kindergarten – estonianwithabackpack

Printsessid ja jalgrattad ja kostüümid ehk lasteaiast

Posted on 4 May 20174 May 2017 by estonianwithabackpack

Mingil hetkel juhtus nii, et Röövlitütar Ronjast kasvas Printsess, kes igale poole tahtis minna oma peokleitides. Kui ma ütlesin, et lasteaeda ei tohi peokleidis minna, et sellega minnakse peole, vastas Ida mulle, et olgu, ta ei tahagi lasteaeda minna, vaid peole. Loogika on Idal omal kohal. Mulle tuli meelde see ütlus, et vali oma võitlusi ning samuti, et mu väike sugulane pidavat lasteaias vaid oma printsessikleitides käima. Nii siis väikene printsess oma kleidis lasteaeda läks. Ma ei tea, kas ta oli trendsetter või soovis ta kleiti selga panna, sest kellelgi teisel oli, igatahes hakkas mulle üha enam printsessikleite lasteaias silma. Nõiaring. Mulle tegelikult ei meeldinud see, aga ma tean, et on mingi vanus, kus lapsed tahavad neid kohutavaid kleite kanda ja miks siis rõõmu keelata. Mulle ei meeldinud see põhjusel, et ma kartsin, et võib olla kellelgi pole selliseid kleite, võib-olla ka võimalusi ja see võib stressi tekitada nii lastes kui lastevanemates. Mingi aja pärast juhtuski, et osad vanemad hakkasid pahandama. Ei, nad ei hakanud pahandama sellepärast, et nende lastel ei olnud selliseid kleite, emmed-issid olid lausa kleite ekstra ostma läinud, nad pahandasid sellepärast, et lapsed komistavad ja kukuvad oma kleitidesse. See oli mu meelest jabur. Igatahes nõudsid nad, et kleidid ära keelatakse. Ühtepidi ma mõistan seda, teistpidi jälle mitte. Teate, kuidas Ida Lillehammeri lasteaias see kleitide mure oli lahendatud? Lasteaia rühmas oli kast karnevaliriietega. See oli laste lemmikkast. Igal hommikul ja õhtul võis näha lapsi selle kasti kallal askeldamas ja end printsessiks või jumal teab, kelleks riietamas. Nad mängisid. Väga lihtne lahendus. Sobiks mu meelest ka Eesti lasteaeda kui poleks ühte miinust. Lapsed ju ei mängi lasteaias:D Ja pealegi ajaks see ju toa sassi, aga oh õudu, sassis lasteaiarühm on ju lausa katastroof!

Kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, siis mina jõuan jälle tagasi sinna, et ma pean lapsele lasteaeda asju kaasa vedama. Talvel olid need kelgud ja suusad, nüüd rattad, nukukärud, jumal teab, mis veel. Rulad? Jumala eest, ma olen nii laisk ema nende virkade vanemate kõrval, et ma ei viitsiks iga päev ratast kaasa tassida. Ma vaatan õudusega neid vanemaid, kes pagasnikust mitu suurt ratast päevas kaks korda sisse ja välja tirivad. Ma ei tassiks ratast kaasa Idale, aga ma pean, sest teistel on. See on nii tüütu! Ja mõnikord läheb meelest ära, siis on laps kurb. Aga kui mu lapsel polegi ratast? Kui ma toon teda lasteaeda jalgrattaga, st et mina sõidan jalgrattaga ja laps on lapsetoolis? Kuidas ma siis seda paganama ratast transpordin? Norra lasteaias oli jälle lihtne. Lasteaias olid olemas lasteaia rattad. Kui laps tuli oma rattaga lasteaeda, siis see tõsteti päevaks kenasti aia taha, et ei tekiks kisa-kära ja “minu-oma”-tüli. Ma ei viitsi seda ratast tassida iga päev. Kas ma tõesti olen ainus laisk? Ja kui keelatud on printsessikleidid, siis peaks olema keelatud ka rattad ja rulad. Et oleks võrdsus.

