#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Viimane päev “barnehages”/Last day in “barnehage”

Eelmise nädalaga sai Idal Norra lasteaed läbi, sest me kolisime (vähemalt mingiks ajaks) Eesti tagasi ja kuigi ma tahaks väga, et Ida käiks Norra lasteaias, ei ole eriti mõistlik kahe lasteaia eest maksta, lihtsalt et koht säiliks. Miks me tagasi kolisime ja mis sai poest, sellest kirjutan ma eraldi postituses, ma tean, et paljusid see teema huvitab.

Aga see viimane lasteaiapäev tehti Idale (ja mulle) nii meeldejäävaks, et me tõesti hakkame nendest inimestest, kes seal töötavad, ja lastest puudust tundma. Viimasel nädalal õppis Ida ka Kennethi (üks õpetaja) nime ära, siiani ütles ta kogu aeg “Denne” (norra keeles “see”). Mind ennast pani imestama kui populaarne Ida teiste laste seas oli, kohe kui Ida lasteaeda tuli, jooksid lapsed teda tervitama ja nii praktiliselt iga päev, ma natuke muidugi loodan, et ta sellisest tähelepanust ära rikutud ei saa, et hakkabki arvama, et maailm keerleb ümber tema ning kooli minnes saab temast üks “mean girl”. Kõige hämmastavam oli aga minu jaoks selle lasteaia kogemuse juures, kui kiiresti ta norra keele selgeks sai, rääkimisel kasutab ta küll pigem eesti-norra segakeelt, kuid arusaamisega ei tundunud tal mingeid probleeme olema. Nüüd on minu asi teha nii, et tal keel ka säiliks. St et ma saan ju aru, et eks see ikka ununeb, kuid ma usun, et norrakeelseid multikaid ja laule kuulates talletub see siiski kuhugi ajusoppi ja kunagi kui ta vanem on ning tahaks keelt õppima hakata, siis peaks see tunduvalt lihtsam olema. Ei? Jaa? Kas kellelgi on kogemusi sellise situatsiooniga? Kuulan hea meelega näpunäiteid ja nõuandeid, kuidas keel  alles jääks.

No vot. Selline meie 1,5aastat Lillehammeri lasteaias oli. Fantastiline kogemus, mille eest ma väga tänulik olen. See õpetas meile mõlemale palju.

IMG_5791.JPG
Tavaline hommikune segadus rühmas
IMG_5803.JPG
Ida & Magnus – sukk ja saabas
IMG_5822.JPG
Tavapärane segadus riietusruumis
IMG_5824.JPG
Kilesussid seinal. Kui rühma viies ei viitsi jalanõusid ära võtta
IMG_5826.JPG
Kolm korda nädalas soe toit – juurviljasupp veiselihaga, juurviljalasanje ja kaerahelbepuder nt.
IMG_5828.JPG
Ülevaade päeva tegevustest
IMG_5833.JPG
Ida esimene ja lemmikõpetaja Olaug, kes aitas Idal lasteaeda sisse elada kui kõik natuke hirmus ja võõras tundus
IMG_5843.JPG
Rühmapildilt
IMG_5856.JPG
Sünnipäeva diplom
IMG_5858.JPG
Igaõhtune kohustuslik toolilsõit enne riidessepanekut
IMG_5861.JPG
Ülevaade esimesest perioodist lasteaias – Idale meeldis üle kõige olla õues ja rattaga sõita.
IMG_5864.JPG
Mõned õpetajad. Kajast sai Ida teine lemmikõpetaja.
IMG_5868.JPG
Magamisvanker kuuri.
img_5869
Viimane “piu” barnehages

Ida had her last day in Engesve barnehage in Lillehammer. It was such an amazing experience for both of us and thought me and Ida so much. I am so proud of how she learned Norwegian so fast, when she speaks she uses more of her own language containing words from both languages, but she had no trouble understanding the language. It is now up to me to try to keep the language, I know she will forget it, but I hope that by watching Norwegian cartoons and songs, we will keep it in her head, that when she one day would like to learn the language it would be easier.

