Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran jääks paljudele kodukohvikutele alla. Me ise sinna ei jõudnud, aga ausalt kui 14eurost praadi tuleb süüa papptaldrikult ja 4-eurost kaevuvett rüübata peale plasttopsist, siis ega ei kippunud kah väga. Las jäävad seekordsest Hiiumaast meelde ikka vaid positiivsed emotsioonid.

IMG_1861IMG_1876IMG_1888IMG_1881IMG_1892IMG_1900IMG_1905IMG_1910IMG_1914IMG_1916IMG_1919IMG_1924IMG_1927IMG_1951IMG_1972IMG_1975IMG_1996IMG_2012

Aitäh Hiiumaa! Aitäh Ere ja Ly selle fantastilise kogemuse eest! Mul on nüüd natukene kurb meel, et see kõik läbi sai, sest see on üks neid emotsioone, mida kunagi enam kogeda ei saa. Minu esimesed Hiiumaa kohvikutepäevad. Kommunikatsioonijuhina. Külastajana. Toiduarmastajana. Muusikasõbrana. Mälestuseks sain endale Nelja Nurga Galeriist võrratu klaaspärliga kaelaehte.

20645959_1472598092778730_702457736_n.jpg

 

Kolmanda päeva emotsioonid

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

20631715_1471821179523088_1957184865_n

20631866_1471821219523084_1150346865_n20645652_1471822436189629_2011075348_n

20645971_1471822519522954_97838038_n
T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

IMG_1730

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme.  “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu  ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

20643703_1471821242856415_520391199_n.jpgIMG_1747IMG_1753IMG_1756IMG_1762IMG_1766

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

IMG_1786IMG_1792IMG_1800IMG_1804

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

IMG_1814IMG_1816IMG_1824IMG_1807IMG_1808

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is.  Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal.  Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

20645838_1471821239523082_1131670241_n

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB!  kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Teise päeva emotsioonid

Kell seitse hommikul. Vihma sadas. Väljas oli hall ja kõle. Öö otsa oli vihma sadanud. Kas teine päev tuleb tõesti vihmane ja kole? Ma panin selga teksad, kampsuni ja oma ustava valge Didriksonsi. Sõitsin Kärdlasse. Ja hakkasin esimese asjana riideid vahetama. Palav oli. Ei paistnud küll lauspäike, aga ilm ei olnud enam sugugi hall. Isegi kui vahepeal tibutas või ladistas korraks tugevamalt, oli kogu aeg pilve tagant näha päike. See päike saatis meid terve päeva! Vihma sadas vaid siis kui me olime ühest kohvikust teise sõitmas. Meil oli ilmaga selline kokkulepe.

Teise päeva võtavad minu jaoks kokku kaks märksõna – harmoonia ja armastus.  Päris elus. Ehedalt minu ees. Ilma sotsiaalmeedia. Filtrite. Hastag´ideta.

Tundub, et ka inimesed muutuvad sel saarel automaatselt sõbralikuks. Krüsteni Hoowikus jooksin ma kokku oma treeneriga. Trennis on ta üks hirmuäratavalt kuri naine, kelle sõna ma pean kuulama ega julge vastu midagi öelda, aga siin Hiiumaal oli ta nii tore ja sõbralik. Nagu päris inimene, kes sööb päris toitu ja joob päris veini. Okei, ma tegelikult teen nalja. Angela ei ole üldse kuri, lihtsalt tore oli näha, et need übervormis treenerid on ka ikka lihast ja luust tavalised inimesed. Aegajalt.

Ja need toidud. Ma ei liialda. Mul jääb sõnadest lihtsalt puudu ja seepärast ütlen ma ebaoriginaalselt, et sõin maailma parimat pasteeti, maailma parimat linnupiimakooki ja maailma parimat paella´t. See viimane oli kirss tordil!

