Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Ma olen ikka eriline saamatu

Teate, ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen väsinud. Ja lisaks sellele tunnen ma end megasaamatuna. Halva emana ikka otseloomulikult ka.

Loen mina teistest blogidest, kuidas inimestel on nii kiire ja nii palju tegemist, et ei jõua isegi hinge tõmmata. Minule on ka suvi kõige kiirem aeg, üks töö ja tähtaeg ajab teist taga. Väsimuse tõttu olen ma töös teinud nii piinlikke apsakaid, et tahaks lihtsalt endale harjavarrega kere peale anda.

Ida on lasteaiast kodus ja mul on juba piin talle öelda, et palun ära hetkel sega, ma ei saa sinuga lennuki peale või rongi peale või sünnipäeva peole tulla, sest mul on vaja tööd teha.  Laps jääb lapseks ning ikka tuleb ta täpselt siis kui ma üritan keskenduda ning olen soonele sattunud oma küsimustega, et äkki vaataks seda multikat või äkki ma ikka tuleks lennuki peale. Ma jälle pahandan, et mul on kiire ja ma ei saa ning Ida vastab mulle kõige mesimagusamal häälel: “Palun tule ikka minuga korraks lennuki peale, palun natukene viitsi minuga ikka mängida!” Öelge mulle üks ema, kes sellise palumise peale suudaks jääda ükskõikseks või ütleks, et kuule, mine tuterda ise aias või hüppa batuudil kuni ära kukud kuhugi suvalise mätta otsa?

Ma siinkohal nõustun kahe käega Liisa Pakosta ettepanekuga, et lasteaedade süsteem peaks olema paindlikum, aga teate, me võime siin rääkida ükskõik kui palju, kuid tegelikkuses jääb kogu paindlikus ühe asja taha. Hakake nendele lasteaiaõpetajatele maksma ja/või võtke tööle rohkem inimesi, et me üldse saaksime sellest paindlikkusest rääkida. Vastasel juhul see jutt lihtsalt ärritab mind. Aga see on üldse üks teine teema, millest ma juba 56 päeva tagasi tahtsin blogida, kuid no ei jõua lihtsalt. Teemad ja tegevused muutuvad nii kiiresti, et mul läheb meelest, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin.

No vot ja siis ma tunnengi end saamatuna kui ma loen, kuidas inimestel on kogu aeg nii palju tööd teha, ent ometi on neil aega pidudel käia, sõpradega grillimas, magada kella 11ni, olla hea ema kahele-kolmele lapsele, omaette reisil käia, vaadata hooaegade kaupa seriaale, olla kursis blogide, uudiste ja klatšiga (sh ka sellega, mis toimub Perekoolis).

Miks nemad jõuavad ja mina ei jõua? Ja jumala eest, ma ei pea siin postituses silmas ühtegi…Ah teate, ma olen isegi selleks liiga väsinud, et poliitkorrektselt neid ääremärkusi kirjutada, et üks või teine või kolmas lumehelbeke ei solvuks. Ma ei viitsi!

Mul on hea meel, et 90% vajalikest tegevustest on kontrolli all, aga see 10%, mis ei ole, ajab mind hulluks. Ja täpselt nagu ma arvasin, et see hetk, mis ma nüüd võtsin blogimiseks, suutis Ida mingi lollusega hakkama saada. #läheblappiotsimaetpõrandatkuivatada

PS: Ma olen näinud, et lapsed võivad tunde multikate ees istuda. Miks see trikk Ida peal ei mõju? Ta paneb endale multika käima ja vaatab seda täpselt viis minutit. Siis on tal juba vaja kuhugi tegutsema minna. Ühtepidi on mul muidugi ääretult hea meel, et ta ei ole mingi 24/7 nutitelefonis ja telekas passiv laps, sest emal pole ta jaoks aega, aga teiselt poolt nagu mõnikord oleks natuke hea mugav küll pean tunnistama:D

 

 

Kuidas teha nii, et laps ei ärkaks kui kuremari maha kukub?

Mul on kaks muret. Või pigem küsimust.