I am so happy that she was so liked in the barnehage, both by kids and teachers, was such a cool active kid, having so much fun, sharing laughter. She got her own book with some memories from kindergarten and every child had drawn her a picture. That is a sweet memory to take with us home.

Thank you Engesvea for making us so welcome. Thank you for the fun and experience!

“How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka toob, on see just esimene sõprus.

Täna kui ma Idale lasteaeda järele läksin, oli ta kapis kingipakk. Sõbranna Pernillelt. Mul on nii hea meel, et tänapäeval on nii palju moodsaid vahendeid suhtlemiseks, sest kuigi ma tean, et laste sõbrad tulevad ja lähevad, siis ma loodan, et need lapsed, kellega Ida siin nii lähedaseks on saanud, hoiavad (läbi vanemate) mingil määral kontakti. Sest see lasteaia sõprus on nii paganama armas.

IMG_5453.JPG
Kaart, mis ütleb, et Pernille hakkab Idast puudust tundma ja soovib talle palju uusi sõpru

IMG_5464.JPG

IMG_5449.JPG
Kõige armsam asi, mida minu silmad näinud on – “trööstiplaaster”, mis haavale panna, kui Lillehammeri lasteaia igatsus peale tuleb.

IMG_5487.JPG

IMG_5474.JPG
Need ei olnudki niisama tavalised plaastrid, vaid päris “trööstiplaastrid” kui laps on kurb või kardab. Siis tuleb trööstiplaaster peale panna ja kohe hakkabki parem.

IMG_5477.JPG

IMG_5481.JPGIMG_5493.JPG

Olete ju nõus, et see on nii kohutavalt armas?

IMG_5465.JPG

I have written about how sweet I find the kindergarten friendships (here). Ida went to Lillehammer “barnehage” for 1,5 years and I know that friends in this age will come and go, but it brings tears to my eyes to see how attached to each other they have become. Today she got a little good bye present from her best friend Pernille. And look at the “comfort bandages”  to put on “wounds” when she will feel sad or miss her “barnehage” in Lillehammer. The cutest thing!

I hope we, parents, will have contact so that we will she how the children we´ll develop and if they will remember each when they get older. 

 

Üks eestlane. Üks seljakott. 24h /One backpack and 24h

Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

15046163_1208273325877876_1110764273_n.jpg
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

15049819_1208273309211211_1416457671_n.jpg
Rigas Lennujaams

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

15057906_1208273362544539_1328104291_n.jpg
Teel Lillehammerisse
15046239_1208273342544541_826452540_n.jpg
Lillehammeris

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

15045754_1208273545877854_83426876_n.jpg
Varahommik

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

15057981_1208275029211039_1190359371_n.jpg
Kongsvinger

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

15050481_1208273579211184_1348936736_n.jpg
Nynäshamn

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

15057897_1208273769211165_144111320_n.jpg
Aksessuaarid

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable. 

Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning. 

Lasteaiasõprusest/ “Barnehage” friendship

Nagu te teate, käib Ida kahes lasteaias. Minu esimene hirm, et see võib talle liigseks stressiks kujuneda osutus õnneks asjatuks, sest lisaks Norra lasteaiale saab Ida kenasti hakkama ka Eesti lasteaias. Kui mul ei ole just väga palju tööd teha, siis ma luban talle aeg-ajalt ka lasteaiavabu päevi, lihtsalt nii igaks juhuks.

