Ikka tagantjärele

Alles see oli kui üks kontsert tekitas pahameelt, et liiga diip. Et ei olnud midagi repertuaaris kõigile, et ei olnud kõigi pidu. Alles see oli kui toimud ühislaulmine. Repertuaaris oli midagi kõigile. Lastelauludest “diibini”. Kas kõik olid rahul? Oh ei, muidugi mitte. “Mis mõttes lastelaulud ka repertuaaris?”, “Mäksil nii kummalised laulud”, “Issand, see Voorand seal kõõritab”, “Jumala eest, vaheta või kanalit, kes Epliku sinna lasi”, “Palju seda ninnu-nännut peab olema?”, “Miks nii sünge?”  Ei sobi meile kui kontsert on diip, ei sobi meile kui kontsert on midagi kõigile. Järeldus: korraldajad ajagu oma asja, sest mitte kunagi ei jää keegi rahule.

Minule meeldis. Vaatasime kodus telekast, sest olime liiga väsinud kohale minekuks, aga repertuaar oli nauditav. Oligi midagi KÕIGILE. Rahva pidu. Igale maitsele. Okei, Patune Pool oli puudu. Milleks alati viriseda, miks mitte nautida Eesti sünnipäeva vahelduseks ilma virisemata?

“Aga mis riik see on, kus tasuta ei saa laulda ka?”, “Piinlik on, et raha pidi maksma!”, “Oleks võinud tasuta olla!” avaldavad tuntud inimesed NÜÜD peale kontserti oma arvamust. Miks NÜÜD? Kui kontsert on toimunud ja inimesed oma 10-15 eurot pileti eest maksnud. Miks mitte ENNE? Kogunud kamp kokku ja öelnud, et EV100 raames peaks üheslaulmine olema tasuta. Vot ei tule ja ei laula kui minu inimesed peavad sünnipäevale pileti ostma! Mis sellest tagantjärele hurjutamisest kasu on?

Päisefoto: Postimees.ee/Joakim Klementi

Minu Eesti

20 aastat olen ma Norra ja Eesti vahet pendeldanud. Norras koolis käinud, tööl käinud, reisil käinud, poodi pidanud, elanud. Umbes sama kaua olen ma pidanud vastama küsimustele, kas ma jään Norra elama, kuna ma oskan nii hästi norra keelt, või kas mul on norrakast mees.

Need kaks küsimust on mind alati pannud natukene silmi pööritama. Kuigi ma tunnen end poolekohaga norrakana ja veedan seal tõesti umbes sama palju aega kui kodus Eestis, kuigi ma leian, et paljus on Norras rohi rohelisem ja taevas sinisem, kuigi ma armastan Lillehammeri osakest Norrast, olen ma alati teadnud, et minu kodu on Eestis. Ma ei ole kunagi tahtnud jäädavalt Eestist ära minna. Ära käia – jaa. Ärakäimine avardab silmaringi, õpetab. Aga ära jääda – ei. Kindel ei.

Siinkohal ei taha ma kuidagi, et Eestist eemal elavad eestlased tunneksid nüüd nagu ma tahaksin neile pahasti öelda, et nad on Eestist ära läinud. Ei-ei, kindlasti mitte. Ma saan aru, et on igasugu põhjuseid. Mina aga olen mingil põhjusel alati teadnud, et ma jään elama Eestisse. Või siis täpsustame. Ma olen alati arvanud, et mu kodu on Eestis.

Ma olen vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval natuke kurb kui ma loen ja kuulen, et inimesed neist päevadest ei hooli. Ei tähista Eesti sünnipäeva. Minu jaoks on see arusaamatu. Ma olen alati olnud natukene kurb, et meis ei ole sellist uhkusetunnet oma maa ja rahva üle nagu näiteks norrakatel. Laulusõnad ütlevad küll, et eestlane olla on uhke ja jää, vabalt  vaarisa moodi, aga me ei näita seda uhket ja hääd kunagi välja. Inimesed tähistavad Eesti sünnipäeva nagu muuseas, möödaminnes. Mul on nii hea meel, et Ida lasteaias (nagu aru olen saanud, siis tegelikult kõikides lasteaedades) õpetati lastele, mis pidupäev sel nädalavahetus oli. Mul tegi südame rõõmsaks kui Ida kodus Eesti vabariigist rääkis. Hiljem selgus, et ta pidas selle all silmas hümni, aga ei teadnud õiget sõna. Pärnusse sõites pidin ma Eesti hümni plaadil “seda päris õiget hümni” kordi ja kordi uuesti kuulama, sest publik nõudis.