Ühtepidi mulle õudselt meeldib, et ma olen sunnitud hommikuti ärkama kell kuus, sest kella üheksaks on mul juba nii palju tööd tehtud, et saan vabalt paar tundi niisama lulli lüüa, aga teisalt…no tegelikult ikka tahaks seitsme-kaheksani magada küll. Ida kolis kenasti meie voodist välja ja mina kolisin meie magamistuppa tagasi (välja arvata need ööd kui Marek norskab), kuid Ida magab ikka meie toas. Ei taha oma toas magada. Ma ei ole suutnud ka seisukohta võtta, kas peaks teda oma tuppa hakkama magama “sundima” või mitte, sest tema meiega ühes toas magamine ei sega kedagi. Välja arvatud ehk Marekit, sest Ida nõuab öösiti, et “issi, otsi mu kaisukas üles” või “issi, pane tekk peale” või no mida iganes, aga see selleks. Probleem on selles, et TÄPSELT SEL HETKEL kui Marek meie voodist üles tõuseb, ärkab automaatselt ka Ida. Keeldub ülemisele korrusele jäämast või minu kaissu tulemast ning marsib issiga alla. Igal hommikul punkt kell kuus. Nädalavahetuseti kui Marek 7-8ni magab, magab ilma probleemideta ka Ida. Minuga magab ta teinekord laevas nt isegi poole üheksani. Ükskord pidime me lausa jooksujalu hommikuputru sööma, sest laev oli tegelikult juba sadamas kui me ärgatud saime.

Mu vanatädi rääkis mu kohta alati, et ma olin lapsena nii kehva unega, et ärkasin üles kui kuremari teises toas maha kukkus. Nüüd on meil Ida, kes ärkab automaatselt kui isa toast lahkub. Miks? Kuidas ta uuesti magama saada? Või kasvõi omaette oma toas mängima õpetada. Mõni hommik (nagu täna) kolisid nad kell kuus alla ja mina jäin veel pikutama, poole seitsme ajal tuli Ida mind üles ajama ja kui ma SEKUNDI PEALT üles ei ärganud, läks ta alla ja hakkas nutma.  Nii on iga kord. Kui Marek hakkab tööle minema ja mina ei ole veel üles ärganud kuulen ma alt, kuidas Ida nutma hakkab ja Marek pahandab, et hakkab tööle hiljaks jääma. Aga Ida keeldub ülesse korrusele tagasi tulemast. Miks? Kas selles vanuses ei võiks lapsed juba natuke omaette ka mängida?  Miks mina pean alla ronima? Ja kuidas tal neid automaatsätteid kuidagi hilisema peale saaks seadistada?

Teine küsimus on – kuidas õpetada last magama minema? Ta läheb magama koos meiega. Mis kellaajaliselt on iseenesest okei, sest me lähme magama 21-22 vahel, aga teinekord tahaks, et Ida varem magama läheks. Kuidas õpetada talle, et nüüd me loeme muinasjuttu ja siis sina jääd siia tuppa ja jääd magama, emme/issi läheb veel alla korrusele ja sina enam voodist/toast välja ei tule? Ma näen teinekord, et ta on juba kell kaheksa väsinud, aga ta keeldub magama minemast. Ja on vaid väga harvad korrad kui ta ise diivanile ära kustub, et me saame ta pärast voodisse viia.  Kui meil juhtuvad külalised olema või me ise oleme külas, siis on magamaminek täiesti hullumaja. Kell võib olla 12, aga Ida püsib ikka üleval, näha on,et on väsinud ja tahaks magama, aga keeldub minemast/jäämast. Kui lähed temaga koos magamistuppa, et ta magama panna, siis aussõna tal on mingi seadeldis, mis ta ajab ülesse kohe nagu püüad toast ära hiilida. Üksi ta voodisse/tuppa ei jää.

Kuidas õpetada laps magama? Ja see siin ei ole kuidagi etteheide lapsele, vaid meile endile kui lapsevanematele, kes on nii palju asju valesti teinud ja nüüd oma rumaluse vilju sööma peavad, aga eeskätt just lapse huvides, palun õpetage kahte rumalat lapsevanemat.

Kanaisa – superisa, pehmo, haige inimene või normaalsus?

Mõni teema läheb ikka lappama. Põhjusel, et ma kirjutan midagi, mis hingel, ega oska igat sõna või lauset analüüsida kommenteerijate vaatevinklist ning nii juhtubki, et mulle pannakse suhu sõnad, mida ma pole öelnud või jõuavad kommentaarid sellistesse kõrgustesse, mille peale ma ei oskaks oma õudusunenäoski tulla. Olgu, kommenteerijate kaitseks pean ma ütlema, et ilmselt kõik kommenteerijad ei ole minu ja mu perega läbi blogi tuttavad ning tunnevad siis “siirast muret”. Mulle heideti siin ette “alandamist ja mõnitamist”. Ma ütlen ausalt, et viimasel ajal tundub mulle, et inimesed on nii tundlikud, et näiteks kui öelda inimesele, kes vingub, et on paks, et oled jah juurde võtnud, võib mürki võtta, et järgmisel hetkel nutab see inimene kusagil, sest teda mõnitati. Need kaks väljendit on devalveerunud.

