Tag: Healthy Attitude Fitclub

Suveks saledaks. Kui suvi üldse tuleb.

Posted on by estonianwithabackpack

Mul on kaks päeva olnud megapaha tuju. Kohe selline, et tahaks end diivanile pleedi alla kerra tõmmata ja üldse mitte püsti tõusta. Vana mina olekski seda teinud, oleks veel veinipudeli ka lahti korkinud ja oma muret uputanud, aga uus mina…Vot seda uut mina ei tunne ma ise ka ära.

Mind tundes, kas te oleksite kunagi võinud uskuda, et minu suust tulevad sõnad, et trennist on saanud minu elustiil? Kohe selline lahutamatu osa minu argipäevast. Ma olen NELI kuud korralikult trennis käinud. Lisaks EMS trennile hakkasin ma nüüd käima ka jumpingus ja kuigi mõlemas trennis trenni ajal ma mõtlen, et tahaks surra ja treenerile halvasti öelda, siis pärast seda on selline positiivne energia sees, et ei oska mida ära teha. No vot ja nüüd selle paha tuju juurde. Eile jumpima minnes oli mul nii kehv tuju, ma olin lausa vihane ja teate kui hea tunne oli kogu see viha endast batuudi peale välja elada. Tund aega vihast hüppamist, vanamehe kombel higistamist ja viha oli ka kadunud. Ka paha tuju. Ma ei valeta.

Täna hommikul läksin ma lönta-lönta EMS trenni, ei olnud tuju, pahur oli olla. Deja vu tunne tuli. Nagu oleks seda tunnet varem kogenud. Läksin trenni paha tujuga, tulin välja energiat täis. Alles nüüd ma saan nendest inimestest aru, kes ütlevad, et parim ravim paha tuju ja depressiooni vastu. Varem ma arvasin, et see on niisama jutt.

No vot. 12-14.mail toimub Tallinnas ilumess “Ilusõnum”. HAF klubi on seal oma trennivarustusega väljas ja saate tulla järgi proovima nii EMS-trenni kui jumpingut.  Tulge kindlasti! Sest ausalt kui veel viimasel hetkel kuidagi suveks saledaks saab, siis nende kahe trenniga. Samas ma ei teagi, kui viimane hetk see ikka on, järgmine nädal lubas lörtsi:D

Mul on viis kutset “Ilusõnumile” ära ka anda. Kes tahab, jätke endast kommentaaridesse märku!

Ära karju mu peale!

Posted on by estonianwithabackpack

NB! Allolevat postitust palun lugeda huumoriga!

Niisiis. Peale pikka moosimist, otsustasin ma oma treenerit kuulda võtta ja vedasin oma paksu (kuid juba 3,5 kg kergema) tagumiku jumpingu trenni. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei olnud sellest mõttest vaimustusest, sest olin seda trenni korra, nii umbes 1,5 minutit (!) eelmise aasta sügisel proovinud ja köhisin juba siis peale seda pingutust oma kopsud välja. Aga nagu ma rääkinud olen, siis treenerid on HAF klubis halastamatud, ainsaks sobilikuks ettekäändeks trennist puudumiseks on ilmselt surm ja nii Angela mind enne rahule ei jätnudki kui ma alla andsin ja jumpima läksin. No küll ma selle 20 minutit kuidagi vastu pean, mõtlesin ma vapralt.

