Baby, you can drive my car

Käisime eile sõbrannaga proovisõitu tegemas autoga ja kuna ta on algaja autojuht, siis loomulikult suri tal auto mitu korda välja ja ei saanud ta koha pealt minema või pani vale käigu sisse. Ma püüdsin teda lohutada, et see ongi alguse asi ja pealegi on iga auto erinev ning vajab tunnetamist, aga see ei lohutanud teda eriti. “Ma olen juba aasta aega õppinud!” kurtis ta. Pähh, … Continue reading Baby, you can drive my car

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks … Continue reading #keepingupwiththeeasterneuropeans

Viimane päev “barnehages”/Last day in “barnehage”

Eelmise nädalaga sai Idal Norra lasteaed läbi, sest me kolisime (vähemalt mingiks ajaks) Eesti tagasi ja kuigi ma tahaks väga, et Ida käiks Norra lasteaias, ei ole eriti mõistlik kahe lasteaia eest maksta, lihtsalt et koht säiliks. Miks me tagasi kolisime ja mis sai poest, sellest kirjutan ma eraldi postituses, ma tean, et paljusid see teema huvitab. Aga see viimane lasteaiapäev tehti Idale (ja mulle) … Continue reading Viimane päev “barnehages”/Last day in “barnehage”

“How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka … Continue reading “How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma … Continue reading Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, … Continue reading Mis juhtus? /What happened?

Lasteaiasõprusest/ “Barnehage” friendship

Nagu te teate, käib Ida kahes lasteaias. Minu esimene hirm, et see võib talle liigseks stressiks kujuneda osutus õnneks asjatuks, sest lisaks Norra lasteaiale saab Ida kenasti hakkama ka Eesti lasteaias. Kui mul ei ole just väga palju tööd teha, siis ma luban talle aeg-ajalt ka lasteaiavabu päevi, lihtsalt nii igaks juhuks. Loomulikult on Ida leidnud sõpru ka Eesti lasteaias, kuid kuna ta Norras on … Continue reading Lasteaiasõprusest/ “Barnehage” friendship

Diibid kunstiinimesed. Mitte wannabed. /Real deep people. Not wananbes like me.

Ei saa ma end pidada tegelikult mingiks “diibiks kunstiinimeseks”, kuid mulle tõesti meeldib maalikunst, üks minu vaieldamatuid lemmikuid on Norra kunstnik Jakob Weidemann. Maihaugenis asuvas Jakob Weidemanni toas võin ma päris pikalt aega veeta. See mõjub kuidagi nii rahustavalt. Nagu kõik Weidemanni maalid mulle tegelikult mõjuvad. Paljud on öelnud, et see on midagi sellist, mida laps ka oskaks joonistada, aga inimesed, kes nii ütlevad, ei … Continue reading Diibid kunstiinimesed. Mitte wannabed. /Real deep people. Not wananbes like me.

Mul on veel arenguruumi/ I am not the worst kind.

See nädal on olnud minu jaoks stressirohkem kui ma tegelikult isegi taluda suudan, kuid samas on see jällegi olnud silmiavav kogemus. Nii nagu eelmises postituses võib olla juba välja tuli, kipun ma arvama, et minu probleemid on kõige suuremad ja ei märka teiste inimeste probleeme. Näiteks olen ma jätnud märkamata, et üks mu sõbranna sai närvivapustuse, sõber käib depressiooniga teraapias ja ma ei ole mõistnud, … Continue reading Mul on veel arenguruumi/ I am not the worst kind.

I kissed an alpaca and I liked it

We have been feeling a bit homesick lately and cannot really decide what to do with our life, but a weekend like this one with friends (I almost wish to call them family) made the homesickness go away and yet again thank Faith for such fairytale time. Yeah, yeah, cliché, but take a look at our Midsummer celebration in photos. If I had not been … Continue reading I kissed an alpaca and I liked it