Küll aga hirmutas mind kommenteerijate hulgas arvamus, et isa, kes oma lapsega koos tahab olla ja võib-olla hoolibki lapsest rohkem kui naisest, haigeks inimeseks tembeldatakse. Ma ei osanud aimata, et näiteks lausest, et “mees hoiab unise lapse üleval, et temaga koos magama minna” loetakse välja, et mees on pedofiil või kasutab last kilbina. Ma ei tulnud selle peale, et selgitada taustainfot, et vanasti pani Marek Ida magama kella kaheksa paiku, kuid kuna tal on pikad tööpäevad, siis ta jäi ka ise kell kaheksa väsimusest lapse kõrvale magama; ta ei tahtnud nii vara magama jääda. Miks ta last üksinda või minuga magama ei saada? Vot siin tuleb välja kanaisadus. Esimesel juhul kardab kanaisa, et laps kardab üksi magada, sest laps on seda varem öelnud ja teisel juhul oleme me mõlemad süüdi, et harjutasime Ida issiga magama minema. Eks ka sellel on omad põhjused. Kui me Norra kolisime, olid Ida ja Marek pool aastat lahus, pole ime, et nad peale seda tahtsid koos olla. Mingil hetkel oleksime me pidanud kanaisandusele piiri tõmbama, kuid kas laiskusest või teadmatusest või mugavusest lasime me olukorral üle pea kasvada. Ühetpidi nii lihtne, kuid teistpidi nii keeruline olukord. Ei midagi haiglast.

Minu üllatuseks kirjutasid mulle mitmed teisedki kanaisad. Ja kanaemad. Tunnistasid, et ka neil on selline “probleem”. Põhjuseid kananduseks oli erinevaid. Ma ei hakka neid siin üles loetlema, kuid mul natuke hea meel neid lugeda. Oli ka kanaisasid, kes solvusid, sest nad tundsid end kirjutatus ära ning neid pahandas, et üks naine ja ema nende armastust oma lapse vastu naeruvääristab. Jällegi ei arvanud ma, et kedagi naeruvääristasin, kuid mulle tundub,  et kanaisandus mingi piirini on täiesti okei, kuid mingil hetkel läheb lihtsalt minu jaoks see liiale. Ma arvan, et nii kanaisandus-kui emandus teeb lapsele karuteene. M.O.T.T.

Eile rääkisime me sõpradega samal teemal, et mis siis on hullem, kas kanaisandus või rongaisandus? Ja mida ühiskond üldse normiks ning normaalsemaks peab? Mu sõbrad olid eile käinud kontserdil, mis oli mõeldud peredele ja esineja oli tänanud kõiki, kes olid võtnud vaevaks pühapäeva hommikul kell kümme kontserdile tulla, eriti isasid. See viimane märkus tekitas meis hämmingut. Kas see on hämmingut tekitav kui perekontserdil on kohal ka isad? Kas ikka eeldatakse, et isad on pühapäeva hommikul pohmakaga voodis pikali ning lastega väljas käimine on vaid emade “töö”? Iga kell valiksin ma (kasvõi üle piiri läinud) kanaisa kui isa, kes pohmakat põdedes või vastumeelselt pühapäeva hommikul oma perega kontserdile läheb.

Ühesõnaga. Mis ma tahan öelda? Mu blogi on pool-avameelne päevik, ma olen otsustanud lugejatega jagada ka argipäevade teatud pahupooli, ma olen endale teadvustanud, milliseid kommentaare ja reaktsioone üks või teine postitus kaasa tuua võib, kuid ma tahaksin ka lugejatele, kes ei ole püsilugejad ja satuvad siia “klikipostituste” peale ühe või kaks korda, ärge nähke igas kapis tonti. Kui teil on “siiras mure”, siis tutvuge meiega läbi blogi, küsige, kirjutage, aga ärge lahmige niisama. Kui teie soov on muidugi lihtsalt midagi välja plärtsatada, võib olla ka solvata, siis see on muidugi teine asi. Peegel on mul ka kodus olemas, ma tean, milline mina sealt mulle vastu vaatab. Ka see soovitus peeglisse vaadata, on vanaks läinud:)

Lõpetuseks üks armas pildipostitus isade-tütarde suhtest: http://www.upworthy.com/dad-and-daughter-relationships-as-explained-by-10-paintings

Kas iga aastaga hullemaks?

