Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!

…Vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna.

Suusabaasis ei ole tantsupidu ja ruum ei ole täis noorte kehade vallatust, aga villaste sokkide lõhna küll. Ilma villaste sokkideta ei elaks me seda külma siin lihtsalt üle. Saate aru, me kütsime eile ahju kuumaks, nii et ta esimest korda üle pika aja oli kuum, passisime veel poole ööni üleval, et siiber saaks kinni pandud ja me poleks õhku kütnud, aga hommikuks oli maja ikka nagu hundilaut. Hea et põrand härmas ei olnud! Mis kuradi soss-sepp see selle ahju ehitas. Kuna õhksoojuspumba remont läheb ilmselt maksma päris palju, siis ilmselt peame me otsima uue. Ma ei tea, kas ja kuidas kindlustus remonti või uue soetamist katab?

Seni aga kanname villaseid sokke. Mulle tuleb külm kasuks. Teatavasti pidid asjad ju külmas paremini säilima. Nagu näete on meil ka trepp jäätunud, juba nädal aega ja ära sulatada ei tohi.

img_6680img_6691img_6701img_6711img_6703

Kampsuni soetasin Humanast kahe euroga, teksad Zarast allahindlusega. Sokkide eest kannab vanama hoolt.

Damn it is cold in the house. I actually love winter, snow and cold weather, BUT only when it is warm in the house. We were so lucky that our warm air heating system broke down just before these winter days and something has also happened to the oven, it doesn´t stay warm and every morning when we wake up the house is ….well cold:) As you see from the photos, also our staircase has frozen. It has been frozen for a week now. Living in a true Elsa castle right now.

Let´s hope it will get warmer soon. Until then we wear woolen socks. Thank God grandma likes to knit:)

img_6681

#firstworldproblems

Kas teil on mõnikord nii, et mõni mööbliese hakkab kodus nii häirima, et ajab hulluks? Mind ajab juba mõnda aega hulluks meie diivan. Diivan on ostetud vist mingi kuus aastat tagasi, kuid ei näita mitte ühtegi vananemisemärki, ilmselt on see üks sedasorti diivaneid, mis lihtsalt on sellise kvaliteediga, et selle katki minemiseks peaksin ma vist lihtsalt talle mõne suurema tööriistaga kallale minema. Või noh ütleme nii, et tegelikult ei häiri mind niivõrd diivan, kui selle kangas ja see, et tal ei saa külgi vahetada. Ma tahaks, et see oleks vahelduseks akna all ja kuigi ta minu arvates sobib sinna ka niimoodi, siis teleka vaatamise mõttes on diivan valesti. Kuid seda ei anna ümber tõsta ja nii see diivan mind häiribki.

img_5986IMG_5996.JPG

Mingist hetkest hakkas mulle pinda käima ka meie vana diivanilaud, kuigi ka see on täiesti korralik ja tegelikult ei vaja absoluutselt välja vahetamist. Lihtsalt enam ei meeldi ja ma ei tea, mis temaga peale hakata. Ma sain küll Lauad.ee-st päris hea pakkumise uue laua jaoks, kuid siis hakkas koi minus mõtlema, et aga tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et meil pole köögis kappe, vaid on riiulid. Ja ma tahan kappe. Ma tahan, et kogu mõttetu pahn oleks silma alt peidus ja ma ei peaks Marekiga kogu aeg vaidlema selle üle, mis seal riiulil olla võib. No ja siis ma leidsin mingi Mareki vanaema vana laua, mis tegelikult on ülišeff ja muutis mu rahutu hinge tiba rahulikumaks, sest kahest häirivast asjast üks sai (ajutiselt?) silma alt ära. Panin sinna ahju kõrvale peitu.

IMG_5994.JPGIMG_5999.JPGIMG_6007.JPG

Diivanipatjadest, kardinatest ja põrandast ei hakka ma isegi rääkima. Rasked on need “firstworld-probleemid”.  Aga kuusega (mis sellest, et kunstkuusk) olen ma sel aastal rahul. Mul ei olnud meeles, et meil on terve hunnik retrokuuseehteid ja ma ei pidanudki neid koledaid-igavaid-vanu kuuseehteid, mida me viimased sada aastat kasutanud oleme, kasutama. Kõik polegi nii kole. Ma ei tea, mis retrolainel ma olen, aga ma tahaks veel neid paberringidest vanikuid ka kuusele teha. Teate ju küll neid, lasteaedades tehakse neid minu meelest siiani. Kui ma veel suudaks üles leida tädi Siiri tehtud ehted, siis ma oleks veel rohkem rahul.