(Off topic, aga mulle tuli rekkast mööda sõites natuke deja vu tunne. Kunagi ammu kui me Malluga Pärnus käisime, sõitsime rekkadest mööda, taustaks klassikaline muusika. Nüüd “Pähkipureja” asemel lihtsalt Eesti hümn.)

Sel aastal rõõmustas mind Eesti sünnipäeva tähistamise juures see, et ootamatult olime me, eestlased, oma kammitsetud olekust lahti murdnud. Me olime 100. sünnipäeva ootuses elevil ja uhked, ma tundsin mingit ühtekuuluvustunnet, ühes tegutsemist, ühtsust. Eile said laulusõnad minu jaoks tegelikkuseks inimeste tegude ja oleku üle. Me olime uhked ja hääd.

Ojasoo etendus/film/kontsert meeldis mulle ka. Ma ei ütle seda vaid selle pärast, et “Ojasoo s…b purki ja eliit ütleb vau, see on KUNST”, mulle lihtsalt meeldivad sellised lood, on see Ojasoo või kooliteatri lavastatud. Sven Grünbergi “Ball” on minu vaieldamatu lemmikteos Eesti muusikas.

Aga mu jaoks ei olegi oluline, kas ja kellele etendus meeldis ning kes mida selga oli pannud, minu jaoks oli oluline see tunne, mis eile oli meie sees ja meie ümber. Sinimustvalge tunne.

IMG_5558IMG_5564IMG_5570IMG_5572IMG_5600IMG_5602IMG_5608IMG_5614img_6319-1img_6323img_6303img_6325img_6302-1img_6280-1img_6285-2img_6278img_6275-2img_6265-2img_6263-1

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Fotosessioon 1Fotosessioon 2Fotosessioon 9Fotosessioon 3Fotosessioon 13Fotosessioon 10Fotosessioon 4Fotosessioon 5Fotosessioon 7Fotosessioon 6Fotosessioon 14Fotosessioon 15

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Kuidas me kaunite kunstidega jälle sina peale saime

Ma olen sellest ka varem rääkinud, et Ida laulutundi viimine oli paras närvide proovile panek ja kui ta peale iga tundi poleks öelnud, et tahab seal käia, siis ma oleks ammu alla andnud. Jaanuaris aga otsustas printsess, et tema ei taha enam käia, karjus nii mis kole, kui ma talle lasteaeda varem järgi läksin ja kui ma siis lõpuks ütlesin, et ma siis helistan õpetajale, et sa ei tule enam kunagi, vastas ta ükskõikselt, et helista jah. Uurisin oma sõbrannalt, õpetajalt, et mida sellises olukorras teha – kas peaks sundima või alla andma. Tema arvas, et kui lapsele tunnis meeldib, siis natuke peaks sundima ja vaatama, kuidas läheb. Proovisime. Lõpuks ei pidanud minu närvid enam vastu.

Esmaspäeval kirjutasin Kaarile, et vot sihuke lugu, et me vist sügiseni ei tule, sest päris sundida ma last ka ei taha kuigi ma tean, et talle tunnis meeldib. Kaari arvas, et ehk jah tuleks siis paus teha, aga oli ka kurb, sest lapsed õpivad just “Printsessi herneteral” ja tüdrukud saavad kõik printsessid olla. Täna pidi ka kunstinäituse avamine olema ja EV100 puhul natuke pidulikum  päev, et küll on kahju, et me ei tule. Leppisime kokku, et uurin Idalt, kas peole minek võiks teda huvitada.

Ja mis juhtus? Kui 98% ajast karjub Ida kui ma talle lasteaeda järgi lähen (selgus, et mitte vaid siis kui ma liiga vara lähen, sest kogu aeg on “liiga vara”), siis täna jooksis ta mulle lasteaias vastu ja tahtis laulutundi. Ma olin teda natukene ka moosinud ja ausalt öeldes natukene kartsin, et kui kohale jõuame, siis ehk printsess pettub, et pole SUUR pidu nagu jõulude ajal ning minu katsed teda kaunite kunstidega sina peale saada lähevad luhta. Ei, ma ei ole see ema, kes nui neljaks oma last kuhugi ringi veaks, aga ma lihtsalt arvan, et kui lapsel tegelikult on huvi ja ka oskusi, siis ei tohiks kohe alla anda. Lapsed on püsimatud, neid tuleb suunata. Ja Kaunite Kunstide Kool on see, mis suure tõenäosusega muutub kõigile, kes sellega kokku puutuvad osakeseks eluks.

