Kas inimesed on head või inimesed on halvad?

Et alustada kaugemalt, siis ma usun, et iga inimene on sündinud heana. Siirana. Vaadake lapsi ja nende käitumist. Nad ei oska teeselda ega mängida. Nad on südamlikud ja siirad. Mingil hetkel aga juhtub osadega nii, et nad muutuvad mitteheadeks. Mittehäid on igat sorti – kes hakkab 13-aastaselt suitsetama ja koolist poppi tegema, kes hakkab naist peksma, kes lööb naabrimehe kirvega maha. Ja on ka lihtsalt neid, kes on inimestena ebameeldivad.

Olgugi et ma usun, et inimesed on heana sündinud, ei usu ma, et inimesed on head. Ma olen skeptiline ega usalda inimesi läbini. Kuigi ma tahaks. Aga ei julge. Näiteks ka praegu olen ma olukorras, kus mu teed on ristunud uute inimestega, kellest võiks minu koostööpartnerid saada. Kõik tundub sujuvat, ent minul on paranoia, et kõik, mis hiilgab ei ole kuld. Midagi muudab mind ettevaatlikuks. Mul on meeles, et kunagi ütles üks kolleeg mulle, et need, kellega alguses kohe klapid, need on hiljem need, kes sulle noa selga löövad. Laias laastus on see ütlus ka paika pidanud ja ilmselt on ka üks põhjus, miks ma ei otsi ammu enam tööalaselt sõpru ega püüa inimestega “connectida”. Muidugi ma mõnikord libastun ja avan end liiga palju (hoolimata oma skepsisest olen ma väga inimeste-inimene ja hull suhtleja/pläraläraleenu. mu suu käib vahet pidamata – ma kas söön või räägin.) Ka praegu tundub mulle, et ma olen endast rääkinud liiga palju (samas on see üldse võimalik kui mind guugeldades saab ilma suurema vaevata leida kogu mu elulugu ja mõttemaailm laiali laotatuna siitsamast blogist).

Ja ma ei saa suuda oma peas jõuda selgusele, kas parem on usaldada või olla ettevaatlik. Kas inimene, kes mind kiidab ja tundub olevat “minu inimene” on seda ka päriselt või on seal taga midagi muud? Kui veel võtta arvesse, et mina ei usu, et inimesed, st täiskasvanud inimesed, on head.

Ma tean, et see oli siin selline esmaspäevaõhtune mõistukõne, aga mind vaevan kui olukord on mu jaoks segane ning ma ei suuda ära analüüsida, milline seisukoht võtta.

Mulle ei meeldi ja ma ei meeldi, aga ikkagi meeldivad ja meeldin.

Ma olen oma elus jõudnud vanusesse/perioodi, et ma ei otsi enam uusi sõpru ja mind ausalt ka ei sega, kui ma inimestele ei meeldi. Ma ei otsi sõpru. Muidugi on tore kui ma inimestele meeldin, aga see ei ole kuidagi eesmärk omaette. On need, kellega ma klapin ja on need, kes minu nime kuuldes õlgu võdistavad, Perekooli teema teevad ja sisisevad, et issand on ikka vastik inimene.

Ometigi on just 2017. aasta olnud inimeste koha pealt olnud huvitav aasta. Ma olen saanud nii palju uusi tutvusi. Just tutvusi, mitte sõpru. Enam ma neid kahte asja sassi ei aja. Ja rohkem kui ühe korra kuulnud, kui tore ma olen. Ma ei tea, milles see minu toredus väljendub , aga viimane selline näide oli ööbimine Gjedsjøs, kus mulle hommikul öeldi, et ei pea oma ööbimise eest tasuma, sest olin nii tore vestluskaaslane ja külaline. Ma siiani mõtlen selle pisikese “bed and breakfasti” peale ja ei suuda uskuda, et see tegelikult ka tõsi oli. Olete ju nõus, et nagu jõulumuinasjutt?