Ahjaa! Kui te olete mu Facebooki lehte nähes olnud šokis ööbimiskohast, kus me väidetavalt kaks päeva elama peame, siis andke mulle, kallid sõbrad, andeks. See on tegelikult Sarve Sadama vana tööliste maja, aga kiusatus teie kulul natuke nalja teha oli liiga suur.  Isegi Marek jäi uskuma ning ei teinud muud kui vaid ohkas kui ma talle sõnumitesse tolle pildi saatsin.  Samas, Sarve sadama lambakohvik ise oli vägagi autentne ja kihvt koht. Ööbida lihtsalt ei oleks tolles toas tahtnud. Peole oleks aga võinud jääda küll…

IMG_1573.JPGIMG_1581.JPGIMG_1600.JPGIMG_1605.JPGIMG_1571.JPGIMG_1621IMG_1625.JPGIMG_1630.JPGIMG_1637.JPGIMG_1670IMG_1680IMG_1681IMG_1688IMG_1690IMG_1698IMG_1704IMG_1713IMG_1716IMG_1721

 

Esimese päeva emotsioonid

Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma võiksin oma päeva esimesest poolest raamatu kirjutada ja see oleks üks paganama naljakas raamat. Ma suutsin magada sisse (vist 2.korda elus) ega jõudnud 6.30 praamile (samas pean ma ausalt tunnistama, et ega ma väga ei pingutanud ka ja kella tirisema ei pannud). Ma suutsin maha jääda veel ühest praamist, sest ma vaatasin valesti bussiaega, ma suutsin  maha jääda ühest bussist, sest ma seisin valel pool teed, ma suutsin hinge kinni hoida, kas Tallinnast tuleval bussil on vabu kohti (samamoodi hoidsid hinge kinni minuga bussi ootavad neli ägedat prouat). Ma suutsin 10.00 praamile jõuda. Ma suutsin ära blokeerida oma pangakonto, ma suutsin ära kaotada oma krediitkaardi, ma suutsin avastada, et mu emergency-kontole polnud raha laekunud. Ma suutsin kell 12 istuda rendiautos (mille eest ma unustasin maksta!) keset Hiiumaad, peaaegu tühja telefoniga (sest ma unustasin maha autolaadija), rahakotis täpselt 1.40 ja mõelda, et mis siis edasi.

Selgus, et Hiiumaal ja eel-eelkohvikutes saab 1.40ga päris kaugele.* Olge valmis paljudeks piltideks ja vähemalt neljaks päevaks, sest teate… Kümme aastat olen ma Hiiumaa kohvikutepäeva eemalt jälginud ja mõelnud, et järgmine aasta olen ma kohal, aga alati olen ma suutnud meile organiseerida samale ajale mõne teise ürituse või reisi või meid lausa mujale riiki elama kupatanud. Nüüd olin ma kohal! Ja esimesest päevast võtsin (taskus 1,40 eurot!) maksimumi.

Talu number 5 oli hoopis midagi muud kui ma olin ette kujutanud. See oli nii mõnus ja hubane ja armas ja romantiline ja pitsiline, et ma tahtsin kadedusest surra. Selline näeks välja minu unistuste aed! Toidud, mida serveeriti, teeksid silmad ette nii mõnelegi nooblile restoranile. Jällegi. Ma ei liialda. Nii head kalja ei ole ma väga pikka aega saanud. Jumala eest, kui saaks, telliks koju kaasa terve suure tünni. Kui välja toodi värsked küüslaugu leivad oleksin ma natuke nagu toidutaevasse läinud.

IMG_1395IMG_1402IMG_1414IMG_1429

Millegi pärast tõmbas mind kohe sellest hetkest kui ma kohviku tutvustust lugesin Kassari kabeli juures asuvasse Kohvita Kohvikusse. Mulle kuidagi meeldis see vaimutoidu mõte ning sisemist rahu ja vaikust ning aega enda jaoks oli mul täna kohe eriti vaja. Põhjuseks ei olnud hommikune kaos praamide ja busside ja krediitkaartidega, vaid eilsed töömõtted, mis mind muretsema panid. See ebameeldiv stressi ja pinge tunne, mida ma korraga tundsin, just nagu oleks ma tagasi Mutrikeseks muutunud. See tunne rõhus mind. Kohvita Kohvik aga täitis mu rahuga. See oli täiesti teistmoodi kohvikukogemus. Kas te olete kunagi osalenud hauakivide puhastamise töötoas? Mina võin nüüd öelda, et mina olen. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et Marekile meeldivad tohutult surnuaiad? Ta oleks (on kui seda loeb) kade selle kogemuse üle.