Feil oli niimoodi arvata. Trenn kestis nimelt tervelt tunni. Ma suutsin veel olla vaimukas (vähemalt enda arvates), et siia me ka sureme, kuid ma ei osanud veel ettegi arvata, et trenn mind nii läbi võtab, et peale esimest kuut minutit higistasin ma rohkem kui keskmine eesti mees kuumas sauna ja olin endale hingeldades sisse kulistanud liitri vett. EMS-treening on selle trenni kõrval puhas puhkus! Jumping on niiiiiiii intensiivne! Kui ma kodus Ida peale häält tõstan, ütleb ta mulle kohe “Ära karju mu peale!”, eile kui treener meie peale nö häält tõstsis, et tõstke jalgu, ma ei taha näha logelemist, liigutame, liigutame, jõuad, jõuad, oli mul talle tahtmine öelda “Ära karju mu peale!”. Kahjuks või õnneks ei olnud mul selleks lihtsalt jõudu. Ma püüdsin batuudi peal tasakaalu hoida ja sama mängleva kergusega nagu teised muusikarütmis energiliselt kaasa hüpata. Tulemus oli see, et teised nägid trenni tegevat mängleva kerglusega, samal ajal kui mõtlesin, et püha jeesus, kaua see trenn veel kestab. Pauside ajal jõin ma ära veel kaevutäie vett, et mitte otsi anda.

_DSC0486.JPG

Kui te nüüd arvate, et jumping on maailma kõige hullem trenn, siis laias laastus on teil õigus. AGA see on ka ilmselt maailma kõige tõhusam trenn. 1) Peale trenni lubasin ma, et mu suust ei lähe sisse enam ühtegi rämpstoidulaadset toodet, sest ma nägin, millist vaeva ma pean nägema, et need burgerid ja hotdogid oma kõhult ja reitelt ära saada. Kui te otsite moodust, kuidas end motiveerida vähem süüa, et viimasel hetkel veel suveks saledaks saada, siis jumping on see koht, kuhu teil minna tuleb. 2) Mu pulsikell näitas päevaseks liikumiseks enne trenni 21%,  peale trenni näitas see 113%.

Ja kui  te siis peale trenni olete end suutnud taastada, tunnete te (ka peale rasket ja väsitavat tööpäeva) metsikut energiat. Jube mõnus tunne on. Sellest saate te muidugi aru alles trenni lõppedes aru.  Trenni tehes jöuate te end 675 korda maapöhja vanduda, et siia tulite;)

Mina lähen uuel nädalal uuele katsele. Ma kutsun kaks julget blogilugejat endaga trenni kaasa. Kui tahad mulle seltsi pakkuda, et ma ei oleks ainus algaja, siis jäta enda nimi siia kommentaaridesse;) Ärge olge arad! See ei ole nii hull trenn kui ma mulje jätan. See on veel palju hullem:D

NB: Eveliisi koodiga on trenn mai lõpuni hinnaga 5€ (tavahind 12€ )!!! Algajate trennid E 18 ja N 18:30 🙂

 

Mis siis kui mulle ei meeldi see, mida ma peeglist näen?

Posted on by estonianwithabackpack

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et jah, mul on kodus peegel ja kui ma end peeglist vaatan, siis ma tõesti ei näe seal Mama June´i või emavaala, kuid see pilt, mida ma näen ei meeldi mulle samuti. Samal ajal kui inimesed, kes on end väliselt to the max tuuninud, räägivad meile kui oluline on ennast armastada sellisena nagu me oleme, et ilu algab seest, mõtlen mina, et see on kõige kahepalgelisem jutt. Eriti inimeste suust, kes on endale kõikvõimalikku kunsti külge panna lasknud.

Minu ei ole oma kehaga hetkel rahul. Ma vaatan peeglisse ja ma näen vananeva kehaga lodevat naist. Või ei, see pole päris õige, ma näen kui õudne võiks see pilt olla siis, kui ma ka trennis ei käiks. Võdisev kõhupekk paneb mind piinlikkust tundma. Ma süüdistan antidepressante, mis mu kehakaalu suurendasid, mitte ennast. Isegi kui ma nägin, et kaal on tõusnud viis kilo, ei muutnud ma oma ebatervislikke toitumisharjumusi. Isegi kui kaal oli tõusnud seitse kilo ei teinud ma muud kui vaid ohkisin, et midagi ei lähe enam selga. Kaheksa lisakiloga olin ma ahastus ja vihkasin end oma uues kehas. Ma vihkan seda siiani. Ma vihkan, et ma pean garderoobis pead vaevama selle üle, mida selga panna, et see ei oleks kitsas, ei oleks liiga pingul, ei näitaks üleliigseid volte. Ma tahaks lihtsalt riidepuult haarata esimese ettejuhtuva riideeseme ja selle selga panna. Mu kapp ei ole täis ebarealistlikult xs-suuruses riideid. Täiesti tavalisi 38 suuruses riideid. Ja need ei lähe mulle selga!

