Mis saab siis kui ema otsustab magada?

Ma otsustasin eile õhtul Ida ja Mareki peale vihastada. Ida oli üleväsinud ja niheles diivanil, nõudes, et issi temaga üles magama läheks. “Ma ei tahaaaa siiiin maagada,” virises ta, “ma tahan ülesse minna, isssiiigaaaaa!”  Kui ta iga kahe minuti tagant püsti tõusis, et juua, tekki kohendada, kaisukat saada ja ikka virises, et “tahaaaan magaaadaaa, aga mitte ükssi ja mittttteeeeeeeee siiiiiiiin!” katkes mu kannatus. Me tõstsin häält. Mõlema peale. Ma olin eilsest Ida paha tuju päevast üldse nii väsinud, et tahtsin lihtsalt vaikust. Seda luksuslikku vaikust ja oma aega, mida meie majas nii vähe on. Aga ma ei saanud. Ja ma vihastasin. Selle peale vihastas ka Marek, et tema ei jaksa mu karjumist kuulata, võttis Ida ja läks magama. Ida vaatas mulle võidurõõmsalt otsa ja ma vihastasin Mareki peale veel korra. Kurat võtaks, jälle oli ta alla andnud. Just see on üks põhjus, miks me Idat magama ei saa. Marek on pehmo.

Ühesõnaga läksid nemad ühte tuppa magama ja mina teise. Ma keeldusin selle duoga ühes toas magamast. Hommikul krõps kell kuus oli perekond teisest toast üleval. Iga teine hommik meie peres on järgmise rutiiniga – nemad ärkavad kell kuus, mina petan end just nagu ma saaks magada veel pool tunnikest, Marek joob kohvi, läheb pesema, mina ajan Idat taga, et ta riidesse saada (soovitavalt nii nagu mina tahan, aga 96% ajast ma olen sellest nõudest oma närvide säästmiseks loobunud), siis tuleb teda taga ajada hambaid pesema, siis kott kokku panna, siis kuulata ta nuttu, et ei saa 9876375 mänguasja kaasa võtta ja siis lõpuks see duo uksest välja saata (üheksal juhul kümnest on see lärmakas ja stressirohke, sest 1) Ida leiab veel midagi, mille pärast nutta ja 2) Marek hakkab närvi minema, sest ta on hiljaks jäämas) ning alles siin saan ma rahus ja vaikuses nautida oma ammmmmu jahtunud hommikukohvi.  See rutiin murdub vaid siis, kui mul pole autot ja ma pean lisaks Idale saama samal ajal ka end riidesse ja pestud.

Täna hommikul mõtlesin ma ikka veel nende peale vihane olla ja ei tõusnud ülesse. Vot saagu siis ise ilma minuta hakkama. Kuulsin alt korruselt, kuidas Marek palus Idal minna mind üles ajada, et ma ta riidesse paneksin, ise läks samal ajal pesema. Kui te arvate, et Ida tema palve peale end liigutas, siis te eksite. Nii juhtuski, et Ida vaatas südamerahuga multikaid ja mina “magasin” südamerahuga kui Marek vannitoast välja tuli. “Emme polegi sind riidesse pannud?” hüüatas ta ahastuses. Tavapärase uksest väljumise jaoks oli jäänud kümme minutit. Mina ei liigutanud ennast. Vihane ja stressis Marek hakkas Idale riideid selga panema. Ma ei tea, kus sukkpüksid on, millises sahtlis teksad on, kus su kleidid on, need ei sobi ju kokku, kuhu sa nii lähed, pane ometi korraks need asjad käest, aita mind siis ometi! Ida oli selline nagu igal hommikul. Temal oli aega küll. “Tralalllaaaalaaaa,” laulis ta samal ajal kui Marek ahastuses asju otsis. “Kell on juba veerand kaheksa!” kisendas ta, “ma jääb täiesti hiljaks!” Ma ei liigutanud ennast ikka. Lasin tal ka juuksekummid ja kammid otsida ning ise patsi teha Idale, kes ikka “tralllaallaaaaa” laulis.  Saabaste otsimise ajaks tõusin ma üles, sest õues oli külm ja Marek poleks never Ida soojasid saapaid Ida toast riietenurgast osanud otsida.

