Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada

Ma suhtlesin täna ühe sugulasega, kes võttis minu jaoks jõulud kokku lausega, mis ilmselt iseloomustabki eestlaste suhtumist jõuludesse. “Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada” ütles ta ja lisas, kuidas ta peab käima seal ja seal ja tegema seda ja toda ja suurpuhastust vanemate juures ja omas kodus ja tegema kingitusi ning kuidas töö jaoks pole aegagi. Ta ei ole ainus, kes nii öelnud on. Paar postitust tagasi kirjutasin ma, et suhtlesin tuttavaga, kes oli jube närvis, sest pidi õhtul minema ämmale külla, aga kõik kingid veel ostmata ning nüüd vaja kuuele inimesele veel kingid osta, aga Järvevana tee on umbes ja siis veel vaja salat ka valmis teha ja…Lisaks olen ma siit ja sealt kuulnud, et appikene kui kohutav see võõrustamine on, et terve suguvõsa tuleb külla ja jumal teab veel mida. Kui lisada siia veel kõik need närvitsevad inimesed, kes Tallinna kesklinna ummikus 23. 12 lõuna paiku signaalitasid, sest kõigil oli kiire kiire kiire kuhugi jõuda, siis see lause, mille mu sugulane välja ütles, ongi täpselt see, mida jõulud meile vist tähendavad. Ebameeldivaid kohustusi ja stressi! Iroonilisel kombel on muidugi sotsiaalmeedia üleujutatud piltidest jõuluvanade ja kingikuhjadega, kus perekonnad rõõmsalt kuuse all naeratavad, stress on oskuslikult maski taha ära peidetud.

Ma ei suuda ausalt seda stressi mõista. Kui kinkide tegemine on stressi tekitav, siis palun ole inimene, osta kingid juba jaanipäeval ära. Kui kinkide tegemine on ebameeldiv kohustus, siis palun ära teegi kingitusi. Või ära ütle, et see on kohustus, mis sulle on kaela pandud. On inimesi, kellele meeldib kinke teha, ja on inimesi, kes satuvad sellest stressi. Kui elu on niikuinii suur stressiallikas, siis jumala eest ära tee endale ise lisastressi.

Koristamine. Jälle kohustus, mida peab tegema. Aga miks? Tahma-Toomast ei tooda enam ukse taha, on teised ajad ja teised majad. Meie majal on kaks korrust, kuid ometi ei võtnud jõulude-eelne koristus rohkem kui mõned tunnid. Leonard Coheni saatel koristasime mina ja Ida ülemist korrust ja Marek alumist, kõik sai puhtaks, peale koristust olime me rahuolevad, kuid mitte stressis ega väsinud. Mina lubasin endale veel klaasi veini. Jah, me ei löönud läikima lauahõbedat, kuid ka siis kui me kunagi Britt-Ida juures jõule tähistasime ja kõik potid-pannid ning lauahõbeda läikima lõime, ei olnud me pärast seda stressis. See oli vahva tegevus, mida me koos enne õhtusööki tegime. Sellest, et inimesed enne külaliste saabumist hullult vaeva näevad, et kõik läikima löövad, ei saa ma üldse aru. Milleks? Koristad siis kui külalised on läinud, milleks topelt aega raisata. Ka siin meeldis mulle Mihkel Raua ütlus, et kui tahad ilu näha, mine KUMUsse, kui tahad meile külla tulla, siis arvestad sellega, et meil on lapsed ja põrandal kultuurikiht. Nii lihtne elu ongi! Ja ma ei pea silmas seda, et maja peab olema nagu seapesa, üks korralik maja on niikuinii enamvähem korras kogu aeg. Nukuvanker, klotsid või kampsun tooliseljal ei tapa kedagi. Tolmu ei ole vaja samuti kaheksa korda päevas puhastada.Mu vanatädi koristas terve oma elu IGA päev, pühkis tolmu ja pesi põrandaid, alles päris vanana sai aru, et sel pole mõtet, sest kodu lihtsalt ei lähe nii mustaks, et seda oleks vaja kogu aeg küürida. Või kellele me seda näitame? Teeb see meist paremad inimesed, kui saame öelda, et appikene ma olen nii väsinud, sest ma tegin suurpuhastust. IGA PÄEV.