Glitter-võtmehoidja-kuusehe on Ida selle aasta kingitus meile Lillehammeri lasteaiast.

IMG_5987.JPG

Sometimes I just laugh about myself how simple and not important things can get to my nerves. Like this sofa we have. I really don´t like it, but it is one of these good quality sofas, that will not die, unless we kill it and we have no reason to do so. Siz years old, but still god as new. But I don´t like the colour and pattern, I would like to have something more stylish.

The same with our old coffee table. Also more than 10 years old, but made of quality wood and will probably stay young forever. I got a very good deal from an Estonian company for new table, but then I remembered that I also hate that we don´t have kitchen cabinets, only shelves and I want cabinets more than anything in our house right now. Okay, the blankets, and pillows and carpets too, but I can manage with those.

I found an old coffee-table that belonged to Mareks grand (or greatgrand) mother and I thought to replace the old one with this vintage table. I think it is pretty cool, so at least for a while I am semi-satisfied.

Yes, these are the first world problems I sometimes deal with. I know, I know, lame.

 

Minu karistus ehk teretulemast teisele korrusele!

Millised on minu pühapäevad? “Emme, ärka üles!” kilkab keegi ukse vahelt. Ma ajan silmad vastumeelselt lahti. “Emme, ärka üles!” ei jäta hääl mind rahule. “Ütle issile, et ta emmele kohvi teeks!” saadan ma väikese sõnajala alla, lootes veel natuke rahu saada.

“Issi, teeb emmel kohvi!” kajab mu kõrvu hääl, ikka teiselt korruselt.

“Kohv on ammu valmis, las ajab end üles,” kuulen ma alumiselt korruselt vastust.

Hele peanupp ilmub uuesti ukse vahele. “Kohv on valmis, emme ärkab üles!” Mul ei jää muud üle kui end vastumeelselt voodist üles ajada.

“Miks mul ei lasta pühapäeva hommikul magada?” vingun ma. Marek vangutab pead ja ütleb, et kell on JUBA kaheksa. Ma ei jaksa isegi reageerida. Ma pole veel poolt kohvitassigi jõudnud lõpetada kui Marek ühtäkki püsti kargab ja aknaid pesema hakkab. Kell on vaevu kaheksa läbi. Ma pööritan silmi. “Ma ei jaksa nii kaua niisama passida,” lisab ta ja peseb aknaid edasi. Mina keeldun midagi tegemast ENNE kui ma olen saanud oma kohvi lõpetatud.

“Kas siin majas saab peekonit ja muna või ei saa?” hõikab juba varsti aknapesija. Ma ohkan sügavalt.

“Aga mis siis kui ma oleks eile peol kauem olnud ja MITTE viimase rongiga koju tulnud?” küsin ma hädaldades ja loivan kööki. “Kui mul oleks pohmakas?”

“Siis sa magaks,” vastab Marek. “Ise olid loll, et peole ei läinud edasi, vaid koju tulid. Oleks hiljem tulnud, siis me laseks sul magada!”

Ma mäletan kunagi ammmmmuseid aegu, kus ma pidin Marekile iga oma sammu ette kandma, nüüd saan ma karistada selle eest, et ma peolt liiga vara koju tulen. Mul ei jäänud midagi müüd üle kui oma karistus vastu võtta ja hommikusööki valmistada.

Peale hommikusööki suundusime me Idaga teist korrust koristama. See on hetkel muidugi tiba keeruline, sest meie Norras oleku ajal on Marek pool korrust ümber ehitanud, nii et kõik on JÄLLE poolik, aga noh, ma ei tahtnud Mareki silma all esimesel korrusel olla, sest pärast ta oleks ehk mind sundinud aknaid pesema. Mulle ei meeldi aknaid pesta. Ma parem olin teisel korrusel.

Ma tutvustan teile natuke meie teist korrust (et viilida ja teeselda nagu ma võtaks tolmu;) Teretulemast!

90% kesmisest toast on kas taaskasutusest või vanaemade-vanatädide pärandus. Näiteks diivanilaual oleva laudlina tikkis mu vanatädi Siberis. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mulle meeldivad vanad asjad, asjad, mil on mingi lugu rääkida, tähenduse ja hingega asjad. Osa inimesi nimetab neid ilmselt kolaks, mina nimetan neid väärtusteks.

