Sekspoed & veinibaarid

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

123

“Kuna me kirikusse läheme?”//„When are we going to visit the church?“

Ida tõmbas hommikul aknal kardinad eest ja avastas, et meie hotelli vastas on kirik. “Kas me läheme sinna kirikusse?” hakkas ta kohe mult uurima. Mul ei olnud iseenesest selle vastu mitte midagi, mulle meeldib kirikuid uurida ja nii ma lubasingi Idale, et enne üht kohtumist läheme kirikut vaatama. Kahjuks oli kirik kinni. Või ei leidnud ma õiget ust üles. Ega ma väga ei süvenenud ka. Pole ju nii oluline ka.

Aga Ida jaoks ilmselt oli. Kohtumisel hakkas ta mult uurima, et kas kirik on nüüd lahti ja kuna me ikka kirikusse läheme. Tõlkisin oma koostööpartnerile ka, et laps tahab kirikusse. “Ma ei ole veel enne kuulnud, et laps kirikusse tahaks,” ütles ta. Mina ka mitte. “Kuna me hakkame minema?” ei jätnud Ida mind rahule, “ma tahan enne minna, kui kirik uuesti kinni pannakse.” Ma sain aru, et lapse soov kirikut külastada on tõsine. Kui ma ütlesin, et nüüd võime minna, plaksutas ta käsi ja hüppas üles-alla.

Jalutasime peale kohtumisi tagasi hotelli (ehk siis ka kiriku) poole ja Ida oli elevil. Ma olin juba ise ka põnevil, et mis värk on. Jõudsime lõpuks kirikuni, aga see oli ikka kinni. Lugesin seinalt, et uksed avatakse kell viis igaõhtuseks jumalateenistuseks. Selgitasin Idale, et kirik on kinni, ent tehakse õhtul lahti ja läksime tuppa pitsat sööma.

Kui te arvate, et sellega lugu lõppes, siis te eksite. Ida istus oma pitsaga aknalauale ja piidles kirikut, vahe peal ikka küsis, et kas juba tehakse lahti. Mul oli täiega plaan ta üle lasta, aga kui ta ikka viie ajal ütles, et tuled põlevad ukse juures, ütlesin ma talle, et pangu ta end siis riidesse ja lähme. Ausalt, see laps pole kunagi end nii kiiresti riidesse saanud kui nüüd.

Nii me kell viis jumalateenistusele läksimegi. Ida istus mõnda aega vaikselt ja uudistas. 10 minutit kannatas ära ja palus siis, et me lahkuks. Lahkumisega oli ka selline naljakas seik, et ma suutsin ära unustada, millisest uksest me sisse tulime ja üritasin välja lammutada uksest, mis oli tabalukuga kinni. Jõudsin juba mõelda, et oleme raudselt mingite viimasepäeva kummardajate sekti koosolekule sattunud, kes kohe endalt rõõmsalt koos elu võtavad, aga no minulik ju…et ma uksega eksisin.

Lahkudes küsisin Idalt, et kas talle siis meeldis kirikus. Ida kirtsutas nina. Sain aru, et midagi jäi puudu. “Ma tahtsin surnud onusid näha,” vastas ta mulle.

IMG_5124.JPG

Tegelikult ma tean küll, kust see tuleb, ei ole laps päris friik. Me kunagi tegime Stockholmis aega parajaks ja käisime seal Toomkirikus. Ida uuris, et mis need suured mürakad kastid maas on. Selgitasin talle, et need on hauad. Aga kuidas seletada kolme-aastasele, mis on haud? Püüdsin talle rääkida, et vanaks jäädeks surrakse lõpuks ära, pannakse inimesed mulla alla ja mälestuseks on hauad ja hauakivid. Selgitasin nagu täiskasvanule, sest ei osanud ma kuidagi lapsekeeles rääkida. Lisasin vaid, et seal kivide all on surnud onud – surnud kuningad. Ju talle siis see meelde jäi, et kirikus on kivide all peidus surnud onud. Vot sulle lapse aju.

Surm huvitab teda üldse teemana väga. Ma ei tea, kas peaks muretsema või on see mingi järjekordne vanuseetapp, kus surmaga seotud teemadele tuleb vastust anda. Mul oleks kodus nagu mini versioon Ebapärlikarbist, kes sellistel teemadel filosofeerib.

