Jälle üks solvatud lilleke

Sama kõrini nagu mul on  sellest, et iga eriarvamuse taga nähakse või tahetakse näha kadedust, on mul kõrini ka õrnadest lillekestest, keda viimasel ajal on aina rohkem kasvama hakanud. Kõik muudkui solvuvad. Mis värk sellega on, et kõik korraga nii õrna hingega on, et iga asi tuleb enne välja ütlemist 5689 korda läbi kaaluda, et solvatuna ei tunneks end ka need, kes kirjutajale/ütlejale isegi pähe ei tule. Ma olen mitmeid kordi olnud üllatunud kui mõni mu tuttav on peale mu blogipostitust küsinud, et “appi, minust kirjutasid vä?” või “miks sa minust kirjutasid?”, sest need inimesed, kes seda on küsinud pole mulle kirjutades isegi mõttesse tulnud. Miks inimesed arvavad, et kõik keerleb alati vaid ümber nende?

Täna lugesin ma Delfist, et üks välismaalasest restoranikülastaja on alustanud laimukampaaniat ühe Tartu söögikoha vastu. Tellis taimetoidupasta, aga sai sealihaga pasta ning oli sellisest “rassilisest ahistamisest” šokeeritud, sest väidetavalt oli klienditeenindaja tema pearätile viidades vaid muianud, et tundub, et teile maitseb sealiha. Ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ei öelnud, ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ütles, juhtus mis juhtus, seda teavad vaid too klienditeenindaja ja klient, ma olen aga šokeeritud sellest, kuidas see koheselt “rassiliseks ahistamiseks” muutus. Okei, ütleme, et klient solvus eksimuse ja väidetava kommentaari peale, aga püha issand jumal anna kannatust, kas iga sellise asja peale peab alustama “ristisõda”. Ma olen ka kordi ja kordi saanud ühes või teises kohas kehva teeninduse osaliseks, teinekord jagan seda ka oma FB lehel, kuid enamuse ajast on need nii tühised asjad, et pole väärt rohkemat mõtlemist, ÜLE mõtlemist. Ei lähe lihtsalt restorani, kus mulle ei meeldinud, ei külasta enam juuksurit, kes soengu pekki keeras, ei lähe poodi, kus mind ei teenindatud, valin teise hotelli, restorani, juuksuri, takso, poe…Nii lihtne ongi.

Ja siis on mingi grupp inimesi, kes võtavad endale südameasjaks teisi ka “kohutava kogemuse” eest hoiatada. Paluvad teistel ka seda infot sotsiaalmeedias jagada ja alustavad laimukampaaniat. Kõige rohkem ajab mind selliste laimukampaaniate juures närvi see, KUI palju inimesi nende jagamistega kaasa läheb. Lihtsalt jagatakse, et kõik teaksid. Ma olen nii palju kordi näinud “hoiatusi” petturitest müüjate, lohakate töömeeste, halbade taksojuhtide ja jumal teab veel kelle kohta. Aga on need jagajad kindlad, et nad teavad kogu tõde? Võib olla siin loos ka pearätiga tädi keeras asja üle võlli, dramatiseeris üle, ajas ettekandja närvi ja VÕIB OLLA isegi sõi sealiha, mille peale VÕIB OLLA klienditeenindaja kommenteeris, et sobiski sealiha ju ka. Kõike VÕIB OLLA. Aga nii kaugele ei mõelda. Loetakse välja vaid üks sõnapaar, haaratakse sellest kinni, teinekord kisutakse isegi kontekstist välja ja hakatake hoiatama. Ja no rassiline ahistamine? Ausalt! Kurat, inimesed, tulge maa peale tagasi! Igas asjas ei ole solvamist, ahistamist, mõnitamist ja iga kuradima pisiasja peale ei saa solvuda. Mis lahti on?

Mis on Facebookis toidukohale ühtede ladumisest kasu? Mida see muudab? Inimesed vist üldse enam ei adu, et elu toimub ka väljapool Facebooki. Facebook EI OLE elu! Kehv keskmine hinne (mis vaatamata püüdlustele püsib täitsa 4,1 peal) sotsiaalmeedias ei ole mingi näitaja.

Pole ise kohta külastanudki, aga profülaktika mõttes paneme ühe, sest väidetavalt ahistati seal moslemit. Mina olen selles toidukohas söömas käinud, teenindus oli küll aeglane, aga meeldiv, hommikusöök oli hea ja atmsosfäär mõnus. Lähen panen siis omalt poolt viie. Muidu oleksin nelja pannud.