Jõuluõhtusöögi jaoks söögitegemine ei pea samuti olema stress. Pooled asjad saab ette valmis teha ja kui kokku on tulemas terve suguvõsa, siis igaüks saab midagi kaasa haarata. Kes võtab pardi, kes verivorstid, kes veinikastme, kes koogi. Ja ongi kõik. Ei pea keegi minema enam ise siga tapma, et liha lauale saada ja verivorste teha, pealegi on nii paljud tänapäeval veganid, et liha peale pole üldse vaja mõelda. Paned porgandilaastud lauale ja laud kaetud. Okei, ma püüdsin nalja teha, ma tean väga hästi, et veganid ei söö vaid porgandeid. Ärge hakake mulle palun linke saatma;) Mulle tulevad aastavahetuseks külla sõbrannad oma peredega. Kas te arvate. et ma tunnen stressi, sest pean neid võõrustama ja süüa tegema. Kaugel sellest. Me saame juba päeval meie juures kokku ja hakkame koos köögis vaaritama. Nii et söögitegemine ei ole tüütu kohustus, vaid lõbus meelelahutus.Osake meie pidustustest. Sama võib olla ka jõuludega. Jõuluhani ei pea kella pealt valmis saama, et köögis stressata,sest kõik ei ole “õigeks ajaks” valmis. Lauad on niikuinii lookas. Sööge esmalt ära vanaema heeringasalat ja tädi kartulisalat, naabrinaise marineeritud seened ja õemehe tehtud kõrvits. Kuulake taustaks jõululaule ja võtke üks jõuluporter. Küll see hani ka ahjus valmis saab. Jõuluõhtu ja pidusöömaaeg kestab ju hiliste õhtutundideni. Kiiret ei ole. Unustage korraks kiirustamine!

Ämm ja äi ajavad närvi ning sa ei taha neid külla? Noh siis võib olla tasub jõulud veeta kellegi teisega. Kellegagi, kes sulle päriselt ka meeldivad. Milleks teeselda. Olla keegi teine. Teate kui palju lihtsam on elu, kui sa oled see, kes sa oled ning käid läbi inimestega, kes sulle mingeid positiivseid emotsioone pakuvad. Mitte ei aja sind närvi.

Mul ei ole laias laastus vahet, kas inimesed tähistavad pööripäeva või Jeesuse sündi, käivad kirikus või mitte, kuid jõulud ei ole “kohustuste jada”. Me saame jõulud selleks teha. ISE. Miks me seda teeme, mul pole õrna aimugi. Kas ei oska me stressita elada või ei oska me lihtsalt elu nautida? Minu jaoks on jõulud olnud alati mingi sarnase tähendusega nagu Ebapärlikarp hiljuti kirjutas (LINK). Kommertshullus ja moodne jõulustress minu jõulupilti ei mahu.

Ja mul on õudsalt kurb vaadata inimesi, kes jõulude “kohustuste” alla mattuvad ning omal moel Grinchideks muutuvad.

Liiklushuligaan & jõul(ustress)

Lille julaftenil ehk reedel tuli Taanist koju tädi Pepe ja kuna Ida oli mulle 9887 korda pinda käinud, et tema tahab OMA tädi Pepe juurde, siis me otsustasime talle vastu minna. Autoga. Olgugi et ma tean, et auto õhkpadjad võivad aegajalt alt vedada. No ja tundes minu õnne autodega, siis täpselt nii ka juhtus. Tädi Pepe oli kenasti kätte saadud ja me liikusime vooluga kaasa otse liiklusummikusse, mis ei liikunud grammigi. Ja just seal samas, keset seda kaost, läksid autol õhkpadjad tühjaks. See tähendab vaid seda, et mul tuleb leida korraks koht, kus peatuda ja lasta autol taastuda. Aga kus? Keset seda kaost, kus närvilised inimesed niikuinii tuututasid? Panna üks rida kinni? Teha olukord veel hullemaks? Ma otsustasin vastassuunas natuke edasi “trügida” ja ma ei imesta, kui keegi mind selle eest YouTube’i üles riputas.

Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh olgugi, et minu auto ei ole mingi luksusliikur, saab teda siiski nimetada maasturiks ja maasturi roolis blond saab tähendada vaid kahte asja. Idioot või paadunud liiklushuligaan. Või kolmanda variandina idioodist paadunud liiklushuligaan. Ma panin ohutuled põlema, et ehk see aitab aru saada, et ma ei trügi niisama, kuid no ei aitanud see ka – vihased pilgud ja rusikaviibutused saatsid mu püüet vahele trügida. Lõpuks ma lihtsalt pidin tugevama õigusega vahele trügima ja mind ei tahetud ikka sinna lasta, ma mõtlesin, et noh järgmine hetk ma olengi risti kahe sõidusuuna vahel ja panen liikluse kinni, mida ma ei tahtnud, ning trügisin edasi. Üks vend tuli isegi autost välja, et mind sõimata ja kui ma oleks mees olnud võib olla ka pasunasse anda. Kui ma siis talle samamoodi seletasin, et mu auto on katki, et ma ei ole idioot, siis vastas ta lihtsalt rahulikult “aa okei” ja lasi mind vahele, aga enne oli vaja lärmata. Muidugi käitusin ma valesti ja liiklusreegleid rikkuv maastur käivitab inimestes mingid refleksid, kuid enne ausalt, teinekord võiks enne hinnangute andmist mõelda, et ehk on mingi põhjus selliseks ülbuseks. Sest olgem ausad isegi ükski idioodist liiklushuligaan ei oleks nii nagalt trüginud, aga oh well…kui te mind YouTube´is näete, siis teate, miks ma seal trügisin.

Lõpuks jõudsime me läbi selle liikluskaose bussijaama. Kell oli alles 12, kuid te ei kujuta ette KUI suur kaos kesklinnas valitses ja KUI närvis ja stressis inimesed olid, ma pole nii palju signaalitamist pikka aega näinud ja kuulnud. Tuttavad, kellele helistasime, närvitsesid, et “issand jumal, mul on vaja õhtul seda ja seda teha, aga kõik kingid veel ostmata ja ma olen nii närvis“. Pooled tuututajatest tundusid olevat samasugused viimase hetke ostlejad olevat. Ma ei suuda neid jõulustressis inimesi mõista. Esiteks, no kui sa ikka kinkide ostmisest nii närvi lähed, siis ära jäta seda viimasele minutile ning kui sa oled teel maale/poodi/koju, siis kas see tuututamine ja närvitsemine aitab kuidagi liikluskaost leevendada. Pool tundi siia-sinna ei mängi ju mingit rolli? Aga inimesed tõmblesid närviliselt. Kas jõulud ei peaks olema rahulik aeg? Ometi lähevad inimesed just jõulude ajal ilgelt stressi. Jube naljakas. Ja veider.

Tädi Pepe bussi peale pandud, hakkasime me Idaga kodu poole liikuma. Ja otseloomulikult juhtus maanteel, mitte kaugel kodust, see sama, et õhkpadi tahtis puhata. Ma tõmbasin end tee äärde,et paar minutit oodata ning kui ma siis otsutasin edasi liikuda ei teinud auto ÜHTEGI häält, mingil müstilisel moel oli auto aku tühjaks saanud. Äge! Seal ma siis seisin maanteel ja mõtlesin, et kurat, mida ma nüüd teen. Marekile ei tahtnud ka nagu helistada, sest ta oleks pahandama hakanud, et mida ma üldse linna ronisin, kui ma teadsin, et see viga VÕIB juhtuda. Ma oleks muidugi vastanud, et just nimelt VÕIB, aga EI PEA, kuid kammooon, me kõik teame, et kui minu ja autodega saab midagi juhtuda, siis see juhtub. Mul ei jäänud muud üle kui hääletama hakata, et keegi mu autole voolu annaks. Loomulikult ei peatunud jälle keegi, sest kõigil oli kiire, kes viibutas rusikat, kes lehvitas ja kes lasi signaali, kui lõpuks üks tore ja rahulik mees pidama jäi, ütles ta, et ta aitaks küll, kuid tal pole krokodille. Aga NEED OLID AUTOS OLEMAS MUL! Ja nii, kallid lugejad, õppisin ma seal samas ära, kuidas kasutada krokodille! Tuli välja, et see on lihtsam kui ma arvasin:)  Me soovisime üksteisele häid jõule ja suundusime uuesti liiklusesse. Viis minutit hiljem olime me õnnelikult kodus. Nii vähe ongi vaja, et ellu särtsu tuua. Aga liiklusummikute ajal ma enam selle autoga linna ei lähe, sest nüüd ma tean, et kui saab juhtuda, siis juhtub. Samas tean ma autodest tänu nendele seiklustele juba sama palju kui kehvemapoolne automehaanik.