//

One morning, Ida pulled off the curtains from the window and discovered a chuch opposite our hotel. Immediately she started to ask if „we are going to visit that church?“ I was not against it, I myself like to explore churches, so I promised her to visit it before one meeting. Unfortunately, the church was closed. Or I couldn’t find the right door. I didn’t really pay attention to be honest. It wasn’t important anyway.

But apparently it was important to Ida. At the meeting, she started to ask questions about the church being opened and when will we go there. I had to translate my business partner, that my child wants to go to a church. His was surprised, as never had he heard of a child wanting to go to a church. Neither had I. But Ida would not leave me alone. „When are we gonna go? I want to go before it closes again,“ I understood that her wish to go was very serious. When I finally told it was time, she started to clap her hands and jump up-and-down.

We were walking back to the hotel (towards the church) and Ida was very excited. I was getting excited as well. Finally we arrived, but it was still closed. Luckily, I could read from the message board, that doors will be opened at 5PM for the evening service. I explaned it to Ida and we went into our room to eat pizza.

If you think that was the end of the story, you are so wrong. Ida sat on the window sill with her pizza slice and kept a keen eye on the church. Asking every now and again, if it will be opened already. I was actually planning to „forget the whole thing“, but when she said around 5PM the lights being on, I told her to get dressed as we are going. Honestly, that child has never ever dressed so quickly.

So we attended the 5PM service. Ida sat quietly for a while and was just looking around. She was able to sit still for 10 minutes and then asked to go away. Leaving was funny for us as I managed to forget which door was the entrance one. So I tried to exit from the one, that was all chained up. I already started to imagine that we were accidentally participating a meeting for a weird religious sect, who are all about to take their own lives … with a smile on their face. But then again, that was so me … to mix up the doors.

As we were walking out, I asked Ida, if she liked the church. She only pulled a face. Straight away I understood, that for her, something was missing. „I wanted to see the dead men too“ she replied.

I actually DO know where this all came from, my child is not a freak. A while ago, we had some spare time in Stockholm and so we visited the Dome Cathedral. Ida was asking about the gigantic box shape rocks on the floor, which I replied to be tombs. But how do you explain to a 3-year old, what a tomb is? I tried by saying, that when you get very old, people will die, they will be buried and left with grave and a grave plate as memorial. I was explaining like I would to an adult, as I didn’t know how to put it in a child`s language. I only added, that under those rocks are dead men – dead kings. She must have remembered, that in churches you have dead men under the rocks. There you go – a child’s mind.

Death as a subject is very intriguing for her. I am not sure weather to worry or is it yet another phase she is going through and requires answers to death related topics. It’s like I have a mini version of Ebapärlikarp (one of my favorite bloggers) at home, who likes to philosophize on these kind of topics.

 

Kopenhaagen läbi akende ja muidu

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks Kopenhaagenis, ent lennujaamast kaugemale ei olnud ma kuni eelmise aastani jõudnud. Muidugi mulle meeldib Kopenhaagen. See on elav ja mõnusa vaibiga erinevalt Oslost (ja Norrast), mis on kuninglikult bürokraatlik. Oma veidruste ja eripäradega.

Liiklus ja parkimine. Kas te teate kui väsitav on võõras linnas jälgida liikluses gps´i, teed, foore, teisi autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid? Eriti jalgrattureid, kellega ma muidu liikluses nii väga kokku ei puutu. Kui esimesed kaks korda Taanit külastades oli mul kogu aeg tunne, et kohe kohe ajan ma mõne jalgratturi alla, siis seekord on mul see tunne olnud vaid kaks korda. Kiskus juba hämaraks ja jumala eest ma nägin hullu vaeva, et aru saada, mis on teise auto tulede peegeldus, poodide peegeldused, tänavavalguslambid või jalgratturite tulukesed. Läks hästi. Kesklinnas auto parkimine ja parkimiskoha leidmine on teine omaette ooper. “You have reached your destination” kisendab Waze. Jaajah, tore, aga parkida – kuhu? Ja hakkad parkimiskohta otsima. Parkimismaja. Mis liiga kaugel ei oleks. Täna õhtul kui mu ainus mõte oli, et jõuaks juba hotelli (mul oli ka ilge pissihäda) tiirutasin ma üle poole tunni ümber hotelli, et mõni parkimiskoht leida. Leidsin lõpuks Waze abiga parkla. Hakkasin tasuma, summaks oli juba 365 DKK, aga parkimiseajaks vaid 12 tundi. Mul on vaja 48 tundi parkida. Leidsin teise parkla. 365 DKK 24H. Sähh sulle siis soodsat hotelli kokkuvõttes.

