Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees.

Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et kas see kõik on juhtunud sel ajal kui me tuttavad oleme olnud, et ei jää kuidagi muljet, et ei saaks argipäevaga hakkama või oleks depressioonis. Ma ei olegi depressioonis. Või noh ütleme, depressioonis ning läbipõlenud selle otseses mõttes nagu ma olin Norras. Ma pole tegelikult pikka aega nii rahul olnud eluga. Ent samas oli mu sees mingi raev ja pidev kurbus. Hirm. Vastuoluline, ma tean. Aga kõiges selles oli ilmselt süüdi minu enda rumalus. Mul said antidepressandid otsa. Ja ma mõtlesin, et mis seal siis ikka. Said otsa, said otsa, on aeg ise endaga hakkama saada. Võib olla ma tegelikult olekski saanud, aga mul on olnud mitmeid tagasilööke, mis mind on rivist välja viinud.

Ühesõnaga ei tohi antidepressantide söömist lihtsalt niisama lambist järele jätta, sest tundub, et ah enam pole vaja ja saan ise hakkama.  Tegu ei ole mingite naljarohtudega, vaid rohtudega, mis mõjutavad ajukeemiat. Ma oleksin pidanud proovima järkjärgult tablettidest loobuda. Ise olin loll! Ja tekitasin endale probleeme juurde. Lisaks sellele, et ma olin kergesti ärrituv, tekkisid mul ka nägemishäired. Ausalt, jumalast palju tuli ette olukordi, kus mul lihtsalt hakkas silme ees virvendama ja ma nägin tekste topelt. Ma ei osanud seda millegagi seostada.

Nüüd ma siis tean. Sest nüüd lugesin ma rohtudega kaasas oleva infolehe otsast lõpuni läbi. Ma ei mäletanud enam kui keeruline oli ka nende rohtudega alustamine. Te ei kujuta ette, milline uni mul on. Eile kui me Idaga linna sõitsime bussiga, pidin ma kurja vaeva nägema, et silmi lahti hoida. Iiveldama ajab ka. Selline vastik hägune tunne on. Õnneks ei kesta seda uimast tunnet kaua, sest keha harjub rohtudega ära.

Norras on tavaline, et iga teine inimene sööb vist antidepressante. On terve elu söönud ja üldse ei varjagi seda. Väidetavalt pidi olema ka osa inimesi, kes jäävadki neid tarbima, sest ei saa ilma hakkama. Jumala eest, ma küll ei tahaks üks neist olla. Vaatame, mis minust kuue kuu pärast saab. Hetkel on mul hea meel, et ma ise aru sain, et lõpetasin ravi liiga vara.

Seda postitust kirja panema hakates mõtlesin ma tükk aega, kas seda üldse jagada või mitte. Tõenäosus on, et nüüd hakatakse mind veel hulluks ka nimetama. Loll ja paks ja kole ja ärajoonud ma juba olen. Miks ma sellest kirjutan? Mu meelest ei tohiks depressiooni ravi olla häbiasi.  Ja ka antidepressantide tarbimisest tasub rohkem rääkida. Mitte selles mõttes, et tõmmake end kõik pilve ja elu on lill, aga just selles mõttes, et millised on nende rohtude kõrvalmõjud, vale tarbimise tagajärjed, enesetunde muutus.

Vot. Nüüd te siis teate, et selline hull olen:)

 

 

 

Eks see päev pidi ikka tulema kui ma ütlen avalikult FUCK YOU!

Jajah. Tegin siin hommikul autonalja. Aga enam ei ole nalja tuju. See faking romu, mida ma hellitavalt olen autoks kutsunud ja teda ikka hoole ja armastusega hoidnud, on üks tänamatu tattnina. Ei, tal ei või katki minna istmesoojendus või mingi 28 eurot  (krt isegi 280 eurot) maksev vidin, vaid tal peab katki minema käigukast!

Ja36A.gif

Ehk siis tänasest olen ma ametlikult autota, sest…..arrrrrggggh…. kuidas ma vihkan kui inimesed halavad, et üheks või teiseks asjaks pole raha, aga nüüd halan ka. Seda raha mul pole. Ja pasta! Eks see auto nüüd varuosadeks läheb. Aga püha issand jumal, ma ei taha jälle asemele mingit muud romu.  Ma TAHAN AUTOT!