Ei ole saladus, et Ida on minu arvates olnud keeruline laps. Beebiiga nagu te teate kõige hullem. Kui ma praegu aga tagasi mõtlen, siis ma mõtlen, et võib olla oli asi ka minu kogenematuses, teadmatuses ja soovis olla täiuslik ning omada täiuslikku last. Sellist, kes kunagi kusagil ei nuta, magab ja teeb kõike sellises rütmis nagu mulle sobib. Jah, magamata olime me tõesti pikalt, väsinud ja tülpinud ning aegajalt ka meeleheitel, kuid täna ma mõtlen, et võib olla ei olnud mul mitte niivõrd keerukas laps, kui lihtsalt üks tavaline laps. Väikese unevajadusega. Seda on ta siiani. Nädala sees magab ta harva kauem kui kuueni, nädalavahetusel venitab ikka seitsmeni ja aegajalt üllatab meid isegi kaheksani magamiseni. Samas, mida tahan ma saada lapsest, kelle isa on alati enne kukke ja koitu üleval ning kelle ema unevajadus ei ole ka kõige suurem. Viimane ei tähenda, et ma ei tahaks logeleda, aga konkreetsest unest piisab mulle ka kuuest tunnist. Enne Idat olin ma lihtsalt mugav ja laisk, mulle meeldiski nädalavahetused diivanil teleka ees maha magada. Täna ma seda enam ei suuda, seda enam, et mu meelest ei ole telekast mitte midagi vaadata.

Oot, aga ma pidin ju millestki muust rääkima?  Ahjaa. Kui Ida hakkas liikuma, olin ma jälle hädas. Enam ei saanud grammigi omaette rahulikult istuda. Kogu aeg oli vaja jälgida, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei potsataks. Idal oli minu vastu justkui mingi vandenõu. Vaadata kui palju ma välja kannatan ja kas mu juuksed lähevad halliks. 1-1,5aastaselt oli ta jälle puhas põrguline, kelle elueesmärk oli mind ja Marekit piinata. Temaga kuhugi minek oli nagu Kinder Surprise´i avamine – kunagi ei teadnud, mis sealt välja tuleb. Hull laps, mõtlesin ma ja kadestasin lapsi, kes lihtsalt ja rahulikult paigal istuvad. Täna ma tean, et üks 1,5aastane ei peagi paigal istuma. Mul ei olnud tegelikult sugugi hull laps, vaid tavaline väike laps. Pigem isegi tubli, sest isegi lennureisid, laevareisid, pikad autosõidud möödusid valutult. Alguses Ida karjus lennukis kui ta turvavööga kinni panna tuli, kuid rahunes üsna kiiresti maha ja ülejäänud sõit kulges vaikselt. Üldjuhul. Muidugi tuli ette ka igasugu olukordi, sest noh halloo, ta oli ju beebi.  Lennukites oli/on aegajalt ka teisi nutvaid beebisid. Beebisid, kes kuidagi maha ei rahunenud. Ma arvan, et probleem on selles, et ema ise oli närvis, sest mida küll teised mõtlevad ja see ajab beebi veel rohkem närvi. Muidugi ei ole lennukis nuttev beebi mingi meeldiv nähtus, kuid täiskasvanud inimestena saame me kõik aru, et beebi on beebi ja väga vähesed jobud kobisevad midagi. Kui vanem ei mõtleks nii väga teistele, vaid sellele, kuidas laps maha rahustada, laheneks nutt kindlasti palju kiiremini.

Mida vanemaks Ida on saanud, seda “hullemaks” on olukord läinud. Nüüd, kui ta on pea 3,5-aastane, on ta püstihull. Ta jonnib, ta karjub, ta protesteerib, ta viskab end pikali, ta jookseb mul eest ära, ma pean tal taga jooksma, ta peidab end. Viimati kui me üksi laevaga Rootsis käisime jooksis ta jälle mul eest ära, ma arvasin naiivselt, et ega ta kaugele ikka ei jõua, kuid peale kerget paanikat ja inimestelt küsimist leidsin ma ta kaks korrust alt poolt. Peale seda oleme me talle püüdnud selgitada, 6579 korda, et ta ei tohi ära joosta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru, kahel juhul tekitab ta peavalu ja paneb meid end talle järele jooksma. Kui ta pole püstihull, siis on ta aga uudishimulik, vaimukas, tubli, iseseisev ja sõnakuulelik laps, kellega koos reisida on nüüd juba pigem rõõm. Panen kaalukausile püstihullu ja ideaalse lapse ning saan tulemuseks jällegi täiesti tavalise 3,5aastase lapse. Lihtsalt minu enda peas on jällegi mingi ettekujutus sellest, kuidas laps peaks käituma. Ta ei pea oskama igal pool käituma, tal ei ole kogemusi ja ta õpib. Minu, kui vanema asi, on sellest aru saada ja teda mitte piirata, vaid õpetada, et ta lõpuks teekski vahet, kus tohib joosta ja kus mitte. Ma olen Idaga kaks korda teatris käinud, polnud mingi probleem, et ta seal rahulikult istuks, aga loomulikult ma kartsin seda esimest külastust, sest mis saab siis kui ta nutma hakkab.  Temaga saab käia kohvikus, restoranis, muuseumis, pargis. 90% ajast on see nii tore ettevõtmine. 10% ajast võib juhtuda, et talle ei sobi mitte miski ja ta ei tea ise ka, mida ta tahab. Siis tuleb kavalus appi võtta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru ja kuulab sõna, kahel juhul on mul tahtmine ta sinnasamasse jätta, sest need kõrged noodid, mida ta välja võtab, lõikavad luust ja lihast läbi, kostuvad Tallinnast Tartusse.