Pool kaheksa (tavapärasest pool tundi hiljem) lahkus dünaamiline duo majast. “Ma teen sulle ka teine kord tagasi niimoodi,” sisises Marek, “oleks võinud öelda, et sa ei kavatse ärgata, ma oleks teadnud pool tundi varem ärgata.” Mina ei vastanud midagi. Kui minu sõna õhtuti majas midagi ei maksa ja isa teab paremini, siis miks peaks mu sõna hommikuti midagi maksma. Las saavad ise hakkama. Muidugi tundsin ma, et käitusin eriliselt õelalt, aga Ida on meid viimasel ajal nii ära väsitanud, et ma ei saanud midagi parata, et selline õeluse hoog peale tuli.

Õhtul saabus dünaamiline duo koju lilledega.

Nähtamatu nabanöör

Kui ma mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et Marek ja Ida magavad magamistoas ning mina teises toas, ei osanud ma ette kujutada, milline väike skandaal sellest lahti läheb. Marekist sai pedofiilikalduvustega isa, meie abielu oli karile jooksnud ja mina olin sobimatu ema, kel pole oma lapse vastu tundeid, mehe vastu vist ka mitte, täpselt ei mäleta enam. Tegelikkuses olid põhjused harjumuses. Harjumuses, mille me ise olime tekitanud ja millega lõpuks hädas olime. Mina magasin tihti teises toas ka enne Idat, sest ma olen erksa unega ja mind võib häirima hakata isegi teise inimese hingamine. Kahjuks ei ole aga nii võimalik (kuigi ma olen palunud), et Marek lõpetaks õhtul hingamise ja alustaks jälle otsast alles hommikul. Ühesõnaga, ei mingeid sobimatuid emasid ega pedofiilseid isasid ega ka katkisi abielusid, lihtsalt üks hellitatud printsess, kel isaga ekstreemselt lähedane suhe.

Mõnda aega peale tolle postituse avaldamist õnnestus meil Ida meie voodist välja kolida. Küll meie tuppa, aga oma voodisse. Polnud mingit probleemi. Välja arvata see, et magama minna ja ärgata tahtis ta ikka koos issiga. Liiga vara. Aga no saime hakkama. Peale seda kui me Norrast nüüd Idaga tagasi tulime, puges Ida salaja – ootas kuni me olime tule ära kustutanud – meie voodisse, arvates, et me teda ei näe. Natuke oli ju nunnu ka, pealegi olid isa ja tütar teineteisest ju puudust tundnud. “Kaks ööd olen ja siis lähen tagasi oma voodisse!” ütles ta meile asjalikult, ent kahest päevast on saanud sujuvalt poolteist nädalat. Ei ole mingit märki, et Ida välja kolima hakkaks.

Mina, kes ei kannata siplemist, Ida rahmeldab terve öö oma jalgadega, nii et täna öösel ärkasin ma selle peale, et tema kand oli mu suus (ärge küsige, kuidas see on võimalik, aga on!), olen seega aga ka 1,5 nädalat magamata. Võib olla ma sellepärast näen ka eriti vana välja. Ma ei saa magada! Ma ärkan iga Ida liigutuse peale.

Marek ja Ida ise magavad nagu kotid. Ida läheb magama issiga (keelitamise ja skeemitamisega minuga ka) ja ärkab koos issiga. Krõps TÄPSELT sel hetkel kui Marek liigutab. Hommikuti kell kuus. Mis tähendab tegelikult seda, et ka mina ärkan kell kuus, kuigi ma saan voodis vedeleda veel pool tunnikest, aga see pole enam magamine. Uuesti ma peale nende lahkumist ka magama ei saa jääda, sest 1) osadel hommikutel on mul vaja joosta koosolekutele ja 2) uuesti magama heitmine tundub eriti narr, nagu tööaaja petmine või no kuidagi vale igatahes.