Popp oleks hetkel siia kirja panna oma a/a ja põlvili paluda, et palun aidake mind, sest ma ise olen nii faking saamatu ning halastage ometigi Mareki peale, kes peab nüüd mu frustratsiooni, et ma ei saa enam ise liikuda, välja kannatama, aga noh… Meeleheitel ja meeleheitel on vahe. Mina lähen täna sõbrannadega  õue. Pidime kooki sööma ja kohvi jooma. Nemad söögu. Mina tellin endale veini! Vabalt võiks täna sellest kuradima pudeli otsa keeratavast klaasist ka juua.  Ja end tunda saamatu jobuna, kel pole isegi võimalik endale NORMAALSET telefoni ja autot soetada.

Äärmusest äärmusesse

Teate, mis mind teinekord ilgelt närvi ajab? Äärmused. Inimesed kipuvad asju võtma must-valgelt. On kas nii või naa. Rohkem variante pole.

No näiteks ütlen ma, et mulle ei meeldi avalik imetamise eksponeerimine. Ma ei saa sellest aru. Kõik teavad, milleks rinnad on. Kõik teavad, et beebid peavad sööma. Naised imetavad. Kõik teavad neid fakte. Aga ma ei saa aru, miks seda peab eksponeerima. Instagramis. Sotsiaalmeedias.  Ja nii edasi. Mis juhtub kui ma selle välja ütlen? Ma saan kommentaarideks omg, sa oled haige inimene, keda häirib imetamine. Omg, imetav ema on ilus. Omg, kus see ema siis imetama peab. Keldris pimedas või. Tänu ühele Staarile on minust tekitatud kuvand, et ma vihkan imetavaid naisi ja aeg-ajalt pean ma ikka lugema, kuidas keegi kusagil torkab, et “see mutt, kellel silmad peast välja kukuvad imetamise peale” või muud sarnast. Alles hiljuti nägin ma üht pilti instagramis, kus keegi soovis “head liputamise…see tähendab imetamise nädalat”. Ei ole vaimukas.  Ütled üht, aga argumenteerima ja selgeks hakatakse tegema teist.

Või siis võtame selle loo. Väidetavalt otsis keegi oma 7kuusele tibule kiiresti-kiiresti hoidjat, sest vaja oli minna maailma parimale peole ehk weekendile. Ja hakkab jälle tulema! Mis selles siis halba on, et noor ema tahab end tuulutada? Kas peab vaid kodus istuma nagu kanaema? Asi ei ole hoidja otsimises. Ega tuulutamises. Mina olin Idast esimest korda öö eemal, kui laps oli vaid (!!!) viiekuune, sest ma lihtsalt vajasin korraks oma aega. Ma ei kritiseeri ühtegi ema ega isa, kes tahab end tuulutama minna, aga kui keegi otsib oma beebile kaheks ööks suvalist hoidjat, et minna Weekendile, siis ausalt…paneb ikka kulmu kergitama küll. Loetakse aga välja seda, et keegi kanaema arvab, et ema ei tohiks lapse kõrvalt ära käia. No ei loeta välja seda, mida tegelikult öeldakse.

Üldse see laste hoidmise ja lastega tegelemise/mitte tegelemise teema on selline teema, mis inimesed tagajalgadele ajab. Kirjutasin loo, et lapse kõrvalt on kodukontoris tööd teha ja temaga koosolekutel käia tibake keeruline. Kõik saab tehtud, aga väsitav on, sest ikka on nii, et kui oled soone peal, siis on lapsel just sel hetkel vaja piima/pissile/uut kleiti/kingi/õue minna ja mis sain ma kommentaarideks. Rongaema, kes poleks pidanud last saamagi. Vaene laps, kelle ema ei hooli temast. Anna laps lastekodusse, tal on seal parem kui emaga, kes temast ei hooli. Jälle äärmus. Oled lapsega koos tööl käimisest väsinud ja ei armasta korraga oma last. Olen ma endast tõesti nii halva ema mulje jätnud?