Aga käimata pole me kusagil jätnud. Nüüd mõtlen ma, et (kui veel pileteid on) võiks temaga minna Eesti Laulu peaproovi vaatama. Ta ei saa ikka üle ja ümber sellest, et tädi Marian (Ariadne) seal ka esineb ja miks mitte talle siis rõõmu valmistada.

Muidugi ajab ta meid aegajalt ikka hulluks ja näib toituvat vaid meie närvidest, kuid tegelikult on see meie endi viga, et me peale tööpäeva ei jaksa ta jutuvada kuulata. Aga kui panna end tema rolli, siis ma kujutan ette kui palju elamusi tal ühes päeva on, erinevalt meist, kes me oleme tibake kauem saanud maailma tundma õppida. Mina ei satu elevusse kui näen akna taga väikest linnukest, tema aga küll, ja tal on vaja see emotsioon kellelegi edastada. Tal ei ole veel oma blogi ega Facebooki, kus oma tundeid ja mõtteid avaldada. Ta ei ole veel avastanud virtuaalmaailma “võlusid”, vaid tahab suhelda pärisinimestega.

“Sul ei ole üldse hull laps,” on mu sugulased-tuttavad mulle aegajalt, “ta on tavaline väike laps, täiesti normaalne kolme-aastane.”  Ma raputan pead ja ütlen, et ei-ei, teiste omad käituvad ikka palju paremini. Saamata aru, et sellises vanuses on kõik lapsed marakratid. Tavalised lapsed oma tujude ja jonnidega, nii nagu me kõik. Mina väljendan oma pahameelt ropendades (mida ma enam ka teha ei saa, sest ma ei taha, et mu laps varsti kõik p…e saadaks, sest emme teeb nii), Ida end porilompi pikali visates. Mõnikord karjub sinna juurde nii meeleheitlikult, et inimesed jäävad seisma ja vaatama, et ega ma ometi lapsele liiga ei tee. Mõnikord ta valetab ka. Kui ma pole isegi ta lähedal seismas, ütleb ta südantlõhestavalt nuttes, et emme lõi. Ma ei tunne enam häbi selle pärast, mida teised mõtlevad. Ma ei ole täiuslik ja mul ei ole täiusik laps. Täiuslikke inimesi ei ole olemas. Ta ei ole oma jonnihoo pärast kasvatamatu laps ja mina saamatu ema. Ma ei anna lapse jonnihoogudele järgi, vaid sellepärast, et ta “jumala eest vait jääks” ja et teised ei arvaks halvasti. Kui jonnihoog peaks tulema peale kontserdil, siis loomulikult lahkuks ma lihtsalt koos temaga saalist, et mitte teiste kontserdielamust rikkuda, kuid kaubanduskeskuses visaku end pikali. Keda ta ikka nii häirib, enamus inimesi on niikuinii telefoni uppunud või kõnnivad kõrvaklapid peas.

Ida on praegu jõudnud oma “hullusega” edasijõudnu tasemele. Huvitav, kas see läheb iga aastaga hullemaks? Või saan mina iga aastaga targemaks? Mulle meeldiks kui hullemaks ei läheks ja mina saaks targemaks;)

IMG_8344.JPG

Ärge tegelege oma lapsega nii palju!

Mul on üks tuttav, kelle Facebooki vaadates ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta töö kõrvalt jõuab lapsega nii palju käia ja tegeleda. Küll nad on kohvikus, teatris, pargis jalutamas, mere ääres. No ühesõnaga tundub üks hästi vahva ema olema, kes oma lapsele õiget lapsepõlve oskab pakkuda.

