Ähk läheb tarvis

Kui telekat ei ole, kedagi pole kodus, kes küsiks, et noh mis täna plaan on, aga uni kell pool kaheksa ikka ära läheb, siis on õige aeg visata öösärgis diivanile pleedi alla pikali ja lugeda lõpuni Mae Lenderi “Minu Hiiumaa”. Ma alustasin selle lugemist Pranglisse minnes, natuke oli selline petja tunne, et lähen nö oma saarele teisest saarest lugema, aga elu tegigi oma ümberkorraldused ning Hiiumaa raamatut ma Pranglis kordagi seljakotist välja ei võtnud. Ei jäänud armukesega vahele.

Mae Lenderit tunnen ma 2010. aastast. Olen ta blogi fänn olnud ja kui “Minu Taani” ühe hingetõmbega läbi lugesin, temaga vist natuke internetis suhtlesin, võtsin oma julguse kokku ja vajutasin näoraamatus tema nime juures nupukesele “add friend”. Sellest ajast ma Maed tunnengi. Naljakas on öelda tunnen, sest tegelikult päriselus ei ole ma teda kordagi kohanud. Või siis olen küll. Eelmisel aastal juhtus mul Hiiumaal olema vaba hetk just siis kui nende karjamõisas “Kuidas ma koera sõin” mängiti ja seadsin oma sammud sinna. Nautisin etendust, mõlgutasin oma mõtteid, vaatasin rahvast, vaheajal nägin üht tuttavat naisterahvast ringi sahmerdamas, aga saate aru, kui tunned inimest vaid internetist, siis võib ajus ette tulla error, et sa ei tunne teda päriselus ära. Mis sellest, et sa tead, et oled tema koduhoovis ja oled n+1 korda lugenud ta tegemistest Soonlepas. Nii ma päriselus Maele tere ka ei öelnud, aga teoreetiliselt võin ma siiski öelda, et olen Mae küllakutse vastu võtnud ja Soonlepas tal külas siiski käinud.

Mae ise  on riukalik nagu Hiiu huumor. Ta tegelik nimi ei ole ju Mae. Ühel hetkel tekkis minu Facebooki uudistevoogu täiesti tundmatu nimega tegelane. Ma olin segaduses. Lõpuks sain aru, et ahaaa, Mae on kapist välja tulnud, aga mul võttis pikalt aega, et see uus nimi endale ajusse talletada. Ja just siis kui ma lõpuks olin selle nime endale meelde suutnud jätta ja sellega harjuda, abiellus ta ja muutis oma perekonnanime. Nii et ma pidin jälle uuesti ümber harjuma.

“Minu Hiiumaad” lugema hakates ma natukene justkui teadsin mida oodata. Mitte selles mõttes, et ma oleksin teadnud, milline on see raamatus kirjeldatav Hiiumaa, vaid ma teadsin mida oodata autori stiililt. Ma ei eksinud. Lihtne ja ladus, humoorikas tekst – täpselt selline raamat, mida enne käest ära ei pane kui läbi loetud. Vähemalt inimesel, kel ka endal selle saarega mingi seos, lugu. Ei saa öelda, et ma oleksin midagi väga palju põrutavat teada saanud, aga ma seda ei oodanudki. Ma ootasingi Mae Hiiumaad. “Minu” sarja võlu (ja võib olla ka valu?) on see, et see on isiklik. Autori isiklik kogemus. Tema lugu. Tema nägemus sellest kohast. See võib meeldida. Võib mitte.

Minu enda Hiiumaa on väheke teistsuguse näoga. Veel enne eelmist aastat, ei olnud minu Hiiumaal üldse nägugi, sest ma olin seal elus vaid kaks korda käinud, kuid nüüd on minu Hiiumaal kodukohvikute ja ühe sõbra kodu nägu. Vaid ühe aastaga puges see saar mulle hinge. Ma mõistan, millega see saar inimesi, kes sinna satuvad, võlub. Mae oskab selle võlu sõnadesse panna ja mina oskan öelda, et tuleb kohale minna ja vaadata, kas ta sõnad paika peavad ning oma Hiiumaa kujundada. See kauge reis on seda väärt!

Minu Hiiumaa jääb alatiseks eelkätt 2017.aasta kohvikutepäevade nägu.