Hotellid on Kopenhaagenis üldse teistsugused. Suur osa mõistliku hinnaga hotellidest on shared bathroomiga ja/või ilma hommikusöögita. Hotellid asuvad justkui kortermajades ning tuppa tuleb ronida mööda kitsukest koridori ja taevatreppi. H.C.Anderseni “Lumekuninganna” ja katusekorterisse viiv nagisev trepp tuli meelde kui me eile jälle mööda kitsukest treppi kuhugi ronisime. Hotell ei tundunud paljulubav, kartsin, et pildid valetasid. Õnneks ei valetanud. Tuba oli väga kena, puhas ja ruumikas, jagatud vannituba samuti puhas, hommikusöök hinna sees ja ökoloogiline, teenindus lausa oivaline, asukoht samuti. Mitte et ma Kopenhaagenit tunneks või linnaosadest aru saaks, aga see Østerbrol asuv Hotel Rye asus paljude (Google soovituste järgi) heade toidukohtade ja vaatamisväärsuste vahetus läheduses.

full_hotel-rye-stue_1479655644.jpg27583482_1636315499740321_1442416035_n.jpg

Eile õhtul oli meil üks ärikohtumine. Ei tahtnud niisama nurgapealsesse “Tyrkisk kebabi” kutsuda oma äripartnerit ja guugeldades leidsin ma imearmsa veinibaari meie hotellist 600m kaugusel. Aasta ema võttis oma lapsekese veinibaari kaasa, mis teha, kui töö on selline…Kui siiakanti satute ja otsite mõnusat väikest kohta, kus midagi näksida/veini juua/juttu ajada, siis ma satun La Esquinas laud broneerida. VÄGA sümpaatne koht. Muidugi usun ma, et Kopenhaagen on täis armsaid ja vahvaid kohakesi, ent see oli üks mõnus leid, mida julgen soovitada.

27496732_1636315519740319_510334371_n27496544_1636315543073650_2068675012_n27583789_1636315526406985_252997659_n

Kuna meie Kopenhaageni peatus osutus ootamatult kaks päeva pikemaks, siis ma oleksin vabalt samasse hotelli edasi jäänud, aga (Kopenhaageni Fashion Week tõttu) oli suurem osa hotelle, sh ka seesama täielikult bookitud. Ma proovisin airb´n´b-d, bookisin isegi ühe majakese Kopenhaagenist väljas, ent ei saanud kinnitust, nii olime me Idaga veel lõuna ajal hotellita, sest ega siin midagi suurt valida polnud. Tahtsin hommikusööki ja oma vannituba (peale nelja päeva võõrastega vannitoa jagamise tahtsin ma nö oma privaatruumi), aga 300 eurot öö eest ka maksta ei tahtnud, kahe öö eest ka mitte. Tegin järeleandmise. Loobusin hommikusöögist ja sain Bookingust vaat et viimase (kaks ööd) alla 200 eur maksva hotellitoa. Ei kurda. Olin täna tuppa jõudes nii väsinud, et ei viitsinud väga uurida, kus kandis see asub, aga autoga siia sõites tundus täitsa kihvt kant olema. Palju toidukohti ja mõnus melu. Mitte et kumbki mind väga huvitaks hetkel, aga lihtsalt FYI. Meie ostsime Lidlist juustu ja croissante ning õunamahla. Vaatamisväärsused…Mu jalad ei kannaks mind isegi kui ma oleks tahtnud kuhugi liikuda. Täna sai vihmases Kopenhaagenis piisavalt ringi joostud ja Idat süles tassitud, et kiiremini saaks.

