Võida 50-eurone kinkekaart Retro-boho-vintage´lt.

Te ju teate, kuidas ma seda nõukaaegset tulbivaasi taga ajasin? Aga hinnad olid liiga kõrged. Ikka mitu mitu aastat otsisin, vahepeal läks loomulikult meelest ja tuhingi üle, aga siis tuli jälle meelde. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ja miks ma Retro-boho-vintage poega suhtlema hakkasin, kuid nagu muuseas küsisin ma, et ega neil seda lampi ole. Kujutate ette, oligi. Minu lõputud otsimised olid vilja kandnud ja nüüd ilutseb mul elutoas lapsepõlve lemmiklamp!

Mida rohkem ma selle poega tuttavaks saan, seda südamelähedasemaks see mulle saab. Nimelt ei ole see sugugi selline poeke, mis on tekkinud ärilistel kaalutlustel.  Loomulikult on taaskasutus, kui säästlik eluviis ja retro/vintage/nõuka nende pere “teema” aastaid olnud. Ühest küljest tekkis asju liiga palju, kõik olid ju nii ägedad, mis leiti. Osa tuli maha müüa.Teisest küljest hakkas selguma, et neil  ei õnnestu normaalselt tööl käia, sest peres raske puudega poja. Nüüdseks 8-aastane, väga keeruline Asperger, kes vajab 24/7 juhendamist ja toetust. Nii mõeldigi, kuidas toime tulla. Ainukese võimalusena nähti oma firmat ja sellist mille kõrvalt saab pojaga olla ja teda ka kaasata.  Nii sündiski Retro-Boho-Vintage pood.

 “Meie pere kõigile kolmele lapsele (13, 10, 8a) on nõuka-teema väga huvipakkuv. Kuskil 1,5 aastat oli meil ainult interneti müük aga siis otsustasime poega katsetada, kuna saime ruumid hästi kodu lähedale (mis poja seisukohalt on jälle oluline). Jõudu mööda üritame ka ise midagi redisainida, korda teha, igasugu kasutuna tunduvaid asju ära kasutada – rehvid, euroalused, puuviljakastid, korralikud aga seisma jäänud rõivad, ” räägib Janika, üks omanikest, kuhu tänaseks jõutud on.

Raske südamega loobus ta umbes aasta tagasi töötamast oma armastatud erialal ning on nüüd vaheldumisi mehega kodus ja tööl. “Rikkaks ei saa, aga meil ongi esikohal laps(ed) ja saame teha asja, mis on emotsionaalselt väga positiivne, ” naerab ta.

Kui sa tahad võita 50-eurost kinkekaarti sellelt armsalt poekeselt, siis jaga meiega oma nippe, kuidas lihtsate vahenditega maakodu puukuurile, aiamajale, vanale aidale omanäoline ilme anda. Fotokonkursil saad osaleda SIIN

 

Nii hull!

Vaatan praegu siin Varnjas peetud sääsepüüdmise Eesti meistrivõistluse pilte ja mõtlen, et “täitsa hullud ikka”.  Kõige hullem asja juures on muidugi see, et me ise olime ka sinna nibin-nabin minemas. Õnneks või kahjuks olin ma meid selleks kuupäevaks üle bookinud ning me jõudsime Varnjasse päev hiljem. Siis kui kõik sääsed olid juba kinni püütud.

Jajah, olid nad küll kõik kinni püütud. Chanel nr 5 asemel lasin mina end ka järgmisel päeval pealaest jalatallani “Offiga” üle. Sääski selles piirkonnas (või igal pool, kus on veekogusid üldse) ikka jagus. Pole siis ime, et nad sääsepüüdmises lausa võistlusi peavad.