Salme kultuurimajja, mis oli pidurüüs, jooksis ta suurim naeratus näol. Ajas taga õpetajaid ja uuris, kus “ta lapsed” on, et saaks nendega joosta. “Ma tahan nüüd iga päev siin käia,” ütles ta juba enne tundi (nii nagu iga kord varemgi). Ma ei hakanud liiga vara rõõmustama ja mõtlesin, et käime tunnis ikka ära ja siis otsustame. Ma ise olin tegelikult võtnud vastu otsuse, et tänane jääb viimaseks korraks, sest minu närvid on ka midagi väärt.

28236346_1658133140891890_1678623493_n.jpg

Kui me aga kuulasime lapsi laulmas, sain ma jälle aru, mis selles koolis erilist on. Ida oli JÄLLE kord kohal ilma ühegi proovita, aga õpetajad suudavad nad seal kuidagi nö tööle panna (nii palju kui selles vanuses lapsi käima saab saada). Avasime laste näituse, vaatasime Libahundi treilerit (seda tuleb vaatama minna!), sigisime ja sagisime koos teiste Kaunitega mööda kooli ringi ja ma tundsin head meelt, siirast head meelt, et Ida oli jälle, kuidagi ootamatult ja üllatuslikult kaunite kunstidega sina peale saanud.

Päeva lõpus said lapsed, kes näitusele pildid olid saatnud, auhinnaks Lumivalgukese CD. Me ostsime veel kaasa Koerhaldjas Miia ja Eesti hümnide plaadi. Esimesed plaadid on sellised, mis kindlasti lähevad meie pikkade autosõitude repertuaari (kui auto korda saab ja me uuesti ringile läheme), aga see “Eesti hümn” kogumik, vot selle soovitan ma küll igal inimesel endale soetada.

Kaari kinkis mulle kaks oma raamatut. Natuke läks süda soojaks. “Me hakkame nüüd uuesti tunnis ka käima,” ütlesin ma talle kui me lahkuma hakkasime. Kaari pilgutas mulle silma. “Ma arvasin seda,” vastas ta mulle. Ta ilmselt teab, et tema koolis on mingi maagia.  Ja see maagia ON seal olemas  – käsi südamel.

Küll on hea, et vabariigi aastapäeval poed hilisõhtuni lahti on!

Laupäeva õhtu. Istume perega pidulikus söögilauas, mis on lookas erinevatest eestimaistest hõrgutistest. Taustaks kõlab mõnus Eesti muusika. Sätime end valmis vabariigi aastapäeva pidulikuks kontserdiks. Ei boikoteeri naisepeksjat. Ei ole karavaniga koos Lätti põrutanud. On selline mõnus kodune laupäevaõhtu. “Kurat, kus must leib on?” käratab korraga mees, “mis pidulaud see on ilma musta leivata!” Olen leiva unustanud osta. Vaatan kella ja vangutan pead. Kell on üheksa läbi, poed on juba kinni. Must leib jääb ostmata. Pidu on rikutud. Ja siis torkab mulle pähe, et me ei ole ju ihaldatud Skandinaaviamaades, me oleme Eestis. Siin on poed avatud 24/7. Ka igal pidupäeval.

Loomulikult oli tegu väljamõeldud stsenaariumiga. Palun öelge mulle, kes ja miks peaks laupäevaõhtul, Eesti 100. sünnipäeval minema kell 11 õhtul poodi? Ma olen üldse nagu te teate selle poolt, et poed oleks nädalavahetuseti suletud, aga nüüd tunnen ma Eesti sünnipäeva eel kurbust. Ausalt. Kutsuge mind naiivseks. Öelge, et inimestel on ju sellest sünnipäevast suva. Aga pole ka ime. Suured asjad hakkavad pihta väikestest asjadest. Kusagilt torkas mulle silma üleskutse, et tööandjad annaks töötajatele homse puhul vaba päeva. Kui paljusid ettevõtteid te teate, kes seda teevad? Mina ei tea kahjuks ühtegi, aga ma loodan, et neid siiski on olemas. Mina ei tea mitu Prisma ja Maxima kassapidajat tõesti Eesti sünnipäeva peavad, võib olla nad räägivad vaid vene keeles, elavad venekeelses ühiskonnas ja neil on suva, aga neil jääbki suva olema kui me nendele meelde ei tuleta, mis päev on 24.02. Kas ei oleks lihtsalt ilus žest panna poed kenasti varem kinni, kasvõi kell viis, kasvõi kell seitse, aga kinkige EV100 puhul inimestele üks vaba päev. Päev perega.

