Depressiooni tagasilöök

See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on laps, kes on muutunud nii kihvtiks kaaslaseks, mul on sõbrad, kellega saab pulli.

Ometi olen ma viimased paar nädalat olnud kuidagi haavatav ja plahvatav, kurb ja kurb ja veelkord kurb. Mind ei ole  muidu juba pikka aega nõmedad kommentaarid mu välimuse, kirjaoskamatuse, mõttetuse kohta häirinud, pigem on need mulle isegi pakkunud meelelahutust, aga nüüd kuidagi istun siin ja mõtlen, et pekki, midagi on ikka valesti. Loen, kuidas keegi irvitab mõnuga kui on saanud mulle ära panna, loen, kuidas mu mõtetest saadakse valesti aru, mu sõnu väänatakse ja pannakse mu mõtted elama hoopis teist elu, nii et inimesed saavad mind kommenteerida sõnadega “debiilik”, “idioot”, “kade” ja huvitaval kombel on need kommentaarid mulle naha vahele pugenud. Teevad mind endalegi ootamatult kurvaks.

Ma olen hinge võtnud ka tööalaseid asju. Mul on kohati peaga vastu seina jooksmise tunne. Enesekindel mina ütleb mulle, et sa ju tead, mida sa teed, ära lase endal motti alla tõmmata mingitest tagasilöökidest, kuid melanhoolne mina mõtleb, et ei jaksa kogu aeg tõestada, et ma ei ole kaamel. Tahaks, et keegi vahelduseks kaasa noogutaks, et krt, see oli sul jah hea mõte ja nii teemegi! Selle asemel, et 8754 korda analüüsida  ja algusest alustada, tahaks ma, et me teeksime proovi ja saaksime teada, kas minu öeldu peab paika või mitte. Ilma proovimata mina ju ka 100% ei tea, aga pean teadma 110% enne kui proovime.  Ma tunnen toetusest puudust!

Ma vaatan, kuidas kõhnad inimesed räägivad mingist kuradima pekist, mis neil üle püksiserva tuleb (halllooooo! muidugi ei ole seda olemas) ja kuidas end käest lasknud inimesed kiitlevad kui p…ui neil välimusest on. Vaatan ja mõtlen, et mu enda keha ajab mind oksele. Kõik on muidu justkui enam-vähem, aga kõht, käevarred ja lott. Väkk! Ja siis ma mõtlen jälle nende ilusate ja kõhnade inimeste peale, kes väidavad, et nad on koledad, ebafotogeenilised ja paksud ning mõtlen, et persse, milline peletis ma siis veel olen. Siiani olen ma endaga nagu enam-vähem rahul olnud, aga nüüd enam ei suuda.  Käin trennis ja söön korralikult, aga midagi ei muutu. Ma ei taha, et neil irvhammastel oleks õigus, et näe see paks keskealine idikas. “Idikas” on subjektiivne arvamus, aga paksu osas kipub neil õigus olema. Ma ei taha!

Mul on üks tuttav, kellega me riidu läksime, täitsa minu süü. Täitsa kehvasti läks selle tutvusega, aga nüüd tunnen ma, et see tuttav teeb mulle ka liiga. Kirjutab mulle ühe või teise ultimaatumeid sisaldava sõnumi (ei ole oluline, mis teemal ja pealegi ma saan tema vihast aru), rohkem ei midagi. Ma püüan aru saada, mida teha tuleb või mida ta minult ootab, kuid tunnen, et langen aina enam mingisse puntrasse. Ise ka ei saa aru, kuidas.

Kui katkine auto mind enam rivist välja viia ei suuda, väljaarvata need hetked kui pean kuhugi kella pealt jõudma ja teine pool aru ei saa, et vana auto võib ootamatult rikki minna, aga vat katkine telefon ajab mind hulluks. Minu vana juust (4S) ei toimi enam ja kui ma midagi üldse siin maailmas vihkan, siis on see Samsungi telefon, see on nii kuradima ebaloogiline ja vastik, et ma tunnen end nagu rott, kel pole võtta üleliigset raha, et endale normaalne iPhone osta.  Ma tean, ma tean, vaid materiaalsed asjad, aga ma tõesti vihkan Samsungi telefoni ja rott olemist, eriti täna!

