Valu punanahkadele! Või siiski vaid pekkidele!

Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine…

Kuidas ma hotelle valin

Mõnikord valin ma hotelli vaid selle järgi, et ma tean, mida ühelt või teiselt hotelliketilt oodata, et pole erilisi ootusi, kui puhas tuba ja valged linad, et saaks enne varast lendu või mõnd kohtumist end lihtsalt välja magada. Kui valikus on mitu hotelli, millega ma rahule olen jäänud, siis teen ma valiku hinna järgi. Asukoht…

Veelkord Napsie madratsist. Ausalt.

Ida toa valge lahtikäiv voodi läks mingi hetk katki, st seda ei saa enam lahti tõmmata ja me tõstsime tema tuppa teise voodi. Teine voodi käis lahti, ent selle miinus oli see, kui tahtsin Idaga koos mugavalt multikat vaadata, pidin selle lahti tegema, aga laiskus. Eile tõstsime valge voodi tagasi, sest ega seda ei peagi…

Kogemus: tol õhtul kui ma hüsteeriliselt nutsin ja tunnistasin endale, et vajan abi, jõudsin ma tegelikult salaja isegi hüvastijätu valmis kirjutada…

Delfi Naistekaga olen ma pikalt koostööd teinud. Kui nad seekord küsisid, kas oleksin nõus oma depressiooni lugu detailsemalt nendega jagama, mõtlesin ma küll korraks, et kas ma olen valmis selleks, et veel rohkem inimesi mind anonüümsetes kommentaariumites hulluks sõimama hakkab. Samas olen ma ju niikuinii üsna avameelselt juba oma depressioonist rääkinud. Nii et mis seal…

Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi…

Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran…

Kuidas kuningas kuu peale kippus

Ma värvisin nädalavahetusel maja. Mitte kuigi kõrgelt, sest ma lihtsalt ei julgenud redeli peale minna. Ma kardan nimelt kõrgust. See aga läks mul meelest kui sain kutse „Dinner in the sky“ taevasööki nautima minna. Meelde tuli alles siis kui ma 45m kõrgusel taevas „kõlkusin“.  „Hea, et vähemalt tuult ei ole,“ lohutasin ma ennast restorani juurde…

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest,…