Kui ma ütlen, et “täitsa hullud”, siis see ei ole kuidagi mõeldud solvanguna või halvustavalt, see on kompliment. Selles mõttes, et igav oleks kui kõik oleks standardselt normaalsed ja ei mõtleks igasugu hulle asju välja. Mulle meeldivad leidlikud ja nutikad inimesed! Ja tundub, et neid inimesi on veel. Sest vähemalt piltide järgi võib küll öelda, et rahvast oli osa võtmas palju. A võib olla neile lihtsalt meeldivad sääsed? Või ei meeldi sääsed? Võta sa nüüd kinni, miks inimesed sääski püüdma läksid.

Igatahes on selge, et Peipisäärsetes külades leidlikkusest ja lõbusast meelelahutusest (kui rahu ja vaikus ja imeline loodus ning vaatamisväärsused ära tüütavad) puudust ei tule. See on  nii sürreaalselt äge koht, kus oma suvepuhkust veeta, et ma hakkan juba tahtma, et loteriiga mingi rahasumma võidaks. Ma ostaks endale sinna kohe mingi väikese maja. Või paadimaja;)  (kasuks tuleks muidugi see, kui ma üleüldse lotot mängiks:D)

teel voistluspaika

pyydmine4pyydmine9 (1)peremeessoojendus2lugemine2

Fotod: Liis Pärtelpoeg (Sibulatee)

// As said I will have a “Lake Peipus special” on the blog this week. Do you wonder what is happening on these photos? Well, this, my friends, is mosquito catching championship. Honestly. Things like this happen near Peipsi in summertime. I don´t know if it is fun to participate, but it sure is fun to see what people do. How creative can one get? I have always thought I have crazy ideas, but the hosts of Mesi Tare are even crazier than me. And crazy in my mind is a compliment:) 

Are you still thinking where to go in Estonia? I say once again – do try to find time to visit these villages. It is totally worth it. And stay tuned – the “Lake Peipus special” continues;) 

I wish I would win a lotto…like for real… I would buy a small house or a boat there immidiately. So in love with this place, and only after one visit;) 

 

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Metsaköök

Paar päeva tagasi sattusin ma juhuslikult nägema TV3 uudistest lõiku,kus Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivak tutvustasid oma Hooandja projekti, kus nad kogusid hoogu raamatule, mis kannab töönime “Metsaköök” (LINK FB lehele). Mitte et kumbki nimi või nende muud tööd ja tegemised ning kahvliahvikesed mulle tundmatud oleksid, Kahvliahvide raamatust oleme me Idaga päris palju toite läbi katsetatnud, aga see projekt kõnetas mind eriti nagu on popp öelda. Ma mõtlesin, et nii paganama kihvtid naised, et küll oleks just nendega tore piknikule minna. 

Eile käisin ma piknikul. Pikakari rannas. Kellega? Nende samade naistega. Jah, nad on inspireerivad ka läbi ekraani ja raamatu lehekülgede, kuid päris elus olid nad veel sada korda inspireerivamad.

Ma olen nädalavahetusel sõbrannadega Peipsi äärde minemas ning otseloomulikult küsisin ma täna Mesi tarest järele, kas neil priimus on. Selleks, et metsagurmeed valmistada. Olete te kunagi söönud praetud põdrakanepit? Ma ei tee nalja, kui ma ütlen teile, et see on üks maitsvamaid asju, mida ma söönud olen. Vaene härra abikaasa. Tal on mu umbrohusöömise vaimustusest natukene juba tüdimus peal ning ta oli ääretult rõõmus kui karulaugu hooaeg läbi sai. Kahjuks on meil aias jätkuvalt piisavalt naati ja põdrakanepit. Mina olen leidnud endale uue lemmiktoidu.

