Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Appi kui palju ma jõuan!

See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.

Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG

Seljakotiga mini-me

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et nii äge, et ma Idat endaga igale poole kaasa “väntsutan”, et võib-olla küll on see paratamatus, kuid nii saab Ida endale päris lapsepõlve. Ma ei ole laste psühholoogiat õppinud ja ei tea, kas ja mida laps sellest vanusest mäletab ja talletab, kuid ma ise usun sama, et see võiks olla see õige lapsepõlv. Selline mälestustega. Nagu minu enda oma. Mitte selline moodne, et istud vaid nelja seina vahel ja mängid telefonist mänge, taustaks käimas “daddy finger” laul.

Ida hakkas minuga kaasas “väntsuma” kohe sünnist saati, siis oli see tõepoolest paratamatus, sest noh oli vaja igasugu asju teha, et ühe söögikoha uksed avada. Ka Norras “väntsusime” me koos mõnda aega vaid kahekesi, sest elu läks vähe teisiti kui planeeritud. Täna ei peaks ma Idat endaga enam nii palju igale poole kaasa tassima, kuid nüüd on paratamatusest saanud harjumus ja meeldiv harjumus. Ida võiks vabalt päevad läbi olla lasteaias, kuid ma võtan ta teinekord kaasa nii trenni kui ärikohtumisele, isegi töövestlusele oleme me kahekesi läinud (mis muidugi ei olnud kõige taibukam mõte). Sama on reiside ja hotellide külastustega. Ta võiks vabalt jääda issiga koju, kuid meie kõigi jaoks on kuidagi loomulik, et me paneme oma seljakotid selga ja reisime koos. Esialgu vaid Eestis ja Skandinaavias, kuid ma olen üsna kindel, et varsti ootavad meid ees ka pikemad reisid, lihtsalt tuleb veel natukene oodata.

Ida vist on jõudnud sellisesse kõige ägedamasse ikka, kus ta hakkab asjadest päriselt pihta saama ja mulle õudselt meeldib näha kui asjalik üks kolme-aastane laps on. See ei tähenda sugugi, et ta iga hetk käituks, näiteks täna jooksis ta laevas mu eest minema, nii et ma teda enam üles ei leidnud ja tundsin, kuidas mu juuksed halliks läksid, või kui ta poes end pikali viskab ja karjub nagu ma peksaks teda, sest ta ei saa kommi osta või… Jah, on hetki, kus ta ajab mind oma käitumisega hulluks, kuid rohkem on ikka neid hetki, kus ma naerma puhken ning südamest. Mul on nii hea meel, et olude sunnil on Idast kasvanud väike seljakotiga mini-me. Kes oleks võinud uskuda, et lapsega nii palju nalja võib saada. Ei oleks ma osanud end näha seljakott seljas ja laps kaenlas kusagil ringi hulkumas. Elu on ikka imelik.

Täna tulime me Norrast kolm päeva varem koju kui Marekile lubasime. Tahtsime teda üllatada. Ma küll postitasin  Facebooki ja Instagrami pilte, et oleme kodus, kuid ma olin 99,9% veendnud, et Marek neid päeval ei näe. Nii juhtuski, et meie üllatus läks täiega korda. Mu sõbranna ööbib ka täna meie juures. Marek oli koju tulles kohe ta auto ära tundnud ja mõelnud, et no ju siis mina olen unustanud jälle midagi Marekile edasi rääkida, kuid meid ei osanud ta kodust eest leida. Seepärast ta nii viisakalt uksest sisse astudes “tere” ütleski.  “Kuidas te koju saite?” küsis ta, “laev pidi ju laupäeval tulema alles.” No vot nende laevadega on sihuke veider lugu, et nad sõidavad Tallinna ja Stockholmi vahet lausa iga päev.

Teate mis veel on veider? Ma olen terve täiskasvanud elu kartnud laevasõitu ja kruiis Rootsi on minu jaoks alati pigem piin olnud, ma ei tea, kas tegu on emaduses (et ma ei taha oma lapsele oma hirmu näidata?) või milleski muus, kuid laevasõit ei ole mu jaoks juba mõnda aega hirmus. Ma olen oma hirmust üle saanud. Ptüi, ptüi, ptüi.

