Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Kurgo Villa 3.jpgIMG_6168.JPGKurgo Villa 6.jpg

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!

img_6161Kurgo Villa 10.jpgKurgo Villa 14.jpgKurgo Villa 15.jpgKurgo Villa 16.jpg

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt.  Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Kurgo Villa 17.jpgKurgo Villa 21.jpgIMG_6180.JPGIMG_6238.JPGIMG_6229.JPGIMG_6242.JPGIMG_6223.JPG

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

IMG_6196.JPGIMG_6214.JPGIMG_6212.JPGIMG_6207.JPG

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi.  Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

IMG_6233.JPG

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other. 

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers. 

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy  little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous. 

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas. 

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg
Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg
Teel Lillehammerisse
15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg
Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg
Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg
Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg
Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg
Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable. 

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later. 

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

Kuidas selgitada lapsele aega? /How do explain time?

Ida on täielik issikas. Kui emme “teeb liiga” – ei luba trepilt alla hüpata, enne sööki šokolaadi süüa, käseb käsi pesta jne, siis hüüab Ida haleda häälega “isssssiiiiiii”. Kui issi on natuke aega eemal olnud, hakkab Ida muretsema, kus issi nii kaua on. “Issi on tööl” ja “issi tuleb pärast” on mõisted, millest Ida aru saab.

Praegu on Ida issist eemal olnud kolm nädalat ja kui keegi maailmamuna peal midagi/kedagi igatseb, siis igatseb Ida oma “pappat”. Ükskõik kui lõbus tal on või mida ta teeb, ikka tuleb meelde, et issi on puudu. Issile tehakse süüa, issi pärast võetakse kibedat köharohtu, “sest me ei saa ju haigeks jääda, muidu me ei saagi issi juurde sõita”, kõik asjad, mis ei tööta “teeb issi õhtul korda”, kõiki asju, mida me poest osta ei saa, “issi õhtul ostab” ja nii edasi ja nii edasi. Issiga kohtumiseni on jäänud kolm päeva. Aga kuidas seletada lapsele, mis on kolm päeva? Et see ei ole “õhtul” ja “homme”. Ma olen lugenud näppudel  – “1-2-3-4päeeva ja reeeede – siis lähme meie rongi peale ja issi lennuki peale ja siis saame Oslos kokku”, Ida noogutab, kuid on selge, et ta ei saa aru, mis see “reede” on. “Emme käib natuke veel tööl ja sina lasteaias ja siis varsti tulebki issi,” olen ma püüdnud selgitada. Aga ma olen juba kaks päeva ära käinud tööl ja Idagi on kaks päeva lasteaias käinud, kuna on see “varsti”?

Ma näen ta näost, et iga õhtu ootab ta, et kas nüüd on juba “reede”, “pärast” või “õhtu” kui issi tuleb ja ma lihtsalt ei oska talle seletada. “Ei taha magama,” ütleb Ida, sest ta kardab, et ehk muidu samal ajal tuleb issi ja ta ei näe issit. “Magame ära ja siis varsti,” ütlen ma ja loodan südamest, et Ida ei arvaks hommikul ärgates, et “varsti” ongi käes.

Kuidas seletada kolmeaastasele aega?

Ja ma mõtlen paratamatult lahutatud vanemate lastele. Kuidas need lapsed, kes on isasse kiindunud nagu Ida, elavad üle selle, et ühel ilusal päeval isa ei tule enam koju. Et isa on kusagil mujal, kellega kohtutakse aegajalt. Mõningatel juhtudel üldse mitte. See peab ju lastele nii paganama piinav ja stressirohke olema. Ida suudab issist eemal olla maksimaalselt kaks nädalat, kolmas nädal on vaesele lapsele liiiiiiiiiiiiga pikk aeg. Ma ei taha isegi mitte mõelda, et peaksin talle seletama, et eemalolek kestaks kauem. Vaesed lahutatud vanemate lapsed…

Idal on jäänud issiga kohtumiseni veel kolm päeva. Reedeni. Hetkel keerleb kõik ümber issi. Eile õhtune vestlus näiteks:

Ida: Idal ei ole veel bursdadag (sünnipäev; kellelgi lasteaias oli eile sünnipäev). Idal varsti bursdadag ( mu meelest on nii armas kuidas ta “bursdag” asemel “bursdadag” ütleb). 

Ma noogutan kaasa ja selgitan Idale, et tema sünnipäev on oktoobris. 