_MG_0333

_MG_0357.jpg

Mulle meeldib nende kahe naise  maalähedus ja lihtsus. Nii iseloomus kui toitudes. Ja viimane ei tähenda sugugi seda, et toit jääks alla restoranitoidule. Vastupidi. Ma julgen öelda, et metsaköök teeb nii mõnelegi toidukohale silmad ette.  Ma ise olen natuke olnud see tüüp, kes 1)on tavapärast pikniku natuke igavaks pidanud ja 2) arvanud, et piknikul ise  toidutegemine on liiga keeruline ettevõtmine. Tänu Merlele ja Hele-Maile sain ma aru, et see on väga väär mõtlemine. Just selline (veidikene läbimõeldud) koos kokkamine viib pikniku hoopis teisele tasemele. See on ideaalne alternatiiv restorani- ja kohvikuromantikale. Ja pealegi…kas te olete kunagi mõelnud sellele kui lähedal on loodus – mererand, metsatukad – meile tegelikult? Minge korraks oma mugavustsoonist välja ja te näete, kui palju see väikene samm argipäevale juurde annab.

_MG_0379_MG_0383_MG_0283

Kuna mina ja Ida oleme nagu öeldud suured kahvliahvli- raamatu fännid, siis otseloomulikult ootan mina väga uue raamatu ilmumist. Hetkel saab raamatule hoogu anda Hooandja keskkonnas (LINK). Minge ja andke omalt poolt ka hoogu. Nutisõltuvuse ja sotsiaalmeedias elamise kõrval on nii teretulnud nähtus, et keegi ka päris asjadega tegeleb. Südamest.

_MG_0295_MG_0301_MG_0319

Pikemat videolugu ja retsepte saate näha juba homme Delfi Naisteka suveeris.

_MG_0274.jpg

FOTOD: HELE-MAI ALAMAA

 

 

 

Võitja & sooduskood

BonBon Lingerie pesuloosi võitjaks osutus seekord Triin kommentaariga “Ma olen loomu poolest veidi edevamat tüüpi inimene. Seega leidsin endale meelepärase komplekti just nii : https://bonbonlingerie.com/et/pood/shades-straps-rinnahoidja/ Ja püksikud : https://bonbonlingerie.com/et/pood/shades-avatud-stringid/ BBL pesu on lihtsalt nii kaunis, õrn ja naiselik, et seda kandes on konkreetselt kuninganna tunne 😊 Ja kujutan ette, kuidas minu Härra sellise pesukomplekti peale reageeriks 😉

PALJU ÕNNE, TRIIN! Kirjuta mulle, kuidas selle komplekti sinuni toimetame. Ja anna siis teada, kuidas härra reageeris:) 

_M7A3542 vähendatud

Kui oleks minu teha, siis ma oleks mitu võitjat välja valinud, aga lohutuseks saan ma teistele pakkuda sooduskoodi “BBEVELIIS”, mis annab -30% soodustust.  Lisaks ka tasuta transport. Soovitan kasutada, kood ei kesta igavesti (ehk kehtib mai lõpuni), kuid pesu…noh… kuid…Ah, kas ühele naisele on üldse vaja mingit ettekäänet uue pesu soetamiseks! Ärge härrasid ka ilma jätke. Pesust.

_M7A3513 vähendatud.jpg

 

Elu on lill!

Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.

I’m a bitch, I’m a lover I’m a child…

Ma sain täna etteheite, et mu blogis on liiga pikk paus olnud, et pole lõuna kõrvale midagi lugeda. No juhtus jah kuidagi nii, et elu tuli vahepeal vahele ja segas blogimist. Endal on ka imelik.

Samamoodi on imelik, et ma ikka olen pesulainel ja võib olla muudan blogi korraks nagu Kodu-Antilla kataloogiks, kuid teate, ka sel on oma põhjus, et ma mõned muud eluolulised teemad järjekorras edasi lükkan ja selle postituse siin esmajoones ära teen. Mis keelel see meele, nii öelda. Ma olen viimasel ajal saanud palju solvanguid või vähemalt on need kommentaarid olnud solvangutena mõeldud.  Täna kuulsin jälle, et “kade ja keskealine vanem daam, keda raudselt mees petab”. 99% neist ongi ühte auku – vana ja kole ja väsinud ja paks. Lisandub veel see, et pole siis ime, et su mees sinuga koos olla ei taha.