Ma ei ole sellega rahul. Seepärast palusin ma oma treeneril nüüd mind aidata ka kaalu langetada. Lisaks trennile pean ma nüüd 2-3 nädalas 40 min jalutama (vähemalt 6km/h), samuti alustasime me minu toitumisharjumuste muutmisega. Ma võtan nüüd oma trenni kui projekti. Projekti, mille eesmärgiks on maikuuks mahtuda oma riietesse ja tunda end oma kehas hästi.

Kui trennist rääkida, siis ma olen viimasel ajal saanud päris palju küsimusi EMS-trenni kohta ja selle kohta, et kas see ikka liiga keeruline ja hull ei ole. Ma olen pidanud ausalt tunnistama, et ma ei mäleta enam oma esimest kokkupuudet ja tundeid  selle trenniga ning seepärast vedasin ma eile proovitrenni kaasa oma sõbranna. Sõbranna kartis ja nii tegi treener talle 50% võimsusega kava, et ta harjuks üldse elektriimpulssidega. Ma vaatasin seda trenni pealt ja võin nüüd ausalt öelda, et trenni koormus ja harjutused valitakse täpselt inimese järgi. Seega kui te kuulete näiteks mind karjumas “miks te mind piinate” või mõnd teist inimest puhkimas nii nagu oleks viimne päev ukse ees, siis ärge kartke. Trenn tehakse täpselt vastavaks teie võimetele. Mu sõbranna arvas pärast, et oleks suutnud ka rohkem teha, kuid ei suutnud keskenduda, sest teine inimene oli ka ruumis, kes pealt vaatas. Mul endal oli pärast sama tunne, ma ei keskendunud. Seepärast ongi see individuaaltrenn. 100% sinu ja treeneri aeg – mõlemal üks eesmärk, üks projekt. Sain eile teada, et mõnes klubis tehakse EMS-trenni kahele inimesele korraga. Ma ei soovita seda. Miks? Inimeste tasemed on erinevad. Te ei saa trennist maksimumi.

Minu sünnipäeva puhul on kõigile mu jälgijatel võimalik sel nädalal trenni aja pannes saada esmase proovitrenni koos konsultatsiooniga 29€-ga (tavahind 48€). Kui soovite peale seda ka klubiga liituda, saate seda teha liitumistasuta.

Lisainfot leiate SIIT

Kuidas ma teist inimest ehmatasin

Posted on by estonianwithabackpack

Trenniga alustasin ma eelmise aasta sügisel, kuid käisin seal pigem oma suva järgi, nii et seda ei saa päris trenniks nimetada. Kui ma eelmise aasta lõpus (ootamatult) kaheksa kilo juurde võtsin ja pidin endale tunnistama, et olen oma elu kõige kehvemas vormis,  otsustasin ma end käsile võtta ja päriselt trennis käima hakata.  Nüüd olen ma reeglipäraselt varsti kolm kuud trennis käinud, võimalusel kaks korda nädalas. Ma hakkan nägema esimesi tulemusi, pikk tee on veel käia, kuid see on selline motivaator kui esimesed tulemused tulema hakkavad. Ma vannun teile, et mu kõhupeki kihi alla on vormunud kõhulihased ja pealegi on kaks kilo kadunud. Võib olla oleks tulemused veel paremad, kui ma oleks kohe alguses ka toitumisele tähelepanu pöörama hakanud, aga see selleks.