Aga kas me saame kõike keelama hakata? Kuidas siis koolis? Telefonid on keelatud, sest alati on kellelgi parem telefon. Reisimine on keelatud, sest see võib teistes alaväärsust tekitada. Riietus? Kuidas riietust reguleerida? Ma ütlen teile. Koolivorm. Ma ei tee nalja. Ma olen ausalt koolivormi poolt. Ja miks mitte ka lasteaiavormi poolt. Siis ei peaks vanemad omavahel võistlema ja keegi ei peaks muretsema printsesside kleitide pärast. Rattad ja kõik muu mudru lubaks lapsel küll kaasa võtta, kuid paneks need päevaks kuhugi hoiule.

Täna läks Ida lasteaeda nukukäruga. Ma ei tea, kas see on lubatud. Aga kellelgi oli kaasas ja Idal oli ka vaja. Eks ma kuulen, kui mõni vanem jälle leiab, et lapsed võivad nukukäruga end vigastada ja see tuleks ära keelata.

Lõpetuseks on mul kahju ma ei tea, kas Idast või endast. Ma ei armasta käsitööd. Ma olen alati kartnud, et mingi hetk tuleb lasteaias tegema hakata kostüüme igasugu pidudeks. Nüüd ma olengi olukorras, kus ma pean järgmiseks reedeks Idale Aafrika kostüümi tegema. 1) ma ei taha 2) ma ei oska 3) mul ei ole aega 4) ja kõik muud maailma vabandused. Ma tegin hommikul lasteaias nalja, et vaene Ida, sina hakkad lasteaias olema see laps, kellel hakkavad olema kõige koledamad kostüümid, kui üldse, sest su ema ei oska neid teha või unustab ära. Ma tundsin, kuidas teised emad vaikselt omaette mõtlesid, et mis ema sa selline küll oled.

Mugav ema. Ei midagi rohkem ega vähem.

//Sometimes I really do feel like a bad mom. Or a mom that doesn´t fit into Estonian sociaty of rules and regulations. I am still not used to kindergartens in Estonia. It doesn´t mean that I don´t like the people working there – I think at least Ida is lucky with teachers. They are marvellous people loving their job and giving all to children. I don`t like the system and to be really honest I do not like other parents. Simple as that. I think they are overprotective and overthinkers.

Like at the moment the girls are in the age where they want to be princesses and wear their princess dresses everywhere, to kindergarten as well. I thought, well, some fights are not worth fighting and let Ida wear her Anna/Elsa dress to kindergarten. I do not know if she was the trendsetter or wanted to wear the dress because someone else was, but suddenly I noticed more and more dresses. Anway, as I thought some parents started to complain. Not because they where worried that some children may feel left outside, but because they can fall with the long dresses. I mean, they are children, they fall anyway. I loved how the love for dress up and princess dresses were solved in Ida´s Lillehammer kindergarten. There was a dress-up-box full of clothes. The kids loved to play with the clothes, dress up and be princesses, boys and girls. It could be the solution here as well, but there is one “but” – children in Estonian kindergartens are not playing:D

Then there is this taking bicycle to kindergarten every morning. It is so annoying. I am too lazy to do that, but I have to. Ida will be sad if she will be the only one without a bike. Why there are not bikes in kindergarten? What if I do not have a bike, don´t have means to buy a bike? I know what avarage wages are in Estonia – I think it is insane how much we need to buy for children for so little money. I could leave one of Ida´s bikes to kindergarten, but that is not allowed either. Things might get stolen. Insane post-soviet world. Always have to think about what if it gets stolen. And the saddest part is that things to get stolen.

Last I feel sorry for Ida. Or myself. They will have a spring party now next friday and mothers have to make costumes for their children. The theme for Ida is Africa. I need to find will and knowledge, which I do not have, to somehow magically make her an African tutu. Gosh! When I today joked about this, saying that poor Ida she will be the one always with the shabbiest costumes because of her lazy mother, I felt the other mothers looking at me think what kind of a mother are you.

A lazy one. Simple.

Üks õpetaja ja kümme last / One teacher and ten children?

Posted on 27 Feb 201727 Feb 2017 by estonianwithabackpack

Ma olen peaaegu rahu sõlminud sellega, milline on lasteaia üldine päevakava ja kombed, muidugi on asju, mida ma ikka mõistma ei hakka, sh ka pisikeses esikus jalanõude jalast ära võtmine kui esikus on porivaip olemas, aga olgu. Las nad siis voolivad ja tantsivad ja õpivad laua taga päevast päeva, siis on lihtsalt minu kui lapsevanema asi oma aktiivsele lapsele nädalavahetusel rohkem liikuvat tegevust õues pakkuda.