Meil on niigi võrreldes muu maailmaga väga vähe vabu päevi ja pühasid. Kas see väike kingitus paljudele Eesti inimestele oleks tõesti liiast olnud?

Külmkapi peal klaaskuuli sees on natuke ruumi mulle ja siin tihti jalutan

Ma nägin täna ilgelt ebameeldivat und, et keegi tassis tükk tüki haaval laiali tädi Helju korterit. Isegi seinaliistud võttis kaasa, et saavat rahaks teha. Mul oli kahju, aga vähemalt jäi korter alles ja tänasin jumalat, et see toimus ilma kakluseta. Samal ajal kaklesid allkorrusel naabrid, nii et ma hakkasin kartma, ent olin õnnelik, et kaklus otseselt meid ei puudutanud. Lammutasime tädi korterit sõbralikult laiali ja korraga jõudis alumise korruse kaklus ka meieni. Tegin hommikul silmad lahti ja tänasin jumalat, et see kõigest uni oli.

Eks see ilmselt oli natuke mu enda südametunnistus, mis endast märku andis. Peale tädi surma sain ma korteri endale ja panin kohe teistpidi müüki. Raha oli vaja. Ei mõelnud ratsionaalselt, võtsin pangaga ühendust, kuna korter oli laenu tagatis ja sain teada, et kõige õigem oleks korteri müügist saadud raha eest laen tagasi maksta ja uus laen taodelda. “Muidugi saate,” kinnitas laenuhaldur. Pikaajalisemad blogilugejad teavad, et tegelikult hoopiski muidugi ei saanud, nõuded ja ma ei tea mis olid vahepeal muutunud. Ühesõnaga teenisin ma sellest kiirest müügist 15 000 eurot. Laenust sain ka muidugi lahti, aga olgem ausad, see 120 eurot, mis ma laenu eest kuus maksin oleks palju väiksem kui summa, mis mulle korteri välja üürimine sisse oleks toonud. Oleks võinud tehingu pooleli jätta, aga 15 000 tundus ikkagi 15 000 – pealegi olime me just restorani alustamas (mille algkapitali jaoks korter algselt müüki saigi pandud).  Nüüd pole laenu, korterit, restorani ega sissetulekut. Ma võin endale sisendada, et see oli tark otsus, sest maja on vana ja nii edasi, aga fakt jääb, et nüüd tagantjärele tean ma, et… Tagantjärgi tarkus, millega midagi teha pole.

Ei, see ei ole enesehaletuspostitus. Peale tänast vastikut unenägu hakkasin ma mõtlema Ussipesa peale. Kui mitu korda me oleme mõelnud, et lihtsam oleks kogu see majapidamine sinnasamusesse saata ja kolida korterisse, nii et saaks jalad seinale visata ja ei peaks mõtlema selle peale, kas muru niidab end ise ja lumi lükkab end ise laiali. Kui palju kordi me oleme tundnud, et siia majja läheb veel nii palju raha, et see saaks sellist nägu nagu me tahaksime. Kui palju kordi me oleme vaadanud seda vana kuuri ja mõelnud, et hakka jõud peale. Kui palju oleme me mõelnud, kui palju lihtsam oleks mujal. Ükskõik kui palju me neid mõtteid ka ei mõtle, teame me sisimas, et see on meie kodu. Siin on meie mälestused. Meie elu. Olgu see koht nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, ühelt poolt uueneb, teiselt poolt laguneb, aga see on meie. Ussipesa on nagu Jareki laulusõnad – meie väike Antarktika, meie väike Holland, meie väike Venemaa, meie väike Tai ja kui köögis on sõbrad täis meeldivalt,siis see on me väike Eestimaa. Mul on nii hea meel, et Marek oma vanaisa talu üles otsustas putitada.