Loomulikult on Ida leidnud sõpru ka Eesti lasteaias, kuid kuna ta Norras on siiski palju pikemalt lasteaias käinud, on siin ootamas suuremad sõbrad. Ja just sellest lasteaia sõprusest ma rääkida tahtsingi. See esimene sõprus, mis on nii armas. Ida rühmas on üks poiss nimega Magnus. Esimestel kuudel ei saanud Ida ja Magnus üldse läbi, muudkui kaklesid teineteisega, kuid kodus kuulsime me kogu aeg vaid Magnusest. Magnus oli kõiges alati süüdi – kui Idal oli näpp katki, oli see Magnuse süü, kui Idal oli kurb, oli see Magnuse süü. Mingi hetk aga asendus süüdistamine sellega, et kõiki asju oli vaja lasteaeda kaasa võtta, et Magnusele näidata. Kleite, sokke, kampsuneid, mänguasju. Kui me peale suvevaheaega uuesti lasteaeda läksime, alustas Ida uues rühmas – seal olid natuke võõrad õpetajad ja natuke võõrad lapsed, Ida ei tahtnud mul lasta ära minna. Ja siis ühel hetkel selgus, et ka Magnus on selles rühmas. Ida silmad läksid särama ning kui Magnus tuligi, ütles Ida mulle nagu muuseas “mamma tööle, Ida mängib Magnusega”.

Kui me jälle natuke Eestis ära olime olnud ja tagasi Norra lasteaeda tulime, jooksid Magnus ja paar teist last meid peaaegu uppi. “Ida tuli! Ida tuli!” hüüdis Magnus. Ma vaatasin, kuidas nad mängisid. Ida mängis seljakotiga, mille ühel hetkel võttis ära üks väikene poiss. Ida hakkas nutma ja kurtis Magnusele, Magnus läks poisi juurde, võttis talt koti ja andis selle Idale tagasi. Ma pidin hämmingust pikali kukkuma. See oli nii ütlemata armas.

Eile viisin ma Ida rühma ja Magnust veel ei olnud, me ei pannud tähele, et olime köögis Magnusest möödunud. Kui ma siis ära hakkasin minema, jooksis minu juurde särasilmne Magnus ja küsis: “Kas Ida on ka tulnud?”  See on üks selline imearmas sõprus, natuke selline “tirin patsist ja kaklen” – tüüpi sõprus, sest mingi hetk ei saa need kaks omavahel läbi ja järgmisel hetkel on nad koos nagu sukk ja saabas.

Teine suur sõber on Pernille. Kui Ida ja “Lille” eile jälle kohtusid, olid mõlemad esialgu häbelikud, kuid juba mõne hetke pärast olid nad koos suures mänguhoos. Ma olen kindel, et kui nad oleksid suuremad, siis nad oleks kohvikusse läinud ja koogi ning mahlaklaasi taga vadistanud ja muljetanud nii et terve kohvik oleks nende jutust kajanud. Õhtul saime me kokku Pernille emaga. “Oi, Ida, küll on tore, et sa tagasi oled!” hüüatas ema. “Pernille on sind nii igatsenud ja ainult Idast kodus rääkinud.” Jällegi, kas see pole nii ütlemata armas, kuidas väikesed lapsed nii suurteks sõpradeks saavad. Ka Ida vadistab kodus palju Pernillest, kuidas nad “mängid”, “jooksisid”, “hoppesid” lastehage’s (Idal on kaks keelt natuke segamini ja ma küll parandan teda, kuid samas on see segakeel mu meelest natuke armas ka).

“Te ei tohi Eestisse tagasi minna,” ütles Pernille ema. Ida ja Pernille kihistasid naerda nagu saaksid nad aru, millest me räägime. “Lapsed on ju nii suurteks sõpradeks siin saanud!”

Jah, see esimene sõprus on ilus. Armas. Nii siiras. Ja nii tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad. Ühise keele on leidnud. Olgu selleks siis norra-eesti segakeel või mingi nende oma fantaasiakeel.

PS: Ida on pikka aega kodus ümisenud  “vivenevivene” ja hoidnud mul käest kinni. Ma pidin lõpuks lasteaiast küsima, mis laul see olla võiks. Selgus, et “vivenevivene” on “mine venner er dine venner” (minu sõbrad on sinu sõbrad), mis on Ida üks lemmiklauludest.

