Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Lapsepõlv tuli meelde

Mul on meeles, et algklassides tuli kunagi üks luuletus kirjutada. Algust ma ei mäleta, aga lõpp on mul täiega meeles “lippa ruttu piimapoodi, sinna värsket piima toodi”. Midagi oli leiva ja saiaga ka. Meeles on mul see ilmselt seetõttu, et lapsena oli minu “töö” hommikuti leiva-saia järjekorda seisma minna, et värsket saia lihtsalt tavalistki saia saada. Piima ja hapukoort käisin ka mina ostmas. Klaaspudelis/purgis olid mõlemad, läikiva hõbepaberist korgiga. Mulle meeldis nende sisse küünega auke teha. Ja igakord sain selle eest pahandada.

Miks mulle see kõik meenus? Sattusin lihtsalt ühe kunstniku tööde peale internetis surfates.  No ja mõned pildid meenutasid oma lapsepõlve. Minust vanematele tulevad ilmselt rohkemad situatsioonid tuttavad ette. Kihvtid pildid on, vaadake ise siit.

zoya-cherk-5zoya-cherk-7zoya-cherk-9

Sünnipäevaõudused

Ma ärkasin täna ebameeldiva une peale. Oli reede õhtu mu lapsepõlvekodus ja õhus oli tüli. Mu kasuisa oli purjus ja see tähendas vaid üht, ühel või teisel hetkel, ühel või teisel põhjusel läheb tüliks. Ma tahtsin magama minna, kuid täpselt nii nagu ma arvasin, hakkasid ema ja kasuisa tülitsema. Mulle tuli hirm peale ja ma ärkasin üles, kammisin välisukse juures peegli ees juukseid ning mõtlesin vaid sellele, et kuna tuleb uksest välja joosta, et keegi appi kutsuda.

Õnneks ärkasin ma enne tüli üles. Jäin uuesti magama ja saate aru, see film läks edasi. Täpselt sealt, kust pooleli jäi. Mis mõttes, mõtlesin ma hommikul? Miks ma oma sünnipäeva öösel nägin mingit õudusunenägu, millest ei saanud ärgata. Nagu Freddy Krügeri maailma oleks sattunud.

Jube vastik uni oli.

Ma ei armasta väga sünnipäevasid. Lapsena muidugi oli see maailma kõige ägedam päev ja viimased aastad olen ma hakanud ka sünnipäeva pigem nautima, kuid tänu sellele unele (ja ilmselt psühholoogi juures käimisele)  hammustasin ma läbi, miks mulle sünnipäevad ei meeldi.  Sünnipäevad seostuvad mulle joomise, tülide ja kaklustega. Kõige hirmsamad päevad mu lapsepõlves olid kasuisa või ta sõprade sünnipäevad.  95% juhtudel teadsin ma stsenaariumit, mis juhtuma hakkab ette. Ma vihkasin sünnipäevi ja pidupäevi.Ja alateadlikult kandsin ma selle vihkamise ja need tunded endaga kaasa ka täiskasvanu ikka.

Mul on üks tuttav, kes alati mulle ütleb, et ei ole vaja käia psühholoogide juures mingeid lapsepõlvemuresid lahendamas ja lapsepõlve süüdistamas, et temal oli ka kohutav lapsepõlv, aga ta saab ise hakkama. Mina ütlen, et ei saa. Tal on nii palju komplekse, et see ajab kõik hulluks. Ja mina kusjuures ei püüa leida süüdlast, vaid püüan end õppima tunda, aru saada, miks ma ühel või teisel moel toimin, miks ma midagi teen ja miks mind mingid asjad ärritavad, nendel kõigil on seosed mingite varasemate kogemustega. Kui nendest seostest aru saada on palju lihtsam edasi minna, õnneliku ja rahuoleva ning terve inimesena.

Ma vaatan aina enam kui palju on meie ümber katkisi inimesi. On inimesi, kes peidavad omapea liiva alla, on inimesi, kes põgenevad argipäevast. Kui mul oleks üks sõbranna, kes pidevalt üledramatiseerib asju, siis ma soovitaks tal minna psühholoogi juurde, enne kui ta mehele roosad prillid eest kukuvad ja ta maailm kokku kukub. Õnneks või kahjuks mul ei ole sellist sõbrannat. Mul on endalegi üllatuseks hoopis palju tuttavaid, kes psühholoogide juures ja erinevates teraapiates käivad. Aina enam kuulen ma inimesi rääkimas avameelselt oma kogemustest ja depressioonist. Uskumatu ja üllatav, kuid samas on mul nii hea meel, et inimesed räägivad.

Ma ei tahtnud üldse sünnipäeva puhul mingit depressiivset mula ajada, aga see unenägu lihtsalt ei andnud mulle rahu, ma pidin selle endast välja kirjutama. Nüüd saan ma minna sünnipäeva tähistama, kahe oma kõige kallima inimesega. Rohkem polegi vaja.