Täna tundsin, kuidas lained pea kohal kokku lõid. Ma tundsin end nagu “vana mina”, kes depressiooniga aasta tagasi ravile läks. Mulle ei meeldi see “vana mina”, kes istub ja mõtleb, et ausõna mõnikord oleks lihtsalt lihtsam poest seepi ja nööri osta.  Õnneks on mul kodus  veini. Mul on tunne, et täna on üks neist päevadest, kus ma tahangi olla allaandja ja muresid alkoholi uputada.  Tegelikult aga tunnen ma, et tahaks rääkida. Mitte blogis ja mitte tuttavatega.Ilmselt on mul vaja Eestis ka endale psühholoog leida. Norra oma oli nii hea, aga ma ei saa ju Norras psühholoogi juures käia. (Kuigi lõpuks tasuks see ka vist ennast ära, sest psühholoog + ravimid olid ju eelmisel aastal mulle lõpuks tasuta). Pane või Trööstiplaaster endale käele, need toovad maaletooja (oh, wait, mu enda) sõnul alati naeratuse suule.

Sihuke tagasilanguse päev. Üldse pole meeldiv tunne.  Ma ei saa aru, kuidas ma mitu aastat suutsin sellise tundega iga päev toimida.

 

 

 

Kirg

Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D

Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!

Antlantise ots

Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.

Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.

Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.

Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks  “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.

Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad,  meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei.  “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.

Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on.  Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi,  aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.

Kolmas ja viimane kord, mida meenutada,  külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”.  Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju?  Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.

“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?

I’m a bitch, I’m a lover I’m a child…

Ma sain täna etteheite, et mu blogis on liiga pikk paus olnud, et pole lõuna kõrvale midagi lugeda. No juhtus jah kuidagi nii, et elu tuli vahepeal vahele ja segas blogimist. Endal on ka imelik.

Samamoodi on imelik, et ma ikka olen pesulainel ja võib olla muudan blogi korraks nagu Kodu-Antilla kataloogiks, kuid teate, ka sel on oma põhjus, et ma mõned muud eluolulised teemad järjekorras edasi lükkan ja selle postituse siin esmajoones ära teen. Mis keelel see meele, nii öelda. Ma olen viimasel ajal saanud palju solvanguid või vähemalt on need kommentaarid olnud solvangutena mõeldud.  Täna kuulsin jälle, et “kade ja keskealine vanem daam, keda raudselt mees petab”. 99% neist ongi ühte auku – vana ja kole ja väsinud ja paks. Lisandub veel see, et pole siis ime, et su mees sinuga koos olla ei taha.

Ja just sellest ma rääkida tahtsingi.

Mind ei solva need kommentaarid. Isegi kui neis on killuke tõtt, teadupärast on ilu vaataja silmades ja vanus on ka selline suhteline asi. 50-aastase jaoks on 36-aastane ideaalne vanus, 20-aastase jaoks muldvana. Kehakaal häirib mind küll. Mulle ei meeldi see mammilik polster, kuid ma tegelen selle nimel ja peegel on mul tõepoolest ka kodus olemas. Ma tean, et ma ei näe välja “paljasporgand”, kuid uskuge mind ka nende “omg-katan-oma-keha-babydollide-varju”- ohete taga on peidus natuke huumorit, ei pea ma end midagi nii sinivaalaks kui ma mulje jätan. Ma arvan, et ma ei ole sugugi nii peletis nagu need kommentaatorid mulle selgeks püüavad teha. On see siis ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või lihtsalt enesekindlus, kuid kriitika mu välimuse kallal on…noh…lihtsalt kriitika. Ma olen arvamusel, et solvuda saab vaid siis kui enesekindlusega on probleeme.

Ja hoolimata puudujääkidest mu välimuses (ja ka sisemuses) olen ma enesekindel. Ma võin olla värske ja väsinud, ma võin olla kaltsakas või üleslöödud, ma võin olla tige või ülevoolavalt rõõmus. Ma võin olla ka nii blogija, keda teatakse seljakotiga eestlasena, lihtsalt Eveliis, kommunikatsioonijuht või müügijuht või vabakutseline tõlkija. Ilus, kole, suur, väike…Minu mitu nägu.

Meredith Brooksi ikoonilist lugu mäletate? “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”

Ja nii ongi. Minus on kõike. Võtke või jätke.

IMG_5100

I am bitch (link) 

IMG_5071

I´m a lover (link)

IMG_5061

I’m a child, I’m a mother (link)

IMG_5121

 I’m a sinner (link)

IMG_5047.jpg

 I’m a saint (link)

Ma ei ole ilmselt väga varjanud oma armastust pesu vastu, eriti kodumaise Bonbon Lingerie vastu. Aga ma ei ole kade tüdruk. Pane kommentaaridesse kirja, milline on sinu lemmik BBL pesukomplekt (valida saad siit) ja miks ning juba reede õhtul võidab üks teist just endale meelepärase pesukomplekti. 

