Nädalavahetus

Kui eelmisel nädalavahetusel veetsin ma aega oma venna õega, siis sel nädalavahetusel tutvusime me vennaga oma tuttuute vendade ja õdedega, kes loomulikult meile ju päriselt vennad ja õed ei ole ehk siis käisime isa abielu tähistamas. Nojah, eks ma pean tunnistama, et salaja abiellumine pahandas mind natuke, aga lõppkokkuvõttes mõtlen ma, et mis see minu asi on. Ja eile oli meil väga meeleolukas tähistamine/tutvumisõhtu. Hästi palju toredaid inimesi, huumorit ja õnnelik noorpaar.

Õhtusöögil käisime me sellises Hiina restoranis nagu Hot Pot. Kui ma veel noor ja kena olin, oli seal Tartu kõige popim restoran Tsink Plekk Pang, nüüd oli nimi vahetunud, aga toit oli ikka väga hea. Kui armastate hiina toitu, siis julgen väga soovitada. Ja mõnusalt avar oli ka, ideaalne väikeseks koosviibimiseks. Mis mind muidugi imestama pani, oli natuke ükskõikne teenindus. Tund aega ootasime me vahuveini ja kui isa siis seda meelde läks tuletama, selgus, et neil polegi vahuveini. Kui mul oleks restoran, kuhu tuleb üsna suur seltskond, siis ma eeldaks, et nad tulevad tähistama midagi ja vaataks igaks juhuks varud üle. Või jookseks kõrvalolevasse poodi. Või jumala eest, lihtsalt tuleks ütleks, et meil pole vahuveini.  Kui see natuke aeglane ja tuim teenindus välja arvata, siis restorani enda kohta ei ole mul ühtegi kehva sõna öelda. Lähen teinekordki. Vahelduseks täitsa vahva külastada ka mõnd Tartu toidukohta, mis Joelile ei kuulu:D

Hommikul hakkasime võimalikult ruttu kodu poole liikuma. sest peale reisi ja enne hullumeelset töönädalat ei ole midagi mõnusamat kui lihtsalt kodus olla. Läks see asi muidugi nii, et meie Idaga jäime koju toimetama ja Marek läks tööle miskit tulekahju kustutama. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele lahti korkida vein, mille Marek mulle Saksamaalt tõi ja isegi kui te nüüd peate mind alkohoolikuks, sest, kes see ikka pühapäeval veini joob, siis ma ei saa seda enda teada hoida, kuna tegu on ÜLIhea veiniga, mida ma lihtsalt tahan soovitada veinisõpradele. Nii puuviljane ja pehme.

IMG_3643.JPG

Facebookist te juba nägite mu uusi serveerimisaluseid, mis pidada hoopis kulbihoidjad olema. Ma selle peale poleks tulnudki, et neid kulbihoidjateks pidada, aga täiega kujutasin neid nähes ette, kuidas sealt saab mõne mõnusa eelroa serveerida.  Mulle tulid silme ette kohe metsaannid või kreemjas pasteet kaunistatud jõhvikate või mõne maitseaineoksaga. No täiesti hakkas silme ees jooksma, kuidas neid laua katmisel ära saaks kasutada. Mitte et ma väga suur lauakatja oleks, aga mõnikord ikka tuleb tahtmine.

IMG_3632.JPGIMG_3631.JPG

Ida on täiesti hull kokandushuviline ja iga kord kui ma süüa teen pean ma välja mõtlema, mida talle teha anda, sest ta nõuab, et mida ta teha saab. Seekord usaldasin natuke kartlikult talle seente hakkimise. Ta on oma ema moodi plähmerdis ja terav nuga tema käes ei tundunud kõige õigem otsus, aga jummel, kus ma olen oma last alahinnanud. Nii osavat ja pühendunud seenehakkijat andis leida. Boonuseks muidugi see, et ta oli vähemalt 20 minutit tasa. Ta on natuke oma isasse, kes kogu aeg rääkima peab. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma mõtlen KOGU AEG.

IMG_3637.JPGIMG_3638.JPG

Õhtu lõpetuseks avastas Ida kapist ühe oma sünnipäevakingi. Ma olin selle ära peitnud, sest ei olnud viitsinud nende klaasivärvidega mässata. Nüüd mõtlesin, et no hea küll…värvime siis. Kui te otsite kingitust umbes nelja-aastasele lapsele, siis see on üks pagana äge kingitus. Mitte et ma teaks, kust neid osta saab ja mis nad maksavad, aga me mõlemad sattusime vaimustusse. Üliäge asi! Ma ostaks kohe ise ka veel paar komplekti, saab ka vahvaid kingitusi teha teistel. No nii isadepäevaks ja emadepäevaks;)

IMG_3645IMG_3646IMG_3647IMG_3648

Aa, no puhtalt nime pärast ostsin Marekile lennujaamast väikese kingituse ka. Ida poolt. Oma isale kinkisin ma isadepäevaks nagu lubatud pohmaka. Võta heaks, isa!