Ma loodan, et see püsib ka 100 aasta pärast siin. Teised inimesed, teised kilked, teised tunded, aga loodetavasti ikka see põlvest põlve edasi antud oma tunne omade käes. Siin on kodutunne.

12108795_1662768560607011_6562316902013283520_n.jpg

Teine koht, mis mind paneb heldima ja tänulikkust tundma on vanaema maja. Lobudik imeilusas (ja ilmselt väärtuslikus) paigas, mille onu oleks võinud lihtsalt maha müüa, aga ta ei teinud seda, ta on sellele kohale uut elu sisse andmas ja see teeb mind tänulikuks. Seal on möödud pea kogu mu lapsepõlv. Seal on möödunud mu õe lapsepõlv. Seal on möödunud mu ema ja onu lapsepõlv. Seal on mälestused, seal on elu, seal on samasugune kodu tunne nagu Ussipesas. See on oma. Isegi siis kui oli lobudik, oli seal mõnus olla. Okei, mitte puberteedina, sest kes see ikka tahab selles vanuses maale vanaema juurde minna, aga muidu on see koht alati ja kõigile südamelähedane. Rahalisest väärtusest olulisemad on emotsionaalsed väärtused ja tulevikku mõtlemine. Lihtne oleks ka see olnud maha müüa, aga taibukad inimene mõtleb, mis saab edasi. Mis saab siis kui raha otsa saab. Mida siis müüa.

Ma loodan, et saan kaheksakümneaastaselt seal kepi najal aias ringi kõndida ja lastelastele ning teistele noortele sugulastele rääkida, kuidas ma vanaema võõrasemadest lillesuppi keetsin. Millegi pärast tahtis vanaema mulle kere peale anda.

IMG_4566

Kolmas koht, mis tekitab erilise tunde on meie oma väike Bullerby, kus kõrvuti elavad minu isa ja tema kaks õde. Minu lapsepõlve kõige helgemad mälestused on ilmselt sealt, sest kui maal vanaema juures oli mõnikord igav, siis siin jagus meil tädilastega tegevusi rohkem kui vanematele ilmselt meeldinud oleks. Triigitud saiadest retkedeni kaugele kaugele Vaarikasaarele (mis lapsena tundus nii kaugel, ent nüüd avastasin alles hiljuti et see on ootamatult tädi majale nii lähedale tulnud).  Ma kasvasin isata ja selle väikese Bullerby suurim väärtus minu jaoks oli see, et kuigi ma olin külas tädil ja tädilastel, oli mu väikeses “hüljatud lapse” peakeses teadmine, et isa on seal samas.  Mulle oli tähtis (olgu see siis lapselik enesepettus) teadmine, et mul ikkagi oli isa olemas. Need on sellised tunded ja teemad, millest ma väga tihti ei räägi, aga ma kujutasin endale aegajalt ette, et tegelikult olen ma nädalavahetusel isal külas.

Kui palju on neid kohti, kus vennad-õed niimoodi harmooniliselt koos elavad? Mulle on alati tundunud see koht selle pärast nii maagiline, erilise energiaga. Ma ei ole ilmselt ainus, kes nii arvab ja on tänulik, et selline oma Bullerby eksisteerib. Nüüd saab minu asemel seal käia Ida. Samamoodi nagu käisin mina. Tädi pool. Ma näen seda laia naeratust tema suul kui ta saab tädi Pepe juurde minna. Ma olen nii tänulik, et ta saab kogeda minu lapsepõlve Bullerbyt. Samas saab öelda, et nägi ka vanaisa. Isegi kui korraks või vilksamisi.

Ma olen oma hinges lootusetu romantik. Ma loodan, et sellised Bullerbyd jäävad püsima.

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n

See kole uni pani mind tänulikkust tundma ja lootma, et keegi ei raputa seda klaaskuuli. Mitte kunagi. Naiivne? Teil oleks samad mõtted kui te oleks nii koledat und näinud.

Alkohol – eestluse alustala//Is alcohol the founding element of being Estonian?

Ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen suur veinisõber. Võib olla ma muidugi teen suuga suurema linna ja jätan endast mulje kui võimalikust alkohoolikust, aga see selleks. Mulle meeldib vein ja alkoholi vastu laias laastus ma ei võitle. Joogu, kes ja kui palju tahab. Kui nad just alaealised ei ole. Mul ei ole probleemi sellega, et soomlased käivad Eestis odavamat alkoholi ostmas, mul ei ole probleemi sellega, et eestlased oma joogid Lätist ostavad, mul ei ole probleemi teel Norra Rootsi Systembolagetist läbi astuda, et soodsamalt veini kaasa osta. “Harryturil” otseselt ei ole käinud, aga ikkagi.