Paar päeva tagasi kirjutas ta mulle, et mind hoiatada, et ma Idaga nii palju ei tegeleks ja ringi ei käiks, sest tema oli käinud lapse arenguvestlusel, kus talle soovitati, et ta lapsega vähem ringi käiks ja tegeleks. Kuna talle on minu Facebooki ja blogi järgi jäänud mulje, et meie käime Idaga veelgi rohkem, siis ta soovitas meil ka tagasi tõmmata, et samasuguseid arenguvestlusi läbi ei peaks tegema. Tema soovitus oli muidugi nali, arenguvestlusel õpetaja öeldu mitte. Ma olen igasugu asju kuulnud, kuid seda, et lapsega peaks vähem tegelema, kuulen ma esimest korda. Mina, loll, vedasin ka Ida alles hiljuti V Spaasse.

IMG_8154.JPG

Põhjus, miks lapsega vähem tegelema peaks, oli see, et kui liiga palju käia, siis see muutub lapse jaoks tavaliseks ja laps ei oska sellest rõõmu tunda. Lisaks tunnevad teised end halvasti, sest kõigil võib olla pole võimalusi. Olen selle viimase osaga nõus, et kõigil tõesti pole võimalust koolivaheajal soojale maale sõita, aga ega siis sellepärast ei saa ära keelata teistel reisimist. Kui laps, kes palju reisib, teiste ees uhkustama hakkab või teisi alavääristama sellise võimaluse puudumise tõttu, siis tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, miks see ilus ei ole. Minul on siiralt hea meel, et mul on võimalus Idaga koos Rootsi ja Norra vahet reisida, see avardab ikka nii palju silmaringi kui natukene ka on võimalust Eestist väljapoole vaadata.

IMG_4719.JPG

Samamoodi oleks mul pigem hea meel kui kohvikus käimine saakski lapse jaoks tavaliseks. Selles mõttes, et ta õpiks, kuidas kohvikus ja restoranis käituda. Kuidas ta muidu õpib? Noa ja kahvliga söömise õpetan ma muidugi ka ise kodus ära, kuid kohvikutes käies õpib laps hoopis rohkem. Ma tean ka koole, kus käidigi terve klassiga mingi aja tagant koos restoranides, et lapsed õpiksid etiketti. Minu meelest kiiduväärt mõte, mida tuleks rohkem teha. On ju nii, et lasteaedades ja koolides kogutakse pidevalt mingit raha, sama hästi võiks siis koguda raha, et kõik koos saakski  kohvikus käia. Et oleks võimalus ka nendel lastel, kes muidu võib olla kohvikus ei käikski.

img_8370

Igatahes on see naeruväärt soovitus, et lapsega väheme tegeleda. Mu meelest pigem ikka peaks nende vanemate, kes oma lastega kusagil ei käi, tähelepanu sellele pöörama, et nad just rohkem käiks. Ka tasuta tegevusi on päris palju, kasvõi Kadriorus või mere ääres jalutamine. Aga lapsed ei oska ju käituda, olen ma kuulnud ettekäänet, ma ei saa temaga restorani minna. Aga kuidas need lapsed siis õppima peavad? Kui nad kodust väljas ei käi, siis nad ju ei õpigi?  Ei saa trenni minna, sest laps on veel liiga väike? Ega siis ei peagi kohe trenni minema, aga koos ujulasse ikka? Mina ei armasta väga ujumist, kuid nähes, kui väga Ida basseinis hullas, siis ma lihtsalt pean temaga rohkem ujumas käima hakkama. Ujumistrenni veel ei pane, kuid mine tea, mis edasi. Võib olla on meie peres uus Melissa kasvamas.

img_2071

Kui ma panin üles pildid Ida 3. sünnipäeva tähistamisest Kõue mõisas, kirjutasid mõned käod, et näed, paned printsessikleidi selga küll, aga ikka ei oska käituda ja jääb maaplikaks ning poeb laua alla mängima. Mina ei suuda aru saada, mis selles halba on? Kolmeaastased lapsed võivadki natuke ringi joosta ja ka laua all mängida. Kui on vaja, lähen ise ka sinna laua alla mängima ja jooksen lapsega koos ringi.

img_5062

Lapsed vajavadki rohkem tegelemist. Konkreetselt tegelemist. Mitte vaid asju ja nutitelefonis passimist. Alles mulle jäi ka silma üks vahva artikkel, mida tasub lugeda (link).