Mis on aga uus muudatus meie isa-tütre suhtes magamise ajal, on see, et Ida ärkab ka siis üles kui Marek peaks öösel minema alla korrusele, no nt wc-sse, jooma, ahju kinni panema. Täna läks Marek öösel ahju siibrit kinni panema ja mis te arvate, kes talle järgi tuikus. Muidugi Ida. Istus trepi otsa peal ja ootas, kuni issi tagasi tuli. Mina võin magamistoast sisse-välja käia palju tahan, ilma et Ida teist külgegi liigutaks, Marek on aga nagu nähtamatu nabanööriga Ida külge seotud.

See on päris kurnav. Kõigile. Ka Idale, kes ärkab liiga vara ja isegi öösiti, et kontrollida, kas issi on olemas. Okei, ma osaliselt saan ju aru, miks Idal selline issi läheduse vajadus on, aga samas see nähtamatu nabanöör on neid juba sünnist saati kuidagi eriliselt sidunud. Ja ma saan ka sellest aru, et see iga kui laps tahab lähedust ja kaisus magada, on nautimiseks, sest varsti ta kolib kodust välja ja meie asemele tulevad teised inimesed ja jumala eest me ka naudime seda, aga Ida on üsnagi intensiivne laps, nii et vähemalt öösel tahaks natuke temast puhata;)

Mis me selle nabanööriga teeme?

 

Lapse nimel 100 km kaks korda nädalas

Mul oli nädalavahetusel vestlus kahe emaga. Üks neist ütles, et kahetseb, et lasi end ära moosida kohalikul koolil, sest õpetajate tase seal on alla arvestuse, teine ema rääkis oma mehest, kes oli põhimõtteline eliitkoolide vastane, sest laps õpib igas koolis kui tahtmist on, aga nüüd mõtleb tema ka, et oleks siiski pidanud lapse potentsiaali arvestama ja ta eliitkooli katsetele saatma.  Mina ei ole eliitkoolide vastane, ma olen selle vastu, et peaksin igal hommikul oma last Ussipesast Tallinna transportima, sest ma tahan, et ta käiks näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ma olen mugav inimene. Ma ei kujuta end liigseid asju tegema oma mugavuse ja aja arvelt.

See teine ema muigas. Ütles, et vaatame-vaatame, kui kooliaeg kätte jõuab. Mina muigasin ka. Et vaatame-vaatame, mina ei hakka absurdseid vahemaid lapse kooli pärast sõitma.

Aga mis on tegelikkus juba praegu? Ma huvi pärast vaatasin KUI PALJU aega ja kilomeetreid ma kulutan selle nimel, et Ida saaks Kaari Sillamaa kooli laulu-ja näiteringis käia. Sõiduaeg kaks tundi ja 16 minutit, kilomeetreid tuli 99,2. Ma teen seda kaks korda nädalas. Vabatahtlikult. Sest mulle tundub, et see on täiega seda väärt. Lapse nimel.

Ei, ma ei ole üks neist vanematest (veel?) kes last sunniviisiliselt kuhugi ringi ajab, sest mulle tundub, et õiged vanemad teevad nii. Ei. Ma olen selle kooli välja valinud lähtudes Ida isikuomadustest ja kooli eripärast (see on tõepoolest FANTASTILINE!). Kusjuures IGA kord kui ma talle lasteaeda järele lähen, et ta tundi viia, hakkab ta jonnima, et ei taha. Nii et ma eelmine kord ütlesingi, et olgu, lähme vaatame ja kui ei meeldi, siis jätame pooleli. IGA kord kui me jõuame Salme kultuurikeskuse juurde tormab Ida autost välja, et tundi jõuda ja IGA kord kui peame minema hakkama, ütleb ta, et ei taha minna ja tahaab KOHE tagasi. Ise ümiseb seda armast laulukest, mida nad hetkel õpivad. “Issi, issi, issi….”