Mis saaks veel siis kui ma lapsehoidja võtaks? Enam pole selleks muidugi vajadust, sest suveprojektid on läbi ja mul on alles jäänud vaid üks töökoht + blogi(d), mis ei võta just teab kui palju aega mu päevast. Eile jõudsin ma Ida une ajal teha ära vajalikud tööasjad, me jõudsime koristada, mängida ja süüa teha. Blogida oleks ka jõudnud, aga lihtsalt ei viitsinud. Harjumatult vähe oli teha. Aga teemasse tagasi, siis ma kujutan vaid ette, mis oleks saanud kui ma oleks lapsehoidjat otsima hakanud.

Miks inimesed kalduvad ühest äärmusest teise ega oska analüüsida ega kaasa mõelda. Tihti käib vaid mingi lahmimine. Pealkirjade järgi kommenteerimine. Kontekstist välja kiskumine. Miks?

Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Läksime koos hulluks

Mul oli vaid üks põhjus, miks ma Mareki täna Sarapuu kirbukasse vedasin. Minu maailma kõige mugavamad ja mind kolm aastat truult teeninud tennised vaagusid viimaseid hingetõmbeid. Ma jumaldan tenniseid, aga kuna mu rahalised võimalused on limiteeritud ning igat jama ma osta ei taha, lootsin ma, et no mine tea ehk näkkab. Sest mu vanad Lacoste´id näevad välja sellised:

20371199_1462537643784775_2053664680_n.jpg

Sarapuu kirbukast ei arvanud ma eos suurt midagi, sest mul oli eelarvamus, et see on pungil täis mingeid blingbling kontsakingi ning Aliexpressi kleite. Ei ole minu tassike teed. Samas olin ma selle kirbuka kohta ka head kuulnud, nii et otsustasime oma silmaga järele kaeda. See oma silm pidavat kuningas olema.

Tulemus on teie ees.

  1. Ilse Jacobseni pluus. Kui mulle midagi meeldib, siis on see Skandinaavia ja eriti Taani disain. Ilse Jacobsen on üks mu lemmikuid!  Lee Cooperi tennised. Khuulist seljakotist räägin ma veits hiljem. Pluusi hind 2 eurot, ketsid 18 eurot.

20428393_1462523250452881_928524985_n.jpg

2.  Humör “jou-jou-püksid” Marekile. Ma vist olen juba rääkinud, et mulle meeldivad tohutult “jou-joud”.  Ma ei tea, kuidas neid päriselt nimetatakse. Juba kunagi ammu kui Jarek (teate küll see üliäge laulja-vend) nende pükstega seltskonda ilmus mõtlesin ma, et krt, tahaks ka nii cool hipster tüüp olla, et ägedad riided välja kannaks. Igatahes tema ja mu õde mulle seda tüüpi pükse tutvustasid ja mul on selle tutvuse eest hea meel. Jou-joud on ägedad! Pükste hind 7 eurot.

20403502_1462523283786211_1958016539_n.jpg

3.  Voodriga suvekleit. Rohkem ei olegi mul midagi öelda. Hind viis eurot.

20472107_1462523333786206_48835129_n.jpg

4. Marek lootis leida mõne pikeesärgi ja oli alla andmas, kui me sattusime ühte vahesse, kus üks naine just parasjagu oma asju kokku korjas. Kaugelt juba oli näha, et on kvaliteetsed ja korralikud asjad, vähe ja üldse mitte kantud asjad. Härra Fashionista lahkus sellest boksist sellise laadungiga nagu all pildil näete. Mis te arvate, mis oli kogu selle kupatuse hind KOKKU? Üheksa eurot. Jah, ÜHEKSA eurot.

Parim leid oli mu meelest see kaamelivärvi nahktagi. Korraks tuli mulle Raul Sepper silme ette ja ma hakkasin Marekile “sein on ees, kas möödab saab? Kasvõi alt või ülalt. Sein on ees” ümisema. Aga ausalt, see on vist minu viimase aja second hand poodide parim leid!

20403328_1462523653786174_1844129706_n.jpg

5. Tegelikult sattusime me sinna boksi, sest ma märkasin kaugelt üht vahvat valget kotti. “Üks euro,” ütles naine, kes parasjagu asju pakkis. Ma ei uskunud, sest koti peal oli Ecco märk. “Jah, Ecco kott on, aga ma olen seda vaid ühe korra vist kasutanud ja no mida ta seisab mul kodus,” ütles ta.