Lugu sellest, kuidas ma varastasin ehk käitu mu tegude järgi ehk natuke kõigest ja ei millestki

Ma käisin hiljuti Idaga ühel üritusel, et me aga sattusime sinna natuke vara, siis tegime me poes aega parajaks ja ma lubasin Idal endale ühe uue multifilmi-DVD valida. Kõndisime siia-sinna, vaatasime ja uudistasime ning ühel hetkel lahkusime poest. Alles kodus, kui me “Lotte ja kuukivi” multikat vaatama hakkasime, tabasin ma end kohutavalt piinlikult mõttelt. Ma olin nii selle DVD kui ühe šokolaadi poest varastanud! Okei, mitte teadlikult, aga vargus on vargus. Ma olin unustanud nende eest maksta. Et me elame aga Tallinnast siiski 25 km eemal, siis ma tõesti ei viitsinud tagasi minna. Ma kirjutasin sinna poodi, et selline piinlik asi juhtus, aga et ehk ma saaksin kuidagi ülekandega tasuda. Ilmselt olin ma kirja kirjutades näost punane kui vähk, sest vargus on ikka vargus ja hajameelsus ei ole vabandus. Ma ei ole mingi pühak, aga mul on kodus kolme-aastane laps, kellele ma püüan eeskujuks olla, alles ma õpetasin talle, mis on “meie omad” ja “teiste omad” ja et võõraid asju ei tohi ilma loata võtta ja siis ise varastan. Ma olen kunagi ammu ammu päriselt ka varastanud – vanaema rahakotist raha, ja kaks  korda, sest “ta ei saanud ju aru”. Päris ta ei saanud aru, ta lihtsalt ei öelnud midagi, ma olin mingi 11-12-aastane.

Ühesõnaga ma kirjutasin sinna poodi ja vabandasin ette ja taha ning sain vastuseks, et väga kiiduväärt oli tegu tunnistada ja olla valmis oma teo eest ka vastutama. Vabalt oleks ju see pood võinud minust ka politseisse teatada, aga nad ei teinud seda, ütlesid vaid, et on tore tõdeda, et püüan oma lapsele eeskujuks olla. Mitte nii et “tee minu sõnade, mitte tegude järgi”, vaid päriselt. Et lapsel on emaga vedanud.

See viimane lause pani mind mõtlema. Te ju teate, et ma olen end halvaks emaks pidanud, sest ma ei ole osanud hakkama saada beebiea eripäradega, ma olen aru saanud, et ma ei ole beebiinimene ja olen kartnud, et olen oma oskamatuses last kasvatada, ta pekki keeranud. No et ei ole osanud piisavalt suhelda, rääkida, õpetada, meisterdada, käia, lohutada ja pealegi olen ma ta peale n+1 korda häält tõstnud (ja tõstan ilmselt ka veel). Ma olen endast andnud küll parima, kuid ikka ja jälle mõtlen ma, et ma ei tee piisavalt. Ei oska. Meil on kahe sõbrannaga ühevanused lapsed ja me käime päris tihti koos playdate´imas. Kui ma võrdlen end nende kahe emaga, siis olen ma täielik feil. Nemad on Emad suure algustähega, mina lihtsalt olen püüdnud ellu jääda. Kuni praeguseni. Kolme-aastased lapsed on jummmmmmmmmmmala äge! Nad on õppinud rääkima, meid jäljendama (üks päev lukustas Ida end vannituppa ja ütles, et ei taha minuga rääkida, sest ta on mu peale kuri), neil on välja kujunenud isiksus (vist), nendega saab ringi käia, nad kuulavad, uudistavad, huvituvad. Nendega saab asju teha koos. Näiteks:

16128524_10211862589819463_723066627_n.jpg

16128043_10211862590259474_1382885667_n.jpg
Kui te aru ei saanud, siis need on hambaharjad. Ilmselgelt ökod.

Isver, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga ma juba ka pealkirjas vihjasin, et see on üks neist postitustest, mis läheb lappama ja hüppab ühelt teemalt teisele (ja ma ei ole isegi veini joonud:D). Mulle jäi kummitama see “tee mu sõnade vs tegude järgi” ütlus. Ma püüan (rõhk sõnal “püüan”) selle ütluse järgi lapsevanemana tõepoolest ka käituda. Ehk et kui ma tunnen end halva emana, kes ei tegele ja huvitu piisavalt oma lapse tegemistest, sest lihtsam on virtuaalmaailma sukelduda, siis ma peksan oma paksu tagumiku diivanilt püsti, klõpsan arvutikaane kinni ja püüan tegeleda oma pärisperega.  Nii et Marek ei saaks mulle ette heita, et on olemas AS Eveliis ja OÜ Ida&Marek. Virtuaalmaailmas on nii hea peitu pugeda selle tegelikkuse eest. Mina teen ju arvutis tööd, aga hoolin oma lapsest, sest tal on kõik olemas, isegi kui ma temaga ei tegele, vs joodikud ja isegi nö “teise Eesti” pered, kes on liiga vaesed, et oma lastest hoolida. Ma ei anna endale aegajalt aru, et siin lähevadki sõnad ja teod vastuollu. Vahet ei ole, kas lapsega ei tegele arvutis tööd tegev blogija, ontlik pereema, miljonär, joodik või lihtsalt vaene – veidi erineval kujul on neil kõigil lastel puudu tähelepanust ja hoolivusest. Siuname me aga vaid neid kehvemaid, sest teiste hoolimatuse põhjuseks on ju töö. Ja pealegi saab selle alati asjade ja rahaga kompenseerida.