Kui ma elaksin Läti piiri ääres või satuksin pidevalt Lätti, siis ma usun, et võib olla ostaks mina ka sealt alkoholi kaasa, ma ei tea, ma ei ole sellele mõelnud, aga ilmselt ei ole minu alkoholiimu ikkagi nii suur, et sunniks mind ekstra Lätti minema või Lätis olles alkopoe ees ekstrapeatust tegema. Või siis ei ole mul probleemi sellega, et Eestis tõstetakse alkoholiaktsiisi. Ma olen arvamusel, et alkohol ei ole igapäevaselt eluks vajalik ja selle hind võiks veel kordi kõrgem olla. Tarbimata ei jää niikuinii kellelgi. Mul on reaalselt piinlik kuulata hala selle üle, et alkohol on Eestis nii kallis. Ja mis siis, et on? Peabki olema. Siis ehk ei haara nii lihtsalt veini- või õllepudeli järele. Jajaa, ma olen kuulnud ka seda argumenti, et siis hakatakse ise igasugu jooke villima. Teate, mis? Seda on niikuinii alati tehtud. On inimesi, kel ei ole alkoholi jaoks raha, aga juua tahavad ikka. Nad on ammu endale mingid alternatiivid leidnud. See pole mingi argument. Kui inimesed tahavad end suvalise nurga taga villitud jamaga mürgitada, siis palun. Järelikult on prioriteet kasvõi elu hinnaga ent vindiseks saada. Sellist ei parandagi miski.

Et noored ei läheks nurgatagust solki endale sisse kallama, siis siinkohal julgen ma olla vanamoodne ja öelda, et palju annab ikka ära teha ka teavituse ja koduse kasvatusega. Ma olen ka 15-aastaselt long gin´i salaja joonud, aga ma ei oleks kunagi tulnud selle peale, et peaks kusagilt nurga tagant minema salaviina ostma, sest see on põnev või soodne või popp. Ma tean paljusid, kes seda tegid. Naabripoisid uhkustasid pidevalt, et teavad, kust alaealised viina saavad. Said ka. Õnneks jäid ellu. Mind on nad n+1 korda endaga kaasa kutsunud ja samuti on nad mulle oma salaviina üheksakordsete majade turnikate juures hängides pakkunud. Ma olen nendega koos seal hänginud, aga tundmatu päritolu kärakat ei ole ma küll kunagi tarbinud.

Mul on piinlik lugeda, et inimesed kutsuvad oma kaasmaalasi üles 24.02 – Eesti vabariigi 100. sünnipäeval Lätti alkoholi ostma minema. Ausalt. Olgu protesti märgiks või mitte, aga see on piinlik. Suurte tähtedega piinlik. Just nagu oleks alkohol eestluse alustala. Jah, ei arva minagi, et kõik otsused Eestis on ainuõiged ja mõistlikud, on asju, millega ma rahul ei ole ja mille kallal ma virisen, on asju, mis mind ärritavad ja on asju, mis mujal tunduvad paremad, aga pagan… Oma riiki võiks ikkagi nii palju austada, et selliseid lollusi korraldada mõnel muul päeval. Eesti sajandal sünnipäeval võiks kodus kiluvõileibu süüa ja olla uhke, et meil on oma maa oma keele ja oma kultuuriga. Seda ei olegi nii vähe kui mõtlema hakata!

//

It probably doesn’t come as a surprise that I quite enjoy my wine. Maybe I talk big and come across as a possible alcoholic, but that’s that. I like wine and I don’t hold up a fight against alcohol in general. Anyone can drink as little or as much as they want. Unless, of course, they are underage. I don’t have a problem with Finns who buy cheaper alcohol in Estonia, I don’t have a problem with Estonians buying cheaper alcohol in Latvia, and I don’t have a problem with jumping into Systembologet on my way to Norway through Sweden to buy cheaper wine to take with me. I haven’t exactly been on a „Harrytur“ but still.