Ida vastab mulle naerdes: Neeeeeiiii, Ida bursdadag on hos pappa (pappa juures)

IMG_3714.JPG

Ida is a total daddy’s girl, they have a special bond which is admirable and times to time makes me even jealous. For two reasons – I have never experienced something like that and sometimes when Ida just cries “daddddddyyyyyyyy” I feel left out. Should not all the children cry “mommmmmmyyyy” when they need something? No, but witout joking I think this is just a beautiful relationship. 

Ida has now been away from “pappa” three weeks. She has been away from dad for two weeks before many times and this has gone well, went also well this time, but three weeks is too much for a little girl. If someone misses someone/something in this world, it is Ida missing her dad.It is now three days until we are all toghether again. Everything Ida does involves now pappa. Food is prepared to pappa, pappa will fix everything that is not working, pappa will buy everything mom doesn’t. “Later in the evening” or “tomorrow” she adds. These are two times she understands. But how do I explain that dad is not coming “in the evening” or “tomorrow”, but on Friday, in three days? 

I have tried counting: 1-2-3-4-and Friday- then we take the train and dad takes the plane and we’ll meet in Oslo. I have tried saying that mommy needs to work a bit and Ida needs to go to kindergarten a bit, and then “soon” pappa is coming. But when is “soon” and are have not worked and played “a bit” already?  I don’t know how to explain time to a 3years old, but I don’t want her to be sad. 

And I cannot help thinking on divorced children. Think about children who have the same affection to their fathers. It must be devostating for them to not see their fathers all the time. Or in some cases not at all. Poor children. 

Ida has 2,5 days to wait. I hope we will survive;) 

Yesterday she told me: Ida has not “bursdadag” yet (she mispronounces the word birthday, but I think it is so sweet).  I agreed and tried to explain that Ida has birthday in October, soon. 

“Neeeeiiiiiii,” Ida answered laughing, “Ida has bursdadag hos pappa” (Ida has birthday at dad’s)

 

Minu Norrad ja pered/My Norwegian families

Iga “Minu Norraga” on mu ellu juurde tulnud üks-kaks-kolm perekonda. Esimestest kordadest Britt ja Arne ning Knut ja Kari, kes mind kohe omaks võtsid ja ei pidanud mind jälle üheks vahetusõpilaseks, vaid võtsid mind pereliikmeks, siiani nimetavad nad mind oma “Eesti tütreks”.  Ilma nendeta ei oleks võib-olla ühtegi “minu Norrat” teokski saanud, ilma nendeta ei oskaks ma võib-olla kartuleid keeta, suusatada ega teaks mittekuimidagi kunstiajaloost.

Ei pea vist olema geenius, et aru saada, kui olulisel kohal on minu elus olnud Britt-Ida nime kandev naisterahvas. Ja tema tütar Camilla.

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. “Vana Britt-Ida oleks uhkusest ära surnud,kui ta teaks, et su lapse nimi Britt Ida on,” hüüatas Camilla kui sai teada, mis Ida päris nimi on. Mul on kahju, et Britt Idad omavahel ei kohtunud. 

Selle Norraga saime me endale mitu uut peret. Lilian ja Nicolai ning Satu, kelleta ma elu Lillehammeris ettegi ei oskaks kujutada, kuid nii nagu “minu Norrast” sai seekord “meie Norra” lisandus meie ellu üks perekond, kelle kohta ma ei saa enam öelda “vaid” minu pere. Sellest perest sai minu ja Mareki ja Ida Norra pere. On tegelikult uskumatu mõelda, kuidas täiesti võõraste inimestega tekib selline side nagu olekski neid terve elu tundnud, nagu olekski me perekond, kuidas keel ei takista üksteisest aru saamist, kuidas inimesed saavad olla nii sarnased. Ja see ääretu positiivsus ja lahkus. See pere on mulle palju õpetanud.

“Meie Norra” saab homsest uue peatüki, elukorraldus ja palju asju muutub, üks aga on kindel – meie Norra pere jääb. Aga ikka oli raske “ha det!” öelda.

IMG_1201IMG_1202IMG_1211IMG_1216

With each chapter of “My Norway” a family or two has come to my life, to stay in my heart. First it was Britt and Arne and Knut and Kari, they all treated me like their “Estonian daughter” not like another exchange student, I became part of their family.  Perhaps without them “My Norway” would not exist at all. They are the reason I can boil potatoes, enjoy cross-country skiing and know a thing or two about Art (History)

One does not have to be a genius to understand what kind of role Britt-Ida (and her daughter Camilla) have had in my life. “Old Britt-Ida would have died from the proud feeling,” Camilla told me when she found out what is Ida’s real name. Unfortunately old Britt-Ida has passed away and the two Britt Idas didn’t meet. For me a piece of old Britt-Ida lives in Ida.