Mul on üks sõbranna, kelle vanemad on miljonärid. Tal oli lapsena KÕIK olemas, ainult vanemad olid kogu aeg tööl ja eemal, kui olid kodus, siis olid nad tööst väsinud ja tahtsid puhata, laps saadeti tihti vanaema juurde jalust. Vanemad pidasid end headeks vanemateks, sest nad pakkusid lapsele kõike seda, mida raha eest osta sai. Kui see tüdruk täiskasvanuks sai, ütles ta ausalt, et vihkas lapsena oma vanemaid. Tal oli küll reaalselt kõik olemas, aga tal ei olnud vanemaid. Ta ei olnud oma vanematega kusagil käinud ega tundnudki neid. Ta vanemad ei tundud teda ka, nad lihtsalt eeldasid, et temast saab ka nende sarnane edukas advokaat. Aga teate kuhu see tüdruk tööle läks? Rema1000 kassapidajaks. Kiusuks ja protestiks vanemate vastu. Muidugi ei kestnud see kaua ja mingi hetk alustas ta siiski juuraõpinguid ning ongi täna advokaat, kes abielus ka advokaadiga. Nad on miljonärid nagu tüdruku vanemad, neil on kolm last, kuid neil kolmel lapsel ei ole isegi nutitelefone. Vähemalt kaks aastat tagasi veel ei olnud. Pere käib koos matkamas ja veedab pidevalt koos aega. Sest nad teavad, mis on tegelikult oluline. Nemad on head vanemad.

Ma olen natukene lõhestunud isiksus – üks osa minust peab end suhteliselt heaks emaks, sest hoolimata sellest, et lähteülesanne “jääda ise ellu ja jätta laps ellu” tundus mulle kõrgem matemaatika, oleme me üle kivide ja kändude ning õppides ja koos arenedes hakkama saanud; teine osa minust aga teab,et ma olen ikka natuke halb ema. Laisk ja mugav. Võib olla oskaks Ida juba peast “Kalevipoega” ja korrutustabelit kui ma viitsiks sama palju temaga tegeleda kui teised vanemad. Samas jälle mõtlen ma, et ehk on koos reisimine meie “teetassike”, mis teda arendab. Järgmisel esmaspäeval läheme me Norra, ma ootan seda kusjuures. Ida on beebist alates nii palju minuga koos reisinud, et tänaseks päevaks ei ole see enam tüütu tegevus, vaid meil saab pulli. Jonni ja tülisid ja kisa on muidugi ka, aga kammoooon, kui liita minu ja Ida vanus, siis keskmine vanus tuleb meil 19- mis te meist ikka tahate;)

Kogu see postitus läks nagu lubatud nii lappama,et ma ei mäletagi, kuhu ma tahtsin sellega välja jõuda. Ahjaa. Teod versus sõnad. Ma tahan oma lapsele eeskujuks olla. Ma ei ole kindel, kas ma seda olen, aga see vastus, mis tolle poe juht mulle kirjutas kui ma oma vargusest teatasin, andis mulle mingi lootusekiire, et võib olla mu laps peab mind siiski heaks emaks ka puberteedieas.Kui võtta selle miljonärist sõbranna näide, siis on hea, et mul ei ole olnud võimalusi teda “rahapatakaga oimetuks lüüa”, kui aga võtta need “superemad”, kes lastega kogu aeg midagi ägedat (kusjuures 9-5 töö kõrvalt) ette võtavad, siis ma ei ole nii kindel.

Eks näis. Ma olen arenguvõimeline ja õpin. Neli aastat tagasi ei oleks ma never uskunud, et ma jätan lapse lasteaiast koju, et temaga Keila taga metsast sõita Meriväljale playdate´ile. Hell, neli aastat tagasi ei osanud ma isegi veel aru saada, et saan emaks.

16128172_10211862590059469_201270912_n.jpg
Tegime Eestile ka muuhulgas nagu naksti uue brändi.