Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!

…Vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna.

Suusabaasis ei ole tantsupidu ja ruum ei ole täis noorte kehade vallatust, aga villaste sokkide lõhna küll. Ilma villaste sokkideta ei elaks me seda külma siin lihtsalt üle. Saate aru, me kütsime eile ahju kuumaks, nii et ta esimest korda üle pika aja oli kuum, passisime veel poole ööni üleval, et siiber saaks kinni pandud ja me poleks õhku kütnud, aga hommikuks oli maja ikka nagu hundilaut. Hea et põrand härmas ei olnud! Mis kuradi soss-sepp see selle ahju ehitas. Kuna õhksoojuspumba remont läheb ilmselt maksma päris palju, siis ilmselt peame me otsima uue. Ma ei tea, kas ja kuidas kindlustus remonti või uue soetamist katab?

Seni aga kanname villaseid sokke. Mulle tuleb külm kasuks. Teatavasti pidid asjad ju külmas paremini säilima. Nagu näete on meil ka trepp jäätunud, juba nädal aega ja ära sulatada ei tohi.

img_6680img_6691img_6701img_6711img_6703

Kampsuni soetasin Humanast kahe euroga, teksad Zarast allahindlusega. Sokkide eest kannab vanama hoolt.

Damn it is cold in the house. I actually love winter, snow and cold weather, BUT only when it is warm in the house. We were so lucky that our warm air heating system broke down just before these winter days and something has also happened to the oven, it doesn´t stay warm and every morning when we wake up the house is ….well cold:) As you see from the photos, also our staircase has frozen. It has been frozen for a week now. Living in a true Elsa castle right now.

Let´s hope it will get warmer soon. Until then we wear woolen socks. Thank God grandma likes to knit:)

img_6681

#firstworldproblems

Kas teil on mõnikord nii, et mõni mööbliese hakkab kodus nii häirima, et ajab hulluks? Mind ajab juba mõnda aega hulluks meie diivan. Diivan on ostetud vist mingi kuus aastat tagasi, kuid ei näita mitte ühtegi vananemisemärki, ilmselt on see üks sedasorti diivaneid, mis lihtsalt on sellise kvaliteediga, et selle katki minemiseks peaksin ma vist lihtsalt talle mõne suurema tööriistaga kallale minema. Või noh ütleme nii, et tegelikult ei häiri mind niivõrd diivan, kui selle kangas ja see, et tal ei saa külgi vahetada. Ma tahaks, et see oleks vahelduseks akna all ja kuigi ta minu arvates sobib sinna ka niimoodi, siis teleka vaatamise mõttes on diivan valesti. Kuid seda ei anna ümber tõsta ja nii see diivan mind häiribki.

img_5986IMG_5996.JPG

Mingist hetkest hakkas mulle pinda käima ka meie vana diivanilaud, kuigi ka see on täiesti korralik ja tegelikult ei vaja absoluutselt välja vahetamist. Lihtsalt enam ei meeldi ja ma ei tea, mis temaga peale hakata. Ma sain küll Lauad.ee-st päris hea pakkumise uue laua jaoks, kuid siis hakkas koi minus mõtlema, et aga tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et meil pole köögis kappe, vaid on riiulid. Ja ma tahan kappe. Ma tahan, et kogu mõttetu pahn oleks silma alt peidus ja ma ei peaks Marekiga kogu aeg vaidlema selle üle, mis seal riiulil olla võib. No ja siis ma leidsin mingi Mareki vanaema vana laua, mis tegelikult on ülišeff ja muutis mu rahutu hinge tiba rahulikumaks, sest kahest häirivast asjast üks sai (ajutiselt?) silma alt ära. Panin sinna ahju kõrvale peitu.

IMG_5994.JPGIMG_5999.JPGIMG_6007.JPG

Diivanipatjadest, kardinatest ja põrandast ei hakka ma isegi rääkima. Rasked on need “firstworld-probleemid”.  Aga kuusega (mis sellest, et kunstkuusk) olen ma sel aastal rahul. Mul ei olnud meeles, et meil on terve hunnik retrokuuseehteid ja ma ei pidanudki neid koledaid-igavaid-vanu kuuseehteid, mida me viimased sada aastat kasutanud oleme, kasutama. Kõik polegi nii kole. Ma ei tea, mis retrolainel ma olen, aga ma tahaks veel neid paberringidest vanikuid ka kuusele teha. Teate ju küll neid, lasteaedades tehakse neid minu meelest siiani. Kui ma veel suudaks üles leida tädi Siiri tehtud ehted, siis ma oleks veel rohkem rahul.

Glitter-võtmehoidja-kuusehe on Ida selle aasta kingitus meile Lillehammeri lasteaiast.

IMG_5987.JPG

Sometimes I just laugh about myself how simple and not important things can get to my nerves. Like this sofa we have. I really don´t like it, but it is one of these good quality sofas, that will not die, unless we kill it and we have no reason to do so. Siz years old, but still god as new. But I don´t like the colour and pattern, I would like to have something more stylish.

The same with our old coffee table. Also more than 10 years old, but made of quality wood and will probably stay young forever. I got a very good deal from an Estonian company for new table, but then I remembered that I also hate that we don´t have kitchen cabinets, only shelves and I want cabinets more than anything in our house right now. Okay, the blankets, and pillows and carpets too, but I can manage with those.

I found an old coffee-table that belonged to Mareks grand (or greatgrand) mother and I thought to replace the old one with this vintage table. I think it is pretty cool, so at least for a while I am semi-satisfied.

Yes, these are the first world problems I sometimes deal with. I know, I know, lame.

 

Rhubarb pie and OOTD with wellies

The weather is so nice at the moment that it would be a sin to stay inside, and in Norway you never know when the weather turns and it starts to rain or snow. I swear, in the news this morning, they said somewhere in Norway it may snow. 
 
I am not the best baker as I have told hundreds of times, but fresh rhubarb is always too inviting and I do love all kind of rhubarb pies and cakes, also  I enjoy doing it  together with Ida, because this is one of the few things where we understand the assignment somewhat same way. I of course prefer things to be in the bowl, but she seems to like when half of the ingredienses are on the floor. I was not sure if the cake will be eatable, because Ida but everything I told not do into the bowl, but to my surprise it was tasty and even looked satisfactory ( I managed to forget it to the oven for a bit too long).
 
Why our princess Elsa has decided to wear wellies in this weather beats me, but I have stopped trying to understand. As long as she’ s happy. And it may be a fashion blogger thing. OOTD or something.