Millest ma aga aru ei saa on üleüldine korraldus lasteaedades. Ma ei räägi Ida lasteaiast ja kindlasti on erandeid, aga üldiselt tundub mulle, et see on ikka pigem tavaline probleem. Ma ei suuda aru saada, kuidas on niimoodi, et mingist kellast läheb õpetaja abi ära ja õpetaja jääb lasteaeda üksinda nt kümne lapsega. Vist oli seadus nii, et kui on kümme last, siis üks õpetaja peab nendega hakkama saama? Palun selgitage mulle seda, kuidas üks inimene peab hakkama saama nendega, kuidas saab tal olla silmi kümnele lapsele? Või siis sellepärast istuvadki lapsed enamuse ajast laua taga ja joonistavad, panevad puslesid kokku, sest vaid nii on võimalik vaadata, et Jaan kuhugi ei roniks, Maribell midagi alla ei neelaks, Mikk ja Rasmus ei kakleks, Ida midagi ei lõhuks.

Ma saan nüüd aru, miks paljud õpetajad ei taha lastega õhtul õues olla. Talvel tuleb kümnele lapsele selga panna sokid ja kindad ja fliisid ja kombed. Mind ajab isegi ühe lapse riietamine hulluks. Ja kui palav hakkab esimestel lastel kui nad peavad ootama kuni viimased riidesse saavad. Minu meelest oleks loogiline, et lapsed läheksid välja nö osade kaupa. Paned neli tükki riidesse ja saadad õue, siis järgmised neli ja järgmised neli ja järgmised neli. Päeval tuleb ju riidesse saada 20+ last. MÜSTIKA! Õue aga saata ei saa, sest vaid üks õpetaja on. Õpetaja abi koristab ja peseb põrandaid sel ajal. Miks on vaja neid põrandaid pesta kogu aeg? Päevas mitu korda? Ja mänguasjad kõik ära panna sel ajal kui lapsed õues on? Ma küsisin ühelt oma tuttavalt lasteaia õpetajalt, et kas siis nii ei saa, et saadad lapsed riburadapidi õue, et teiste rühmade õpetajad on ju ka õues ja saavad silma peal hoida. Saate te aru, et paljudes lasteaedades ei saa rühmade õpetajad isegi omavahel läbi. Et kui võõra rühma laps satub valele territooriumile (wtf on üldse lasteaias vale territoorium), siis teine õpetaja ei suuna eksinud last oma rühma juurde tagasi.

Kui ma küsisin, et aga mis saab siis kui ühel lapsel on pissihäda või veel hullem, laps pissib kogemata püksi, et kes siis laste järele vaatab, eriti siis õhtusel ajal kui lasteaeda on jäänud rühma peale vaid üks kasvataja, sain ma teada, et vaene õpetaja korjabki kõik kümme last kokku ja need ootavad rahulikult esikus, kuni õpetaja ühe lapsega wc-s toimetab. See on ju julm! Õue ei saa neid ka üksinda jätta, sest siis hakkavad vanemad ette heitma, et lapsed on ilma järelvalveta üksinda väljas ja võivad ju aiast välja jalutada. Siin kohal ei saa ma jälle aru, mis mõttes nad aiast välja saavad jalutada? Kas lasteaia väravad on siis lahti? Ida Lillehammeri lasteaias oli väraval suur silt, et lapsed on liiga väärtuslikud, et nad ära tohiks kaduda ja sellepärast oli väraval lisaks tavalisele kinnitusele ka kett ümber, mida lapsed ei osanud lahti teha. Ja lapsed jooksid vabalt KOGU lasteaia territooriumil ringi. Tihti kui ma Idale järgi läksin, tuli ta üles otsida, sest küll oli ta maja taga jalutamas või kusagil peidus. Keegi ei hoidnud neil KOGU AEG silma peal, sest lasteaias oldi kindlad, et aiast välja nad ei saa. Üks õpetaja oli suurema rühmaga maja ees, teine õpetaja vaatas aegajalt, mis maja taga ja mängumajades toimub, kolmas valvas kiikede ja liumägede juures, et keegi alla ei potsataks ja viga ei saaks suures mänguhoos. Aegajalt siiski said lapsed ka haiget, kuid keegi ei süüdistanud õpetajaid hooletuses, sest lapsed lihtsalt mängisid.