EMS-treeninguga on selline pull lugu, et kohe kui nädal vahele jääb (nagu mul nüüd reisi pärast jäi) on esimene uus treening jube raske, võtab võhmale ja ohkima ning hingeldama, eriti kui proovida vastu pidada nii palju kui treener nõuab. Nii ma seal täna peale pausi ohkisin ja puhkisin, leemendasin higist ja pingutasin täiest jõust. Minu pingutused olid nii häälekad, et ma suutsin oma esimesse trenni tuleva uue kliendi ilmselt poolsurnuks ehmatada. Millesse ma end ometi seganud olen, küsis ta ja tundis hirmu, et kas ta ikka sealt elusana väljub.

See ajendas täna mind  kirjutama. Paljud on hakanud selle trenni vastu huvi tundma, kuid kardavad elektriimpulssi, et äkki see teeb haiget. Ma kinnitan teile käsi südamel, et see ei tee haiget, see teeb lihtsalt iga liigutuse ja pingutuse füüsiliselt raskemaks. Harki- kokku hüppamine ei ole eriti keeruline eksju? Elektriimpulss teeb selle lihtsalt kümme korda (panin suvalise arvu) raskemaks ja just see ongi, mis selle kõigest 20 minutit kestva trenni nii efektiivseks muudab.

Vaadake, ma olen laisk inimene, ma ei ole kunagi trennis käinud, mul ei ole kehakaalu ja kehaga kunagi probleeme olnud ning ma olen trenni pidanud raharaiskamiseks. Jah, just nii olen ma arvanud. Alles nüüd saan ma aru, et trenni ei ole vaja teha vaid kehakaalu vähendamiseks, vaid ka heaks enesetundeks. Ma olen maadelnud depressiooni ja läbipõlemisega, just psühholoog suunas mind veelgi rohkem liikuma ja mõtlema trenni peale. Mul ei ole ju vaja trenni teha, mõtlesin ma ise, sest ma ju liigun niigi päris palju. See ei ole üks ja see sama. Trenni tegemine on HOOPIS MIDAGI MUUD. See enesetunne kui sa higistleemendavana ja haisvana ronid duši alla ning lihtsalt lõõgastud! See on imeline tunne ja ka parim stressi ravi. Mina olen peale igat trenni nagu uus inimene ning lausa ootan uut trenni.

Ma ei ütle seda niisama “läbinähtava reklaamtekstina”, kuid mina olen leidnud endale ideaalse trenni ning kuna mulle on antud võimalus trennis käia, siis ma võtan seda täie tõsidusega. Treeneriga võrreldes näen ma muidugi välja nagu puupakkudel tantsida püüdev karu, kuid ma pingutan 110%, sellest ka need kohutavad ohkimised ja puhkimised ja hädaldamised, mis ootesaali kostavad kui ma trenni teen. Käsi südamel, keegi ei piina mind seal tegelikult ja trenn ei valus ega ebamugav, lihtsalt sedavõrd intensiivsem kuivõrd ise pingutada. Alles eelmisel nädalal (!) õppisin ma õigesti kõhulihaseid pinguldama. Oleks ma sellele varem pihta saanud, oleks mul võib olla juba poole väiksem punu ja sikspäkk punnitaks pluusi alt.

Igatahes ma tahtsin teile kinnitada, et trenn ei ole ei ebamugav ega valus. Kas keegi on seda trenni proovinud või lausa käib seal? Millised on teie muljed? Kas keegi tahaks minuga kaasa trenni proovima tulla?