 ///

Know this Meredith Brooks song that says “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”? 

This song, at least the chorus, should be every women´s moto. I don´t mean it in a sexual way or as a message to men, but as a message to ourselves. How to be confident and handle critics.

As a blogger, and perhaps a controversial one, I get a lot of critics, people are saying I am old, tired, fat, ugly or plane stupid. But you know I do not care about this comments. Why? Sometimes it is true that I am old, tired, fat, ugly or stupid – depends of a day and of the sayer. For a model I can be fat, for a 20 years old I can be old. After a sleepless night I look tired. But I can also “pimp myself up” and look like million bucks, I can wear shapewear and be 10kg thinner, I can be smarter than a 5th grader, I can be…anything. A blogger known as Estonian with a backpack, just Eveliis, a freelance translator or a Sales Manager. Many faces of me.

The most important thing is that I feel confident. And it starts from the inside. When you are confident you do not get insulted by mean comments. The same with the body image. I do not like the extra kilos and I am doing everything I can to loose them, but I want to say to everyone that for being confident about your body we do not have to be bikini fitness models or wear kilos of make up.

And to end this post I give away a beautiful BBL piece for one of you. Choose your favorite from BonBon Lingerie (https://bonbonlingerie.com/et/). I will pick a lucky winner on Friday.

Aktiivne vs passiivne magamine

Kui te mu Facebooki ja Instagrami jälgite siis te ilmselt olete juba aru saanud, et ma sain eile endale uue pesukomplekti. Etteruttavalt pean ma ütlema, et kui kodulehelt vaadates ei tekitanud see  Burgundy Blush komplekt minus erilist vaimustust, siis hetkel mõtlen ma, et peaksin veel rohkem trennis käima, et kibekiirelt oma kõht eest ära saada. Ma reaalselt tahaksin selle bra-topiga suvel käia. Mitte pesuna ja riiete all peidus, vaid topina. See on seljas võrratu! Paks Vormist väljas olla on sellistel hetkedel ikka raske küll. Ma vist pean lisaks saiast ja suhkrust loobumisele loobuma ikka ka veinist. Mulle tundub, et see pesu on seda ohverdust väärt.

Õnneks on olemas hommikumantlid, mille alla oma pekid peita, nii et ikka saab poolseksikalt, romantiliselt ja piisavalt kaetult kodus ringi heljuda. Mu sõbrannad naeravad aegajalt, et ma olen lõhestunud isiksus, et väljast ei jäta kuidagi sellist muljet, et minus võiks peidus olla ka romantiline pool, aga tegelikult olen ma hinges üks (sala)romantik. Lehvin siin kodus ringi igasugu hõljuvates hommikumantlites ja kleitides. Täna vist on lõpuks ometi ka suvine ilm, nii et ma saan Rootsi oma uue lemmikkleidi selga panna. Second hand, kümme eurot.

Läks lappama. Sorry.

18485987_1890803751136823_7652799040575720090_n.jpg
Hommikumantel BBL (link)

Eile arutasime me sõbrannadega pesu üle (krt, mu vennal oli õigus kui ta ütles, et naised ilmselt räägivad omavahel rinnahoidjatest ja sukkpükstest:S). Mina olen babydollide usku. Mulle on need alati täiega meeldinud. Mitte riietena, aga pesuna. Üks mu sõbranna avaldas arvamust, et need on liiga lapsikud, teine et need teevad kõik naised heinakuhjadeks ja kolmas arvas, et need on nii mõttetud, sest nendes on ebamugav magada. Mina aga  armastan babydolle sel põhjusel, et… noh…romantiliselt lehvivad ju ja teiseks annab sinna alla oma liigsed voldid ära peita, nii et ei saa arugi, et ülekilod kimbutavad. Naiselik on ka mu meelest. “Aga ikkagi, no kuidas sa selles magad?” ei andnud mu sõbrannal süda rahu.

Kuidas siis viisakalt ja mitte liiga detailselt seletada? On olemas aktiivne ja passiivne magamine. Passiivseks magamiseks on mugavast materjalist öösärgid (appikene, ma sain eile ka ühe sellise meganunnu isendi) ja aktiivseks magamiseks on teised tooted. Babydollid või nii.

Onju?