IMG_1435IMG_1445IMG_1451IMG_1452IMG_1455IMG_1482

Järgmine kohvik Kassari muuseumis oli iga kurgisõbra unistus. Siin kohvikus võis küll öelda, et inimeste leidlikusel ei ole piire. Kurgid šokolaadikastmes. Kurgid karamellikastmes. Kurgid pestokastmes. Kusjuures peab ausalt tunnistama, et nii mõnigi kooslus maitses imehea. Kes teab, mis põhjusel selles kohvikus kurgimaatriks sündis, aga mina julgen kurgi ja röstpeedi hummuse koosluse küll oma kodusesse menüüse lisada.

IMG_1491IMG_1501IMG_1511IMG_1513

Truubi Talu Trustis tekkis mul soov salaja kõik vanaemade veimevakast välja toodud pitslinikud ja aluskleidid kaasa haarata. Mu sõbrad alles hiljuti naersid mu üle, et minu ja heegeldatud linikute vahele võiks tõmmata võrdusmärgi. Nad ei eksi grammivõrdki. Ma olen hull (vanade) heegellinikute ja pitskardinate ja muu sellise romantilise järele. Kui vaid oleks selle veimevaka sisu endaga kaasa saanud võtta! Kruubipuder (mu suur armastus, peale Mareki ja Ida) viis keele alla ja lambaliha võttis jalust nõrgaks. No oli lihtsalt hea! Ja need inimesed ise. Jälle kord tõestus, et mul on õigus. Hiiumaal on kõige sõbralikumad inimesed!

IMG_1520IMG_1522IMG_1524IMG_1525

Orjaku sadam võitis mu südame. Teate ju seda minu armastan-vihkan suhet paatide ja merega. Ma lihtsalt istusin paadisillal ja nautisin ümberringi käivat melu. Koogid, mis nägid välja ahvatlevamad kui nii mõnegi pealinna kohviku omad, jäid minust kahjuks puutumata, sest eelmise talu kruubipuder oli ikka üks mehemoodi kõhutäis. Nüüd on natuke kahju. Oleks võinud kasvõi kaasa osta. Praegu (unustaks ma kehakaalu mured) ja hammustaks hea meelega mõnusa rammusa tüki kohupiimakooki.

IMG_1529IMG_1530IMG_1545IMG_1554IMG_1559

Mööda kohvikuid käies tundsin ma end korraks ka (jälle!) halva emana. Eriliselt palju oli rõhku pandud lastele ja ma mõtlesin igas kohvikus, kuidas Ida oleks siin täiega omas elemendis olnud. Ma ei oleks isegi saanud temaga pahandada kui ta oleks pidukingadega tolmust teekatet sonkinud, sest kõik lapsed tegid nii. Ida oleks ikka pidanud kaasa võtma, mõtlesin ma 5698 korda.

See tunne läks üle alles siis kui mulle tuli meelde, et Soonlepa karjamõisas on VAT teatri etendus “Kuidas ma koera sõin”.  Isver, aga ma jõuan ju veel sinna, mõtlesin ma. Käisin kiiruga Käinas, võtsin raha välja (ma olin suutnud ikkagi plaan B välja mõelda, et mitte 1,40 euroga jääda), viisin oma kotid ööbimiskohta Suuremõisas ja kimasin Soonlepa poole. Jõudsin. Ja avastasin, et hommik hakkas jälle korduma. Sularaha, mis ma teatri jaoks olin välja võtnud, olin ma hetk tagasi kasutanud ära ööbimise eest maksmiseks. Vandusin korraks ja küsisin siiski piletimüüjalt, et ega kaardiga maksta ei saa. “Ei saa,” vastas tema ja enne kui ma jõudsin midagi vastata, küsis ta, kas ma tahaks väga ikka vaatama minna. Ma noogutasin. “Ahh, andke oma andmed, teeme siis arvega!” ütles ta. Ma olin vaimustuses. Just like that usaldas keegi täiesti võõrast inimest?

IMG_1564.JPG

Ja nii ma oma päeva teatris lõpetasingi. Kas te teate kui mõnus see oli! Etendus meeldis mulle ka, kohe ausalt meeldis.  Millegi pärast ma korraks arvasin, et võib olla ei ole päris minu teetassike, ma ei tea isegi miks, aga mul on hea meel, et ma läksin, mul on hea meel, et mind rahata sisse lasti, mul on hea meel, et ma olin eksinud. Ma lihtsalt nautisin.

