mind see, et lastel ei pühita nina ära. Kui ma esimene kord lasteaeda läksin ja üks väike poiss, ninast paks roheline tatt väljas, mulle otsa vaatas, pidin ma oksendama hakkama. Õpetajad ei teinud sellest väljagi. Ninade mittepühkimine on mu meelest ääretult rõve. Ma saan aru, et kogu aeg ja kõike ei saa näha ja ära pühkida, aga kuivanud tatt nina all ja põskedel…Sellega ei suuda ma harjuda!

5. Lapsed käivad mähkmetes kuni 5. eluaastani (!!!!) ja see ei ole absoluutselt liialdus. Lapsi ei harjutata potil käima ning enne kui laps ise ei avalda soovi potile minna, teda sinna ka ei panna. Täna viisin ma Ida ilma mähkmeta lasteaeda, sest mul on lihtsalt kopp ees mähkmetest. Kodus ei kanna Ida juba ammu mähkmeid ja küsib potile, kuid lasteaias ta ei julge/oska. Mul on lihtsalt kahju vaadata kui suured lapsed teinekord on mähkmega, mis on nii raske, et ulatuvad põlvini. Ma ei mõista seda. Kas õpetajatel ei oleks lihtsam kui lapsed käiks potil?
6. See tegelikult kattub natuke  3.punktiga, aga hästi palju tegeletakse lastega õues ja pööratakse tähelepanu kehalisele liikumisele. Õppetööd meie mõistes minu meelest küll ei ole, rohkem on ikkagi lasteaed mäng. Seepärast oleme me näiteks mõelnud, et kui Ida peaks kooli minema Eestis, siis kindlasti peaksime me aastakese varem Eesti kolima, et teda “järje peale saada”, nii et ta kooli üldse sisse saaks:D
Mõnes mõttes mulle meeldib see, et lastel lastakse lapsed olla. Samas ei saa öelda, et need mängud ei oleks arendavad. Mulle endale meeldib eriti, et väga palju kasutatakse looduses leiduvaid “mänguasju”.
7. Hästi palju on lasteaiapidusid – kostüümipeod, pidžaamapeod, aga et see vanemate rahakotile ei hakkaks, siis tehakse paljud “kostüümid” lasteaias kohapeal. Näiteks oli neil hiljuti “kübarapidu” ja selle asemel, et kõik oleks pidanud ostma/meisterdama udupeened kübarad lastele, tehti koos lasteaias kõigile oma kübar.
Ja pühade tähistamisest võiks kohe eraldi rääkida. Munapühad on ju Norras suurem kui elu, nii olid näiteks munapühade ajal õpetajad riietunud lihavõttejänesteks ja õhtul lapsele järele minnes pakkus tibuks riietunud lasteaia juhataja kõigile õues kooki ja mahla.
Sünnipäevi tähistatakse nii, et välja pannakse lehvima suur lipp, seina peal on suurelt kirjas sünnipäevalapse nimi, sünnipäevalaps saab valida hommikuse laulu ja talle meisterdatakse kroon. Ei mingeid komme ega kooke, sest lasteaias ollakse arvamusel, et emotsioon ja ekstra tähelepanu on olulisem. Ma olen nendega nõus!
Mulle meeldib ka see, et lasteaias ja algkoolis püütakse selgeks teha lastele, et kõik tuleb sünnipäevale kutsuda. Seda selleks, et keegi end tõrjutuna ei tunneks. Kulukas? Sugugi mitte. Väga paljud sünnipäevad peetakse õues ning tavaliseks toiduks on lompe’sse keeratud grillvorst, mida koos lõkke kohal küpsetatakse.
8.  Lasteaed on avatud 7:30-17:15. Kui ma Idale 16:45 järele lähen, siis on ta tihti paari viimase lapse hulgas. Reedel tasub lapsele nelja paiku juba järele minna. Kuna need vanemad töötavad, mina ei tea.

All I really need to know I learned in kindergarten

IMG_8693

Norra ja Eesti lasteaedade erinevusest olen ma varemgi rääkinud. On asju, mis mulle Norra lasteaia juures üldse ei meeldi – näiteks see, et viie-aastased käivad mähkmega, last ei panna pissile ENNE kui ta ise küsib ja et nad ei õpi absoluutselt lauakombeid, vaid söövad nagu väikesed põssad. Kuna Ida saab oktoobris kolm ja minu jaoks oli täiesti mõistmatu. miks nii suur laps peaks veel mähkmes käima (eriti kui ta kodus käib pissil), siis ma hakkasin Idat lihtsalt mähkmeta lasteaeda saatma paar kuud tagasi. Esimene nädal juhtus ikka õnnetusi, kuid tänaseks keeldub Ida mähet kandmast ka öösel. Paar korda on öösel pissile küsinud, kuid muidu on ööd rahulikud (ja kuivad. ptüi,ptüi,ptüi). Kahe ja poole aastaselt sai Ida mähkmevabaks (mis on isegi hilja eksju?)

