Ratas, millel on lugu rääkida

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.

 

 

Pill tuleb pika ilu peale

Esiteks, on ikka totter väljend tegelikult ja teiseks, ega ma just ei pillinud, lihtsalt pahane olin enda peale natuke.

Millest ma räägin?

Üks päev just mõtlesin, et peaks kirjutama autosõidust ja autosõiduoskustest, sellest, kuidas Norras (eriti Lillehammeri küngastel) elamine õpetas mind autoga sõitma. Varem ei julgenud ma isegi mõnda parkimismajja sõita, et noh äkki pean kallaku peal seisma jääma ja siis ei saa enam minema. Lillehammeri küngastel elades ei olnud sellist varianti, et päevas vähemalt 4093 korda ei peaks mõnel ulmelisel künkal valgusfoori taga oma korda ootama või et oleks igasugu künkaid vältinud. Seal ei olnud see lihtsalt võimalik. Ja kui juurde veel panna libedad teed, lumi ja kitsad tänavad, kust mul paar korda olude sunnil oli vaja ka alla tagurdada, nii et ühel pool paks lumekraav ja teisel pool kuristik (okei, liialdan veidi, aga ka ainult natukene), siis ega muud üle ei jäänudki kui sõitma õppida. Noh nii päriselt. Mitte et punktist A punkti B mööda sirget teed kulgedes, vaid manööverdades ja tagurdades ja …ühesõnaga kõik, mida kunagi autokoolis selgeks ei saanud, tuli seal olude sunnil selgeks saada.

No ja nii ma siis mõtlesin, et eputan ja kiitlen veidi, kuidas ma ISEGI tagurdama olen õppinud autoga. Ei oleks pidanud mõtlema, sest see “pill tuli pika ilu peale”. Täpselt sama päeva õhtul tagurdasin ma autoga vastu posti, nii et tagatuli on tükkideks ja autol ka mõnus mõlk sees. Ma oleks tahtnud end maapõhja vanduda, et nii loll olin ja toda lollakat posti seal auto taga ei märganud, aga no mis sellest vandumisestki kasu oleks olnud. Okei, nats siiski vandusin, hakkas kergem küll.

Nüüd mul on kodus üks mõlkis auto ja üks üldse mittekäivituv auto. Jah, seesama, mida ma niikuinii üldse käima saamiseks pidin kapoti all ukerdades sisse ja välja lülitama. Kellelgi Range Roveri käigukasti pole niisama jalus vedelemas?

Olme

Lühidalt võiksin ma selle loo kokku ühe lausega. Mu auto on katki. Kuid ma räägin pikemalt. Et kõik ausalt ära rääkida pean ma siiski alustama sellest, et mu auto on katki ja logistiliselt elame, töötame, käime lasteaias me kohtades, mis muudavad ühe autoga elamise võimatuks. Mäletate ma rääkisin, et ma ei kujutaks ette kui ma peaksin ILMA autota ka päristööl käima, et see oleks võimatu missioon. Noh, nüüd tegelikult on nii, et ma päris palju pean siiski hommikul linna minema, kohtumistele, koosolekutele, tööle. Kui ma sõbrannalt autot laenasin oli elu nagu lill. Me ärkasime küll koos Marekiga enne kukke ja koitu, kuid mul oli kaks-kolm tundi end kokku korjata. Ma ei ole hommikuinimene. Mu aju ei toimi hommikul vara. Ärkamisega saan ma hakkama, kuid ma ei saa hakkama “ennast-pestud-kohvi-joodud-laps-riidesse-laps-lasteaeda-autosse-linna- rutiiniga- ja-seda-kõike-45-minutiga-rutiiniga”.

Ei, ma ei süüdista Marekit. Tema peabki nii vara kodust välja minema, et mitte kaks tundi tööle minna, ummikud kella kaheksa-üheksa vahel on metsikud, mina läheks ka tema asemel vara. Või okei, ma tegelikult alustaks tema asemel oma tööpäeva hiljem, peale ummikuid, AGA ka see on välistatud, sest ta peab jõudma ka Idale järele. Ja selleks peab ta tööpäeva varem lõpetama. Kui ta veel ka hiljem läheks, siis ei saakski ta tööl olla. Töö aga on Marekile püha.

Ma olen uurinud ühistransporti. Kui ma tahaksin linnapäevadel Idale lasteaeda jõuda järgi bussiga ja bussiga ka koju saada, peaksin ma linnast liikuma hakkama kell 14, see on liiga vara. Kusjuures koju jõudmine võtaks aega 2,5 tundi. Saate aru, kaks ja pool tundi!

Igatahes nii me siis veame end kodust enne seitset välja, minu silmad on küll lahti, kuid ma magan, ma ei suuda mõelda, ma ei suuda rääkida, ma ei suuda. Marek on ärkvel. Ta räägib minuga. Olulistel olmelistel teemadel. Kas ma selle arve olen ära maksnud, kas ma raamatupidajalt seda olen küsinud, mis me teeme sellega, kus ma maha tahan minna, kuhu ma õhtul tulla saan, mis me nädalavahetusel teeme, kes Idat hoiab kui mina Norras olen ja teda kodus pole. Olme. Oluline, aga kell seitse hommikul on olme jaoks liiga vara. Ma oleksin olmeks valmis alates kella üheksast.

Sel nädalal olid mul planeeritud õhtused trennipäevad. Ma loobusin nendest, sest liiga palju oli stressi. Ma saan jällegi aru. Marek on pool maja maha lammutanud, ta tahab õhtuti peale tööd need seinad uuesti kinni ehitada. Kui ta on Idaga üksi kodus, siis ta ei saa. Ida tahab issiga mängida. Issi ei oska öelda, et mängi üksi.

Nii palju stressi. Kui keegi teab kedagi, kes vanal Range Roveril kompressori ära oskab parandada, siis andke mulle teada. Ma söön kasvõi kuuaega kartulikoori, aga ma tahan, et mu auto terveks saaks.