Jõuludest ma kirjutada ei viitsi, sest noh… mis seal muud oli kui traditsiooniline “söön end paksuks, et 1.jaanuarist dieeti alustada”. Sheerin parem paar pilti, muuhulgas ka vanaemast,et näidata, kust mu kehvad geenid alguse on saanud. See viimane oli muidugi nali, sest mu meelest on mul üliarmas ja kena vanaema, ma oleks hea meelega vanana tema moodi. Mulle meeldivad kortsud.

IMG_6413.JPGIMG_6422.JPGIMG_6431.JPGIMG_6433.JPGIMG_6440.JPGIMG_6447.JPGIMG_6392.JPG

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Kurgo Villa 3.jpgIMG_6168.JPGKurgo Villa 6.jpg

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!

img_6161Kurgo Villa 10.jpgKurgo Villa 14.jpgKurgo Villa 15.jpgKurgo Villa 16.jpg

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt.  Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Kurgo Villa 17.jpgKurgo Villa 21.jpgIMG_6180.JPGIMG_6238.JPGIMG_6229.JPGIMG_6242.JPGIMG_6223.JPG

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

IMG_6196.JPGIMG_6214.JPGIMG_6212.JPGIMG_6207.JPG

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi.  Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

IMG_6233.JPG

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other. 

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers. 

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy  little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous. 

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas. 

Blogijate jõulupakk

Jõulude eel tuli ühel blogijal mõte, et võiks üksteisele loosiga kingitused teha. Tegelikult ma esimese hooga mõtlesin, et ei osale, sest kuigi kinke saada on tore, siis ma ise ei oska väga hästi kinke teha. Ma ei taha, et teine kingituses pettuks, aga mida rohkem ma “enda blogija” blogiga tutvusin, seda rohkem mulle tundus, et ma ei saa hakkama. Noh, oma kingi ma lõpuks siiski teele panin ja loodan, et väga ei pea kingisaaja pettuma. Mind ennast ootas pakk paar päeva tagasi pakiautomaadis. Ma olin nii meeldivalt üllatunud kui paki lahti tegin. Sest…tegelikult on mul ka loosipakkidega alati ebaõnn – kas unustatakse see ära või on seal sees, midagi mis kohe üldse ei meeldi. Ma tean küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid mul on mingist kooli loosipakist meeles, et kõik said komme ja värke, aga mina sain taskurätiku. Praegu ma muidugi oleks taskurätiku üle õnnelik, aga siis ei olnud.

Aga. Mida ma jauran. Ma parem näitan teile, mis armas Elisabeth (tema blogiga saate tutvuda siin) mulle kokku oli pannud. Ma olen täiega impressed. Eriliselt hea meel oli mul tee üle, sest mul sai just tee otsa ja mul ei ole olnud meeles poest seda osta. Igal õhtul kui ma teed hakkan tegema, tuleb mulle meelde, et deem, mul on ainult musta teed alles.

IMG_6329.JPGIMG_6336.JPGIMG_6320.JPGIMG_6341.JPGIMG_6327.JPGIMG_6351.JPG

Kuigi ma ju igal pool ja alati räägin,et kingid ei ole olulised, siis selliseid kinke võtaks ma hea meelega tihedamini vastu. Nii armas ja läbimõeldud. Aitäh! Ja ilusat jõuluaega (mis sellest, et mul endal on null pühadetunnet).

See küla nimega Lillehammer /This village called Lillehammer

Lillehammer võib olla üks igavamaid linnakesi, kuhu elama sattuda/tulla. See on unine väikelinn, mida naljaga pooleks saab lausa külaks nimetada. Siin ei toimu suurt midagi, inimesed on samasugused unised nagu linn ise ja kõik toimib kuidagi omas rütmis. Ma olen erinevatel eluetappidel siin elanud kokku umbes neli aastat. Piisavalt palju, et seda linnakest siiski ka koduks kutsuda. Ma heidan selle linna üle nalja, kuid samas on selles linnas midagi, mis siia tagasi kutsub.