AGA…mulle meeldib väga palju asju Norra lasteaia juures. Näiteks individuaalne lähenemine. Rühmas on küll päris palju lapsi ja teatud päevakava on siiski olemas, kuid lastele lähenetakse individuaalselt. Ei ole ju mõeldav, et kõik lapsed on sarnased ja neid ei saa ju samadesse raamidesse suruda. Kas me kasvatame ühte sammu astuvat armeed või isiseisvalt mõtlevaid indiviide?

Ma toon mõned näited. Hommikusööki süüakse kuni 8:30ni, aga Ida jõuab teinekord lasteaeda alles 8:30 ja tahab ikkagi süüa, sest talle meeldib lasteaias süüa. Ta võib oma võileiva laua taga ära süüa, olgugi et teised juba mängivad. Mõned pisemad (aastased) teevad juba õues esimest uinakut.

Magamiseaeg on ca 12, aga keegi ei maga täpselt ühel ajal ja ühe kaua, vaid nii kaua kuni und on. Kui und ei ole, siis lihtsalt pikutavad veidike. Lapsed magavad väljas, aga samal ajal on suurem rühm (kes enam üldse päeval ei maga) õues mängimas, mis te arvate, et nad mängivad vaikselt. Ei, nad jooksevad ringi ja kilkavad nagu lapsed ikka. Üks ei kipu teist segama.

Ülejäänud aeg on mängimise aeg. On muidugi ka muusikatunnid ja ühised kogunemised jm, kuid laias laastus on lapsed töö lasteaias mängimine. Ja enamuse ajast on nad õues. IGA ILMAGA. Ja palun öelge mulle, millisele lapsele ei meeldiks suvel poriloikudes pladistada ja talvel lumes sumbata? Teate ju küll, ei ole halba ilma, on vaid halb riietus.

Miks ma sellest nüüd üldse räägin? Meie elus on viimaste päevade jooksul nii palju asju juhtunud, et igaks juhuks hakkasin ma Idale Eestis lasteaiakohta vaatama. Kui ma siis vaatasin päevakava, tekkis mul ühtäkki hirm. Ma ei taha, et mu lapsest väike sõnakuulelik sõdur kasvatatakse. Reegleid tahan ma küll jah, aga ma ei taha ära võtta oma lapse iseloomu, muuta teda kellekski teiseks, ma tahan, et ta saaks olla laps.

Kõige suuremad murekohad on minu jaoks:

  1. Õuesolek. Kui palju saab laps õues olla? Ja mida ta seal teha tohib? Vaatan päevakavast, et õues ollakse enne und ca tund, sulgudes on kirjas jalutuskäik. Mulle tuli kohe silme ette oma põhikool, kus me vahetunni ajal pidime VAIKSELT ÜKSTEISE KÕRVAL RINGIS jalutama. Kas kolmeaastased peavad ka lasteAIAS jalutama niimoodi või mida see tähendab? Miks ma kirjutasin AIA suurte tähtedega? Minu jaoks tähendab lasteaed seda, et teatud maa-ala on turvaliselt aiaga ümbritsetud ja lapsed võivad sellel teritooriumil teha, mida tahavad?  Joosta, rattaga sõita, ronida, kiikuda. Ei?  Lisaks ma ju tean päriselt lasteaedasid, kus lapsed ei olegi eriti väljas, sest ilm on kole ja lapsed ei taha. Aga lastelt pole keegi küsinud. Ja kui selles lasteaias, kus Ida käima peaks, ollakse õues alates 16.15st, siis sel ajal hakkan ma juba Idale järele minema. Ta ei saagi ju mängida? Vaid magada ja õppida prantsuse keelt, koreograafiat, semiootikat, ajalugu…
  2. .Magamine. Kui magamise aeg on kaks tundi, siis kas kõik peavad kaks tundi magama? Ma sain FBs sellele tegelikult juba vastuse, et muidugi peavad, sest 1) nad väsivad ära, 2) kui ei maga, siis peavad rahulikult kaks tundi pikutama, 3) sel ajal on õpetajatel arenguvestlused, koosolekud ja üldsegi kui lapse magamise aeg on teine, siis hakka enne lasteaeda ümber harjutama, sest ega siis keegi sinu lapse harjumustega ei arvesta. Mina ei suuda mõista, miks ei või laps, kes on oma une ära maganud (vaikselt) mängima hakata? Sest siis tahab teine ka, vastas mu sõbranna (kellest muide ma lasteaiaõpetajana VÄGA lugu pean). Mina tahan küsida, aga miks ei või osa mängida ja osa magada? Tuletan meelde, et Ida käib lasteaias, kus tema magamise ajal osa lapsi KILGATES ringi jookseb. Koosolekute kohta ütlen ma, et selleks on Norras näiteks iga teatud aja tagant “planleggingsdag”, mis tähendab seda, et õpetajad on koos koolitusel/koosolekul/arenguvestlusel ja lasteaed on suletud. Arenguvestlusi vanematega (need ju ikka toimuvad Eestis ka?) peetakse erinevatel päevadel ja aegadel, nii et see ei sega lasteaiatööd.
  3. Liiga palju reegleid, raame ja vähe individuaalset lähenemist ning paindlikkust. Ma tahan, et laps saaks areneda selleks, kes ta on, milleks tal on eeldusi, mitte selleks, kelleks meie ja ühiskond tahab. Ma tahan, et tal on õigus kaasa rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte, mitte et täiskasvanud otsustavad kõik tema eest, sest ta ei tea veel, mis talle hea on. Mõelge kui keegi sunniks mind tegema asju, mida ma ei taha (jah, muidugi on asju, mida peab tegema, aga ma ei räägi sellest), siis ma oleks veel rohkem “screwed up” kui praegu. Ma mäletan oma lasteaiast eriti eredalt, et ma ei tohtinud lauast tõusta enne kui ühepajatoit oli lõpuni söödud, teised võisid juba “kaamelitatti” (karamellkisselli) süüa, mis oli mu lemmikmagustoit, aga mina ei saanudki seda, sest ma ei söönud enne KOGU toitu ära. Mis te arvate, kas ma vihkan ühepajatoitu siiani või mitte?

Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha Eesti lasteaia-süsteemi maha teha (mulle ka meeldib, et nad õpivad lasteaias lisaks mängule), aga ma tahaksin, et me saaksime aru, et laps on väike MÕTLEV inimene ja tema töö on eelkätt MÄNG. Mul on tunne, et lasteaiad ja meie arvamus sellest, mis on õige, peaksid natuke muutuma. Muidu kiidame taevani kõiki muutusi ja seda kuidas silmad avanevad ning inimesed rohkem mõtlevad, aga lasteaedade koha pealt hoiame me natuke kinni selles, mis “tuttav ja turvaline ja õige”. Ma ei taha liiga teha õpetajatele ega üldistada, kuid mulle kipub jääma tunne, et lasteaiaõpetajad hoiavad teatud reeglitest kümne küünega kinni ega suuda paindlikud olla, sest see tähendaks mugavsustsoonist välja tulemist. Muutust? Ja kui te ütlete, et “väikeste ühte sammu astuvate sõdurite armeed” on lihtsam ohjata, sest üks täiskasvanu 20 lapse kohta ei jõua kõigi vajadusi ja soove täita, siis ma ütlen teile, et juba süsteemis on midagi mäda. Üks täiskasvanu ja üks abi on ILMSELGELT liiga vähe. Ma võiks siin pikemalt juurelda selle üle, millised kahjustused see endaga kaasa toob kui individuaalsust ei arvestada ja juba maast madalast meid vormima hakatakse. Minuvanustel ja vanematel on oma lasteaedadega seoses tihti mitte rõõmsad mälestused, vaid “armid”.

Ma tahaks kohe Ussipesa metsa “vabakäigu-lasteaia” luua. Kus lapsed ilusa ilmaga võiks oma lõunat õues värskes õhus süüa, joosta ja mängida ja magada nii palju kui nad tahavad. Kes kampa lööb? Tooks värsket hingamist lasteaia-maastikule?

IMG_0048

 In light of moving back to Estonia one of my concerns have been the kindergarten situation as we now have been used to the ones in Norway. I have talked about the differences before as well and there are some things I do not like here too. I mean a five-years old in a diaper is unnatural. It’s a small human, who can talk and express his/her needs. Ida turns three in October and has not been wearing a diaper since spring now, I just sent her to kindergarten without a diaper and of course there were some accidents, but she and the teachers learnt and I have a diaperfree toddler. I also do not understand toddlers and pacifiers. Why does a 3-4 old need a pacifier can anyone tell me? And I do not like that they do not learn any manners how to eat and behave on a dinner table. I think they are allowed to be little “peppa pigs” a bit too much.