Eesti lasteaias on teisiti – õpetaja on kõiges süüdi. Ja ma saangi aru, miks õpetajad eelistavad pigem sees aega veeta lastega, üksinda on õues liiga palju vastutust ja ohtusid. Üks õpetaja isegi kurtis, et ta kardab hämaras lastega õue minna, sest õu on pime, hoov suur ja mõni lapsevanem “unustab” ka värava lahti, kui siis midagi peaks juhtuma, on õpetaja pea pakul, et ta lastega “valel ajal” väljas üldse oli. Kui ma oleks lasteaia õpetaja, siis ma oleks lastega enamuse ajast väljas, sest õues on lastega palju lihtsam tegeleda, aga ka ei suudaks ma üksinda lastekarja kantseldada.

Ma ei saa aru, kus on loogika, et kümne lapse peale on lasteaias VAID üks õpetaja ja kui olemas on ka õpetaja abi, siis mille kuradi pärast tema peab vaid põrandaid pesema ja süüa ette tõstma ning varem miks tema tööpäev varem lõppeb? Lasteaed on lahti kuue-seitsmeni, aga õpetaja abide tööpäev lõppeb mõnes lasteaias juba pool viis. Minu loogika ütleb, et enamus vanemaid on tööl viieni ehk siis umbes poole kuueni on lausa terve rühm lapsi lasteaias. Ei? Kuidas siis abi ära saab minna? Miks neid kasvatajaid lasteaedades nii vähe üldse on?

Ma ei saa (jälle) aru.

There are still things I don´t get in Estonian kindergarten system. I found out that the law says one teacher is enough for ten children and even if the kindergartens are open until seven o´clock, the assistant teacher may leave at half past four, which then means one teacher has to handle 20+ children. ALONE. That is insane!

I mean I now understand a bit why some teachers do not want go outside with the children. In wintertime dressing one kid makes me sometimes go crazy, imagine dressing 20. I asked a friend of mine, why they don´t dress them in smaller groups, so that the first ones could go outside already. But there is no one to watch the children outside, she answered. Where is the assistant then? Cleaning and washing the floors. It made me laugh. It is a kindergarten, where children play. Why is there a need to wash floors twice a day, but away the toys when children are outside? Wouldn´t it make more sense to let the children put away the toys at the end of a playing time and wash the floors in the end of the day?

And the worst part. When in the evening time ONE teachers is outside with group of children and one of them suddenly needs to go to the toilet or has had an accident, the teacher gathers ALL the children, takes them inside and they wait in the hallway until teacher is in the toilet with one. How annoying for children and hard for the teacher! As I understood even if other teachers are outside, they only hold eye on tehir own group. Of course the children are not allowed to be outside without adult supervision for these 10 minutes, because then the parents are not happy. The children may get lost, go out from the yard, no one is looking. How can the children get lost in the yard? If the gates are not closed, it is the parents fault, who do not understand the importance of this. If the gates are closed so that children cannot open them themselves and the parents always lock the gates, there would not be a problem if children are outside for some minutes without the teacher.

Why there are so few teachers I do not understand.

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Posted on 13 Jan 2017 by estonianwithabackpack

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb. Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad? Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups.

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter.

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life.

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue.

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics.

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind.

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

Hullumaja puhvet või lõbus lasteaiapidu?

Posted on 19 Dec 201622 Dec 2016 by estonianwithabackpack

Mul ei olnud lasteaia jõulupeole mingeid erilisi ootusi, selles mõttes, et ma olen küll kanaemastunud ja fännan kõiki lastega seotud üritusi (laias laastus pole ka vahet, kas seal on mu oma laps või võõrad), kuid ma ei oodanud, et seal oleks mingi jube sisukas programm või tegevus. Jooksevad ringi, karjuvad, on kärsitud – umbes nii ma seda ette kujutasin.

Ma eksisin. Vägagi vahva lugu oli välja mõeldud ja Ida rühma õpetajad oleks nagu lavakas käinud, või on nad lihtsalt nii profid, et jäneseks ja karuks kehastumine tuli väga tõetruult ja kaasahaaravalt välja.