IMG_141420645959_1472598092778730_702457736_n.jpg20632775_1472598076112065_1866075048_nIMG_197220645971_1471822519522954_97838038_n

IMG_1670IMG_1717

Hingele pai

Ärkasin hommikul (mitte vabatahtlikult) enne kukke ja koitu ning hakkasin ühe intervjuu kallal pusima. Harilikult kirjutan ma sellised lood valmis hommikukohvi kõrvale ja ilma erilise pingutuseta, aga selle puhul olen ma sunnitud kasutama sõna “pusima”. Ei, see ei ole keeruline teema, hoopis vastupidi, ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna kõiki neid emotsioone, mida mulle pakkus üks ettepanek. Ettepanek, mis tegi mu hingele pai.

Jah, ma räägin Hiiumaa kohvikupäevadest. Kui ma eelmisel aastal Erelt kirja sain, et ta loeb mu blogi ja kuigi ta mind inimesena otse ei tunne, siis oleks tal mulle üks ettepanek. Hiiumaa kohvikupäevade kommunikatsioonijuhi koht oli vabaks jäänud ja ta pakkus seda mulle. Suured kingad, millesse astuda ja natukene kartlikult, et ehk ei saa ma sellise tööga piisavalt hästi hakkama, ütlesin ma, et muidugi olen ma nõus nende tiimiga liituma. Ikka enesekindlalt, sest ega ma siis talle ei kavatsenud näidata, et kardan.

Kõige enam kartsin ma intervjuusid. Ma võin kirjutada kõigest, aga mõte intervjuude andmisest pani mind üle kere võdisema. Tegelikult õnnestus mul suurema osa ajast ikka tahaplaanile jääda, kuid ei jäänud mu esimene kord ka olemata. Vikerraadio ja Taavi Libe – hirrrrrrmmmmus mõelda, väga paljud mu tuttavad kuulavad hommikuti Vikerraadiot, nii et oli palju loota, et keegi seda intervjuud ka ei kuule. Vikerraadio intervjuuga oli ka selline naljakas seik, et mul oli kokku lepitud intervjuu Märt Treieriga, aga me rääkisime teineteisest mööda ja nii istusin ma seal intervjuuhirmus valel päeval. St mina istusin enda teada õigel päeval, aga me olime oma vahel rääkinud erinevatest reedetest. Esimene õppetund – rääkida tuleb kuupäevadest! Ja Taavi Libe ei olnud üldse hirrrrrmus, oli hoopis muhe ja sõbralik. Teine õppetund – ei tasu karta, lihtsalt taustainfo peab selge olema, et mitte vastuseid võlgu jääda.

Hiiumaa kohvikupäevad pakkusid terve eelmise suve nii palju uusi kogemusi, nii palju emotsioone, nii palju õppetunde, nii palju uusi tuttavaid, toredaid inimesi, võrratute paikade külastamist, imelisi maitseid, aga ka eksimusi.  Esimest korda elus sain ma oma töö kohta adekvaatset tagasisidet – nii kiitust kui kriitikat. Mul ei ole kunagi midagi kriitika vastu, sest vaid siis kui tead, mida valesti tegid, saab vigu tulevikus vältida ja paremini teha. Kui päris aus olla, siis ega ma uskunud, et sel aastal uuesti kommunikatsioonijuhi töö mulle usaldatakse, ma ise ei jäänud oma tööga 100% rahule, aga siin ma olen – panen hetkel paika mõtteid, mida sellel aastal kindlasti teostada tahaks ja mille kallal juba hetkel tuleb tööd tegema hakata, et hiljaks ei jääks.

Täiesti sürreaalne asjade käik kui mõtlema hakata. Mina, kes ma oma elus olin Hiiumaal käinud vaid kaks korda oma elus ja kohvikutepäevi vaid meedia vahendusel jälginud (igal aastal mõeldes, et järgmine aasta KINDLASTI läheme!), sattusin korraldustiimi. Armusin Hiiumaasse ja otseloomulikult Hiiumaa kohvikupäevadesse. Selle aasta kohvikupäevadeni on jäänud vaid mõned kümned nädalavahetuse kohvid. Varsti algab juba registreerimine.