 

IMG_0048

I just wanted to tell you a bit about Ida’s first friends. I think this is just so adorable how they have grown together, found their own language (I am not sure if it Estonian-Norwegian mix or their own language), but every time I see Ida and some of the kids in her kindergarten running together, holding hands and singing together, it almost brings tears to my eyes.

There is this boy in kindergarten. Magnus. From first day of kindergarten Ida and Magnus have had a special relationship. I think first they didn’t like each other, both of them being strong individuals they were always fighting. At home we also heard a lot about Magnus. Everything that happened in kindergarten was Magnus fault. Magnus pushed her, Magnus took toys, Magnus did everything wrong, even when I had seen with my own eyes it was Ida who pushed Magnus. After a while this blaming was replaced with something different. When Ida was choosing her outfits, she always told me she wants to show her dress/cardigan/etc to Magnus. And so she did. They had suddenly become best friends. When we came back from a vacation in Estonia, Magnus ran to Ida, with a spark in her eyes and wanted to give her all the toys in the kindergarten. An absolutely adorable little boy! And Ida was being like a real lady – saying “no, I don’t want to”, and when someone else then took the toys, she went to complain to Magnus. Also yesterday when Magnus saw me, he asked “IS IDA ALSO HERE?”

Another friend of Ida’s is Pernille. When we went to kindergarten yesterday these two first were shy, but the next minute they were chatting and playing and probably talking about latest news what has happened in Norway and Estonia, what they have been doing, wearing, eating etc.

We also saw “Lille’s” mom who was so happy to see Ida. “So good to have you back, Pernille has missed you so much, she is only talking about Ida at home. You are not allowed to move back to Estonia now that girls have become so good friends.”

These small stories and friendships between the children are absolutely amazing. A wonderful thing. I hope the children will stay in touch. It would be cool to have a pen pal from Norway/Estonia and meet again in some years. Wouldn’t it? And when they meet again in many years, they could hold hands and sing ” Jo mere vi er sammen, er sammen, er sammen, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir. For mine venner er dine venner og dine venner er mine venner, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir.” (which at the moment seems to be one of Ida’s favorite songs)

Diibid kunstiinimesed. Mitte wannabed. /Real deep people. Not wananbes like me.

pippi6.jpg

Ei saa ma end pidada tegelikult mingiks “diibiks kunstiinimeseks”, kuid mulle tõesti meeldib maalikunst, üks minu vaieldamatuid lemmikuid on Norra kunstnik Jakob Weidemann. Maihaugenis asuvas Jakob Weidemanni toas võin ma päris pikalt aega veeta. See mõjub kuidagi nii rahustavalt. Nagu kõik Weidemanni maalid mulle tegelikult mõjuvad. Paljud on öelnud, et see on midagi sellist, mida laps ka oskaks joonistada, aga inimesed, kes nii ütlevad, ei tea lihtsalt kunstist mitte midagi. Tema maalides on oluline osa valgusel ja looduse “häälel”.  Ta ise on oma maalide kohta öelnud nii: “Light is a conscious part of my philosophy, my answer to life. I seek the light and the quiet voice which are special to nature, precisely because of the chaos the world is in today. I bring light to bear on all the forces I dislike.” 

Kuidas ma Weidemanni armusin? 1997.aastal sattusin ma vahetusõpilasena peredesse, kus kunst, kunstiajalugu ja kultuur oli väga hinnatud. Esimene perekond olid kunstikollektsionäärid, kelle kodu seinad olid kaunistatud ikooniliste Norra kunsnike töödega (Lars Jordest Jakob Weidemannini) ja teise perekonna parimate sõprade hulka kuulusid nii Jakob Weidemann kui näiteks kirjanikepaar Brit ja Oddvard Rakeng, kes samuti Weidemanniga “sina peal” olid (LINK). Nii tuligi mu ellu Weidemann.