IMG_3627.JPG

Ida omalt poolt tegi Marekile veel ühe väikese kingituse. Tai bohh, Marek, kui sa ei arva, et see maailma kõige ilusam lillepott on.

IMG_3652.JPG

Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues…Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale).

Asi ei ole selles, et ma olen isata üles kasvanud. Ma püüdsin oma lapsepõlvest meenutada, kas mul on lasteaiast mingeid mälestusi isadepäeva peost või üldse pidudest, kus mu isa oleks võinud kohal olla, aga mul ei ole ühtegi mälestust. Ma ei tea, kas siis ei tähistatud isadepäeva või ma isata lapsena lihtsalt olen need peod enda jaoks ära blokkinud mälust. Ma ei mäleta,et isadepäeva oleks kuidagi eriliselt tähistatud. Võib olla siis tähistati rohkem armee aastapäeva? Ei? Ja?

Praegu tundub mulle natuke, et isadepäevale pannakse liiga palju rõhku ja minu meelest ei ole see õige, sest ma tean vähemalt sadat (okei, kirjanduslik liialdus) peret, kus isa ja ema omavahel isegi ei suhtle, nii et mis isadepäevast me siin räägime.

Asi pole ka selles, et mu isa või isad (mingil määral läheb ju kasuisa ikka ka isa alla) oleks isadena täielikud mölakad olnud. Eks nad oma veidral moel on ikka minust hoolinud, kuid “tüüpiliste eesti meestena” ei ole nad seda osanud välja näidata. Kui siis vaid purjus peaga. Või salaja. Oma isalt olen ma kunagi saanud kõne, mis mul meelest ei lähe. Ta ütles, et ma pean teadma, et mina ja mu vend oleme ta elu suurimad ja ainsad saavutused. Suured sõnad, natuke nukrad, aga jäid meelde. Rohkem ei ole ta (ega ma) teineteisele armastust avaldanud.  Oma kasuisalt olen ma kiitust enda kohta kuulnud salaja. Kiitis oma sõbrale kui tark ja tubli ma olen. Ma kuulsni kogemata seda vestlust pealt. Üks kord.

Need kaks poolikut isa on kindlasti omajagu mu iseloomu ja närve p****e keeranud, ent samas on nad kummalisel moel aegajalt kokku andnud ka ühe terve isa. Kui üks ei tulnud, siis teine tuli ikka. Kui ühe peale olin vihane, siis samal ajal teise peale ei viitsinud olla. Samas tähtpäevad pole kummagi jaoks kunagi midagi tähendanud. Nii ei saagi ma kuidagi isadepäevast hoolida, sest isadepäevast pole meie peres kunagi keegi hoolinud.

Seda pole ma terve oma elu tähistanud rohkem kui ühe kohmaka kohustusliku telefonikõnega. “Head isedepäeva siis!” on puhas formaalsus, millel puudub igasugune emotsioon. Nii suhtun ma tegelikult ka Ida isa päeva suhteliselt kiretult. Ehk ei ole aus, aga lapsepõlv… Ma suhtungi päeva nii, et see ei ole minu isa päev. Muidugi teeme me issile mingi kingituse, sest Ida arrrrrrmastab kingitusi teha, aga muus osas ei ole see päev eriline, sest Ida ja Marek teevad midagi koos iga päev. Dünaamiline duo! Kui Ida saab vanemaks, siis las ta otsustab ise, kuidas ta oma isaga seda päeva veeta tahab.

Tulles tagasi minu oma isa juurde, siis ma tean, et ta ei ole väga laste inimene, ta ei oska nendega suhelda. Kui päris aus olla, siis mul tekkis isaga mingi suhe alles umbes kümme aastat tagasi. Varem oli kogu meie suhtlus pigem formaalsus, kümne aastaga on mul oma isaga seoses tekkinud isegi mingid mälestused, millest rääkida. Kui mu vend ja ta õde mingeid vanu asju meenutasid, siis teinekord ikka torkas südames, et miks neil on olnud (minu) isa, aga mul mitte, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hoopis tänulik. Tänulik, et mul tänu isale on supercool, übersarkastiline ja tark väikevend ning kreisist veganist välismaine veerandõde, kes on nii minu moodi oma ellusuhtumiselt ja hoiakutelt. Ilma isata mul neid poleks. Ja ilma kasuisata ei oleks mul oma pisikest õde, keda ma aegajalt maapõhja kirun, ent kuuni ja tagasi armastan. Kui nii võtta, siis on see isade päev ikka tähistamist väärt!

Sel aastal on mul kahtlane tunne, et ma kingin oma isale midagi. Isadepäevaks. Esimest korda elus. Me läheme päev varem kõik koos tema abielu tähistama, seda salajast. Mu isale meeldib vahuvein (hmm, geenid, sest mulle ka!). Mul on tunne, et ma kingin talle pohmaka.