Täna käisid nad muusikateatri proove vaatamas. “Ja siis seal oli kuninganna, kes oli  (ma ei mäleta enam mida see kuninganna tegi,)” vahutas Ida mulle oma emotsioone terve kojusõidu. Ma nägin kui rahulolev ja õnnelik mu laps oli. See 200 lisakilomeetrit nädalas on täiega väärt seda, et lapsele rõõmu pakkuda. Oma elu teeb keeruliseks (kellaaeg on jube paha), aga lapse nimel ju!

(Kooli valiku puhul olen ma ikka veel kohalike koolide eelistamise poolt;)

Särav emme versus mina

Ma sain Ida laulutunni ukse taga tuttavaks ühe emaga, kelle lapsed Idaga samas tunnis käivad. Äärmiselt sõbralik, positiivne ja energiline naine, imekaunis ja särav. Tundus minust 20 aastat noorem, aga nii noor ta olla ei saanud, sest tal oli kolm last, kellest vanim oli kuue-aastane. Kolme lapse ema (!!!), kes nägi välja nagu oleks just tulnud vähemalt paari kuu pikkuselt puhkuselt palmi all, mitte oma kodust. Ei, ma ei pea silmas seda, et ta oleks olnud päevitunud, ta lihtsalt pakataks positiivsest energiast.

Samal ajal istusin seal diivanil mina, nähes välja umbes selline, väsinud ja üldse mitte energiline. See pani mind mõtlema. Kuidas on nii, et üks ema saab mängleva kergusega hakkama kolme ja enama lapsega, samal ajal kui teine on väsinud ühest lapsest?  Kuidas üks ema jääb säravaks ja kauniks ning näeb välja nagu 18, samal ajal kui teine on nelja aastaga saanud kümme aastat vanemaks?

 

Ma kujutan ette, milline mina näeksin välja kolme lapse kõrvalt.

Britney Spears Singer Pop Star No Make Up Old Ugly Hot Mess Plain Hair Extensions Crazy Fat.jpg

Elu kohvrite otsas

Ida tegi oma esimese välisreisi kui ta oli poole-aastane, sellest ajast saati oleme me temaga pidevalt kusagil seigelnud. Ega ei olnud alati lihtne, aga lihtne ei olnud ka selle pärast, et ma olin pidevalt magamata ja kui võrrandisse lisada aktiivne laps ja reisiväsimus, siis tulemus oli pigem väsitav. Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et mulle oma laps beebina ei meeldinud, aga beebiiga ei ole tõesti midagi sellist, millele ma heldimusega tagasi vaatan. Ometigi reisida oli vaja ja hakkama me saime.

Kui Ida oli pooleteist-aastane tegin ma hullu otsuse minna temaga Norra poodi avama. Vaatan praegu pilte sellest kui pisike ta ikka oli ja mõtlen, et see oli hullumeelne otsus. Ma ei teeks midagi sellist enam kunagi. Erinevatel põhjustel oli see väga keeruline aeg. Ometigi sai 1,5aastasest Idast sel ajal minu kalju. Ta oli püsimatu ja tema suurimad soovid olid autoteele joosta, trepist alla hüpata, pea ees jõkke joosta, nii et teda ei saanud sekundikski valveta jätta, aga see ei tähendanud seda, et ma oleksin temaga vaid toas istunud. Me käisime pidevalt jalutamas, lilli korjamas, vaatamisväärsustega tutvumas, mis sellest, et “laps ei osanud käituda”. Tegelikult ei olnud asi muidugi käitumises, vaid selles, et ta oli pisikene laps, kes koges kõike esimest korda. Loomulikult ei osanud ta “õigesti käituda”. Kuigi ma ei usu, et ta aru sai, miks ta ei tohi autoteele joosta, sai talle seda 5768 korda korrutatud. Samamoodi sai ta lõpuks aru, et lennukis tuleb alguses emme süles istuda. Selle arusaamani jõudsime me vaevaliselt ja kärarikkalt. Iga õhkutõus tähenda kisa, kuni ühel hetkel see lihtsalt kadus. Ida istus vaikselt ja rahulikult mu süles ja lappas pardaajakirja.