DSC_7751.jpgDSC_7771DSC_7851DSC_7920DSC_7982DSC_8212DSC_8267DSC_8521DSC_8547DSC_8652DSC_8706DSC_8749DSC_8794DSC_8812DSC_879120632775_1472598076112065_1866075048_n

Fotod: Tuuli Tammla

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad  ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu.  Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

IMG_5375.JPG

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

IMG_5366IMG_5369IMG_5392

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Subbi-ja-Lurich.jpg

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

IMG_5384IMG_5387IMG_5399IMG_5400IMG_5409IMG_5436IMG_5456IMG_5459IMG_5476IMG_5515IMG_5523

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

IMG_5527.JPG

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

IMG_5533IMG_5543IMG_5549

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

//

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island.  “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

IMG_5392

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed,  didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

 Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

 

 

Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran jääks paljudele kodukohvikutele alla. Me ise sinna ei jõudnud, aga ausalt kui 14eurost praadi tuleb süüa papptaldrikult ja 4-eurost kaevuvett rüübata peale plasttopsist, siis ega ei kippunud kah väga. Las jäävad seekordsest Hiiumaast meelde ikka vaid positiivsed emotsioonid.

IMG_1861IMG_1876IMG_1888IMG_1881IMG_1892IMG_1900IMG_1905IMG_1910IMG_1914IMG_1916IMG_1919IMG_1924IMG_1927IMG_1951IMG_1972IMG_1975IMG_1996IMG_2012

Aitäh Hiiumaa! Aitäh Ere ja Ly selle fantastilise kogemuse eest! Mul on nüüd natukene kurb meel, et see kõik läbi sai, sest see on üks neid emotsioone, mida kunagi enam kogeda ei saa. Minu esimesed Hiiumaa kohvikutepäevad. Kommunikatsioonijuhina. Külastajana. Toiduarmastajana. Muusikasõbrana. Mälestuseks sain endale Nelja Nurga Galeriist võrratu klaaspärliga kaelaehte.

20645959_1472598092778730_702457736_n.jpg

 

Kolmanda päeva emotsioonid

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

20631715_1471821179523088_1957184865_n

20631866_1471821219523084_1150346865_n20645652_1471822436189629_2011075348_n

20645971_1471822519522954_97838038_n
T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

IMG_1730

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme.  “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu  ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

20643703_1471821242856415_520391199_n.jpgIMG_1747IMG_1753IMG_1756IMG_1762IMG_1766

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

IMG_1786IMG_1792IMG_1800IMG_1804

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

IMG_1814IMG_1816IMG_1824IMG_1807IMG_1808

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is.  Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal.  Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

20645838_1471821239523082_1131670241_n

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB!  kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Teise päeva emotsioonid

Kell seitse hommikul. Vihma sadas. Väljas oli hall ja kõle. Öö otsa oli vihma sadanud. Kas teine päev tuleb tõesti vihmane ja kole? Ma panin selga teksad, kampsuni ja oma ustava valge Didriksonsi. Sõitsin Kärdlasse. Ja hakkasin esimese asjana riideid vahetama. Palav oli. Ei paistnud küll lauspäike, aga ilm ei olnud enam sugugi hall. Isegi kui vahepeal tibutas või ladistas korraks tugevamalt, oli kogu aeg pilve tagant näha päike. See päike saatis meid terve päeva! Vihma sadas vaid siis kui me olime ühest kohvikust teise sõitmas. Meil oli ilmaga selline kokkulepe.

Teise päeva võtavad minu jaoks kokku kaks märksõna – harmoonia ja armastus.  Päris elus. Ehedalt minu ees. Ilma sotsiaalmeedia. Filtrite. Hastag´ideta.

Tundub, et ka inimesed muutuvad sel saarel automaatselt sõbralikuks. Krüsteni Hoowikus jooksin ma kokku oma treeneriga. Trennis on ta üks hirmuäratavalt kuri naine, kelle sõna ma pean kuulama ega julge vastu midagi öelda, aga siin Hiiumaal oli ta nii tore ja sõbralik. Nagu päris inimene, kes sööb päris toitu ja joob päris veini. Okei, ma tegelikult teen nalja. Angela ei ole üldse kuri, lihtsalt tore oli näha, et need übervormis treenerid on ka ikka lihast ja luust tavalised inimesed. Aegajalt.

Ja need toidud. Ma ei liialda. Mul jääb sõnadest lihtsalt puudu ja seepärast ütlen ma ebaoriginaalselt, et sõin maailma parimat pasteeti, maailma parimat linnupiimakooki ja maailma parimat paella´t. See viimane oli kirss tordil!