Minu päris jõuluime oli aga üks paari päeva tagune vestlus. Paar kuud tagasi kirjutas mulle üks inimene, kellele ma võlgu jäin. Ta ei kirjutanud, et oma raha tagasi nõuda, vaid kirjutas muuhulgas: “Mul on üks klient, kellel võiks ehk sulle olla koostööd pakkuda – kiitsin sind asjaajamise osas ja inimesena taevani.” Ma lugesin seda lauset ja kirja mitu korda pisarad silmis, aga ei vastanud, sest mul oli piinlik. Samas sees kogu aeg kripeldas. Paar päeva tagasi kirjutasingi talle, miks ma ei vastanud. Ta vastas mulle: Kulla Eveliis – sa pead eluga edasi minema ja mitte vana asja pärast põdema! Iga selline asi on õppetund ja kui oled sellest midagi õppinud, siis on hästi.” Ma lugesin seda vastust uuesti pisarad silmis ja mõtlesin siiralt kui suuri inimesi on olemas. Te ei tea, mida see minu jaoks tähendas ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna. Ma tean,et nö heiteritel on sellest situatsioonist oma arvamus, neil on see õigus, minu jaoks tähendas see nii palju.

Eelmise aasta lõpus läksin ma (ma ei teagi, kuidas see algatus tuli) kahe võõra inimesega restosse õhtusöögile. No päris pimekohting ei olnud, internetist me teineteist teadsime, aga siiski inimestena olime me ju võõrad. Kui ma just postituse alguses ütlesin, et ei otsi sõpru enam ammu, sest ma olen oma vanadelegi sõpradele kehv sõber, siis ometigi on läinud nii, et nendest kahest inimesest said mu sõbrad. Väga head sõbrad. Te ei kujuta ettegi KUI erinevad me kolmekesi oleme, ainus, mis meil vist ühine on, on see, et me kunagi noorena oleme “Quasimodode” otsa komistanud, aga muidu oleme me ikka täitsa eri planeetidelt. Samas see ehk ongi selle uue sõpruse saladus. Me rikastame teineteise maailma. Sai imal lõpp jah? Ma tean…

Aga ma olen täiega jõuluinimene. Jõulud panevad mind tundma. Boy, that´s creepy!

blogger-image--1807790709.jpg

 

Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi peatust teha, sõitsin otse välja Skisse. Tegin vaid nii palju paar pausi, et hotell leida, sest korraga tundsin ma, et olen liiga väsinud Lillehammeri ja Oslo vahel uhamiseks.

Mina ei oleks ju mina kui mu telefon ei oleks „õigel” hetkel tühjaks saamas olnud. Mul OLI autolaadija kaasas, ekstra veel võtsin sellisteks olukordadeks, AGA ma ei suutnud seda leida. Ühesõnaga 10% akut ja missioon leida soodne ööbimine. Viimane osutus võimatuks, sest kõik hotellid olid üle 120 euro öö. Nii palju ma maksta ei tahtnud. Kui ma aga lõpuks Skisse jõudsin, telefoni aku täiesti tühi oli ja ainus hotell, mida ma teadsin, oli Thon hotell, siis pigistasin ma hambad kokku ja maksin toa eest soovitud hinna, liiga palju if you ask me.

Järgmise päeva suhtes olin ma sama dilemma ees – kas sõita edasi-tagasi Lillehammerisse või leida soodne ööbimiskoht Ski lähedal. Lappasin booking.com lehel ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma bookingu ära.

Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju vale pööret. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, teretulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.

Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.

Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini),kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

IMG_3875.JPG

Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.

TÂPSELT selline on minu unistuste maja!

IMG_3803IMG_3814IMG_3821IMG_3872IMG_3842IMG_3865.JPG

Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

IMG_3836.JPG

Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele pärisrestoranidele.

IMG_3893.JPG

Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstream teadmised just need, mis kohale jõuavad.Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja läbi, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.

Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

IMG_3807.JPG

Kokkusattumus ehh, et ta oskas mulle anda vihjeid, mida Norra turul tegema peaks ja teha võiks. Ja ausalt, te ei kujuta ette, kuidas mul hakkasid peas pildid jooksma erinevatest kampaaniatest. (PS: Norras tegutsevad fotograafid, jumestajad, stilistid jne palun andke endast märku!) Peaosas võrratult naiselik Mouchy Rosmarie.

„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?

Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud. Thin hotel versus see kogemus. Ma vist ei pea kirjutama, kumma ma iga kell uuesti valiks. Kuigi, Thon hotellile peab samuti au andma väga hea hommikusöögivaliku eest. Üks parimaid, mida ma suurtes hotellides saanud olen. Lihtsalt olles ööbinud hotellides nii palju, olen ma hakanud hindama hoopis teistuguseid ööbimiskohti ja kogemusi. Personaalsemaid. Suured kohad üllatavad harva.

Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.

Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.

IMG_3861

PS: “See on mu perekonnapilt,” tutvustas Per Erik mulle oma diivanipatju, “koerad ja veinipudelid.”