922936_10201340723435597_2370329455332895580_n

 

Aga kui mul pole isa?

Igal pool, kuhu ma ka ei vaataks, räägitakse isadepäevast. Lasteaias ja koolis on isadepäeva kontserdid, tehakse kaarte, meedia on täis reklaame pakkumistega, mida isadele kinkida. Mul ei ole selle vastu iseenesest midagi, või no natuke on, sest mu meelest peaks see olema selline isade ja laste päev, aga mitte, et “isadepäeva eripakkumine lõhnale see ja see 98.99”, aga pagan sellega, las olla. Kes tahab kingib lõhna, kes tahab läheb isadepäeva brunchile, kes teeb ise plastiliinist lille – me oleme nii erinevad, et olgu igaühele oma.

Ma mõtlen hoopis teisele asjale. Mida tunnevad need lapsed, kel pole isa?  Sellele mõttele jõudsin ma siis kui nägin, et üks mu sõbranna oli isadepäevakontserdil ja lapse poolt isale valmistatud kikilipsu hoopis peapaelana kasutas. Mu meelest ääretult leidlik lähenemine, aga ma jäin mõtlema, et selliseid lapsi, kellele isadepäevakontserdile vaid ema läheb, on ju palju rohkem. Paljudel polegi ju isa. See tähendab, et saate küll aru, mida ma mõtlen. Ma ei arva, et lapsed on pühast vaimust sündinud, kuid ometigi on ju nii, et paljud vanemad omavahel isegi mitte ei suhtle, rääkimata siis sellest, et isa tuleks lapse isadepäeva kontserdile. Ja kui see laps igalt poolt kuuleb, et jagage oma lugusid oma isast ja miks isa on sulle kõige kallim, siis paratamatult jään ma mõtlema nendele “isadeta” lastele. Ega ma tegelikult ei tea, kas see kedagi üldse “kotib”, kas kohal on ema või isa või kas see on häbiasi öelda, et mul polegi isa, see on lihtsalt üks mu järjekordne uitmõte.

1456530_620004911371390_613867405_n.jpg

Mina kasvasin nö isata. Õnneks ei mäleta ma väga, et isa puudumine oleks mulle sellistel pidupäevadel mingeid erilisi traumaatilisi jälgi jätnud, aga ma ei mäleta ka, et isadepäeva üldse nii väga tähistatud oleks. Võib olla ma lihtsalt ei mäleta või ei taha mäletada? Emadepäeva ma mäletan ja naistepäeva, aga isadepäev on kuidagi selline täiesti olematu püha mu jaoks olnud. Minuvanused, värskendage mu mälu, kuidas vanasti selle isadepäeva tähistamisega oli?  Aga ma mäletan, et kui koolis oli vaja vanemate andmed päevikusse kirja panna, siis ma alati panin ka isa töökoha (mille ma luuletasin või arvasin siiralt suuremaks ja olulisemaks) alati kirja. Uhkusega. Võib-olla on see mingi märk sellest, et tegelikult mul ei olnud päriselt isa olemas?

Mul oli olemas kasuisa. Meie suhted on olnud nagu nad on ja ega meil pole kunagi sellist päris isa-tütre suhet olnud, kuid sellest hoolimata pean ma tema kiituseks ütlema, et rasketel hetkedel on ta siiski mu jaoks olemas olnud. Niimoodi natuke salaja või vaikselt, kuid siiski, pubekana ei osanud ma kindlasti mitte hinnata ja mõista seda kui ta mu peiksi, kes mu kõrval voodis magas, välja viskas ja ega ka hiljem ei ole me kumbki osanud ega tahtnudki teineteist rohkem mõista.

Ma olen teoreetiliselt kasvanud üles kahe isaga, kellest mõlemast ma minulikul moel hoolin, kuid samas tunnen ma ikkagi, et mul ei ole üles kasvades isa olnud ja kui isadepäev oleks olnud siis nii suur kui praegu, siis ma oleks vist veel rohkem “fucked up laps” kui ma praegu olen. Ma mõtlen, et päris kurb oleks olnud kogu selle isadepäeva tähistamise keskel olla see laps, kel pole isa. Ja seda enam olen ma tänulik, et mul on kodus kasvamas üks kolmeaastane röövliplika/printsess, kes armastab küll oma “mammat” väga, kuid üle kõige maailmas armastab oma “pappat”.

Ma tegelikult isegi lõpuks, olles ema, saan aru, mida tähendab see minu jaoks klišeelik lause – “me oleme laste pärast koos”. Ja ma siiralt mõtlen, et seni kuni mees (või naine) ei ole vägivaldne alkohoolik ega tõeline tropp, siis tasuks ehk teinekord just laste nimel järgi anda oma põhimõtetes ja veendumustes. Et lapsel oleks isade – ja emadepäev.

IMG_3714.JPG

Palju õnne isadele! Väärtustage oma laste armastust!

 blogger-image-1040996726blogger-image-278258952