IMG_4241.JPG

img_4242img_4247img_4240

Ida tuba on ilmselt üks selline tuba, mis mitte kunagi korras olema ei saa. Ta aitab küll hea meelega mul koristada, kuid juba järgmisel hetkel on tal meelest läinud, et ta lubas asjad sahtlitesse panna ning selle asemel on tuba täitunud pusletükkide ja mängukarudega. Tegelikult ongi kõige naljakam vaadata, kuidas see tuba kogu aeg muutub. Enne Ida sündi olid kõik asjad selles toas sätitud nii nagu mulle meeldis, et oleks ilus ja korras. Selline nagu muuseumieksponaat, kus asjad oma kohal. Nüüd on aga toas elu.

IMG_4230.JPGIMG_4215.JPGIMG_4220.JPGimg_4224IMG_4217.JPGIMG_4214.JPG

Magamistoa ilmselgelt suurimaks plussiks on hetkel vaade, sest tänu ootamatule remondile on kõik tibake paigast ära nihkunud. No vaatame, mis nägu see magamistuba siis saab kui ta lõpuks remonditud saab. Ma nimelt leidsin mingi maalimistehnika, mis mulle kohutavalt meeldib ja ma tahaks, et magamistuba saaks patina tehnikas tehtud, aga ma ei tea, kas me saame sellega hakkama. Värvipood ehk oskab nõu anda ja aidata.

IMG_4278.JPG

IMG_4255.JPG

IMG_4284.JPGimg_4274112413_8329

Ma ei saa öelda, et me sisekujundusteemadel Marekiga alati ühte meelt oleme, kuid õnneks ei ole meil ka nii suuri erimeelsusi, et me ei saaks kompromissile jõuda. No kui Hr Feng Shui ikkagi ütleb, et jalad ukse poole ei tohi magada, siis ma annan alla, mis sellest, et mu meelest oli niimoodi ilus ja hubane ja liigutan voodi vastu seina. Mareki juures meeldib mulle aga kõige rohkem see, et kuigi tema eelistaks igal pool puhtaid pindasid ja peidaks kõik asjad kappidesse ära, siis ta teab, et mina armastan erinevaid nipsasjakesi ning on leppinud minu selle “kiiksuga”.

Selline see meie pühapäevake teisel korrusel on. Aga lõpuks ometi võin ma alla minna, sest ma nägin, et Marek lõpetas just viimase akna pesu (kaks korrust seest JA väljast) ning oht, et ta mind tööle rakendaks, on möödas.

Aga mulle tuli meelde, et allkorrusel on istutamist ootavad eerikad. Kuna ma siis “Litsid” lõpuni loen? Oleks pidanud eile kaasa võtma linna, selle tunni aja jooksul, mis ma kohvikus sõbrannadest varem kohal olin, oleks kaugele jõudnud.

Gurmee piima-juurviljasupp

Mul on üks sõbranna. Või noh mul on mitu sõbrannat, aga eile käis üks neist külas. Me pole pikka aega näinud, mu blogi ta väga ei loe (kunagi ütles, et juba igav on, et ta ei suuda, no mis ma teen, kui ta heas asja ära ei tunne, las siis elab pimeduses*), eile peale külaskäiku saatis mulle sõnumi, et kiikas üle pika aja blogisse. Ütles, et “ei no, mõnusa mannavahu mulje suudad jätta, et tegelikkus on ikka pigem nagu piima-juurviljasupp, võib-olla mingi gurmee variant, aga ikkagi supp”. Selle kommentaariga tuli mul kohe meelde Marimelli postitus Perekoolist, kus oli ka mingi kommentaar, et a la “blogidel pole tegelikkusega mingit pistmist, et lollid on need, kes usuvad.”

Okei, selles on MINGI tõde sees. Sest tõepoolest kõik roosamannavahu-inimesed ei ole tegelikkuses nii “oksendamaajavad roosamannatajad” ja kõik “depressiivsed lollakad” ei ole tegelikkuses kurjad ja kibestunud, kuid noh et eesmärk omaette oleks lugejatele mingit jama ajada, asju välja mõelda, et oleks põnevam…milleks? Et saada rohkem klikke? Kammoon, need klikid tulevad/ei tule kõigest hoolimata. Mõnele on antud rohkem kirjutamissoolikat ja värvikam elu – ilmselgelt on nende blogid huvitavamad ja popimad, mõned lihtsalt ei peaks võiks kirjutada oma lõbuks, sest pole väga kirjutamisoskust ja suurt midagi ei juhtu ka (öelge ausalt, KEDA kotivad h&m ootd postitused ja random asjade arvustused ning suvaline jutt teemal “käisime täna siin, oli tore päev/ei olnud tore päev) ja nad võivad naba välja venitada, aga jäävad ikka keskpäraste blogide juurde.