Ma oleks talt sealt teisigi kotte veel rabanud, aga no mida ma teen nii paljude kottidega, milleks mulle neid? Mis sellest, et soodne hind. Katsusin üht Mõmmidega ranitsat, aga ei suutnud otsustada, kas see oleks mulle või Idale ja jätsin selle sinnapaika. Aga ühest mustast kotist ei suutnud siiski loobuda.

20403372_1462523163786223_839916663_n.jpg

20427993_1462523713786168_461114136_n.jpg

6. Kui ma juba kassas maksin, jooksis naisterahvas teiselt korruselt alla, kaasas toosama Mõmmidega ranits, mida ma olin katsunud. “Kas sa Idale ei taha seda?” küsis ta. Ma hakkasin naerma ja küsisin, kust ta Idat teab. “Ah, ma loen..,” vastas ta, “võta-võta, vii ära, mul on ruumi vaja!”. Ilmselgelt teab ta mu maitset läbi blogi.

20403396_1462523140452892_759880104_n.jpg

Teinekord, ära vii asju Sarapuusse, too kohe meile;)

Aga vot selliseks läks meie osturetk. Muidu ma tean, et minnakse hulluks ühekaupa, aga me läksime kollektiivselt koos. Sarapuu kirbukas. Mis ma arvasin, et on mõttetu koht. Tõsi, sealt on hullult palju täpselt sellist blingbling pahna, mida ma arvasin, et seal on ning osa kaupu on megalt üle hinnatud (ma ei tea, miks inimesed arvavad, et Guess pluus võiks kasutatuna maksta 25 eurot vms), aga seal on ka TÕELISI pärle. St seal on tegelikult kõigile midagi.

PS: Kuigi mu vanad tennised ei näe tõesti välja ja ma sain endale uued tennised, siis ma keeldun siiski vanu prügikasti viskamast. Mul on tunne,et ma kannan neid siiski veel!

 

 

 

Ma olen ikka eriline saamatu

Teate, ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen väsinud. Ja lisaks sellele tunnen ma end megasaamatuna. Halva emana ikka otseloomulikult ka.

Loen mina teistest blogidest, kuidas inimestel on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Minule on ka suvi kõige kiirem aeg, üks töö ja tähtaeg ajab teist taga. Väsimuse tõttu olen ma töös teinud nii piinlikke apsakaid, et tahaks lihtsalt endale harjavarrega kere peale anda.

Ida on lasteaiast kodus ja mul on juba piin talle öelda, et palun ära hetkel sega, ma ei saa sinuga lennuki peale või rongi peale või sünnipäeva peole tulla, sest mul on vaja tööd teha.  Laps jääb lapseks ning ikka tuleb ta täpselt siis kui ma üritan keskenduda ning olen soonele sattunud oma küsimustega, et äkki vaataks seda multikat või äkki ma ikka tuleks lennuki peale. Ma jälle pahandan, et mul on kiire ja ma ei saa ning Ida vastab mulle kõige mesimagusamal häälel: “Palun tule ikka minuga korraks lennuki peale, palun natukene viitsi minuga ikka mängida!” Öelge mulle üks ema, kes sellise palumise peale suudaks jääda ükskõikseks või ütleks, et kuule, mine tuterda ise aias või hüppa batuudil kuni ära kukud kuhugi suvalise mätta otsa?

Ma siinkohal nõustun kahe käega Liisa Pakosta ettepanekuga, et lasteaedade süsteem peaks olema paindlikum, aga teate, me võime siin rääkida ükskõik kui palju, kuid tegelikkuses jääb kogu paindlikus ühe asja taha. Hakake nendele lasteaiaõpetajatele maksma ja/või võtke tööle rohkem inimesi, et me üldse saaksime sellest paindlikkusest rääkida. Vastasel juhul see jutt lihtsalt ärritab mind. Aga see on üldse üks teine teema, millest ma juba 56 päeva tagasi tahtsin blogida, kuid no ei jõua lihtsalt. Teemad ja tegevused muutuvad nii kiiresti, et mul läheb meelest, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin.