If I were to live near the Latvian border or happen to go to Latvia often, then I believe that I would also probably buy some alcohol on my way back. I’m not sure, I haven’t really thought about it but I guess my need for alcohol isn’t as desperate as to make a special trip to Latvia or to go out of my way to stop at a liquor store while I’m there. Or maybe I don’t have a problem with the increase of duty paid on alcohol. I am of the opinion that alcohol is not an essential part of day-to-day life and its price should be even higher than it is. It won’t really stop people from drinking it. I honestly feel embarrassed to hear people complain that alcohol is too expensive in Estonia. And so what? It should be. Maybe then one doesn’t rach for a bottle of beer or wine so nonchalantly. And yes, I have heard the arguments that this brings with it the rise of people brewing all sorts of drinks at home. You know what? It has always been happening, anyway. There are people, who can’t afford alcohol but want a drink anyway. They have found some alternatives to the store for themselves anyway. That is not a valid point. And if people want to poison themselves with some random drink that has been brewed at some random dude’s home, then it’s their choice. Evidently, their goal is to get drunk at any cost, even if it means getting themselves killed. There’s no cure for those people.

In order to stop youngsters from pouring all sorts of slop down their throats, then I dare to be old-fashioned in thinking that this can be prevented by education and explanation at home. I also secretly drank canned long gins as 15-year-old but it never even occurred to me to buy home-cooked vodka in some dark alleyways because it was exciting or popular or cheap. I know quite a few who did it. The guys next door often boasted that they knew where minors could by vodka. And they bought it too. Fortunately, they survived. They invited me along countless times and they also offered the potion they bought to me as we were hanging at the playground by the 9-story blocks of flats. I did hang out with them, but I never tried spirits that came from unknown sources.

It’s embarrassing to read that people are calling for their compatriots to go and buy alcohol in Latvia on 24th of February, on the 100th anniversary of the Republic of Estonia. Honestly! Even if it is a form of protest, it’s embarrassing. Embarrassing with capital letters. As if alcohol was the founding element of being Estonian. I don’t think that every decision that has been made in Estonia is correct and reasonable; there are things I’m not happy with and that I whinge about, there are things that really annoy me and there are things that are done much better outside Estonia but damn… You should have at least a bit of respect for your homeland to organise foolery as such on some other day. On the 100th anniversary of Estonia you should stay at home and eat sandwiches with Baltic sprats and be proud that we have our own little country with its own language and culture. This is quite a lot to have if you think about it!

Võileiva- ja turbalõhnaline Eesti//My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

Meil oli Idaga vaja lavastada üks Eesti teemaline pilt. Mitte ühtegi ideed ei tulnud. Nädal aega oli mu peas täielik vaikus ja ma olin juba alla andmas, sest ei tulnud mitte ühtegi ideed. Täna hommikul istus Ida tugitoolis, seljas oma lemmikseelik ja mugis isukalt vorstivõileiba. Ja mulle sähvatas, et me ei peagi midagi erilist lavastama. See emotsioon, kuidas laps rahvariideseelikus sööb rukkileiba ongi piisavalt Eesti. Ei ole midagi paremat kui rukkileib. Eriti kui oled pikalt kodust ära olnud.

Minu fotode tegemise oskused on suhteliselt nullilähedased, kuid mu jaoks ei olegi see oluline – oluline on see, et emotsioon edasi saaks antud. Minu meelest sai.

IMG_5259.JPGIMG_5250.JPGIMG_5251.JPGIMG_5265.JPG

Kui me juba Eesti teemas olime, siis lubasin Idal koos endaga turbamaski teha. Eks ta paras mökerdamine on, aga lapsel oli lõbus ja noh ma hetkel püüan õppida mitte nii range ema olema. Ei pea kõik alati läikima ja korras olema, kuigi Mr. Poppins eelistaks ilmselt, et meie maja läigiks 24/7 nagu prillikivi. Maski juurde tagasi tulles, siis mina teen parasjagu kuuri, mis pidada  näonaha nooremaks tegema. Mitte et ma näeks, et ma juba 10 aastat noorem välja näeks, aga nahk on küll juba paari korraga nii palju pehmem ja siidisem. Võib olla ma kujutan ette, aga mulle tundub, et kuidagi rohkem trimmis on ka. Igatahes hästi värske tunne on alati peale maski tegemist. Täiega soovitan Turblissi kõigile endasugustele, kes “oma vanusest nii palju vanemad välja näevad” (teadjakägude vanasõna).