Minu trennipäevikut võite lugeda SIIT

Peale tänast trenni olin ma nagu ikka nii läbi, et käed ja jalad olid nagu sült. Me pidime Idaga trennist edasi minema külla mu sõbrannale, kui ma nägin, et buss tuleb ja me olime nii lähedal kuid samas nii kaugel, haarasin ma Ida sülle, et bussi peale jõuda. Endal käed ja jalad ei kandnud ning ma isegi ei tea, mis see sundis mind nii jooksma, uus buss oleks ju mõne aja pärast niikuinii tulnud, aga mul vist tekkis mingi napakas hasart. Me jõudsime bussini ja buss pani TÄPSELT nina eest meil uksed kinni. Ma karjatasin pettumusest. Buss tegi ukse uuesti lahti. Ma olin peale trenni teinud veel väikese lisatrenni:D

Kättemaks on magus

Posted on by estonianwithabackpack

Teeklaasi tormis sain ma palju adekvaatseid nõuandeid, seal hulgas ka ühe sellise, et “mine parem tee seda suuseksi ja ära palun kirjuta rohkem blogi!”. Mina kui õpivõimeline inimene võtsin seda sõna sõnalt ja sellest ka mu blogipaus. Neljandal päeval ütles Marek, et palun palun hakka uuesti blogima, et tema enam ei jaksa. Igaks juhuks, et endast mitte perverdi muljet jätta, ütlen ma, et tegelikult olen ma suuseksi tegemise asemel elanud hoopis elu väljaspool virtuaalmaailma. Ma arvasin, et sellist asja pole olemas. Nii uskumatu kui see ka pole, elu väljaspool helesinist ekraani on tõesti olemas. Ja põnev ka veel teine. Nii palju on juhtunud, et üks osake minust tahaks kohe neist töövõitudest kõigile rääkida, teine osa minust tõmbab aga pidurit, sest keda ikka huvitab kui mul hästi läheb. Olla ju miski karma, millepärast mul nüüd pidavat eriti halvasti minema hakkama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas kättemaks on magus. Ükskõik, mis kujul. Eelmisel nädalal kirjutasin ma selle postituse . Kui ma nüüd eile üle nädala jälle trenni läksin, vaatas mu treener mulle otsa ja ütles, et ja jaa, ma lugesin küll, mis sa minust kirjutasid. Ja ta maksis mulle kätte! Oli veel hullem ja veel kurjem ja käskis veel rohkem pingutada. Selle trenniga on selline lugu, et kui väike paus on sisse tulnud, siis tundub trenn jälle jube raske, ma ei taha küll mõnitada või naerda puudega inimeste üle, kuid ma meenutasin endale puudega inimest, keda üritatakse liikuma saada.  Kui siia veel lisada treeneri kättemaks, et ta tegi trenni veel raskemaks ja keeras elektriimpulsid veel tugevamaks, siis eilsed 20 minutit oli nagu piinapink. Paks inimene on raske olla. Ja eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener. Ja veel eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener, kes maksab sulle kätte. Planku hoidma pidin ma nii kaua kuni ta nägi, et ma värisema hakkasin pingutusest. Nii et ma pean ikka vaatama, kellest ja mida ma kirjutan. Kättemaks võib pepust hammustada.

Teie muidugi ootasite pealkirja lugedes, et ma kirjutan Sellest-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada, eksju? Tüng!

Keskealise naise pihtimused

Posted on by estonianwithabackpack

Ma olen kohe 36-aastane, mõned ütleks, et keskealine. Mina ise nii ei arva, sest mul pole plaanis juba 72aastaselt kõrvu kivi alla panna. Ometigi saan ka mina ise aru, et ma olen palju vanem kui 25-aastased. Ma mäletan kui mu tädi mulle rääkis, et oota kui oled 35+, siis näed, kuidas keha muutub. Tekivad vanainimese põlved, voldid ja ainevahetus aeglustub.  Ma naersin selle üle ja ütlesin, et ei kavatse küll mammiks muutuda, et kui tekib oht, siis lähen trenni. Seda viimast öeldes teadsin ma juba eos, et valetan endale. Ma pole trenniinimene. Küllap ma siis jälgin oma toitumist, valetasin ma edasi. Ja tegelikult olin ma surmkindel, et mul ei teki üldse mingeid kaalu-ja kehaprobleeme.