IMG_7001.JPG

Reisimised Norra-Rootsi-Eesti vahet muutusid tavalisemaks, küll lennuki, rongi, laeva kui autoga. Alguses planeerisin ma reise, eriti autosõite nii, et need langeks võimalikult palju Ida uneajale. Autoga sõitsin ma näiteks pigem varahommikul ja hilisõhtul, sest ma teadsin, et nii on mul seitsmeunnisest sõidust vähemalt neli tema uneaaega. Kaks tundi pidas ta peatustega kenasti vastu, kolmas tund oli jonnakas.

Ootamatult ongi aeg läinud nii kiiresti ja Ida on kohe saanud neljaseks. Nüüd on temaga koos reisimine pigem lust. Ta on uudishimulik, arukas ja kogu aeg saab pulli. Näiteks Odenses läksime me toidupoodi ja palusin tal endale mahla võtta. Ida võttis mahla ja pani selle korvi. Hetk hiljem võttis ta mahla ja ütles mulle, et tahab hoopis vett. Kadus korraks riiulite vahele ja tuli tagasi käed selja taga. “Ida, sa võid selle Coca-Cola ka täna korvi panna,” ütlesin mina. Ida püüdis oma hämmingut varjata, aga oli näha et ta püüdis välja mõelda, kuidas ma tema selja taha näen. “Mul ei ole Coca-Colat,” vastas ta.  “Pane see Coca-Cola korvi!” kordasin mina. “Kas tõesti tohib?” küsis tema ja tõi selja tagant nähtavale suhkrupommi. Väike susserdis arvas, et saab mind ära petta ja ma ei märka, et korvis vee asemel midagi muud on. Aga ma ju tunnen oma last juba neli aastat!

Seekord oli mul Ida vaja kaasa võtta mitmetele töökoosolekutele. “Ida, sa pead hästi vaikselt istuma ja hea laps olema,” lugesin ma talle sõnad peale. Pooltel juhtudest oli ta tõesti rahulik, pooltel juhtudest jooksis ta mööda kontoreid ringi. Ei, mitte nagu sõnakuulmatu laps, vaid lihtsalt laps, kel oli igav. “Kas ma olin hea laps?” küsis ta iga kord kui me koosolekutelt lahkusime. Isegi kui ta ei olnud minu standardite järgi kõige eeskujulikumalt käitunud, sai ta kiita, sest ta oli käitunud nagu tubli väike laps.

IMG_2134.JPG

 

Autosõiduga ei ole enam mingeid probleeme ja ma ei pea siin silmas Tallinn-Tartu otsi, vaid Stockholm-Lillehammer 600km ja seitsmetunniseid sõite. Viimane kord, kui sõitsime Oslosse, tegime me vaid ühe peatuse – pooletunnise lõunapeatuse, kaks tundi Ida magas ja ülejäänud aja oli ta mu kaardilugeja. Samamoodi kui tagasitulles istusime me autos kokku 9,5 tundi. Pause tegime me kokku 1,5 tundi ja natukene läks ka magamisele, kuid ülejäänud aja veetsime me autos. Idal ei ole reisi ajal telefonis või päädis, ta ei ole ise seda küsinud ja ma nimelt ei ole ka pakkunud. Meil on autos mõned lastelaulude plaadid, lemmikuks on hetkel “Mina ka”, mida me kaasa lõõritame, Idal on autos mänguasjad, mõned raamatud ja nii ta lihtsalt mängides ja lauldes need autosõidud ära talub. Laevasõidud on eriti lihtsad, sest seal on mängutoad, lennukisõidud veel lihtsamad, sest need lähevad kiiresti ja rongisõidud mööduvad meil küll koos multikaid vaadates.

