Väike Ida palub abi

Olen sellel aastal toonud paljude inimeste südamesse rõõmu ja silmadesse naerupisaraid, liigutanud ja rõõmustanud teid oma lapsemeelsete väljaütlemistega ja seiklustega. Olen meenutanud teile, et lihtsuses ja lapsemeelses siiruses peitubki võlu – see kipub argipäevas ununema. Armastan teid selle eest, et te minu tegemisi olete nautinud. 

Aga nüüd on mul teile väike palve. 

Juba kümme aastat elavad minu vanemad oma majakeses metsa sees. Idüllist jääb puudu vaid üks tilluke asi – oma saun. Mis maja see ilma saunata on! Mind teeb see kurvaks, sest ma tahaksin nii väga, et saaksime kõik koos laupäeviti saunas käia. Ma tahaksin oma vanemaid aidata, kuid selleks on mul teie – heade inimeste abi vaja. Oleksin ääretult tänulik kui te saaksite mind rahaliselt aidata. Ikka südame järgi ja võimaluste piires. 

Minu emme kontonumbri saamiseks palun kirjutage talle sõnumitesse. Ma ise ei tunne veel nii palju numbreid, ma oskan vaid kirjutada. Luban, et kõik meid aidanud inimesed saavad meie saunas ära märgitud ja korraldan toetajatele ka tänuürituse. 

Olge hoitud ja armastage üksteist! #blessed

*****

Kui te arvate, et ma olen lolliks lolliks läinud, siis ei ole. Loll olen ma alati olnud, nii et kus seal ikka minna. Lugesin lihtsalt seda postitust ja mul hakkas paha. Kurb ja kahju väikesest nunnust poisist, kellest aferistist ema on otsustanud teha toote ja rahamasina. On üks asi teenida raha oma lapsega erinevates projektides, kuigi ka siin on küsitav, kus läheb piir, aga see palve on ikka juba eetikast ja moraalinormidest nii kaugel, et piiri pole enam isegi näha.

Ma ei ole “Väikeste hiiglaste” saadet vaadanud, ma ka kirjutasin sellest, miks mulle sellised saated ei meeldi, kus vanemad oma ego upitamiseks või edevusest oma täiesti tavalisi lapsi kuhugi telesaatesse registreerivad, kuid ma usun klippide ja reklaamide põhjal, et väike Oliver oligi seal nunnu. Ja siis avastab ema, et see on geniaalne teenimisvõimalus. Kas ta ei mõtle, mida väike Oliver aastate pärast tunda võib kui ta lugema õpib ja loeb, mida “ta ise” on meediasse kirjutanud? Või õpetab ta oma pojale maast madalast, et see ongi õige moodus elamiseks?

Ühesõnaga…Meie majast on tõepoolest saun puudu, nii et…Me ju ka lahutame teie meelt. See oleks vaid aus, et teie meile nüüd sauna kingiks.

 

Pealkirjata

Mul on täna olnud kummaline päev. On saanud nalja, on juhtunud äpardusi, ma olen sõbrannadega klatšinud blogijaid, pidanud plaani, kuna sööma minna, leppinud kokku, kuhu sööma minna, vihastanud auto peale, vihastanud elektri peale, ostnud Humanast kahe euroga kampsuni, teinud tööd, naernud, ilkunud sõbrannadega mingite lollide naljade üle, teinud süüa… Kuid pool mu päevast on samal ajal möödunud kummalises udus sellest hetkest, kui  nägin Facebookis, et üks mu tuttav oli postitanud oma lapse pildi ja sünniaja…ning veel mingi kuupäeva. Ma vaatasin seda postitust ja lootsin, et ma saan valesti aru. Et see teine kuupäev ei ole kolme-aastase lapse surmakuupäev. Ma ei saanud valesti aru.

Ma ei tunne seda inimest väga hästi, tema last ei ole ma isegi kunagi näinud, kui Facebooki postitused välja jätta, aga iga kord kui ma selle väikese poisi ja tema pere peale täna mõtlen, hakkan ma nutma. Ma olen nutnud täna valgusfoori all, ma olen nutnud Idale lasetaeda järele minnes, ma olen nutnud lumeingleid tehes ja ma hoian end tagasi, et mitte nutta praegu. Kummaline, kui võtta arvesse, et ma ju tegelikult ei tunnegi neid inimesi, aga seda raskem mul hakkab,sest ma mõtlen, et kui mul, kes on tegelikult võõras inimene, on nii ängistav täna olla, siis, mida peab see pere tundma. Ma tahaks neid lohutada, midagi teha, midagi öelda, kuid ma ju tean, et midagi ei saa teha ega midagi ei saa muuta, ka sõnad on üleliigsed.

Samal ajal kuulsin ma sõbrannadelt, et ühes tuntud blogis hakkab külalispostitusi kirjutama üks teine blogija, blogija, kellel on melanoom. See tekitas minus ausalt viha. Ma olen kunagi pool vihast-pool naljaga sõnumi “surnud oled või?”, hommikul sain ma sõnumi, et inimene, kellele ma sõnumi saatsin, oligi surma saanud. Surmaga ja haigustega, mille tagajärjeks võib olla surm, ei tehta nalja. Aga kuidas teisiti seda blogide vahelist “koostööd” nimetada saab? Tahad end välja elada, oma emotsioonid välja lasta, jagada oma lugu ja ravi, koguda raha, suhelda lugejatega, saada toetust – palun kirjuta sellest oma veebipäevikus. Tahad suuremat publikut ja oma haigusega kuulsaks saada – jaga oma blogilinki mõne ajalehe/ajakirjaga! Aga milleks selline samm? Rumal, ääretult rumal.  Paha maik on asjal juures.

Rumal on see, kes vabandust ei leia, kuid  ma ostsin poest pudeli punast veini (mille ma koju jõudes esikupõrandale kogemata sajaks tuhandeks killuks kukutasin), sest see “uudis” tuttava kolme-aastase lapse surmast kiskus kuidagi lahti igasugused haavad, suurendas mu kõige suuremaid hirme ning ma tunnengi, et “tuul tõuseb, nii raske on hingata”.

Ma tean, et see on lapsik, kuid sellistel hetkedel lohutan ma end sellega, et me kohtume kõik Nangijaalas. Kirsiorus.