Kui te nüüd arvate, et ma kedagi laidan ja ennast kiitma kukun, siis sugugi mitte. Ma pean oma blogi keskpäraseks. “Gurmee piima-juurviljasupiks” nagu mu sõbranna kirjutas. Tõsi, ma olen aus ja avameelne, kuid ma jätan teatud asjad siiski teadlikult kirjutamata, kuigi ma tean, et need teemad võiks lugejanumbreid suurendada, ma ei ole ise valmis tagasisideks, mis võiks tulla ilmselt tuleks. Ma ei kirjuta KUI pekkis on asjad olnud ja mida ma olen mõelnud-teinud, sest häbi oleks ja ma ei tea ka milliste tagajärgedega need postitused võiksid (ma ei viitsi anda vabatahtlikult põhjust perekooli teemadeks “sähh, paras talle,debiilikule”, nende jaoks sobivaid teemasid on niigi piisavalt), samas ei kirjuta ma ka KUI hästi mõnikord asjad on, sest ka sellest võidakse valesti aru saada. Ikka ma valin teemasid ja olgugi, et olen ka üks “blogimaailma drama queen’e” nagu ma aru olen saanud, siis mingi filter on ka minul. Mõnikord selleks, et piimasupist teha roosamanna, sest muidu tuleks ahastus peale. Kirjanduslik liialdus tuleb teinekord loomulikult. Ses mõttes, et ma kui ma ütlen, et ma VIHKAN oma iPhone4Si ja tahaks ta vastu seina puruks lüüa, siis ma ju tegelikult ei vihka teda ja saan aru, et hetkel on olulisemaid asju kui uus telefon. Vms.

Kui ma vaatan Ussipesa pilte, siis paistab sealt roosamanna. Tegelikkus on midagi muud. Pitskardina taga on lõpetamata aknalaud, terrassil on katkine katus, maja on värvimata, meie ära oleku ajal on mustsõstrapõõsas meetrised kõrvenõgesed, igal pool on midagi ligadi-logadi, lõpetamata ja poolikut. Blogi edastab MINGI osa meie elust.

Valet siin sellest hoolimata ei ole. Ongi piima-juurviljasupp ja magustoiduks roosamannavaht.

IMG_1476.JPG

IMG_1517.JPG

IMG_1543.JPG

IMG_1593.JPG

IMG_1699.JPG

IMG_1703.JPG

IMG_1708.JPG

IMG_1723.JPG

IMG_1752.JPG

*nali. või kas oli?

Some days ago someone commented that real life has nothing to do with the blog reality, that this world is all fake and nothing is to believe. There is some truth in this comment, because of course not all “bubbly pink” bloggers are all the time this bubbly and pink, and not all the “depressive idiots” are all  the time depressive and idiots, but to claim that blog reality is fake, just to produce clicks is a bit too much. 

I mean of course I do not write about ALL the things that are on my mind or bothering me, I am not ready for those comments like you desrve that and if things keep happening to you, perhaps there is something wrong with you. Maybe there is. At the moment there is an issue that really keeps me awake and I feel bad to have hurt someone, but I will not go into details with strangers nor friends. There are posts like these that would be  so called click magnets, but do I need those clicks. Clicks from people who don’t like me. 

And come on, the clicks will come/not come anyway. There are some bloggers that just have a better sense of writting and a more interesting life, their blogs are more popular. The other blogs could do whatever, but will still be mediocre. I myself find my blog mediocre, but the funny thing is that although I don’t like mediocracy I have accepted that this is what I am. 

Sometimes my blog is more pink and bubbly than reality. Like when I look at the photos of Ussipesa (our home) it looks magical and  fairytaly in a way, but the reality is that so many things need to be fixed. Things are falling apart already. 

But still if I sometimes show more bubbly side of life, there is nothing fake in this blog. It’s like our life. Bubbly side by side with the problems.