Ja just sellest ma rääkida tahtsingi.

Mind ei solva need kommentaarid. Isegi kui neis on killuke tõtt, teadupärast on ilu vaataja silmades ja vanus on ka selline suhteline asi. 50-aastase jaoks on 36-aastane ideaalne vanus, 20-aastase jaoks muldvana. Kehakaal häirib mind küll. Mulle ei meeldi see mammilik polster, kuid ma tegelen selle nimel ja peegel on mul tõepoolest ka kodus olemas. Ma tean, et ma ei näe välja “paljasporgand”, kuid uskuge mind ka nende “omg-katan-oma-keha-babydollide-varju”- ohete taga on peidus natuke huumorit, ei pea ma end midagi nii sinivaalaks kui ma mulje jätan. Ma arvan, et ma ei ole sugugi nii peletis nagu need kommentaatorid mulle selgeks püüavad teha. On see siis ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või lihtsalt enesekindlus, kuid kriitika mu välimuse kallal on…noh…lihtsalt kriitika. Ma olen arvamusel, et solvuda saab vaid siis kui enesekindlusega on probleeme.

Ja hoolimata puudujääkidest mu välimuses (ja ka sisemuses) olen ma enesekindel. Ma võin olla värske ja väsinud, ma võin olla kaltsakas või üleslöödud, ma võin olla tige või ülevoolavalt rõõmus. Ma võin olla ka nii blogija, keda teatakse seljakotiga eestlasena, lihtsalt Eveliis, kommunikatsioonijuht või müügijuht või vabakutseline tõlkija. Ilus, kole, suur, väike…Minu mitu nägu.

Meredith Brooksi ikoonilist lugu mäletate? “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”

Ja nii ongi. Minus on kõike. Võtke või jätke.

IMG_5100

I am bitch (link) 

IMG_5071

I´m a lover (link)

IMG_5061

I’m a child, I’m a mother (link)

IMG_5121

 I’m a sinner (link)

IMG_5047.jpg

 I’m a saint (link)

Ma ei ole ilmselt väga varjanud oma armastust pesu vastu, eriti kodumaise Bonbon Lingerie vastu. Aga ma ei ole kade tüdruk. Pane kommentaaridesse kirja, milline on sinu lemmik BBL pesukomplekt (valida saad siit) ja miks ning juba reede õhtul võidab üks teist just endale meelepärase pesukomplekti. 

 ///

Know this Meredith Brooks song that says “I’m a bitch, I’m a lover, I’m a child, I’m a mother, I’m a sinner, I’m a saint, I do not feel ashamed. I’m your hell, I’m your dream, I’m nothing in between. You know you wouldn’t want it any other way. So take me as I am”? 

This song, at least the chorus, should be every women´s moto. I don´t mean it in a sexual way or as a message to men, but as a message to ourselves. How to be confident and handle critics.

As a blogger, and perhaps a controversial one, I get a lot of critics, people are saying I am old, tired, fat, ugly or plane stupid. But you know I do not care about this comments. Why? Sometimes it is true that I am old, tired, fat, ugly or stupid – depends of a day and of the sayer. For a model I can be fat, for a 20 years old I can be old. After a sleepless night I look tired. But I can also “pimp myself up” and look like million bucks, I can wear shapewear and be 10kg thinner, I can be smarter than a 5th grader, I can be…anything. A blogger known as Estonian with a backpack, just Eveliis, a freelance translator or a Sales Manager. Many faces of me.

The most important thing is that I feel confident. And it starts from the inside. When you are confident you do not get insulted by mean comments. The same with the body image. I do not like the extra kilos and I am doing everything I can to loose them, but I want to say to everyone that for being confident about your body we do not have to be bikini fitness models or wear kilos of make up.

And to end this post I give away a beautiful BBL piece for one of you. Choose your favorite from BonBon Lingerie (https://bonbonlingerie.com/et/). I will pick a lucky winner on Friday.