Muidugi ei taha ma öelda, et reisid mööduks ilma jonnide ja (mõlemapoolsete) draamadeta. Ikka tuleb ette jalgade trampimist, ikka tuleb ette hääle tõstmist, ikka tuleb peale ärritumist, ikka tuleb ette tüdimust ja tülisid. Kõike tuleb ette. Kuid päeva lõpuks on lapsega reisimine lihtsalt lahe. “Avardab silmaringi ja võitleb samal ajal lampjalgsuse vastu” eksju;)  Aga tõesti, avardub minu silmaring, avardub lapse silmaring, 5347964 korda sõnade peale lugemine on ka vilja kandnud. Enam ei jookse Ida ummisjalu mu eest ära (üldjuhul), enam ei pea ma juukseid peast kakkuma, sest ma ei saa kohvikus/laeva restoranis rahulikult oma kohvi juua. Reisimine ja lapsega palju igal pool käimine on ta muutnud asjalikuks väikeseks reisiselliks. Muidugi on ka vanus oluline faktor, aga ma arvan, et ta ongi asjalikum kui ehk mõni eakaaslane, sest ta on palju käinud. Ei, see pole mingi kiitlemine, vaid lihtsalt mõte.

IMG_9474.JPG

Lapsega (töö)reisimise miinus on muidugi see, et tempo ei saa olla nii kiire kui ma tahaks. Tuleb teha söögi-ja puhkepause. Samas kas see on ikka miinus? Minule endale sobib selline reisiv ja kohvrite otsas elu, see on ilmselt lausa elustiil, sest selline (töö)elu on mul väikeste pausidega olnud üle kümne aasta. Tundub, et Idale ja Marekile sobib see ka. Marek ei viitsiks nii palju seigelda, aga ta ei heida mulle ette, et mina seda teen. Ja nii kaua kuni Ida ei käi koolis, saame me niimoodi seigelda.

IMG_2743

 

Kui kurb on olla

Ida oli eile väääääääga pahuras tujus, kohe meenutas nooremat mind, kui mul jonnihood peale tulid ja üldse ei tahtnud ära minna. Nii minu peegelpilt oli. Aga see selleks.

Lõpuks kui Ida jälle mu sõber oli, istusime me köögisaare taga ja tegime süüa. “Kas lasteaias oli ka täna paha tuju?” küsisin mina. Ida noogutas ja hakkas rääkima, et teised ei meeldi talle, aga tundus, et ta tahtis öelda, et tema ei meeldi teistele. Ma siis püüdsin aru saada, mis juhtus. “Kõik lapsed ütlesid, et nemad ei ole minu sõbrad,” lausus Ida lõpuks nukralt. Ma ei tahtnud seda küll uskuda, aga lasin Idal rääkida ja püüdsin aru saada, millest siis probleem tekkis.

“Keegi ei tahtnud mulle kätt anda,” kurtis ta, “ja siis ma ütlesin neile karjumise häälega, sa pead minu sõber olema ja tema ütles, et ei ole minu sõber.” Uskuge mind, kui me räägime “karjumise häälest”, siis Ida oskab päris korralikult häält tõsta. Jällegi väga emasse.

Ma püüdsin Idale siis selgitada, et alati ei peagi keegi kätt andma, et Ida ise ka ei taha mõnikord mulle või kellelegi teisele kätt anda. Ida noogutas just nagu saaks aru ja lisas siis vihaselt, et “aga nad ju peavad mu sõbrad olema!” Kuidas sa seletad kurvale nelja-aastasele, kelle jaoks hetkel kõige suurem ähvardus on “ma ei ole sinu sõber”, et tegelikult keegi ei mõelnud seda nii? Ja et karjudes ei saa kedagi kästa oma sõber olla?  Kuidas lohutada ja selgitada asju kui laps sellise asja peale kurb on?