With this chapter of “My Norway” Lilian and Nicolai and Anton and Satu became my family. I could not imagine my life in Lillehammer without these people, only Satu translates to “fairy tale” from Finnish, but all four of them have been like a fairy tale for me. And then there’s one more family. Not only mine, but OUR Norwegian family. Family to me, Marek and Ida. It is strange to think how total strangers suddenly play such a big part in your life, the connection you feel with them, the similarity and the same sense of humor. And the positivity and way of thinking. They have taught me a lot.

“Our Norway” starts with a new chapter, a lot of things are changing, but one thing is sure – our Norwegian families will stay. But guess was it hard to say “ha det” or not?

Kui palju peab ema olema?/ How much mom a child needs?

Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.

Ma pean muidugi tunnistama, et paljud minu arusaamad ja mõtted, mida ma enne emaks saamist raiusin, et kunagi ei tee (no kasvõi sadade piltide sotsiaalmeediasse postitamine), on muutunud. Ma saan aru, miks teised varem mu jutu peale muigasid ja oma ette “ootame-vaatame” mõtlesid. Samas aga olen ma jätkuvalt arvamusel, et emaks saades ei tohi naine VAID emaks muutuda. Kõik muud rollid on ka olulised. Mina olen viimasel ajal abikaasaks olemise unarusse jätnud. Ma tunnen sellest puudust. Ma tahan oma suhet, kus on mees ja naine, mitte vaid ema ja isa, tagasi. See on oluline, et suhe püsiks. Laps ei tohi teatud asju muuta.

Ma sain viimane kord psühholoogi juures teada, et lapsele on küll kõige olulisem see, et olla koos vanematega (II maailmasõja ajal olla tehtud test, kus osa lapsi jäeti vanematega koos nö sõja keskele ja osa eraldati vanematest ning saadeti ohutusse keskkonda. õnnelikumad olid need, kes vanematega koos olid, mis sellest, et ohu keskel), kuid kas te teadsite, et väikesele lapsele pidi piisama sellest, et vanemad 30% ajast kohal on? Niimoodi kohal-kohal, et tegelevad ja nunnutavad ja on täiesti lapsele pühendunud. No vot siis seda kriitikat, et KOGU AEG peab olemas olema.

Jutu lõpetuseks pildid meie nädalavahetusest. Tundub, et vähemalt 70% ajast pühendasime me Idale:)

IMG_1026.JPG

IMG_1156IMG_1169IMG_1175IMG_1192IMG_1194IMG_1176

Nii mina kui mõned teised blogijad on lapse sünnist saanud kriitikat, et mis ema sa selline oled, kes julges kõige pealt alla aastase lapse vanaema juurde jätta, kes aeg-ajalt lubas veidi vanema lapse kõrvalt endale mõnd pidu või väljaminekut, valis klaasi veini sõbrannadega lapse asemel, tahaks puhata ilma lapseta, ei tegele 24/7 lapsega, on aeg-ajalt lapsest tüdinenud ja tunneb, et enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Üks õige ema on alati ja kogu aeg EMA. Kõik muud rollid – naine, abikaasa, sõbranna, tööandja, töövõtja – oodaku. Laps vajab oma EMA KOGU AEG.

Since Britt Ida Loviisa was born I have been critizised for not being a mother with a capital letter. How dared I leave my baby with grandparents, how did I dare to go out and have a little bit of time for myself, how can I say I wish I had some days off, go to a holiday without her and does not want to be with her child 24/7. Also dares to say that it can be very stressful and tiring being a mom for some periods, when you get too little to sleep and have an active child. A real mom doesn’t think this way. A real mom is always there, puts her child first and is A MOTHER. All other roles – wife, woman, friend, employer, employee – have to be put on hold. You’re now a full time mom. Nothing more.

Don’t get me wrong. Being a mom is a beautiful thing, perhaps even the best thing that can happen to a woman, and I have to say that it has changed me a lot. I remember the things I promised NEVER to do when I will become a mom (like posting hundreds of photos to social media etc) and I remember my friends smiling at this. Nevertheless I still believe that one does not have to be just a mom, all the other roles are important to. I have not been the best wife lately. I miss that. I miss my husband. I miss a relationship where there is not only mom and dad, but man and wife. It’s important. There are things a child should not change.

Last time at therapy I got to know that a child only needs 30% of parents to be present. I mean present present, not doing anything else, but just being with the child, paying all atttention just to her/him. Unbelievable, but true. So, the critisism towards mothers who also take their own time once in a while is unfair.

When I look at the photos of this weekend, I think we were present for Ida at least 70% of time:)