Samuti oli välja mõeldud vahva liikumiskava ja laulud. Lapsed olid nii tublid ja tegid kõik asjad kaasa püüdlikult. Ei olnud mingit peata jooksmist ja kisa. Kisa tuli hiljem, siis kui kingipakid käes olid ja lapsed lihtsalt ringi tohtisid joosta. Rõõmukisa, mängivate laste kisa kui te aru ei saanud.

Ja no on ilmselge, et ma võin vabalt “paha emme” olla, kes midagi kaasa ei vea nendele pidudele, sest selle lauaga, mis seal vanemate poolt kaetud sai, oleks pool Ääsmäed ära saanud toita.

Ma ei tea, millised teiste lasteaedade jõulupeod on, aga kui Ida lasteaiapeod kõik sarnased nagu see oli, siis ma käin nendel pidudel küll hea meelega ja vabatahtlikult.

I didn´t have too high expectations to Ida´s kindergarten Christmas party. I mean I have become one of these moms who enjoy events with children, but I was prepared for a lot of screaming, crying and running around without meaning.

I was wrong. The children behaved so well, dancing and singing and doing the best they could, being smiling and laughing and just having fun. And the teachers had made up a very sweet story which was enjoyable for both children and adults. They were like professional actresses. Very well done! I was impressed. Honestly.

In my previous post I said I am like one of the “bad moms” (from the movie with Mila Kunis), who screws up cakes she is supposed to bake, her daughter´s hair is never braided and she has a stain on her dress all the time. As far as for the baking and bringing food to parties, I do not have to worry about that anymore, I can without any guilty conciousness be the bad mom who brings just herself. There was enough food to feed the whole county.

But the party really was cool. I can go to her parties volunteerily;)

Photos: Lille Laura Halliste

Viimane päev “barnehages”/Last day in “barnehage”

Posted on 5 Dec 2016 by estonianwithabackpack

Eelmise nädalaga sai Idal Norra lasteaed läbi, sest me kolisime (vähemalt mingiks ajaks) Eesti tagasi ja kuigi ma tahaks väga, et Ida käiks Norra lasteaias, ei ole eriti mõistlik kahe lasteaia eest maksta, lihtsalt et koht säiliks. Miks me tagasi kolisime ja mis sai poest, sellest kirjutan ma eraldi postituses, ma tean, et paljusid see teema huvitab.

Aga see viimane lasteaiapäev tehti Idale (ja mulle) nii meeldejäävaks, et me tõesti hakkame nendest inimestest, kes seal töötavad, ja lastest puudust tundma. Viimasel nädalal õppis Ida ka Kennethi (üks õpetaja) nime ära, siiani ütles ta kogu aeg “Denne” (norra keeles “see”). Mind ennast pani imestama kui populaarne Ida teiste laste seas oli, kohe kui Ida lasteaeda tuli, jooksid lapsed teda tervitama ja nii praktiliselt iga päev, ma natuke muidugi loodan, et ta sellisest tähelepanust ära rikutud ei saa, et hakkabki arvama, et maailm keerleb ümber tema ning kooli minnes saab temast üks “mean girl”. Kõige hämmastavam oli aga minu jaoks selle lasteaia kogemuse juures, kui kiiresti ta norra keele selgeks sai, rääkimisel kasutab ta küll pigem eesti-norra segakeelt, kuid arusaamisega ei tundunud tal mingeid probleeme olema. Nüüd on minu asi teha nii, et tal keel ka säiliks. St et ma saan ju aru, et eks see ikka ununeb, kuid ma usun, et norrakeelseid multikaid ja laule kuulates talletub see siiski kuhugi ajusoppi ja kunagi kui ta vanem on ning tahaks keelt õppima hakata, siis peaks see tunduvalt lihtsam olema. Ei? Jaa? Kas kellelgi on kogemusi sellise situatsiooniga? Kuulan hea meelega näpunäiteid ja nõuandeid, kuidas keel alles jääks.

No vot. Selline meie 1,5aastat Lillehammeri lasteaias oli. Fantastiline kogemus, mille eest ma väga tänulik olen. See õpetas meile mõlemale palju.

Kilesussid seinal. Kui rühma viies ei viitsi jalanõusid ära võtta

Kolm korda nädalas soe toit – juurviljasupp veiselihaga, juurviljalasanje ja kaerahelbepuder nt.