Ma olen väsinud kade olemast

Loen Delfis kommentaare ja ikka ja jälle juhtub, et keegi, kes avaldab arvamust või kritiseerib, saab vastuseks, et ah kade oled vä. Loed Perekooli, kohe kui keegi jääb eriarvamusele, on kade. Ja miks minna kaugemale, loen oma blogi kommentaare, kade olen. Vahet ei ole mida ja kelle kohta ma ütlen. Kade olen. Olgu see Kersti Kaljulaidi seelik või Repinski saamine Estonia nõukokku. Mul on nii kopp ees, et alati peaks justkui kade olema kui midagi ei meeldi.

Ei meeldi Elina Borni trikoo – olen kade, et endal sellist keha pole.

Ei meeldi juuksepikendused – kade, et endal kehvad juuksed.

Ei meeldi Uku Suviste – kade, et endal nii seksikat meest kodus pole.

Ei meeldi kodukanad – kade nende harmoonilise pereelu peale.

Ei meeldi avalik imetamine – kade, et ise pole tundnud, milline rõõm on last imetada.

Ei meeldi tuhvlitest mehed – kade, sest oma mees petab.

Ei meeldi kahepalgelisus – kade, sest ma olen eluga ummikus.

Ei meeldi kellegi fotod – kade, sest pole ise midagi saavutanud.

Ei meeldi veganlus – kade, sest ma ei ole nii teadlik.

Ma ei saa aru, miks iga asja taga peab alati kadedus olema. Kas tõesti neile, kes alati vastavad, et kade oled, meeldivad kõik maailma asjad? Või leidub midagi, mis ka neile ei meeldi? Kas nad on siis kadedad? Või mis see loogika on?

Ja üleüldsegi, kas me kõik ei avaldagi kogu aeg arvamust, ei anna hinnanguid? Vaatame Eesti Laulu ja kommenteerime, kes meile meeldib ja kes mitte. Keegi jääb alati viimaseks. Kas see inimene sureb masendusse, et hääletajad teda piisavalt ei armastanud? Loeme raamatuid ja anname hinnanguid. 50 halli varjundit on üks kehvemaid raamatuid. Kas selle teose autorit kotib see, et mina ja 50 000 inimest  nii arvab? Teda kotib 50 miljonit oma pangakontol. Kuulame muusikat ja anname hinnanguid. Kõigile ei saagi meeldida samasugused asjad ja samasugune muusika. Mulle ei meeldi Justin Bieber. Aga mulle meeldib Ivo Linna. Ühe peale olen kade, teise peale mitte? Loogika? Teledebatid.  Kas saates osalejad, kes eriarvamusele jäävad, on teineteise peale kadedad?  Kas Kadri Simson hakkas nutma kui Jürgen Ligi teda kanaks nimetas? Ei hakanud. Ministriks sai hoopiski. Loetelu võiks jätkuda.

Iga eriarvamuse taga ei ole alati kadedus. Iga arvamuse taga ei ole alati õelus. Mul on sellest kadedaks olemisest sama kopp ees kui Mari-Leenul mingist Meelise kulmude teemast.

Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!

Ma olen kriitikast ja kriitika talumisest, blogimisest ja kommenteerimisest varem ka rääkinud, aga kuna ma aegajalt ikka saan pihta kommentaaridega, et ma ei talu kriitikat või olen kade kui kedagi teist kritiseerin, siis ma mõtlesin veel sel teemal pikemalt peatuda.

Ma ei ole alati kriitikat talunud. Või ütleme siis nii, et ma ei tulnud kriitikaga absoluutselt toime. Ma tahtsin kõiges olla kõige parem, kõige ilusam, kõige tublim, kõige targem. Ma tahtsin alati kõigile meeldida ja ma kartsin kõige enam konflikte. Kriitika lõi mind rivist välja. Täna see enam nii ei ole. On kriitikat nõuandeid-tähelepanekuid, mis teevad ikka haiget ja poevad naha vahele, kuid üheks põhjuseks on tihti see, et seal on killuke tõtt sees. Tõde, mida me ei taha endale tunnistada.

Kriitika ja halvustamine on midagi muud.