 IMG_7864.JPGIMG_7914.JPGIMG_7881.JPGIMG_7880.JPG_MG_4311.jpg

Kuidas me kuningannal külas käisime/ How we visited the queen

Mina, Ida ja kohtumised käivad ilmselgelt käsikäes. Juba esimestest elukuudest on ta meiega kohtumistel ja koosolekutel kaasas olnud ja nii ei ole ju midagi uut ka selles, et ma koos temaga Trööstiplaastrite koosolekul käisin. Meiega rändasid koosolekult kaasa jänkukoer Sinna ja palju huvitavaid mõtteid. Soovitan teil nende Facebooki lehel (link) silm peal hoida, sest palju on teoksil. Ida, kes käitus nagu juhatuse liige, kiitis ka uued tooted heaks.

Pildid on kehvakesed, sest noh…mu telefon ei kannata enam kriitikat, aga ma ei viitsinud kaamerat hakata välja otsima ühest neist sajast kohvrist. Me nimelt ei tea sellist väljendit nagu “travel light”. Siin on teile tõestus. Kaks ja pool naist ning neli kohvrit.

16237200_1276611845710690_871934_n.jpg

16216415_1276615052377036_86891269_n.jpg16244158_1276611825710692_353263582_n.jpg16237879_1276615059043702_28916917_n.jpg

Peale koosolekut oli meil Idaga Oslo rongini kolm ja pool tundi aega. Mida me ikka niisama passime, mõtlesime meie ja ma tegin Idale ettepaneku minna kuninganna elamist vaatama. Ida tõlgendas seda nii, et me läheme kuningannale külla ja korjas talle tee pealt kive kaasa külakostiks. Kui me lossini jõudsime, selgus et kuningannat ei ole vist kodus, et ta vist oli ka maale vanaema juurde sõitnud. “Pole hullu,” ütles Ida nagu väike vanainimene, “kõik on hästi”. Ma lubasin järgmine kord kuningannale helistada, et äkki ta oleks kodus kui me ikkagi külla tuleme. Ja veel külakostiga. Ida noogutas ja ütles, et kuninganna vanaema tuleb ka kaasa siis.

16295472_1276612055710669_1469699890_n.jpg16295760_1276612042377337_855628150_n.jpg

Meil püsis veel väike lootus, et ehk on kuninganna kirikus ja püüdsime teda sealt leida, aga no seal teda ka ei olnud. Ida sattus vaimustusse vanadest haudadest ja ma püüdsin talle seletada, kes seal on ja miks. Kuidas sa seletad kolme-aastasele, et seal on surnud onud ja tädid. “Mis kuninganna tegi neil?” küsis Ida kui ma püüdsin selgitada, et nad olid vanad ja siis nad maeti sinna kastidesse, et nad puhata saaks. Ida oli natuke pettunud, et me neid välja ei saanud aidata ja teatas lõpuks, et kuninganna viskas nad vette, sellepärast nad suridki ära. Ma ei osanud talle ka vastu vaielda, sest ma ei tunne Rootsi ajalugu eriti üldse.

16237819_1276612059044002_842546434_n.jpg16295258_1276612102377331_1567189036_n.jpg

Kuna kuninganna külaskäiguga läks meil natuke nihu, siis otsustasime me mööda vanalinna jalutada. Mul ei saa sellest kunagi küllalt. Stockholmi Gamla Stan on nii armas ja ilus. Ja mu meelest lausa müstika kui äge on kolmeaastasega ringi käimine, ta tajub asju hoopis teisti ja nii äge on ta küsimusi kuulata ja püüda talle vastata.

16215994_1276612332377308_2102342628_n.jpg16237182_1276612319043976_2133280431_n.jpg16237310_1276612272377314_2026703239_n.jpg16237980_1276612335710641_1300043775_n.jpg16295622_1276612369043971_973542990_n.jpg16296005_1276612309043977_1654033000_n.jpg

Mu pulsikell näitas peale jalutuskäiku päeva aktiivsuseks 76% ja 10481 sammu. Kui te arvate, et kogu selle aktiivse aja jooksul Ida kordagi jonnis, väsis või sülle nõudis, siis te eksite. Kogu 4h ja 38 minutit kõndis ta mu kõrval ISE. Peab vist tema sinna Scoutsrännakule saatma;)  Oma burgeri ja suhkrujoogi oli ta mu meelest igati välja teeninud.

16237139_1276612039044004_282282568_n.jpg

Nüüd muidugi põõnab mu kõrval rongis. Me oleme poolel teel Oslosse. Meid ootavad ees kohtumised Lillehammeris ja Oslos.