Kuramus, need inimesed, kes Hiiumaa kohvikutepäeva välja mõtlesid, peavad küll geeniused olema. Aa, oot, ma ju tunnen neid. Nad ongi geeniused. Ja need inimesed, kes üheks päevaks oma uksed avavad, nemad on lihtsalt nii inspireerivad ja kadestamisväärselt ettevõtlikud ning loomingulised.

Kui te veel mingil põhjusel mandril olete, siis jumala eest inimesed, homme esimese praami peale ja Hiiumaa poole. Te ei tea, millest te muidu ilma jääte!

*Et lopuni aus olla, siis ma pean siiski tunnistama, et sokutasin end tuttava sabasse, kes mulle raha laenas. Ühe euro ja neljakümne sendiga oleks ikka kurb olla olnud küll nii oivaliste menüüdega kohvikutes.

Väike soovitus Hiiumaa külastajatele

 

Hiiumaa kohvikutepäevad on kohe kohe algamas ja ilmselt on paljud planeerimas nädalavahetust just sel saarel. Ma tean, et tegemist ja vaatamist ja maitsmist on niigi palju, sest no kõik kohvikud ON külastamist väärt, aga mul on siiski teile VEEL üks soovitus. Ärge unustage külastada Baabade kohvik-poodi Vabrikuväljakul.

Leidke see aeg ja te ütlete mulle pärast “aitäh”.

Miks?

1.See on üks armsamaid kohvikuid, kus ma eales käinud olen. Romantiline, pitsiline, lilleline… Selline hubane ja kodune, nii et tundubki, et oled vanaema õetütrel külas, mitte kohvikus. Suhtumine kõikidesse külastajatesse on sama soe kui kohviku atmosfäär.

20170615_10192820170615_101921

2. Sinna on lapsed väga oodatud ja neil on seal lõbus.  Lastenurgas on imeline nukumaja, millest Idat oli väga raske eemale saada.

20170615_102427

3. Käsitöö. Väga stiilne valik käsitööd. Eelmine kord soetasin ma sealt endale lavendlilõhnalise sojaküünla, paar juukseklambrit Idale ning šampusekorgist võtmehoidja. Nüüd tahaks nii väga neid hõbelusikatest kõrvarõngaid. Kiusatus on suur!

DSC_1520_520x779

5. Seal müüakse Pähkli talu leedriõie-rabarberi ning kadaka-ingveri limonaadi. Kõrvale pakutakse mõnusaid kooke ja pirukaid.

Lihtsalt üks võrratult armas koht!

20170615_102111

 

 

 

 

Õu mai effing gaad!

Poolspontaanselt veetsime me Idaga väikese puhkuse Hiiumaal. Mul oli vaja reedel minna Kärdlasse koolitusele ja kuna mu sõbrad, kes olid ka Hiiumaale koju külla minemas (mitte üldse loogiline lause, eksju? Aga no nad elavad Norras ja üks neist on pärit Hiiumaalt), siis otsustasime me koos minna. Ja nende lahkust ära kasutada ning sinna ka ööseks jääda.

Kõigepealt pean ma ütlema kui hea meel mul on, et mul on olnud võimalus Hiiumaa kohvikupäevade raames sellistel koolitustel käia. Need on kõik olnud meeleolukad ning äärmiselt kasulikud, aga üsna ilmselgetel põhjustel oli minu lemmikkoolituseks seekordne, kus kõigepealt toimus Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla juhendamisel töötuba unistuste kohviku loomisest.  Kui te vaatate nende tehtud tööde portfooliot, siis te saate aru, miks see töötuba eriliselt huvitav oli.

Edasi läks veinikoolituseks. Ma tegin nalja, et olen nagu iseloomu kasvatamise töötoas, sest olles autoga ei saanud ma kuidagi veine degusteerida nii nagu oleks tahtnud;) Mõne veini maitse ja aroom oli nii imeline, et …Tuli tahtmine auto sinnapaika jätta. Aga ei jätnud. Kasvatasin iseloomu, panin kõrva taha tarkusi, tegin märkmeid ja leidsin paar uut lemmikut.