Et kõik oleks selge, siis olgu, ma ei pea ennast ka praegu, kaheksa kilo raskemana kui ma tahaksin ja võiksin olla, otseselt paksuks. Ma olen vormist väljas. Mu garderoob on täis riideid, mis mulle selga ei mahu ja mu garderoobis ei ole ebaadekvaatselt suuruses xs riided. Täiesti tavalised 38 suuruses riided. Need ei lähe mulle selga. ja kui juba number 40 pitsitab, siis tähendab see vaid seda, et ma olen muutumas keskealiseks abielus mammiks, kes enda keha eest hoolt ei kanna, sest noh, keda kotib, mees on ju olemas. Vaatan võdisevat keha peeglist ja mõtlen, et dear God, why. Ma ei taha  olla mammi, ma tahan omavanuseste mammid üle hoopis nalja heita.

Ma olen pool oma elust virisenud, et olen paks. Teinud pole ma aga midagi. Lihtsam on viriseda ja end croissantiga lohutada. Vanasti ma muidugi võisin ka seda endale lubada, sest ma polnud ei paks ega vormist vâljas. Aga nüüd olen.Ma ei tunne end oma kehas mugavalt. Sügisest saati olen ma ebaregulaarselt käinud HAF treeningklubis, nüüd kui erinevate faktorite koosmõjul mu kaal ON liiga palju tõusnud, võtsin ma end kätte. Jaanuari algusest olen ma kaks korda nädalas käinud EMStreeningus. Mu tuttavad naeravad, et kuidas ma viitsin Keila tagant metsast tulla Kadriorgu, et teha 20 minutit trenni. ja veel rongiga. Ma ei oska öelda muud, kui et ma olen leidnud ideaalse trenni ja ideaalse treeneri. Paras piinakambri valitsejanna on see nääpsuke naine küll, no kohe üldse ei tee paksudele hinnaalandust. Täna proovisime me uut ja raskemat treeningkava, mis lisaks toonusele peaks kiirendama ka ainevahetust.  Trennist on möödas 1,5 tundi, ma istun kohvikus ja patustan mandlikohvi ja croissantiga, kuid ma olen ikka veel läbi nagu läti raha. Minu pulsikell, mis muidu tiksub terve päeva aktiivsuseks ca 30%, näitas juba peale trenni 56%. Trennipäevadel saangi ma aktiivsuse suht 100% lähedale, saaks 100 ka täis kui ma natuke veel pingutaks.

Ma olen oma treenerile rääkinud ka oma kehvadest söömisharjumustest. Täna käskis ta mul liituda erinevate toidu- ja trennigruppidega, et ma hakkaks ka õigesti toituma. Ilmselt ei muutu minu blogi mingiks spordiblogiks (minu  trennisaavutustega saate end kursis hoida Healthy Attitude Fitclub blogis), kuid mu meelest on uskumatu, et minusugune laiskvorst on hakanud end liigutama. Tegema trenni ja propageerima igal võimalusel tervislikku eluviisi. Kindlasti andis selleks tõuke ka läbipõlemine ja depressioon. Antidepressandid tegid mind küll rahulikuks ja aitasid mul auguseservast välja vaatama hakata, kuid tegelikult on trenn olnud võibolla isegi parem depressiooniravi. See tunne, et oled hakkama saanud, ennast ületanud ja teed midagi reaalselt enda heaks, on üliäge!

Ma siin poolnaljaga ütelsin Agnesele, et lähen temaga Scoutsmatkale kaasa, aga ma aina enam mõtlen, et võiks tegelikult kah seda teha. Kui ta lubab, et ei läbi kilomeetrit kümne minutiga ja mina võin ilma 100kilose kotita olla. Kes veel kaasa tuleb?