// Me and Ida and bussiness meetings go together like…like, I don´t know what goes together that well..like a horse or carriage or something, so there is nothing strange that she was with me to Cuddlings meeting today. She as a CEO approved the new products and we left the meeting with a Rabbitdog and head full of ideas. To keep yourself updated on everything I suggested you to follow our Cuddlings Facebook page here

After the meeting we had three hours until our train to Oslo and that is why I suggested to Ida that we can go and see where the queen lives. Ida understood that we will actually visit the queen and took some stones with her to give to the queen. Perhaps she thought these were diamonds? Apparently the queen dind´t know we were coming because she didn´t answer the door when we knocked. She probably is with her grandma I comforted Ida and she answered like a little old lady “no worries, that is okay, next time we will call in advance”. I nodded and Ida added that also the queens grandma will then be with us.  We also tried to find the queen in the church next to the royal palace, but she wasn´t there either. 

As we didn´t manage to see the queen (how thoughtless of her to go to her grandma´s!) we decided to walk in Gamla Stan. It is one of my absolute favorite places and I never get enough. My Polar watch shows for todats activity 76% and 10481 steps. Can you believe that all these steps Ida walked on her own, without complaining or crying. I think it is just amazing. I can feel my legs are tired, but she said she was not tired at all. Tough girl this one;) 

It is such a pleasure to walk around with a three years old, they understand the world so differently from us adults and it is so interesting to try to explain things to her. Like why the dead people are buried in the church. What is “dead” and what is “buried”. How do you explain things like that. I did my best trying, I am sure we will quite soon see if I managed to give an okay explanation or failed.

Now the little traveller is sleeping next to me in the train. We are on our way to Oslo. Heading towards Lillehammer. 

PS: Sorry for the crappy quality of photos, my phone is way too old to function as a camera, but I didn´t want to start looking for my camera in one of the thousand suitcases. Obviosuly the term “travelling light” is unknown to us.

16237200_1276611845710690_871934_n

 

Lugusid rubriigist “Reisile minuga”/ When I travel things happen vol1000

Niisiis. Mina ja Ida reisimas. Mis saaks viltu minna eks? Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid kuna eile sai õhtusöögiks liiga palju vedelal kujul viinamarju tarbitud, siis ma lihtsalt tahtsin hotelli nii kiiresti kui võimalik. Ühesõnaga oli mul esiteks vaja ära moosida konduktor. Laps, tuhat kohvrit ja hale nägu aitasid.

Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Või ei olnud seal raha. Igatahes seal ma seisin Ida ja oma miljoni kompsuga ega saanud hotellitoa eest maksta. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et Ida ei peaks kusagil põrandal magama. Mul endal oleks suht suva olnud.

Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs Mareki kontole. Et ma võiks ju sealt varastada. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?

Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis. Ma ei tea, kuidas need lood ikka minuga alati juhtuvad. Reality missugune!

img_5944

What could go wrong when I travel? If you know me, almost everything is possible: I never seem to travel without adventures. Today I first had bought ticket to a later train than planned. Not actually a problem, but as I had way too much liquid grapes yesterday, I just wanted to get to the hotel. I hoped that we are allowed to take the earlier train with the wrong ticket. I don´t know if child, a sad face and thousands of bags did the trick but we were allowed on board.

We arrived at hotel and all I was thinking about was bed. When I tried to pay for the room it turned out my card was either not working or I had not enough money, anyway there I was with my bags and Ida. Not being able to pay. We´ll sleeping in the airport it is then. It actually was the original plan, because the flight goes so early that no trains come from Lillehammer. At the last moment I got a very good offer from a hotel near Gardermoen that for Ida´s sake I chose the hotel.

So. Then I thought I can transfer money to hotel´s account from Marek´s. I knew he had miney, I have access to his account. BUT it turned out that 30 minutes earlier he had taken out the money. Back to sleeping in airport.

And you know what happened. The person working in the reception paid  for the room. Of course I will have to transfer money to him, but this kind of kindness really surprised my socks off.

This is what can happen when I travel:)

Lapsega reisimine – kohvri või reisikotiga?

Ma ütlen täiesti ausalt, et ma ei ole kunagi uskunud, et minust võiks saada seljakotiga eestlane. Reisimine on mulle alati meeldinud, kuid pigem ikka kohvri ja kingade kui matkasaabaste ja seljakotiga. Ööbimine pidi alati olema hotellis, kuid täna mõtlen ma, et mul poleks mitte midagi telgiga matkamise vastu. Viskad seljakoti ja telgi autosse, priimuse ja võileivad ka ning valid silmad kinni kaardilt sihtkoha. Mulle meeldiks selline spontaansus.