Halb ema ja pühapäev

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta  ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb  nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
16809685_1302281889810352_320750273_n.jpg
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg. 
16837864_1302283553143519_1766776276_n.jpg
Lõunasöök Norra moodi.
16809868_1302284346476773_1627815543_n.jpg
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
16809891_1302284453143429_1277503831_n.jpg
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
16809105_1302284793143395_1961991840_n.jpg
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
16830598_1302284786476729_1069393100_n.jpg
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
16809978_1302284179810123_236770530_n.jpg
Kalapüük
16831455_1302283786476829_1745448733_n.jpg
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
16830460_1302283783143496_1032565652_n.jpg
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
16831363_1302284873143387_1509189214_n.jpg
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
16838170_1302284366476771_1640179398_n.jpg
Puhkepaus.
16839371_1302284473143427_585946532_n.jpg
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
16831314_1302284843143390_222215215_n.jpg
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.

Ärge tegelege oma lapsega nii palju!

Mul on üks tuttav, kelle Facebooki vaadates ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta töö kõrvalt jõuab lapsega nii palju käia ja tegeleda. Küll nad on kohvikus, teatris, pargis jalutamas, mere ääres. No ühesõnaga tundub üks hästi vahva ema olema, kes oma lapsele õiget lapsepõlve oskab pakkuda.

Paar päeva tagasi kirjutas ta mulle, et mind hoiatada, et ma Idaga nii palju ei tegeleks ja ringi ei käiks, sest tema oli käinud lapse arenguvestlusel, kus talle soovitati, et ta lapsega vähem ringi käiks ja tegeleks. Kuna talle on minu Facebooki ja blogi järgi jäänud mulje, et meie käime Idaga veelgi rohkem, siis ta soovitas meil ka tagasi tõmmata, et samasuguseid arenguvestlusi läbi ei peaks tegema. Tema soovitus oli muidugi nali, arenguvestlusel õpetaja öeldu mitte. Ma olen igasugu asju kuulnud, kuid seda, et lapsega peaks vähem tegelema, kuulen ma esimest korda. Mina, loll, vedasin ka Ida alles hiljuti V Spaasse.

IMG_8154.JPG

Põhjus, miks lapsega vähem tegelema peaks, oli see, et kui liiga palju käia, siis see muutub lapse jaoks tavaliseks ja laps ei oska sellest rõõmu tunda. Lisaks tunnevad teised end halvasti, sest kõigil võib olla pole võimalusi. Olen selle viimase osaga nõus, et kõigil tõesti pole võimalust koolivaheajal soojale maale sõita, aga ega siis sellepärast ei saa ära keelata teistel reisimist. Kui laps, kes palju reisib, teiste ees uhkustama hakkab või teisi alavääristama sellise võimaluse puudumise tõttu, siis tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, miks see ilus ei ole. Minul on siiralt hea meel, et mul on võimalus Idaga koos Rootsi ja Norra vahet reisida, see avardab ikka nii palju silmaringi kui natukene ka on võimalust Eestist väljapoole vaadata.

IMG_4719.JPG

Samamoodi oleks mul pigem hea meel kui kohvikus käimine saakski lapse jaoks tavaliseks. Selles mõttes, et ta õpiks, kuidas kohvikus ja restoranis käituda. Kuidas ta muidu õpib? Noa ja kahvliga söömise õpetan ma muidugi ka ise kodus ära, kuid kohvikutes käies õpib laps hoopis rohkem. Ma tean ka koole, kus käidigi terve klassiga mingi aja tagant koos restoranides, et lapsed õpiksid etiketti. Minu meelest kiiduväärt mõte, mida tuleks rohkem teha. On ju nii, et lasteaedades ja koolides kogutakse pidevalt mingit raha, sama hästi võiks siis koguda raha, et kõik koos saakski  kohvikus käia. Et oleks võimalus ka nendel lastel, kes muidu võib olla kohvikus ei käikski.

img_8370

Igatahes on see naeruväärt soovitus, et lapsega väheme tegeleda. Mu meelest pigem ikka peaks nende vanemate, kes oma lastega kusagil ei käi, tähelepanu sellele pöörama, et nad just rohkem käiks. Ka tasuta tegevusi on päris palju, kasvõi Kadriorus või mere ääres jalutamine. Aga lapsed ei oska ju käituda, olen ma kuulnud ettekäänet, ma ei saa temaga restorani minna. Aga kuidas need lapsed siis õppima peavad? Kui nad kodust väljas ei käi, siis nad ju ei õpigi?  Ei saa trenni minna, sest laps on veel liiga väike? Ega siis ei peagi kohe trenni minema, aga koos ujulasse ikka? Mina ei armasta väga ujumist, kuid nähes, kui väga Ida basseinis hullas, siis ma lihtsalt pean temaga rohkem ujumas käima hakkama. Ujumistrenni veel ei pane, kuid mine tea, mis edasi. Võib olla on meie peres uus Melissa kasvamas.

img_2071

Kui ma panin üles pildid Ida 3. sünnipäeva tähistamisest Kõue mõisas, kirjutasid mõned käod, et näed, paned printsessikleidi selga küll, aga ikka ei oska käituda ja jääb maaplikaks ning poeb laua alla mängima. Mina ei suuda aru saada, mis selles halba on? Kolmeaastased lapsed võivadki natuke ringi joosta ja ka laua all mängida. Kui on vaja, lähen ise ka sinna laua alla mängima ja jooksen lapsega koos ringi.

img_5062

Lapsed vajavadki rohkem tegelemist. Konkreetselt tegelemist. Mitte vaid asju ja nutitelefonis passimist. Alles mulle jäi ka silma üks vahva artikkel, mida tasub lugeda (link).