27497337_1636315549740316_1307105282_n.jpg

Aknad. Istusime eile Idaga hotellitoa aknalaua ja kugistasime burgerit ning salatit süüa, teisel pool tänavat oli suurte akendega elumaja. Kellelgi ei olnud kardinaid ees. Peale tööpäeva lõppu hakkasid majas üksteise järel tuled põlema minema. Ühes korteris oli näha, kuidas naine köögis askeldas, teises korteris tantsis keegi, kolmandas mängis pere lapsega, neljandas istus noor naine oma rüperaali taga, viiendas…Ei, me ei jälginud otseselt kedagi, majad lihtsalt olid nii lähestikku, nii suurte akende ja ilma igasuguste kardinateta, et see lihtsalt torkas silma. Ka õhtul veinibaari jalutades möödusime me elamutest, kus kusagil polnud akendel kardinaid ees.

Täna (teise hotelli) tuppa jõudes ootas meid ees peaaegu sama vaade. Suured aknad, lähestikku majad ja ei mingeid kardinaid. Ühes korteris vaatas nokamütsiga noor mees arvutist midagi, teises korteris hüpitas pereisa jonnivat beebit, samal ajal kui ema mängis teise lapsega, hetk hiljem tulid neil külalised. Mina tõmbasin mingi hetk kardinad ette, sest…no ma ei taha pesuväel kõigi nähes ringi käia.  Taanlased võib olla käivad, ma ei tea, mul olid ju kardinad ees ja ma ei hakanud piiluma kardinate vahelt, kas on poolpaljaid taanlasi näha või mitte.

Kas ma eksin kui ma ütlen, et taanlastele vist üldse ei meeldi kardinad? Millegi pärast tuleb mulle justkui meelde, et ma oleks Mae Lenderi “Minu Taanist” midagi sellist lugenud ka?

Juhuslikult sattusime me oma reisi ajastama Kopenhaageni Fashion Week ajale. Pole siis ime, et linn on eriti moodi ja tegevusi täis. Meid ootavad Idaga homme mõned põnevad kohtumised. Ausalt on viimase kuue päeva tempo olnud nii hull, et ma loodan, et ehk on meil homme aega natukene vabamalt võtta ja natuke kasvõi linna peal jalutada. Kopenhaagenil on ikka nii paganama palju pakkuda!

27591670_1636315559740315_1056703048_n.jpg

Mulle tohutult meeldib selline eluviis (nii kaua kuni ma jaksan, ega lõpmatuseni ei jõua mööda ilma ringi rallida ja kohvri otsas ning autos elada), ainus miinus on see, et mehest hakkad nagu puudust tundma. Kodus on teine oma lobisemisega vahel nii tüütu, aga niimoodi distantsilt on teine ikka õudselt armas. Kuigi ma kujutan ette, et ta tapab mind oma jutuvadaga ära kui ma koju tulen. Mu sõbranna (kes Marekiga koos töötab) juba ütles, et tulge ometi koju, ma enam ei jaksa teda kuulata:D

 

 

Butikschef i København

BonBon Lingeri søger butikschef i København.

Vil du være med til at opstarte ny lingeri-butik og samtidigt forbedre din økonomiske situation? Så kontakt BonBon Lingerie!

Vi tilbyder butik med god placering og et fuldtudviklet butikskoncept. Vi håber, ved at kombinere vores marketingssupport og viden med din gode indsats og dit engagement, at opstarte et samarbejde i København, som begge parter kan profitere af.

Du ejer butikken – vi giver dig det fulde koncept med BonBon Lingerie og andre brands samt det nødvendige udstyr. Vi forventer, at du taler engelsk og mindst et skandinavisk sprog. Du skal derudover have tidligere erfaring med detailhandel.

Kontakt os på e-mail: eveliis@bonbonlingerie.com eller mobil: 0047 462 86 507

Sip with Me.jpg

13.päev: Sa tead, et oled disainipealinnas, kui…

Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

22290359_1524853767553162_838947421_n

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

22278841_1524853714219834_1938613436_n22264756_1524853724219833_750229559_n

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 22278554_1524853730886499_278975718_n.jpgIMG_3001.JPG22278813_1524853717553167_1008757552_n.jpgIMG_3010.JPGIMG_3016.JPG

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

22323032_1524853784219827_1724943306_n.jpg

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

IMG_3061.JPGIMG_3026.JPG

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla!

IMG_3037IMG_3048.JPGIMG_3043.JPGIMG_3033

Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.