Aga laps? Niisamuti nagu ma poleks uskunud, et ma pöördun seljakotiusku, ei oleks ma uskunud, et lapsega Eesti-Rootsi-Norra vahet reisimine saab olema täiesti tavapärane osa minu elust. Ei midagi keerulist ega ületamatut. Tuleb lihtsalt natukene planeerida. Näiteks mida ja kuidas pakkida. Seljakotid on täiesti asendamatud. Nii on kaks kätt praktiliselt vabad ja saab kenasti laps käe kõrval liikuda. Kui ma nüüd meile Norra minekuks asju hakkasin kokku panema, vaatasin ma, et mind kümme aastat truult teeninud ja palju reisinud punane kohver hakkab otsa lõppema ning tahes tahtmata tuli mul hakata uut käsipagasiks sobivat kohvrit otsima. Ma ei tea kohvritest suurt midagi, kuid mulle tuli meelde selline ettevõte nagu Cabinmax (LINK), kelle tegevus sai alguse vajadusest lennukäsipagasi järgi mis oleks maksimum lubatud suuruses, nii kerge kui võimalik ning millega oleks võimalik lennata nii, et äraantavat pagasit ei oleks vaja üldse kaasa võtta.  See tundus olevat täpselt see!

Ma leidsin kiiresti sobiva mudeli (LINK), olulisteks märksõnadeks minu jaoks järele vedamise jaoks sang ja rattad. Sellele, et reisikotti saab kasutada ka seljakotina ma tol hetkel ei mõelnud. Juba järgmisel hommikul ootas mind Keila pakiautomaadis pakk uue kotiga. Minu esimeseks “mureks” kui ma koti kätte sain, oli see, et aga see ei ole ju ikkagi kohver. Väikese seljakotiusku oli Norras elamine ja palju ringi liikumine mind pööranud, kuid matkakotte olin ma alati vaadanud natuke võõristavalt. Nüüd aga oli mul üks selline isend kodus.

Paar tundi hiljem kui ma kotti ja kohvrit kahenädalaseks eemalolekuks pakkisin asendusid mu muremõtted rõõmuga. Mu järelveetav kohver oli üsna raske ja kui ma oleksin pidanud liikuma kahe sellise kohvri ja lapsega, siis oleks see reisimise teinud tunduvalt tülikamaks. Mitte võimatuks, aga just tülikamaks, sest jalgsi käimist Tallinnas ja Stockholmis ning ka Lillehammeris on ees ootamas üks jagu. Trepid ja igasugu astmed rongi ja trammi peale muutuvad ebamugavaks. Aga nüüd oli mul ÜKS kohver ja ÜKS kohvrimõõtudes seljakott, mis tähendas seda, et üks käsi jäi mugavalt vabaks ka lapse jaoks.

Reisikoti teiseks plussiks selle kõrval, et käed on vabad, oli kindlasti ta oma kaal,erinevalt  kohvrist, mille omakaal on ca 3 kg, kaalub Cabinmax alla kilo. Kolmandaks plussiks on lisataskud ja vahed. Minu punasel kohvrikesel on vaid kolm vahet, millest ühte ei saa kasutada kui kohvri suuremaks laiendan, nii olen ma harjunud, et hambaharjad, erinevad laadijad, juukseharjad on kuidagi kohvris segamini nagu pudru ja kapsad. Nüüd olid need üle mitme aasta korralikult erinevatesse vahedesse paigutatud.

15057786_1213607118677830_181919169_n

Ma olen küll näinud neid kangelasemasid, kes kannavad süles kahte last, veavad järel kohvrit ja mitut ostukotti, lisaks veel mähkmekott ja käekott, kuid ilmselgelt oleksin mina end üle hinnanud kui lopase ilmaga kahe kohvri ja väikelapsega oleks liikuma pidanud. Lopp ja maha puistatud kruus muutis järelveetava kohvri veelgi raskemaks ja kas te teate KUI PIKK on maa Tallinnas ja Stockholmis laevalt terminali. Meeletu! Sealt veel edasi metroo peale ei ole muidugi kõige pikem maa, aga seda pigem vähese pagasiga. Ma ei oska öelda kui õnnelik ma olin, et uue kohvri otsingutel olin ma jõudnud just Cabinmaxini. (lapsega) reisimisel saab sellest vaieldamatult minu uus parim sõber. Viskad “kohvri” selga ja liigud. Äärmiselt mugav ja mahukas ning näeb ka hea välja. Eriti peale meie väikest “tuuningut”, et me ta lennujaamas ikka ära tunneks.

Nüüd tunnen ma end TÕELISE SELJAKOTIGA EESTLASENA! Minu truu punane kohver võib väärikalt vanaduspensionile minna.

15139657_1213607058677836_386910305_n.jpg