Ma eile kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: “Isver, mis sellega juhtunud on?”, “Appikene, see on küll halb pilt!” ja “Oi, tema on küll kena!” Järgmisel hetkel alustasime me Marekiga vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, Marek jäi eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused “käod” kommenteerima hakkavad, et “oi appike kui kole”. Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind. Ja maitsed on erinevad.  Täna kütab kirgi, et mustanahaline ja mitte piisavalt kena neiu võitis Miss Helsinki 1. koha.Ilu on subjektiivne. Ühele kole, teisele kena. Ma ei ole neid missivalimisi vaadanud, aga võib-olla see neiu oli iseloomuga, sarmikas, vaimukas, lõi pika puuga ära teistele nö ilusamatele kandidaatidele? Ka tema ise ei pruugi end maailma kõige ilusamaks pidada, aga võib olla ta selle eest peab end maailma parimaks? Ta teab oma väärtust ja võitis selle pärast?  Välimus ei olegi siinkohal nii oluline.

Looduse poolt antud välimuse kritiseerimine on mõttetu. Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka selliseks valmis olla kriitikaks. See kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, tihti pigem  lahmiv ja stiilis “vaata milline paks” ja “isver kui loppis ja magamata”. Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.

Kui minu kohta öeldi, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastaski mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ma olen ka tänulik nende kommentaaride eest, kus inimesed kirjeldavad oma suhtumist ja suhteid “tripsutavate” vanematega lapsepõlves ja hiljem, need on asjad, mille peale me ei mõtle enne kui keegi sellele tähelepanu juhib. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline “päästerõngas” ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. “Päästerõngast” saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida.  Võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole. Aga me olemegi sellised. Ilma fasaadita. Ei peida end ei kunstjuuste ega kunstküünte taha, et paremad olla. Paremad oleme me teisel moel. Ja kritiseerimegi neid, kellest end paremaks peame.

Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Mul on üks tuttav, kes on endale võtnud õiguse kritiseerida, maha teha, kommenteerida, mõnitada, naeruvääristada kõiki ja kõike, kes talle ei meeldi. Pindu teiste silmas näeb ta suurepäraselt, kuid palki enda silmas ei näe. Isegi kui ta sinna otsa komistab. Kui keegi teda kritiseerib või talle nõu annab, on ta haavunud, solvunud, trambib jalgu vastu maad ja väidab, et kõik inimesed, kes teda kritiseerivad, on õnnetud ja depressiivsed, ainsa sooviga talle “ära panna” ja “maha teha”.  Väidetavalt ei huvita teda ka teiste arvamus, sest noh yolo, ometigi on tema käitumine hoopis vastupidine. Kui talle öelda, et ta on juurde võtnud, nutab ta kõige pealt patja, vihkab maailma ja kõhnasid inimesi ning näeb siis hullupööra vaeva, et tõestada kõigile, et talle meeldibki oma ülekaal. Nädal hiljem läheb salaja trenni, sest ta näeb ise ka, et on 25kg juurde võtnud, aga ikka on “terve maailm” tema vastu.

Ma olen ka kunagi nii arvanud. See on kõige ajuvabam mõte üldse. Kellelgi pole mu vastu vandenõud. Kedagi isegi ei koti, mida ma teen või ei tee.

Mihkel Raua raamatut lugedes huvitasid mind blogijana  ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i .  Minu hate club ei ole terve Eesti, võib olla koosneb see klubi vaid kümnest inimesest.

Ma olen muutunud.  Ma olen õppinud. Mind ei huvita enam väga, mida teised minust arvavad. See ei tähenda aga,et ma teinekord üle ei keeks, vastu ei lahmiks, plärtsuks ja turtsuks nagu pubekas – ma olen inimene, mitte robot. Tunnete ja emotsioonidega. Ma riivan teiste tundeid ja tekitan emotsioone ja pean püüdma leppida ka vastureaktsiooniga. Ma ei näe põhjust enda õigustamisega. Üks mu sõbranna küsis minult hiljuti, et aga miks sa oma blogis ei kirjuta oma haridusest, tööst, kogemustest, teadmistest, siis peaks paljud sind palju targemaks. Mulle ei ole seda vaja. Mul ei ole vaja blogis targem olla. Mulle meeldib pidada seda rumalat blogi,  samaaegselt tegeleda tööga, mida keegi ei oska minust arvatagi.