Seljakotiga mini-me

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et nii äge, et ma Idat endaga igale poole kaasa “väntsutan”, et võib-olla küll on see paratamatus, kuid nii saab Ida endale päris lapsepõlve. Ma ei ole laste psühholoogiat õppinud ja ei tea, kas ja mida laps sellest vanusest mäletab ja talletab, kuid ma ise usun sama, et see võiks olla see õige lapsepõlv. Selline mälestustega. Nagu minu enda oma. Mitte selline moodne, et istud vaid nelja seina vahel ja mängid telefonist mänge, taustaks käimas “daddy finger” laul.

Ida hakkas minuga kaasas “väntsuma” kohe sünnist saati, siis oli see tõepoolest paratamatus, sest noh oli vaja igasugu asju teha, et ühe söögikoha uksed avada. Ka Norras “väntsusime” me koos mõnda aega vaid kahekesi, sest elu läks vähe teisiti kui planeeritud. Täna ei peaks ma Idat endaga enam nii palju igale poole kaasa tassima, kuid nüüd on paratamatusest saanud harjumus ja meeldiv harjumus. Ida võiks vabalt päevad läbi olla lasteaias, kuid ma võtan ta teinekord kaasa nii trenni kui ärikohtumisele, isegi töövestlusele oleme me kahekesi läinud (mis muidugi ei olnud kõige taibukam mõte). Sama on reiside ja hotellide külastustega. Ta võiks vabalt jääda issiga koju, kuid meie kõigi jaoks on kuidagi loomulik, et me paneme oma seljakotid selga ja reisime koos. Esialgu vaid Eestis ja Skandinaavias, kuid ma olen üsna kindel, et varsti ootavad meid ees ka pikemad reisid, lihtsalt tuleb veel natukene oodata.

Ida vist on jõudnud sellisesse kõige ägedamasse ikka, kus ta hakkab asjadest päriselt pihta saama ja mulle õudselt meeldib näha kui asjalik üks kolme-aastane laps on. See ei tähenda sugugi, et ta iga hetk käituks, näiteks täna jooksis ta laevas mu eest minema, nii et ma teda enam üles ei leidnud ja tundsin, kuidas mu juuksed halliks läksid, või kui ta poes end pikali viskab ja karjub nagu ma peksaks teda, sest ta ei saa kommi osta või… Jah, on hetki, kus ta ajab mind oma käitumisega hulluks, kuid rohkem on ikka neid hetki, kus ma naerma puhken ning südamest. Mul on nii hea meel, et olude sunnil on Idast kasvanud väike seljakotiga mini-me. Kes oleks võinud uskuda, et lapsega nii palju nalja võib saada. Ei oleks ma osanud end näha seljakott seljas ja laps kaenlas kusagil ringi hulkumas. Elu on ikka imelik.

Täna tulime me Norrast kolm päeva varem koju kui Marekile lubasime. Tahtsime teda üllatada. Ma küll postitasin  Facebooki ja Instagrami pilte, et oleme kodus, kuid ma olin 99,9% veendnud, et Marek neid päeval ei näe. Nii juhtuski, et meie üllatus läks täiega korda. Mu sõbranna ööbib ka täna meie juures. Marek oli koju tulles kohe ta auto ära tundnud ja mõelnud, et no ju siis mina olen unustanud jälle midagi Marekile edasi rääkida, kuid meid ei osanud ta kodust eest leida. Seepärast ta nii viisakalt uksest sisse astudes “tere” ütleski.  “Kuidas te koju saite?” küsis ta, “laev pidi ju laupäeval tulema alles.” No vot nende laevadega on sihuke veider lugu, et nad sõidavad Tallinna ja Stockholmi vahet lausa iga päev.

Teate mis veel on veider? Ma olen terve täiskasvanud elu kartnud laevasõitu ja kruiis Rootsi on minu jaoks alati pigem piin olnud, ma ei tea, kas tegu on emaduses (et ma ei taha oma lapsele oma hirmu näidata?) või milleski muus, kuid laevasõit ei ole mu jaoks juba mõnda aega hirmus. Ma olen oma hirmust üle saanud. Ptüi, ptüi, ptüi.

 IMG_7864.JPGIMG_7914.JPGIMG_7881.JPGIMG_7880.JPG_MG_4311.jpg

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg