Sünnipäevaõudused

Ma ärkasin täna ebameeldiva une peale. Oli reede õhtu mu lapsepõlvekodus ja õhus oli tüli. Mu kasuisa oli purjus ja see tähendas vaid üht, ühel või teisel hetkel, ühel või teisel põhjusel läheb tüliks. Ma tahtsin magama minna, kuid täpselt nii nagu ma arvasin, hakkasid ema ja kasuisa tülitsema. Mulle tuli hirm peale ja ma ärkasin üles, kammisin välisukse juures peegli ees juukseid ning mõtlesin vaid sellele, et kuna tuleb uksest välja joosta, et keegi appi kutsuda.

Õnneks ärkasin ma enne tüli üles. Jäin uuesti magama ja saate aru, see film läks edasi. Täpselt sealt, kust pooleli jäi. Mis mõttes, mõtlesin ma hommikul? Miks ma oma sünnipäeva öösel nägin mingit õudusunenägu, millest ei saanud ärgata. Nagu Freddy Krügeri maailma oleks sattunud.

Jube vastik uni oli.

Ma ei armasta väga sünnipäevasid. Lapsena muidugi oli see maailma kõige ägedam päev ja viimased aastad olen ma hakanud ka sünnipäeva pigem nautima, kuid tänu sellele unele (ja ilmselt psühholoogi juures käimisele)  hammustasin ma läbi, miks mulle sünnipäevad ei meeldi.  Sünnipäevad seostuvad mulle joomise, tülide ja kaklustega. Kõige hirmsamad päevad mu lapsepõlves olid kasuisa või ta sõprade sünnipäevad.  95% juhtudel teadsin ma stsenaariumit, mis juhtuma hakkab ette. Ma vihkasin sünnipäevi ja pidupäevi.Ja alateadlikult kandsin ma selle vihkamise ja need tunded endaga kaasa ka täiskasvanu ikka.

Mul on üks tuttav, kes alati mulle ütleb, et ei ole vaja käia psühholoogide juures mingeid lapsepõlvemuresid lahendamas ja lapsepõlve süüdistamas, et temal oli ka kohutav lapsepõlv, aga ta saab ise hakkama. Mina ütlen, et ei saa. Tal on nii palju komplekse, et see ajab kõik hulluks. Ja mina kusjuures ei püüa leida süüdlast, vaid püüan end õppima tunda, aru saada, miks ma ühel või teisel moel toimin, miks ma midagi teen ja miks mind mingid asjad ärritavad, nendel kõigil on seosed mingite varasemate kogemustega. Kui nendest seostest aru saada on palju lihtsam edasi minna, õnneliku ja rahuoleva ning terve inimesena.

Ma vaatan aina enam kui palju on meie ümber katkisi inimesi. On inimesi, kes peidavad omapea liiva alla, on inimesi, kes põgenevad argipäevast. Kui mul oleks üks sõbranna, kes pidevalt üledramatiseerib asju, siis ma soovitaks tal minna psühholoogi juurde, enne kui ta mehele roosad prillid eest kukuvad ja ta maailm kokku kukub. Õnneks või kahjuks mul ei ole sellist sõbrannat. Mul on endalegi üllatuseks hoopis palju tuttavaid, kes psühholoogide juures ja erinevates teraapiates käivad. Aina enam kuulen ma inimesi rääkimas avameelselt oma kogemustest ja depressioonist. Uskumatu ja üllatav, kuid samas on mul nii hea meel, et inimesed räägivad.

Ma ei tahtnud üldse sünnipäeva puhul mingit depressiivset mula ajada, aga see unenägu lihtsalt ei andnud mulle rahu, ma pidin selle endast välja kirjutama. Nüüd saan ma minna sünnipäeva tähistama, kahe oma kõige kallima inimesega. Rohkem polegi vaja.

Halb ema ja pühapäev

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta  ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb  nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
16809685_1302281889810352_320750273_n.jpg
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg. 
16837864_1302283553143519_1766776276_n.jpg
Lõunasöök Norra moodi.
16809868_1302284346476773_1627815543_n.jpg
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
16809891_1302284453143429_1277503831_n.jpg
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
16809105_1302284793143395_1961991840_n.jpg
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
16830598_1302284786476729_1069393100_n.jpg
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
16809978_1302284179810123_236770530_n.jpg
Kalapüük
16831455_1302283786476829_1745448733_n.jpg
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
16830460_1302283783143496_1032565652_n.jpg
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
16831363_1302284873143387_1509189214_n.jpg
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
16838170_1302284366476771_1640179398_n.jpg
Puhkepaus.
16839371_1302284473143427_585946532_n.jpg
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
16831314_1302284843143390_222215215_n.jpg
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.

Ärge tegelege oma lapsega nii palju!

Mul on üks tuttav, kelle Facebooki vaadates ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta töö kõrvalt jõuab lapsega nii palju käia ja tegeleda. Küll nad on kohvikus, teatris, pargis jalutamas, mere ääres. No ühesõnaga tundub üks hästi vahva ema olema, kes oma lapsele õiget lapsepõlve oskab pakkuda.

Paar päeva tagasi kirjutas ta mulle, et mind hoiatada, et ma Idaga nii palju ei tegeleks ja ringi ei käiks, sest tema oli käinud lapse arenguvestlusel, kus talle soovitati, et ta lapsega vähem ringi käiks ja tegeleks. Kuna talle on minu Facebooki ja blogi järgi jäänud mulje, et meie käime Idaga veelgi rohkem, siis ta soovitas meil ka tagasi tõmmata, et samasuguseid arenguvestlusi läbi ei peaks tegema. Tema soovitus oli muidugi nali, arenguvestlusel õpetaja öeldu mitte. Ma olen igasugu asju kuulnud, kuid seda, et lapsega peaks vähem tegelema, kuulen ma esimest korda. Mina, loll, vedasin ka Ida alles hiljuti V Spaasse.

IMG_8154.JPG

Põhjus, miks lapsega vähem tegelema peaks, oli see, et kui liiga palju käia, siis see muutub lapse jaoks tavaliseks ja laps ei oska sellest rõõmu tunda. Lisaks tunnevad teised end halvasti, sest kõigil võib olla pole võimalusi. Olen selle viimase osaga nõus, et kõigil tõesti pole võimalust koolivaheajal soojale maale sõita, aga ega siis sellepärast ei saa ära keelata teistel reisimist. Kui laps, kes palju reisib, teiste ees uhkustama hakkab või teisi alavääristama sellise võimaluse puudumise tõttu, siis tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, miks see ilus ei ole. Minul on siiralt hea meel, et mul on võimalus Idaga koos Rootsi ja Norra vahet reisida, see avardab ikka nii palju silmaringi kui natukene ka on võimalust Eestist väljapoole vaadata.

IMG_4719.JPG

Samamoodi oleks mul pigem hea meel kui kohvikus käimine saakski lapse jaoks tavaliseks. Selles mõttes, et ta õpiks, kuidas kohvikus ja restoranis käituda. Kuidas ta muidu õpib? Noa ja kahvliga söömise õpetan ma muidugi ka ise kodus ära, kuid kohvikutes käies õpib laps hoopis rohkem. Ma tean ka koole, kus käidigi terve klassiga mingi aja tagant koos restoranides, et lapsed õpiksid etiketti. Minu meelest kiiduväärt mõte, mida tuleks rohkem teha. On ju nii, et lasteaedades ja koolides kogutakse pidevalt mingit raha, sama hästi võiks siis koguda raha, et kõik koos saakski  kohvikus käia. Et oleks võimalus ka nendel lastel, kes muidu võib olla kohvikus ei käikski.

img_8370

Igatahes on see naeruväärt soovitus, et lapsega väheme tegeleda. Mu meelest pigem ikka peaks nende vanemate, kes oma lastega kusagil ei käi, tähelepanu sellele pöörama, et nad just rohkem käiks. Ka tasuta tegevusi on päris palju, kasvõi Kadriorus või mere ääres jalutamine. Aga lapsed ei oska ju käituda, olen ma kuulnud ettekäänet, ma ei saa temaga restorani minna. Aga kuidas need lapsed siis õppima peavad? Kui nad kodust väljas ei käi, siis nad ju ei õpigi?  Ei saa trenni minna, sest laps on veel liiga väike? Ega siis ei peagi kohe trenni minema, aga koos ujulasse ikka? Mina ei armasta väga ujumist, kuid nähes, kui väga Ida basseinis hullas, siis ma lihtsalt pean temaga rohkem ujumas käima hakkama. Ujumistrenni veel ei pane, kuid mine tea, mis edasi. Võib olla on meie peres uus Melissa kasvamas.

img_2071

Kui ma panin üles pildid Ida 3. sünnipäeva tähistamisest Kõue mõisas, kirjutasid mõned käod, et näed, paned printsessikleidi selga küll, aga ikka ei oska käituda ja jääb maaplikaks ning poeb laua alla mängima. Mina ei suuda aru saada, mis selles halba on? Kolmeaastased lapsed võivadki natuke ringi joosta ja ka laua all mängida. Kui on vaja, lähen ise ka sinna laua alla mängima ja jooksen lapsega koos ringi.

img_5062

Lapsed vajavadki rohkem tegelemist. Konkreetselt tegelemist. Mitte vaid asju ja nutitelefonis passimist. Alles mulle jäi ka silma üks vahva artikkel, mida tasub lugeda (link).

Seljakotiga mini-me

Üks mu tuttav ütles hiljuti, et nii äge, et ma Idat endaga igale poole kaasa “väntsutan”, et võib-olla küll on see paratamatus, kuid nii saab Ida endale päris lapsepõlve. Ma ei ole laste psühholoogiat õppinud ja ei tea, kas ja mida laps sellest vanusest mäletab ja talletab, kuid ma ise usun sama, et see võiks olla see õige lapsepõlv. Selline mälestustega. Nagu minu enda oma. Mitte selline moodne, et istud vaid nelja seina vahel ja mängid telefonist mänge, taustaks käimas “daddy finger” laul.

Ida hakkas minuga kaasas “väntsuma” kohe sünnist saati, siis oli see tõepoolest paratamatus, sest noh oli vaja igasugu asju teha, et ühe söögikoha uksed avada. Ka Norras “väntsusime” me koos mõnda aega vaid kahekesi, sest elu läks vähe teisiti kui planeeritud. Täna ei peaks ma Idat endaga enam nii palju igale poole kaasa tassima, kuid nüüd on paratamatusest saanud harjumus ja meeldiv harjumus. Ida võiks vabalt päevad läbi olla lasteaias, kuid ma võtan ta teinekord kaasa nii trenni kui ärikohtumisele, isegi töövestlusele oleme me kahekesi läinud (mis muidugi ei olnud kõige taibukam mõte). Sama on reiside ja hotellide külastustega. Ta võiks vabalt jääda issiga koju, kuid meie kõigi jaoks on kuidagi loomulik, et me paneme oma seljakotid selga ja reisime koos. Esialgu vaid Eestis ja Skandinaavias, kuid ma olen üsna kindel, et varsti ootavad meid ees ka pikemad reisid, lihtsalt tuleb veel natukene oodata.

Ida vist on jõudnud sellisesse kõige ägedamasse ikka, kus ta hakkab asjadest päriselt pihta saama ja mulle õudselt meeldib näha kui asjalik üks kolme-aastane laps on. See ei tähenda sugugi, et ta iga hetk käituks, näiteks täna jooksis ta laevas mu eest minema, nii et ma teda enam üles ei leidnud ja tundsin, kuidas mu juuksed halliks läksid, või kui ta poes end pikali viskab ja karjub nagu ma peksaks teda, sest ta ei saa kommi osta või… Jah, on hetki, kus ta ajab mind oma käitumisega hulluks, kuid rohkem on ikka neid hetki, kus ma naerma puhken ning südamest. Mul on nii hea meel, et olude sunnil on Idast kasvanud väike seljakotiga mini-me. Kes oleks võinud uskuda, et lapsega nii palju nalja võib saada. Ei oleks ma osanud end näha seljakott seljas ja laps kaenlas kusagil ringi hulkumas. Elu on ikka imelik.

Täna tulime me Norrast kolm päeva varem koju kui Marekile lubasime. Tahtsime teda üllatada. Ma küll postitasin  Facebooki ja Instagrami pilte, et oleme kodus, kuid ma olin 99,9% veendnud, et Marek neid päeval ei näe. Nii juhtuski, et meie üllatus läks täiega korda. Mu sõbranna ööbib ka täna meie juures. Marek oli koju tulles kohe ta auto ära tundnud ja mõelnud, et no ju siis mina olen unustanud jälle midagi Marekile edasi rääkida, kuid meid ei osanud ta kodust eest leida. Seepärast ta nii viisakalt uksest sisse astudes “tere” ütleski.  “Kuidas te koju saite?” küsis ta, “laev pidi ju laupäeval tulema alles.” No vot nende laevadega on sihuke veider lugu, et nad sõidavad Tallinna ja Stockholmi vahet lausa iga päev.

Teate mis veel on veider? Ma olen terve täiskasvanud elu kartnud laevasõitu ja kruiis Rootsi on minu jaoks alati pigem piin olnud, ma ei tea, kas tegu on emaduses (et ma ei taha oma lapsele oma hirmu näidata?) või milleski muus, kuid laevasõit ei ole mu jaoks juba mõnda aega hirmus. Ma olen oma hirmust üle saanud. Ptüi, ptüi, ptüi.

 IMG_7864.JPGIMG_7914.JPGIMG_7881.JPGIMG_7880.JPG_MG_4311.jpg

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

Korraga nii kümme aastat vanemaks kui kümme aastat nooremaks/ 10 years older & 10 years younger

Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!”  Püha issand jumal, tal  olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

img_9850img_9864

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

img_8182

 

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger. 

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things. 

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway. 

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think  when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.

Siis oli koguaeg päike väljas, koguaeg oli suvi, oli ju…

Mõtlesin sheerida üht jupikest lapsepõlvemälestustest, kus ka neist triigitud saiadest, mis Facebookis välja sai hõisatud, veidike lähemalt juttu:D

/…/Ma mäletan küll, et ta oli jube tige kui ma jälle katkiste teksapükste, mustade küünealuste ja marraskil põlvedega koju tulin. Mingil põhjusel ärritasid teda kõige rohkem mustad küünealused, sest nagu ma koju sain, võeti mind kratist kinni ja enne kui ma jõudsin midagi mõeldagi, nokitses ta oma maniküürikääridega mu käte kallal, et need jälle kriitikat kannataksid ja et naabrid ei vaataks, et „issand, milliste mustade küünealustega tüdruk……“

Nende mängude ja tegude juures ei oleks need küünealused kuidagi saanud puhtaks jääda, mitte et keegi meist oleks sellele üldse osanud tähelepanugi pöörata või suvatsenud selliste tühiasjade, nagu käte ja jalgade pesemine, peale aega raisata. Meil olid palju põnevamate asjadega tegemist. Üle aedade ronimine, puude otsas kõlkumine ja paljajalu kuuma käes sulanud asfaldis sonkimine olid elušeffid tegevused, sellest lahedam oli vaid Jani eest ära põgenemine ja tema kiusamine, sest tüdrukud –mina ja Kerle – olid ülekaalus ja siis oli ilmtingimata tarvis vähemalt korra päevas Jani eest ära põgeneda. Ja oi see oli põnev – kükitada punasesõstrapõõsas ja hinge kinni hoida, kui ta meist nii lähedalt möödus, et oleks võinud peaaegu kuulda meie hingamist; põgeneda üle aedade nagu ajaks meid taga vanakuri. Ma arvan, et minuga ei olnud muidugi väga lihtne põgeneda, sest mina olin ikkagi siidinäpp-linnalaps, kes ei olnud harjunud paljajalu killustiku peal jooksma ja miks ma muidu nii palju riideid aiateivaste otsa kaotasin, kui et eks ma ikka ülikoba olin, aga alla ma ka ei andnud, ei saanud ju teistest halvem olla, mis sellest et jube valus oli palja jalu joosta ja aiad tundusid ka kuidagi ebainimlikult kõrged olema.

Koos tehtud lollusi võikski vist jääda üles lugema, kõik ei tule enam meeldegi, sest me olime ikkagi VÄGA leidlikud lapsed, niisama paigal ei istunud me kunagi. Ja kui istusimegi, siis pidi selleks VÄGA mõjuv põhjus – pannkoogid moosiga või ahjukartulid – olema. Või TRIIGITUD SAIAD! See oli meie spetsaliteet ja vähemalt paar triikrauda me oma kokakunsti tippsaavutusega tädil ikka ära rikkusime. Aga triigitud saiad olid seda väärt. Ma isegi ei tea, kust või miks või kuidas me selle välja nuputasime, aga igakord kui meid omapäi jäeti (täiskasvanud ei oleks never lubanud meil sellisi hõrgutisi valmistada) olid menüüs need va hõrgud triiksaiad. Kerle muidugi tahab väita, et mina olin see, kes selle trendi maalasteni viis, et olin laagris õppinud ja siis hullu õhinaga seda kokakunsti tippsaavutust neile demonstreerinud, aga mina ei tea, ei mäleta nagu….(Issand, kui see on tõesti tõsi, siis on ju minu südametunnistusel mitmed Kerle ja Jani karistamised, hoopis mina olin ju sellisel juhul süüdi, et tädi mõned oma valged pluusid triiksaiase triikrauaga ära rikkus. Ja samal ajal kui Kerle ja Jan noomida said, hiilisin mina salahilju isa juurde – sest ma olin ju tegelikult isal külas. Just need hetked tundusid kõige õigemad olema, et tema tegemistele pilk peale visata. Võib olla ma siis selle pärast ei tahagi mäletada, et mina selle trendi maale viisin?)

Aga tühja neist särkidest, mis neist enam taga nutta, põhiline on see, et triiksai oli üle prahi gurmee-toit.

Peaks täitsa proovima, kas see ka tänapäeval keele alla viiks? Võib olla pakuksid seda varsti kõik gurmee-restoranid ja trendikaimad lounge’id? Kui uhke tunne oleks kuulda trendikaid seksikaid ülipikki ja gigapeenikesi inimesi sellest rääkimas:

Ja mida teile šampuse kõrvale? Kaviaar, foie gras, tapa-suupisted…“

Oo ei, me sooviksime lihtsalt Le Bruschetta A La Stirare’sid.“

Kahjuks on see hetkel otsas, kas ma saaksin teile pakkuda midagi muud meie valikust…“

Kuidas teil ei ole Le Bruschetta A La Stiraresid? Milline tooraine teil otsas on? Palun võtke üks sai ja üks triikraud ning minge pressige meile mõned saiad!“

IMGP6005.JPG

Ja meie kolmekesi Kerle ja Janiga saaksime käia mööda jutusaateid, et rääkida, kuidas me tulime millegi nii lihtsa aga geniaalse peale ja et kõik see sai alguse õnnelikust ja mängulisest lapsepõlvest. Võib olla ei oleks me seda kunagi välja mõelnud, kui mu ema oleks mul keelanud isal külas käia ning tädilastega mängida – sest sellise geniaalse leiutise jaoks oli kindlasti vaja kolme geniaalset pead. Ma oleks oma kaheksa trikoo, seitsme paari puukingade, südametega botikute, kihtidega teksaseeliku ja krõpsudega neoontossudega vaieldamatult üks kooli popimaid tüdrukuid olnud , aga ma ei oleks kunagi saanud tunda seda oivalist lapsepõlve maitset, mis väljendus kas triigitud saias, ahjukartulites või kamašokolaadis – vahet ei olegi, ma oleks nii paljust ilma jäänud…………