Ma tahaksin igale blogijale (ja ka teistele), sh ka endale meelde tuletada ja pea sisse taguda, et   kriitika ja nõuanded on kaks eri asja. Nõuandeid tasub kuulda võtta, enda jaoks läbi mõelda, sellest võib kasu olla.Nõuannete järgi ei pea käituma, kuid võib (püüda). Ja siis on kriitika. Üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist! (Mihkel Raud)

Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma kaks aastat tagasi  olingi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.

Välimuse kommenteerimisest ehk kahepalgelisus

Teate, ma olen nüüd ikka siin mõelnud, et me oleme ikka täiega kahepalgelised. Kui minu välimust (mitte blogi, olekut, suhtumist, tegusid, stiili, vaid konkreetselt välimust) on kritiseeritud, siis on mulle öeldud, et ah, see käib ju avaliku blogimisega kaasa. Eks käibki ja kui esimestel blogiaastatel tegid sellised ilkumised mind päriselt kurvaks, siis nüüd ma tõesti mõtlen, et no mis mu elus ikka sellest muutub kui keegi mind koledaks peab. Samuti olen ma täiesti seda meelt, et kui mina kritiseerin teisi,siis annan ma sellega ka õiguse ennast kritiseerida. See kõik on okei.  Mida ma aga ei mõista on see, kui blogija kellegi teise kohta midagi öelda julgeb (ja mitte välimuse, eks), siis läheb ristisõda lahti. Kuidas sa julged inimest tema välimuse järgi arvustada? See on madal ja lame ja tühine ja niiii nõukaaegne ja eilne päev?

Allpool on vaid mõned näited kommentaaridest, mis mulle mu välimuse kohta on öeldud. Need on “avaliku blogimise tavaline osa”. Ma näen teatud kahepalgelisust nende suus, kes ütlevad mulle, et välimust pole ilus kritiseerida, samal ajal kui ise kritiseerivad mind. Olge siis vähemalt naised ja tunnistage, et klatš ja arvustamine on ka osake meie geenikoodist!

-See inimene näeb küll välja hullumeelne

-Välimuse kohta ei tohi teadupärast midagi öelda, aga ma ka tõepoolest iga kord ehmatan, kui seda pilti näen. kui minust selline ülesvõte oleks tehtud, peidaksin seda iga hinna eest.

– Ei tea ka tema pärisnimegi, et neid otsida. Lihtsalt selline õudne pilt + sisutud vahutvad pikad tekstid (mõnd proovisin lugeda) kahjuks viitavad, et kõik ei ole ok.

– Ta on ise ka korduvalt kirjutanud, et nägu ongi paari aastaga väga loppi vajunud. Põhjuseks tema enda arvates lapsega magamata ööd. Pole siin midagi enam omalt poolt juurde panna. It is what it is. Kas sellest ei või siis rääkida, kui inimene on ise ka teema üles võtnud ja ise väga hästi tunnistab, et jah, näeb praegu kehv välja ja vanem oma päris vanusest. Mis siin maha salata, ma ei saa aru.

– Uskumatu Toomas on see proua ikka. Välimust kritiseerida on küll lapsik, aga no andke andeks, kolmekümnendates see prouake küll välja ei näe. Keskealine muti.

– mis välimusse puutub, siis tõepoolest on suurim ja kahjuks ka mitteparandatav viga hambad. seetõttu ei näe ma nö tibi, kelleks ta end kutsub, paraku üheltki pildilt.

– Ma ennist unustasin koledate blogijate nimekirjast veel Eveliisi. Nüüd ta proovib ka moeilmas läbi lüüa, aga tal endal pole eriti tegu ega nägu.
Naljakas on lugeda, kuidas ta kirjutab, et on terve elu tibi olnud ja kui äge linnapreili ta oli/on, aga see jutt ja välimus ei lähe omavahel kuidagi kokku.
Ma mõistan kui sellist juttu räägiks Kristiina Heinmets või Cathy Tulkvist, kes on tõesti olnud nooruses kaunid, ja on praegugi kaunid naised ja emad. Kuid Eveliis…..kindel ei.

– Eveliis (liiga suured hambad ja loppis, aga noh ta magamata ja joob palju veini ka vist)

Oi appi. Sellel lingil olev naine on ikka täiega inetu. Ma esimest korda näen seda pilti, aga noh…

Pilt mida lingiti oli see allolev pilt, mille ma riputasin Facebooki üles, et enda üle naerda, milline ma nägin välja perioodi kui ma arvasin, et olen jube tibi.