No vot ja siis ma tunnengi end saamatuna kui ma loen, kuidas inimestel on kogu aeg nii palju tööd teha, ent ometi on neil aega pidudel käia, sõpradega grillimas, magada kella 11ni, olla hea ema kahele-kolmele lapsele, omaette reisil käia, vaadata hooaegade kaupa seriaale, olla kursis blogide, uudiste ja klatšiga (sh ka sellega, mis toimub Perekoolis).

Miks nemad jõuavad ja mina ei jõua? Ja jumala eest, ma ei pea siin postituses silmas ühtegi…Ah teate, ma olen isegi selleks liiga väsinud, et poliitkorrektselt neid ääremärkusi kirjutada, et üks või teine või kolmas lumehelbeke ei solvuks. Ma ei viitsi!

Mul on hea meel, et 90% vajalikest tegevustest on kontrolli all, aga see 10%, mis ei ole, ajab mind hulluks. Ja täpselt nagu ma arvasin, et see hetk, mis ma nüüd võtsin blogimiseks, suutis Ida mingi lollusega hakkama saada. #läheblappiotsimaetpõrandatkuivatada

PS: Ma olen näinud, et lapsed võivad tunde multikate ees istuda. Miks see trikk Ida peal ei mõju? Ta paneb endale multika käima ja vaatab seda täpselt viis minutit. Siis on tal juba vaja kuhugi tegutsema minna. Ühtepidi on mul muidugi ääretult hea meel, et ta ei ole mingi 24/7 nutitelefonis ja telekas passiv laps, sest emal pole ta jaoks aega, aga teiselt poolt nagu mõnikord oleks natuke hea mugav küll pean tunnistama:D

 

 

Päevad ei ole vennad

“Kas nüüd tuleb issi?” küsis Ida kui kell kaheksa silmad lahti tegi. “Ei, veel ei tule,” vastasin mina ja püüdsin talle selgitada, et peame kella kaheni ootama.  “Kas nüüd juba võime riidesse panna ja minna,” küsis ta poole tunni pärast uuesti. Ilmselgelt ei oska ta veel kellast ja ajast aru saada.

Siis selgus, et issi ei tulegi kell kaks, sest paadil pole kohti. Vaid hoopis hilisõhtul. Ma muutusin esimese hooga kurjaks ja vihastasin, siis aga hoopis kurvaks. Marekil ei ole suvel puhkust ja siis kui tal ongi ja meie oleme ka kodus ning ootame, valib ta mitteplaneerida oma tagasitulekut saarelt. Saarele mineku paneb ta alati 110% täpsusega paika, aga mitte tulekut. Kui ma veel üleeile mõtlesin, et võiks ju ka proovida sinna Pranglisse kolida (nad otsivad püsielanikke ja ootavad CVsid), siis nüüd tekib mul aina enam Prangli vastu vimm. See on nagu mingi armuke, kes Marekit meist eemale tirib.

Paha tuju elan ma loomulikult Ida peale välja. “Lähme metsa, seal on pidu!” ütles ta mulle ja me läksime, aga mina olin kurb ja pahane ning kergesti ärrituv. “Emme, sa ei tohi minu peale karjuda!” ütles ta. Mul tekkisid süümepiinad. “Näe, võta, siin on sulle üks komm, see ajab nutu ära,” lohutas TEMA mind järgmisel hetkel. Kes meist täiskasvanu on?

Lisaks kirjutas mulle mu Norra sõbranna. Hästi oluline ja lähedane inimene mulle. Ma olen ta kuidagi välja vihastanud, aga ma ei saa aru, kuidas. Ta ei vasta. Süüdistab mind asjades, mida ma ei ole teinud. Ma ei oska reageerida. Ma olen haavunud. Sest alles me planeerisime koos puhkust augusti lõpus. Nüüd aga ei ole ma enam oodatud. Nii kurb hakkas. Mind teeb kurvaks, sest ma ei tea, mida ma olen valesti teinud.

Ja mind teeb kurvaks, et suvi läheb mööda nii, et perena ei ole me midagi koos teinud. Ja mind teeb kurvaks, et kui ma seda ütlen, saan ma vastuseks “kas ma pean siis töölt ära tulema, et sa rahul oleks.” Ma ei ole seda kunagi öelnud.

Ühesõnaga päevad ei ole vennad. Aur tuli välja lasta. Nüüd lähme Ida ja vanaemaga sünnipäevale.