Eriti jõulude ajal. Siis muutub see linn täielikuks talvevõlumaaks. Nagu te ise olete ka tähele pannud, siis ei saa öelda, et talved liiga lumised oleks, ka Norras on kohti, kus lund peaaegu, et ei näe ja praegugi maad pigem muruvaip katab. Ma ei mäleta, et Lillehammeris poleks lund olnud. Seda on siin iga talv ja palju. Päisepilt ei ole photoshopitud, linn näebki talvel selline välja. Igav võib see linnake olla, kuid samas on nad ääretult tublid korraldama erinevaid üritusi, mis mõeldud just linnaelanikele. Sel nädalavahetusel on linnas toimumas ka World Cup ja mis saaks turistidele olla veel vahvam kui osa saada linnakese jõulutänava avamisest ja jõuluvanarongkäigust, millest ilma liialdamata terve linn osa võtab.

Kui te plaanite Lillehammerit külastada, siis tehke seda talvel. See on hoopis teine maailm ja kui ma ei teaks, et jõuluvana elab Rovaniemis, siis ma arvaks, et ta elab siin. Eile käisime ka meie Idaga jõuluvanarongkäigus. Mulle meeldivad sellised kodused traditsioonid! Pilte mul väga ei õnnestunud teha,sest väljas oli päris krõbe külm ja see mõjus mu fotoka akule.

15219504_1810453922505140_8773099494855738162_nIMG_5735.JPGIMG_5742.JPGIMG_5744.JPGIMG_5755.JPGIMG_5760.JPGIMG_5762.JPGIMG_5769.JPGIMG_5774.JPG

Lillehammer can probably be one of the most boring places for living, it is a small town, village-like, with its routines and traditions. Not much is happening here, I have lived all toghether here 4 years and it is a sleepy town with sleepy people. But there is still a certain charm that invites people back here.

Especially on Christmas time. This little sleepy town is a real Christmas town and if I didn´t know that Santa Claus lives in Rovaniemi, I would be sure he lives here in this town. It is a winterwonderland. And as you maybe know there is not much snow in Estonia lately and there are even places in Norway where snow is something you see on the photos, but in Lillehammer there is always lots and lots of snow. And it is always cold. Last time when I came to Lillehammer, it was 0 degrees C in Stockholm, but 20 degrees below zero here. Yep, it is cold!

What I like about this town that they are very good in having different traditions and events, not for tourists, but for  people living in this town. And what could be nicer for tourists than suddenly take part of a Christmas street opening and Santa Claus walk, where I think all town participated. It is a lovely tradition.

If you are planning to visit Lillehammer, I suggest you to do this in wintertime. This small town breaths totally differently when covered in deep deep snow. It is the Arendelle of Norway, only that the gates are opened.

Isa susside saladus

“See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest – õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.

“Tõuse üles, sul on sussi sees pudel,” teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. “Noh, mis päkapikk sulle tõi?” küsis ta.
“Kommi,” vastas laps. “Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära.”
“Mis pudeli?” ei saanud isa aru. “Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?”
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
“Ongi pudel!” ütles ta. “Küll sa oled lapsik!”

Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. “Noh, aitäh päkapikule!” lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
“Hakkavad need vanad naljad jälle peale?” küsis ta pahural sosinal. “Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!”
“Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse,” sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
“Ära mängi lolli!” nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinast juttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa
kõrva juures:
“Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?”
“Kallis inimene, saa aru…” hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.

Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles: “Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!”
“Päris napakas! ” nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga,aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. “On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!”
“Mina pole seda ostnud!” õigustas end isa. “Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?”
“Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!” õiendas ema sängist. “Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?”
“Päkapikk vist tõi mulle…” pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.

Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise “Hennessy” konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust – üks suss oli kadunud.
“Lurjus!” karjus ema. “Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!” Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.

Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugune õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi – hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.

Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.

Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi ja autovõtmed. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
“Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt… Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid… Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades – nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim…” Alla oli kirjutatud – “Päkapikk Pepe”. Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent. “

(Andrus Kivirähk)

 

Ma tean, ma tean. Vana ja leierdatud, aga minu meelest klassika. Ja ma ise ei väsi sellest loost kuidagi. Ohh, oskaks vaid ise niimoodi kirjutada nagu Kivirähk