Seos minu, Weidemanni ja Briti ning Oddvardiga?

Samaaegselt tulid mu ellu ka Brit ja Oddvard. 20 aastat tagasi kohtusin ma nendega esimest korda, kuid kontakti oleme me hoidnud kogu aeg. Nemad on aidanud mul teha üllatusvisiite nii Kari kui Knuti (üks minu Norra perekond) juubelitele, kui lihtsalt hoidnud mind kursis kõige põnevaga, mis Lillehammeri kunsti- ja kultuurimaailmas toimub.

IMG_3761.JPG

Nagu te aru saate, siis on tegu minust natukene vanemate inimestega, kuid mul on nii suur au ja rõõm neid oma sõpradeks kutsuda. Nad elasid tillukeses tikutoosimajakeses Lillehammeri keskkooli kõrval ja mina ja Faylyn jooksime aegajalt ikka nende juurest läbi, et nendega lobiseda. Juba 16-aastasena tundusid nad mulle nii inspireerivad  ja huvitavad, teistsugused. DIIBID KUNSTIINIMESED (erinevalt wannabe’dest). Kui ma paar aastat peale vahetusõpilase aastat Lillehammerisse kunstiajalugu tulin õppima, veetsin ma nii mõnegi reede nendel külas, kuulates nende põnevaid lugusid, mõnikord ka veiniklaasi taga. Veider, kuidas vanusevahest hoolimata oleme me alati klappinud. Umbes neli-viis inimest kutsub mind Norras “Lisa”, Brit ja Oddvard on nende hulgas.

IMG_3767.JPG

(Britt) Ida oli tädi Briti punupatsidest eile nii vaimustuses – selgitades mulle, et tädi nimi ei ole Brit, vaid see peab olema Pipi – et täna nõudis ta ka pipipatse. Millegi pärast peavad aga tema pipipatsid olema just sellised. Hobusesabad.

IMG_3778.JPG

Vahetusõpilaseks olemine on MULLE igatahes nii palju andnud. Lisaks teadmistele, keelele ja laiemale silmaringile ka uskumatult värvikaid sõpru ja tuttavaid.

//I have always called myself a “deep artistic person” (or actually my sister gave me this name when we were arguing once), but in reality I am not deep or artistic at all, I just like art. One of my favorite painters is a Norwegian painter Jakob Weidemann. I fell in love with his works in 1997 when I came to Norway as an exchange student. I was lucky to get hostfamilies who were really into art, art history, cultural history. Britt and Arne were art collectors (walls covered with paintings from Lars Jorde to Jaokob Weidemann) and the second family, county gouvernor and his lovely wife, was close friends to Jakob Weidemann. I got a real personal relation (without actually meeting the painter himself) to this painter. This is how he entered my life. 

Thanks to the second family also two wonderful authors – Brit and Oddvard Rakeng – entered my life. As you can see they are a bit older than I am, but I am so blessed and honoured to be able to call them my friends. What’s the connection to Weidemann, them and me? They were also close friends to him, Oddvard as a journalist had followed the painter through 30 years and we often had discussion about him. I used to love visiting their tiny house, have a glass of wine and hear their stories. It is almost funny how despite the age difference I have always felt very connected to them, on the same wave length or so. They have always been so inspiring, different, colourful and artistic. Real deep artistic persons. 

Yesterday we had coffee together and seems they were inspiring to Ida as well. (Britt) Ida was facinated by Brit’s  Pippi-braids (and refused to believe that she  is called Brit, not Pippi) and insisted on having Pippi-braids as well this morning. Although in reality her Pippi-braids have to look like ponytales. She wanted to be like  Pippi-Brit today. 

Being an exchange student has given me so much, not just the language skill(s) and wider eyesight, but also the most interesting friends.