10931323_1576534759230392_9104510946568766276_n

– Vau ilu on tõesti vaataja silmades, sest ma Marinat ja Britti küll Malluka ja Eveliisiga ühele pulgale ei paneks. Marina on ikka väga kena, Britt samuti, lisaks on ta olemuselt väga armas. Ülejäänud kaks…nagu öeldakse, kui midagi head pole öelda, ära ütle mitte midagi.

– Eveliis, sa ei pea muretsema, kui Kersti Kaljulaid peaks presidendiks saama, siis küll ta vastavad stilistid saab, aga sina võid ju oma kaltsud seljast võtta ning lõpuks ka reaalselt stiilseid riideid kandma hakata, aga näed ikka 45 välja🙂 Seda viimast ei saa aga öelda Kersti kohta, kes on 47-aastane, aga näeb Eveliisist oma 10 aastat noorem välja. Minu esimene mõte oli kunagi ammu Eveliisi blogi lugedes, et nii tore, et 45-aastased ka sünnitama on hakanud😀 Siis sain aru, et naine on napilt üle 30ne ja mõtlesin, et oi, mõnel pole ikka geenidega vedanud. Ehk siis – kui Eveliis üks kord tõesti need maitsekad ja stiilised riided selga paneb, mida ta endal kogu aeg arvab olevat, siis oma geenide suhtes ei saa ta nagunii midagi ette võtta

-KK peaks Eveliisist olema 12 aastat vanem. Aga välja näeb noorem.

-Mina muide ei näe ka sinus mingit stiilsust ega ilu

 

IMG_4209.JPG

 

Kas uus iluideaal on lodev?

Kuna mind niikuinii (naiste) välimuse teemal sõna võtmise eest on virtuaalselt kividega surnuks pillutud püütud pilduda, siis ma mõtlesin, et kaotada pole enam midagi ja ma panen kirja veel ühe ilmselt kohutavalt mõnitava/ebapopulaarse/lameda/tühise mõtte, mis mulle pähe torkas kui ma vaatasin “Scandinavia´s Next Top Model” saadet.

Tegelikult mulle meeldib, et enam pole modellid vaid piitspeenikesed anorektiku välimusega riidepuud, vaid moodi on tulnud vormide ja kurvidega naiselikud naise ning iga vähegi kurvikam naine ei pea oma keha häbenema. Ma saan ka aru, et nende modellisaadete formaat on muutnud just selle pärast, et noortele tüdrukutele selgeks teha, et iga keha võib olla omamoodi kaunis ning uued kurvikamad modellid peaks olema eeskujuks. Ma olen kõigele sellele kahe käega poolt. Ja kuigi karvased kaenlaalused mind tegelikult häirivad, siis mulle meeldib H&M uus kampaania #ladylike.

Aga nüüd siis sellest, millest ma aru ei saa. Ajal, kui probleemiks on vähesest liikumisest ja rämpstoidust tingitud ülekaal ning paljud noored näevad välja lodevad ja ebatervislikud, siis kas noorte eeskujuks peaksid olema samasugused lodevate kehadega, halva kehahoiaku ja ilma igasugu naiselikkuseta “modellid”. Võib olla ma olengi mingisse 1996. aastasse kinni jäänud ja minu nägemus naiselikust ilust on totaalselt vananenud, aga ma ei tea…ma mõtlen, et eeskujud ja “tippmodellid” võiks pigem olla tervislikud ja kaunid naised, vormikad ja kurvikad by all means.

Ma saan aru, et eesmärk on, et naised armastaks oma keha ja oleks endaga rahul ning tegelikult nagu ma olen aru saanud, siis naisi ei tohiks üldse nende välimuse järgi hinnata, kuid kui me ei taha varsti elada nagu Wall-E multikas, siis natukene tervislikemas iluideaalides ei ole ju mitte midagi halba või häbiväärset? Või on “lodev ja paks” uus must?  Ja me kardame nii väga, et olles ilusad ei võta meid keegi tõsiselt, ei näe meie sisu, meie haritust, meie oskusi, et oluline on iga hinna eest oma naiselikkust peita?

Mina mõtlesin näiteks üleeilse kriitika peale, et võib-olla peaks igaks juhuks end meikima õppima ja mõnikord vähe “kasitumalt” majast välja astuma.