Ida esimene ja lemmikõpetaja Olaug, kes aitas Idal lasteaeda sisse elada kui kõik natuke hirmus ja võõras tundus

Igaõhtune kohustuslik toolilsõit enne riidessepanekut

Ülevaade esimesest perioodist lasteaias – Idale meeldis üle kõige olla õues ja rattaga sõita.

Mõned õpetajad. Kajast sai Ida teine lemmikõpetaja.

Ida had her last day in Engesve barnehage in Lillehammer. It was such an amazing experience for both of us and thought me and Ida so much. I am so proud of how she learned Norwegian so fast, when she speaks she uses more of her own language containing words from both languages, but she had no trouble understanding the language. It is now up to me to try to keep the language, I know she will forget it, but I hope that by watching Norwegian cartoons and songs, we will keep it in her head, that when she one day would like to learn the language it would be easier.

I am so happy that she was so liked in the barnehage, both by kids and teachers, was such a cool active kid, having so much fun, sharing laughter. She got her own book with some memories from kindergarten and every child had drawn her a picture. That is a sweet memory to take with us home.

Thank you Engesvea for making us so welcome. Thank you for the fun and experience!

“How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Posted on 23 Nov 201623 Nov 2016 by estonianwithabackpack

Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka toob, on see just esimene sõprus.

Täna kui ma Idale lasteaeda järele läksin, oli ta kapis kingipakk. Sõbranna Pernillelt. Mul on nii hea meel, et tänapäeval on nii palju moodsaid vahendeid suhtlemiseks, sest kuigi ma tean, et laste sõbrad tulevad ja lähevad, siis ma loodan, et need lapsed, kellega Ida siin nii lähedaseks on saanud, hoiavad (läbi vanemate) mingil määral kontakti. Sest see lasteaia sõprus on nii paganama armas.

Kaart, mis ütleb, et Pernille hakkab Idast puudust tundma ja soovib talle palju uusi sõpru

Kõige armsam asi, mida minu silmad näinud on – “trööstiplaaster”, mis *haavale panna, kui Lillehammeri lasteaia igatsus peale tuleb.*

Need ei olnudki niisama tavalised plaastrid, vaid päris “trööstiplaastrid” kui laps on kurb või kardab. Siis tuleb trööstiplaaster peale panna ja kohe hakkabki parem.

Olete ju nõus, et see on nii kohutavalt armas?

I have written about how sweet I find the kindergarten friendships (here). Ida went to Lillehammer “barnehage” for 1,5 years and I know that friends in this age will come and go, but it brings tears to my eyes to see how attached to each other they have become. Today she got a little good bye present from her best friend Pernille. And look at the “comfort bandages” to put on “wounds” when she will feel sad or miss her “barnehage” in Lillehammer. The cutest thing!

I hope we, parents, will have contact so that we will she how the children we´ll develop and if they will remember each when they get older.

Mis mulle Eesti lasteaias (jälle) närvidele käib*

Posted on 23 Nov 201623 Nov 2016 by estonianwithabackpack

Kätte on jõudnud talv ja kuigi ma saan aru, et hetkel on Eestis kevad, siis saime me ka Eestis natukene talverõõmusid nautida. Ka lasteaias. Ja loomulikult leidsin ma jälle ühe teema, mis mulle üldse ei meeldi.

Ühel ilusal lumisel hommikul mõtlesin ma, et võtaks Ida kelgu lasteaeda kaasa, aga kuidagi läks see meelest ära ja nii juhtuski, et päeval kui rühm välja läks, läks Ida kellegagi tülli,sest Ida tahtis ka tolle kelku võtta, omanik muidugi ei lubanud. Ei, ma ei ütle midagi selle kohta, sest mu meelest lapsed ongi selles vanuses sellised, et kõik on nende oma ja oma asju ei taha keegi sheerida, nii et las see teema jääb (kuigi ma üritan Idale kogu aeg õpetada, et asju tuleb jagada). Mind ajas aga õudselt närvi see, et lasteaias ei ole olemas talveks oma kelkusid, suuski. Rühmas on vist mingi 20 last ja mu meelest on lihtsalt tobe, et iga laps tassib oma kelgu kaasa ja kui juhtub, et paar õnnetukest ei ole kelguga, siis peavad nad lihtsalt pealt vahtima,sest kelgud ei ole nende omad. Vähe sellest, et ma ei saa aru, mida nad kelkudega seal üldse teevad, sest lasteaias pole mingit mägegi.