Ma armastan pigem täidlasi punaseid veine, kuid ilma naljata üllatasid mind paar valget veini nii, et pärast koolitust valisin ma endale kaasa just valge veini. Ja killukese üht punast veini, mida ma degusteerida ei jõudnud. Kui te tahate oma külalisi hea veiniga kostitada, siis siin on teile mõned vihjed (minu maitse-eelistuse järgi) Edrinks valikust.  Valgetest veinidest Nos Racines Sauvignon Blanc, Vignoble Ferret Colombard Ugni Blanc ja Charly Nicolle Chablis Ancestrum. Seda viimast ei plaaninud ma tegelikult isegi maitsta, sest mulle tundus, et see vein pole minu teetassike, aga näete, võtsin teiste soovitust kuulda, maitsesin ja üllatusin nii, et leidsin endale uue valge lemmiku. Punastest veinidest oli mu absoluutne lemmik Aroa Jauna Crianza Ecological ja Clemente VII Chianti Classico Riserva. Vahuveinidest Barocco Prosecco Extra Dry ja Heretat El Padruell Cava Brut.

Issand ja kui te mingil põhjusel veel kahtlete, kas kohvikutepäevadele tulla, siis ma võin teile lubada, et see, mida Hiiumaa inimesed teile sel 3-6.08 nädalavahetusel pakuvad on midagi sõnaseletamatut. Viimse detailini läbimõeldud ja hingega tehtud. Käsi südamel. Koolituse käigus saime me maitsta ka “süldipeo-kohviku” sülti. Kui ma muidu arvasin, et veedan terve oma aja Norra sugemetega trollikoobas, siis nüüd on tunne, et mind süldilauast ära ei saa. Ma nimelt jumaldan sülti ja see sült oli TÄPSELT nagu vanasti tädi Helju tehtud.

Peale koolituse lõppu suundusime me mu sõprade (vanemate) koju/kodudesse. Ma ei tea palju neil inimestel seal Hiiumaal neid maju oli:D Aga see selleks. Siinkohal tahaksingi ma “õu mai effing gaad” öelda! Vähe sellest, et nende kodud asusid imekaunites paikades, olid nad ise niiiiiiiiiiiii meeldivad, toredad, siirad, naeratavad, armsad, külalislahked, abivalmid, hea huumorisoonega inimesed, et mul hakkas hirm. No selles mõttes, et eestlane ju ei ole selline, aga nemad olid. Äkki nad polnudki inimesed? Mingid tulnukad? Ma ei ole ammu selliseid inimesi kohanud, kes võtavad su vastu maailma suurima naeratuse ja kallistusega nagu oleks me ammu tuttavad, mitte ei oleks alles kohtunud.

Ja söögid! Ausõna mul oli tunne, et ma olen kodugurmee paradiisi sattunud! Värsked soolakurgid, siig, kruubipuder, kalasupp. KÕIK mu lemmikasjad ja ühe korraga laual. Ma vist sõin täiesti kohatult liigagi palju, aga no mis sa teed kui nii hea on ja iga päev ei saa.

Hilisõhtul tutvustas Jaagup meile oma pere valdusi, rannast kuni astelpajukasvanduseni ning ma tundsin, kuidas (jälle!) on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen üks kade inimene. Ma olin kadedusse suremas. Okei, nali! Tegelikult ma lihtsalt nautisin seda süllekukkunud puhkusehetke imekaunis kohas oivalises seltskonnas ning unustasin hetkeks ka kõik tööasjad.

 

Kui meile öeldi, et mis te ikka juba homme (st täna) ära lähete, et jääge ikka siia veel, olin ma ilma pikemalt kõhklemata nõus. Jama lugu, kui nad seda vaid viisakusest oleks öelnud:D  Aga…hea on, et ma hakkasin täna hommikul vaatama, mis kellase praamiga pühapäeval tagasi tulla. Kui te arvate, et mõni autokoht oli olemas, siis te eksite. Aa, ei, siiski 23:30 oli.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui täna sama spontaanselt kui me sinna paradiisi jäänud olime, tagasi tulla. Jube kahju oli nii ruttu lahkuda. Hiiumaa pakub Pranglile ikka tõsist konkurentsi! Nii et Marek, kui  sa arvad, et tuled koju ja eputad oma Prangli puhkusega, siis pole mõtet. Me Idaga võidaksime selle võistluse kergelt nagu lapsemäng!

PS: Ida magas täna kella ÜHEKSANI! Nii kaua ei ole ta veel kordagi oma elus maganud.