Ahjaa! Kui te olete mu Facebooki lehte nähes olnud šokis ööbimiskohast, kus me väidetavalt kaks päeva elama peame, siis andke mulle, kallid sõbrad, andeks. See on tegelikult Sarve Sadama vana tööliste maja, aga kiusatus teie kulul natuke nalja teha oli liiga suur.  Isegi Marek jäi uskuma ning ei teinud muud kui vaid ohkas kui ma talle sõnumitesse tolle pildi saatsin.  Samas, Sarve sadama lambakohvik ise oli vägagi autentne ja kihvt koht. Ööbida lihtsalt ei oleks tolles toas tahtnud. Peole oleks aga võinud jääda küll…

IMG_1573.JPGIMG_1581.JPGIMG_1600.JPGIMG_1605.JPGIMG_1571.JPGIMG_1621IMG_1625.JPGIMG_1630.JPGIMG_1637.JPGIMG_1670IMG_1680IMG_1681IMG_1688IMG_1690IMG_1698IMG_1704IMG_1713IMG_1716IMG_1721

 

Esimese päeva emotsioonid

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513

Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed!

IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559

Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Väike soovitus Hiiumaa külastajatele

 

Hiiumaa kohvikutepäevad on kohe kohe algamas ja ilmselt on paljud planeerimas nädalavahetust just sel saarel. Ma tean, et tegemist ja vaatamist ja maitsmist on niigi palju, sest no kõik kohvikud ON külastamist väärt, aga mul on siiski teile VEEL üks soovitus. Ärge unustage külastada Baabade kohvik-poodi Vabrikuväljakul.

Leidke see aeg ja te ütlete mulle pärast “aitäh”.

Miks?

1.See on üks armsamaid kohvikuid, kus ma eales käinud olen. Romantiline, pitsiline, lilleline… Selline hubane ja kodune, nii et tundubki, et oled vanaema õetütrel külas, mitte kohvikus. Suhtumine kõikidesse külastajatesse on sama soe kui kohviku atmosfäär.

20170615_10192820170615_101921

2. Sinna on lapsed väga oodatud ja neil on seal lõbus.  Lastenurgas on imeline nukumaja, millest Idat oli väga raske eemale saada.

20170615_102427

3. Käsitöö. Väga stiilne valik käsitööd. Eelmine kord soetasin ma sealt endale lavendlilõhnalise sojaküünla, paar juukseklambrit Idale ning šampusekorgist võtmehoidja. Nüüd tahaks nii väga neid hõbelusikatest kõrvarõngaid. Kiusatus on suur!

DSC_1520_520x779

5. Seal müüakse Pähkli talu leedriõie-rabarberi ning kadaka-ingveri limonaadi. Kõrvale pakutakse mõnusaid kooke ja pirukaid.

Lihtsalt üks võrratult armas koht!

20170615_102111

 

 

 

 

Õu mai effing gaad!

Poolspontaanselt veetsime me Idaga väikese puhkuse Hiiumaal. Mul oli vaja reedel minna Kärdlasse koolitusele ja kuna mu sõbrad, kes olid ka Hiiumaale koju külla minemas (mitte üldse loogiline lause, eksju? Aga no nad elavad Norras ja üks neist on pärit Hiiumaalt), siis otsustasime me koos minna. Ja nende lahkust ära kasutada ning sinna ka ööseks jääda.

Kõigepealt pean ma ütlema kui hea meel mul on, et mul on olnud võimalus Hiiumaa kohvikupäevade raames sellistel koolitustel käia. Need on kõik olnud meeleolukad ning äärmiselt kasulikud, aga üsna ilmselgetel põhjustel oli minu lemmikkoolituseks seekordne, kus kõigepealt toimus Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla juhendamisel töötuba unistuste kohviku loomisest.  Kui te vaatate nende tehtud tööde portfooliot, siis te saate aru, miks see töötuba eriliselt huvitav oli.

Edasi läks veinikoolituseks. Ma tegin nalja, et olen nagu iseloomu kasvatamise töötoas, sest olles autoga ei saanud ma kuidagi veine degusteerida nii nagu oleks tahtnud;) Mõne veini maitse ja aroom oli nii imeline, et …Tuli tahtmine auto sinnapaika jätta. Aga ei jätnud. Kasvatasin iseloomu, panin kõrva taha tarkusi, tegin märkmeid ja leidsin paar uut lemmikut.