Renessanssiaja naine

Posted on by estonianwithabackpack

Teate kui piinlik on seda postitust  ausalt kirjutada, tahaks natuke ilustada, aga kellele ma ikka valetan. Lugu siis selles, et septembrist hakkasin ma kohusetundlikult trennis käima (sellest saate lugeda siit), täpselt minu teetassike teed ja juba peale vähest trennis käimist tundsin ma end paremini ja kaal langes ka. Ma olin oma kaalu saanud 61,8 (64,5st) peale ja 59kg-st, mis on see kaal, mis ma soovisin saavutada, ei olnud see ju kuigi kaugel.

Samal ajal hakkasin ma tarbima ka antidepressante ja uusi beebipille, mõlema kõrvalmõju võib olla kaalutõus, ma olin selle paari kiloga arvestanud ja pealegi käisin ma ju trennis, nii et ei midagi hullu. Nii ma mõtlesin. Tegelikkuses tuli mulle aga külla sõber Laiskus ja selgus ka, et minu keha reageeris tablettidele nii, et kaal hakkas mühinal kasvama. Ma ei saa öelda, et ma sööksin metsikus koguses, kuid siiski pean ma ütlema, et ma armastan söömist ja tegelikult ju ka veini, kui siia lisada vähene liikumine ja rohud, siis selle tulemuseks saigi olla vaid katastroof.

Piinlikusest ei saa ma siia lisada pilti sellest, milline ma hetkel välja näen, et oleks pärast hea võrrelda, kas trenn on ka tulemusi andnud, kuid ma  saan sellest ka siis aru, kui mu riided mulle uuesti selga lähevad. Ja kui ma räägin voldikestest, mis mu keha on vallutanud, siis ma ei räägi mingist paarist grammist olematust rasvakihist, vaid kui ma eile end vannis vaatasin, siis ma meenutasin täpselt renessanssiaja naist. Kunagi võis see ju iluideaal olla, aga mitte praegu ja minu maailmas. Niisiis ütlen ma siin ausalt ja otse välja, et paari kuuga tõusis mu kaal 61,8lt 67,7 kiloni! Saate aru jah? Seda numbrit on piinlik tunnistada. Eelkätt iseendale. Ja just seepärast olen ma korralikult tagasi Healthy Attitude Fit Clubis EMS treeningutel. Plaaniga kaks korda nädalas siia jõuda.

Esimene trenn peale pikka pausi oli metsik pingutus, treenerid armu ei anna, viilida ei saa ja nii ma seal oma pea 70kilose kehaga püüdsin järgi teha liigutusi, mis treeneri käes tunduvad nagu lapsemäng. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et trenn on lihtne, kuid ma ütlen teile, et ei ole. Ma püüdsin seekord endast anda ka maksimumi ja peale trenni oli mul jälle tunne nagu ma oleks maratoni jooksnud, praegu on valusad kõik lihased, mis mu kehas olemas on. Ma olen läbi nagu läti raha, aga see ei ole sugugi halb tunne, vaid selline mõnus tunne, et ma olen end liigutanud.

Plussideks selle trenni juures on minu jaoks ikka 1) see, et ma ei pea trenni ise ühtegi asja kaasa võtma, lähed kaks kätt taskus nagu muuseas kohale, sest kohapealt saad vastavad riided ja ka dušigeelid ja šampoonid ning käterätikud on olemas ja 2) see, et trenn kestab vaid 20 minutit. 20 minutiks suudab ka kõige suurem lohe end kokku võtta ja see läheb nii kiiresti, et ei saa arugi. Kui tundub, et enam ei jaksa, aga et raudselt on veel pool trenni ees, siis tegelikult ongi trenn ootamatult läbi saanud. Mõnus!

Minu lemmiktrenn. Lühike, intensiivne ja tõhus. Suveks niisiis saledaks!