Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.
Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu. Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.
Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.
Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…
Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.
(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)
Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.
Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.
Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.
Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?
Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.
Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld
siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm
Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.
Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?
Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.
//
I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.
Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.
We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.
Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…
The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island. “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.
(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)
If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.
And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.
There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.
After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed, didn’t freeze…
During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.
Like the color of snow disappearing in my eyes
When the snow is swirling in the sky
Like the color of fire fading in my memories
But the coal is glowing fire.
Then on your mouth, on your mouth
Is all the cold and all the heat
Then on your mouth is all the cold
“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.
After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…
We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.