Ma armastan pigem täidlasi punaseid veine, kuid ilma naljata üllatasid mind paar valget veini nii, et pärast koolitust valisin ma endale kaasa just valge veini. Ja killukese üht punast veini, mida ma degusteerida ei jõudnud. Kui te tahate oma külalisi hea veiniga kostitada, siis siin on teile mõned vihjed (minu maitse-eelistuse järgi) Edrinks valikust.  Valgetest veinidest Nos Racines Sauvignon Blanc, Vignoble Ferret Colombard Ugni Blanc ja Charly Nicolle Chablis Ancestrum. Seda viimast ei plaaninud ma tegelikult isegi maitsta, sest mulle tundus, et see vein pole minu teetassike, aga näete, võtsin teiste soovitust kuulda, maitsesin ja üllatusin nii, et leidsin endale uue valge lemmiku. Punastest veinidest oli mu absoluutne lemmik Aroa Jauna Crianza Ecological ja Clemente VII Chianti Classico Riserva. Vahuveinidest Barocco Prosecco Extra Dry ja Heretat El Padruell Cava Brut.

Issand ja kui te mingil põhjusel veel kahtlete, kas kohvikutepäevadele tulla, siis ma võin teile lubada, et see, mida Hiiumaa inimesed teile sel 3-6.08 nädalavahetusel pakuvad on midagi sõnaseletamatut. Viimse detailini läbimõeldud ja hingega tehtud. Käsi südamel. Koolituse käigus saime me maitsta ka “süldipeo-kohviku” sülti. Kui ma muidu arvasin, et veedan terve oma aja Norra sugemetega trollikoobas, siis nüüd on tunne, et mind süldilauast ära ei saa. Ma nimelt jumaldan sülti ja see sült oli TÄPSELT nagu vanasti tädi Helju tehtud.

Peale koolituse lõppu suundusime me mu sõprade (vanemate) koju/kodudesse. Ma ei tea palju neil inimestel seal Hiiumaal neid maju oli:D Aga see selleks. Siinkohal tahaksingi ma “õu mai effing gaad” öelda! Vähe sellest, et nende kodud asusid imekaunites paikades, olid nad ise niiiiiiiiiiiii meeldivad, toredad, siirad, naeratavad, armsad, külalislahked, abivalmid, hea huumorisoonega inimesed, et mul hakkas hirm. No selles mõttes, et eestlane ju ei ole selline, aga nemad olid. Äkki nad polnudki inimesed? Mingid tulnukad? Ma ei ole ammu selliseid inimesi kohanud, kes võtavad su vastu maailma suurima naeratuse ja kallistusega nagu oleks me ammu tuttavad, mitte ei oleks alles kohtunud.

Ja söögid! Ausõna mul oli tunne, et ma olen kodugurmee paradiisi sattunud! Värsked soolakurgid, siig, kruubipuder, kalasupp. KÕIK mu lemmikasjad ja ühe korraga laual. Ma vist sõin täiesti kohatult liigagi palju, aga no mis sa teed kui nii hea on ja iga päev ei saa.

Hilisõhtul tutvustas Jaagup meile oma pere valdusi, rannast kuni astelpajukasvanduseni ning ma tundsin, kuidas (jälle!) on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen üks kade inimene. Ma olin kadedusse suremas. Okei, nali! Tegelikult ma lihtsalt nautisin seda süllekukkunud puhkusehetke imekaunis kohas oivalises seltskonnas ning unustasin hetkeks ka kõik tööasjad.

 

Kui meile öeldi, et mis te ikka juba homme (st täna) ära lähete, et jääge ikka siia veel, olin ma ilma pikemalt kõhklemata nõus. Jama lugu, kui nad seda vaid viisakusest oleks öelnud:D  Aga…hea on, et ma hakkasin täna hommikul vaatama, mis kellase praamiga pühapäeval tagasi tulla. Kui te arvate, et mõni autokoht oli olemas, siis te eksite. Aa, ei, siiski 23:30 oli.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui täna sama spontaanselt kui me sinna paradiisi jäänud olime, tagasi tulla. Jube kahju oli nii ruttu lahkuda. Hiiumaa pakub Pranglile ikka tõsist konkurentsi! Nii et Marek, kui  sa arvad, et tuled koju ja eputad oma Prangli puhkusega, siis pole mõtet. Me Idaga võidaksime selle võistluse kergelt nagu lapsemäng!

PS: Ida magas täna kella ÜHEKSANI! Nii kaua ei ole ta veel kordagi oma elus maganud.