Kiidan Gustavit

Ehk siis. Marekil oli sünnipäev ja Ida tahtis issile torti. Õnneks osta. Läksime poodi ja ma lasin Ida endal valida. Kui ta ühe teatud tordi välja valis, kirtsutasin küll natuke nina, aga ei öelnud, midagi, sest ma olin lubanud Idal valida.

Ei, ma ei kartnud, et tort on halb. Ma TEADSIN, et tort on hea, aga ma põhimõtteliselt ei ole ostnud ühtegi Gustavi toodet ja käsi südamel, ega ma ka seekord seda teha ei tahtnud. Ma tean, et väiklane ja lapsik, aga midagi pole teha. Inimesed ja inimsuhted on keeruline teema ja mõjutavad teinekord otsuseid. Mina olin otsustanud Joeli torte mitte osta.

Asi pole ka üldsegi selles, et ma oleks kade või ei tahaks, et Joelil hästi läheks. Vastupidi. Mul on hea meel, et ta on jõudnud sinna, kuhu ta ütles. et jõuab, teinud seda, mida ta ütles, et teeb, oma oskuste ja teadmiste ja tööga. Teades teda lähemalt, siis ta on selle ka ära teeninud. Lihtsalt minul inimesena on Joeli suhtes okas hinges. Esiteks selle pärast, et ta on sitapea. Ausalt. Käitunud nagu sitapea. Aga samas kinnitab see JÄLLE KORD mu teooriat, et just sitapeadel läheb elus hästi ja nad jõuavad kaugemale kui sõbralikud lillelapsed. Mind pani imestama, et sõprus asendus leige teretutvusega ja minu väikesesse kanaajju ei mahu see põhjus, miks.  Või noh olen aus, tegelikult ma ilmselt tean küll, eeldan, ja see on kuidagi nii nõme. Juba kasvõi sellepärast kui palju kordi me ta p….e tulest välja tõime. Võib-olla ta ei olekski täna seal, kus ta on, kui… (jätan siinkohal mõned saladused siiski enda teada).

Mul on palju põhjusi ta peale pahane olla. Kuid jällegi, ausalt, keda see üldse huvitab või mida see muudab? Eriti kui rääkida tööst. Oma tööd teeb ta hästi. Ja pagan võtaks olid vanasti Werneri koogid maailma parimad, on ka praegu Gustavi koogid ikka parimad. Olgu, 100% ausalt öeldes, siis uued koogid ei ole päris täpselt sama kui “vana hea Werner”, aga see on juba norimine.

Vanasti kuulus iga meie sünnipäeva või muu ürituse juurde suur Brita kook. Lõpuks sai sellest üle söödud ja Britat ei tahtnud enam keegi näha, aga Werneri koogid jäid. Siis tuli erinevatel põhjustel paus. Aastaid ei olnud me tema kooke söönud. Kuni nüüd Mareki sünnipäevani. Kurat! Hea oli. Väga hea oli.  ja mis veel? LÕPUKS ometi oli üks tort, millel oli ilus alus, st et võtsid plastikust ümbrise ära ja said tordi kuldsel paberil tordialusele tõsta. Mitte ei pea koledal plastalusel lauda panema. 100 punkti selle eest!

Laupäeval tulevad meile külalised. Torti on ka vaja. No ja mida ma jonnin. Tuleb Gustav tagasi meie pidulauale. Kui on ikka hea asi, siis põrgusse need isiklikud suhted. Vist.