Minu arvates oleks normaalne, et lasteaias oleks olemas mingid kelgud, plastsuusad, pärissuusad ja kui lund on palju, siis võiks paluda kohalikul külamehel ka väikese künka teha, et lapsed saaksid sealt harjutada kelgu ja suuskadega alla sõitmist. Mida nad muidu seal õues teevad? Jalutavad?

Ida Norra lasteaias on erinevad kelgud ja suusad (okei, ma ei tea, võib olla suured suusad on laste isiklikud, sest vaevalt ühel perel Norras vaid üks paar suuski on), nii et pole mingit probleemi, et tegevust ei jätkuks ja vahendeid samuti kõigile. See on minu meelest normaalne, sest no ma ei pea end küll kõige rotimaks inimeseks (enam), aga kui lasteaeda on vaja soetada nii kelgud kui suusad, et laps oleks teistega võrdne, siis hakkab see ikka rahakoti peale. “Õnneks” nagu ma ka varem olen öelnud, et ega vist kedagi see kotigi, et lapsed võiks suusatama õppida, nii et suusad jäävad kohustuslikus korras soetamata. Kuigi ma hakkan täna otsima, kust seda ükssuuska, mis Norras nii populaarne on, leida soodsalt.

Ja no kui lasteaedadel pole raha, siis mu meelest niikuinii toimub pidevalt mingi hull raha korjamine vanematelt ühe ja teise asja jaoks, korjame siis talvevarustuse jaoks ka raha. Ei pea ju olema 20 paari suuski ja 20 kelku, kuid mingi basic varustus talverõõmudeks peaks ikka lasteaias kohapeal olemas olema küll.

Aga muidu see hull raha korjamine ajab ka mind hulluks. Mulle meeldib küll väga, et lasteaias käib külas teater, kuid minu meelest võiks ka seda omavalitsus toetada. Eriti kuna lasteaed on Eestis kallim kui Norras. Norras maksan ma (kui väikese sissetulekuga inimene) ca 32 euri kuus, Eestis ca 60 euri. Ja ma ei tea, võib olla olen ma ainus, kuid mulle tundub ka, et see juhatajatele ja direktoritele “sümboolse maiuse” kinkimine on kuidagi eilne päev. Selle asemel võiks olla midagi laste endi tehtut, niikuinii nad ju meisterdavad kogu aeg, siis võiks ju jõulukingiks ka midagi meisterdada. Rühmaõpetajate kinkide kohta ma ei ütle midagi.

*Kui ma kirjutan Eesti lasteaed, siis ma muidugi jälle üldistan, võib olla on mujal alasteaiad, kus kõik suusad ja kelgud olemas.

Although the weather in Estonia reminds more of spring than winter, we also had some snowy days when children could enjoy playing and sledging in the snow. But of course I found something I really don´t like in Estonia. It is the fact that every kid has to take her own sledge to kindergarten, because otherwise she/he will not have anything to sledge with. I find it weird and think kindergarten should provide some basic equipment for children for outdoor activities. I don’t mean there has to be 20 pairs of skis and 20 sledges, but at least some. Like in Ida´s Norwegian kindergarten.

I don´t consider myself the poorest person in the world, but I think if I should provide Ida with all the things she might need in kindergarten it would definately have an effect on my wallet and I have read comments from other blogs how people live in Estonia. Some have 2 euros for food until next month, some have to live with 300 euros, then definately skis and sledges are not the priority. But why should the children suffer. Winter is wonderful, is it so hard for the government to find some money for kindergartens to buy things like that. We seem to have money enough for a lot of stupidity, perhaps finding money for kindergartens should be a priority?

Or in my mind there is always some collecting money from parents so that children could go to theatre or that Santa Claus would visit or something else, then maybe we should just collect money to buy these things to kindergarten. Although I don´t know what they are doing with sledges there, there are no hills (if I would work in the kindergarten I would ask someone to make one from snow), skiis would be necessary, like the small plastic ones, or the one that is now so popular here in Norway – to put on one feet. Children have so much fun with that.

Yep, so this is something I find so strange in Estonia, What are the children doing when they are ourtside in the winter. Walking?

	Tanja on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Kristina on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Triin on Kas inimest saab aidata kui pr…
	K on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Ingrid on Kas inimest saab aidata kui pr…