BUT there are so many things I do like. There are quite many children in the group but they still manage to approach children more individually. They are not forced to do exactly the same things at exactly the same time, because all the children are different. Children get to grow up they way they are, no one is raising a small army of soldires, which pretty much for me sums up the kindergarten system  in Estonia. Everyone has to do the same thing! I (and many people my age and older) have “scars for life” from Soviet kindergarten. The only thing that mattered was rules. I was not allowed to eat dessert and go sleep and play BEFORE I had finished up vegetable stew. I could not eat that and had to sit behind the table and stir at the cold stew. I cannot eat stew even now – 30+ years later.

I think in many ways Estonian kindergartens are afraid of come out of the box, because things have always been like this (read about the similarity with the experiment with monkeys and cold water here). Yes, I know there are very innovative kindergartens as well and not all teachers are the same, but the system overall needs a change. Neither am I saying that we should look up to Scandinavia in every way, but isn’t it the Estonian way to try to fit in to Northern countries so desperately in every other field, why not cooperate with kindergartens to learn from their experience?

Let me give you some examples of how children are treated based on their needs and character. Breakfast is eaten until 8:30, we are trying to make it for breakfast, but Ida is so slow in the mornings that we hardly make it to this time. She eats her breakfast at home, but also wishes to sit down at breakfast table in kindergarten as well for a minute. She usually doesn’t even eat from her matpakke, but is allowed to sit there and start the day in her own way. Nobody tells her off. In Estonia it’s not possible, because they are having warm porridge and it gets cold if not eaten at once and the classes begin. First of all I think breakfast matpakke from home is a good idea, because children like different things for breakfast. Ida has for example a weird taste – eats a yoghurt at home and insists on taking lompe with kaviar to kindergarten. Every morning. Why should she eat porridge if she doesn’t want?  Just a thought. No criticism. I myself love porridge.

And what classes? Kindergarten should not be an “institution of education” as reffered in Estonia.

The smaller children are sleeping at ca 12, but no one at the same time. They wake up when they feel they have rested, the ones that are not used to sleeping are playing. Children are sleeping outside and if you think the other ones who are playing are being quiet while others are sleeping, you are wrong. They are playing like children do.

Rest of the day is playtime. Of course they are having musical “lessons” and gatherings, but in general childrens work at kindergarten is TO PLAY and to BE A CHILD. Have fun, not learn Geography and English. I do think that older children should know numbers and the alphabet, but not in the way things are in Estonia. Did you know that to get in the 1.grade in Estonia, they need to take an exam? And many preschoolers have tutors? Normal? I don’t think so.

It Norwegian kindergarten it is also important to be a lot outside NO MATTER weather. There is no bad weather, there are wrong clothes. And this I want to emphasize extreamly!  Separate post especially for parents on this topic HERE.

I love that my child can be a thinking individual in Norwegian kindergarten. Not a little soldier. My main concerns about Estonian kindergartens are:

  1. The outdoor activities. Will they be outside? What can she do there? Are they allowed to walk, run, climb, get muddy and wet? Or do they have to “behave”?  What about when it’s “bad weather”? Will they sit inside? That sounds so tragic. I hope kindergarten teachers have wellies and raincoats. And the parents allow their children to be taken out. Remember your own childhood? What did you like best? Play outside, right?  One of the comments I got after this article was also published in Pere ja Kodu (LINK)was  that I don’t have to be worried because “playing outside is a break for children from learning, so they get to play and do what they desire”. A break from learning? In kindergarten? Wow, I am not concerned anymore. What a relief!*
  2. Sleeping. If they all have to sleep for two hours HOW IS THAT POSSIBLE? Why does she have to STAY IN BED QUIETLY when she’s done resting? Why cannot she play? My friend said that the teachers have to do paperwork at this time (Why the hell do they have that much paperwork anyway? ) and have meetings. And the one assistant who is in the bedroom cannot leave. So everyone just have to stay in bed for this time. Two hours. No matter what. I am 35 yrs old and even I cannot lay quietly in bed for that long when I don’t want to sleep. Not enough teachers and finances? Agree. TOTALLY AGREE, but perhaps it’s time for our government to stop wasting money on idiotic minsiters like the Entrepreneurship one and start to think where and what we could do with this money so that it will come in good us?
  3. Too many rules, lessons, lerning and no flexibility. I repeat again that we are not a like, why are we starting to “mould” little children to be like one big gray mass. Let them be children. Let them play. Let them learn like children. We have our whole life ahead of us when we can be adults and “behave properly”.

I am not trying to say that everything is supposed to change. Not everything is black and white, but there should be a bit space for flexibility and individual approach. Änd childish innosence.

You know what one of my mottos is? Never loose your childish innosence. It’s the most important thing!

*This is a blog which is mostly meant for enterntainment, so when reading the posts please remember that sense of (sarcastic) humor helps and not everything on this blog is supposed to be taken too seriously.