IMG_5277IMG_5278IMG_5279IMG_5285.JPGIMG_5303.JPG

Mr. Poppins tunneb ka end ilmselgelt palju paremini, sest terve tänase päeva on ta mööda maja ringi tuhisenud ja meid ahistanud oma koristamise jutuga. Küll on siin must ja seal must (hetkel näiteks peseb ta ahjuust). Et ta vaikima saada võtsime me Idaga ka mopi ja lapi kätte ja tegime siis elamise korda. Sai küll ilusam, aga kas see oli nüüd nii kiireloomuline asi, et meie nädalavahetuse idülli oli vaja lõhkuda oma argiliste asjadega. Pseudoprobleemidega.

Mu sõber sul on pseudoprobleem
Pseudoprobleem
Pseudoprobleem

Krt, miks Miljardid edasi ei saanud “Eesti Laulul”?

IMG_5313IMG_5318IMG_5326IMG_5321

//Me and Ida needed to stage a photo, that characterizes Estonia. I didn’t have any ideas for that. For a whole week all I could think of was empty silence and I was already about to give up. But this morning, Ida was sitting in an armchair, wearing her favorite skirt and munching on a sandwich. Bingo! I realized, that we didn’t have to do anything special. This emotion, how a child, wearing folk costume, is eats rye sandwich, is Estonia enough. There is nothing better than rye bread. Especially, if you have been away from home for far too long.

I am not the best in taking photos, but for me that is not important at all – it is important to forward the emotion. I think I did it pretty well.

Talking about Estonia, I allowed Ida to do peat facial together with me. Yes, the process was quite mucky, but she enjoyed it and well, I am trying to learn how NOT to be that strict mum at the minute. Everything does not have to be nice and shiny 24/7, though Mr. Poppins would probably love that. Going back to the facial, them I am in the middle of a cure, which is supposedly making your skin look younger. Not that I can see that I already look 10 years younger, but the skin itself is much softer and silkier after couple of times. I might be imagining here, but it also seems more trim. Anyway, I feel so much fresher after every facial. So I highly recommend Turbliss to my kind of people, who “look so much older from their age” (according to the internet know-it-alls).

Mr. Poppins is feeling much better as well, because he has been rushing around the house all day and pestering us with his cleaning blab. There is dirt here and dirt there (at the moment he is cleaning the over door). Just to make him quiet, me and Ida took a mop and a bucket and did the cleaning. Well yes, it looks nicer, but how urgent it was to ruin our idyllic weekend with every day matters, is another story. Pseudoproblem.

My friend has a pseudoproblem

Pseudoproblem

Pseudoproblem

 Damit, why didn’t Miljard qualify to the final in “Eesti Laul”?

100 söömaaega sajas Hiiumaa kodus

2007. aastal toimus Hiiumaal Kärdlas esimene kohvikutepäev. Ühtlasi oli see ka kõige esimene kohvikutepäev Eestis. Sündmus, mis on levinud tänaseks väga paljudesse Eestimaa küladesse ja linnadesse, ammutas oma idee Kärdla ajaloost ja kohalikest kommetest. Juba 19. sajandil paistsid Kärdla elanikud silma rohke kohvijoomisega, mistõttu said nad endale ka vastava nime: kohvilähkrid. Teadaolevalt harrastasid kohvilähkrid kohvijoomist eelkõige oma kodudes, mitte niivõrd kohvikutes ja seetõttu sündis ka mõte avada üheks päevaks just kodud ja aiad, et ka teised saaksid osa tõelisest kohvilähkrite kultuurit.

Kuna Hiiumaalt on kohvikutepäevad alguse saanud, saame rõõmustada, et Hiiumaa on teinud Eestile sellise kingituse. Aga 2018. aastal kingime EV100 sünnipäevaks 100 söömaaega sajas Hiiumaa kodus. Kohvikutepäevade ajal (2.–5. augustil 2018) kutsuvad 100 Hiiumaa peret enda poole külla. Niimoodi viime ellu kohvikutepäevad kõige ehedamal moel, nagu meie algne mõte oli: üheks päevaks avanevad aiaväravad ja koduuksed ning külalised saavad nautida hiidlaste toidukunsti ja lahkust.

https://www.ev100.ee/et/100-soomaaega-sajas-hiiumaa-kodus

https://www.facebook.com/kohvikutepaev/