 

Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Kuidas teha nii, et laps ei ärkaks kui kuremari maha kukub?

Mul on kaks muret. Või pigem küsimust.

Ühtepidi mulle õudselt meeldib, et ma olen sunnitud hommikuti ärkama kell kuus, sest kella üheksaks on mul juba nii palju tööd tehtud, et saan vabalt paar tundi niisama lulli lüüa, aga teisalt…no tegelikult ikka tahaks seitsme-kaheksani magada küll. Ida kolis kenasti meie voodist välja ja mina kolisin meie magamistuppa tagasi (välja arvata need ööd kui Marek norskab), kuid Ida magab ikka meie toas. Ei taha oma toas magada. Ma ei ole suutnud ka seisukohta võtta, kas peaks teda oma tuppa hakkama magama “sundima” või mitte, sest tema meiega ühes toas magamine ei sega kedagi. Välja arvatud ehk Marekit, sest Ida nõuab öösiti, et “issi, otsi mu kaisukas üles” või “issi, pane tekk peale” või no mida iganes, aga see selleks. Probleem on selles, et TÄPSELT SEL HETKEL kui Marek meie voodist üles tõuseb, ärkab automaatselt ka Ida. Keeldub ülemisele korrusele jäämast või minu kaissu tulemast ning marsib issiga alla. Igal hommikul punkt kell kuus. Nädalavahetuseti kui Marek 7-8ni magab, magab ilma probleemideta ka Ida. Minuga magab ta teinekord laevas nt isegi poole üheksani. Ükskord pidime me lausa jooksujalu hommikuputru sööma, sest laev oli tegelikult juba sadamas kui me ärgatud saime.

Mu vanatädi rääkis mu kohta alati, et ma olin lapsena nii kehva unega, et ärkasin üles kui kuremari teises toas maha kukkus. Nüüd on meil Ida, kes ärkab automaatselt kui isa toast lahkub. Miks? Kuidas ta uuesti magama saada? Või kasvõi omaette oma toas mängima õpetada. Mõni hommik (nagu täna) kolisid nad kell kuus alla ja mina jäin veel pikutama, poole seitsme ajal tuli Ida mind üles ajama ja kui ma SEKUNDI PEALT üles ei ärganud, läks ta alla ja hakkas nutma.  Nii on iga kord. Kui Marek hakkab tööle minema ja mina ei ole veel üles ärganud kuulen ma alt, kuidas Ida nutma hakkab ja Marek pahandab, et hakkab tööle hiljaks jääma. Aga Ida keeldub ülesse korrusele tagasi tulemast. Miks? Kas selles vanuses ei võiks lapsed juba natuke omaette ka mängida?  Miks mina pean alla ronima? Ja kuidas tal neid automaatsätteid kuidagi hilisema peale saaks seadistada?

Teine küsimus on – kuidas õpetada last magama minema? Ta läheb magama koos meiega. Mis kellaajaliselt on iseenesest okei, sest me lähme magama 21-22 vahel, aga teinekord tahaks, et Ida varem magama läheks. Kuidas õpetada talle, et nüüd me loeme muinasjuttu ja siis sina jääd siia tuppa ja jääd magama, emme/issi läheb veel alla korrusele ja sina enam voodist/toast välja ei tule? Ma näen teinekord, et ta on juba kell kaheksa väsinud, aga ta keeldub magama minemast. Ja on vaid väga harvad korrad kui ta ise diivanile ära kustub, et me saame ta pärast voodisse viia.  Kui meil juhtuvad külalised olema või me ise oleme külas, siis on magamaminek täiesti hullumaja. Kell võib olla 12, aga Ida püsib ikka üleval, näha on,et on väsinud ja tahaks magama, aga keeldub minemast/jäämast. Kui lähed temaga koos magamistuppa, et ta magama panna, siis aussõna tal on mingi seadeldis, mis ta ajab ülesse kohe nagu püüad toast ära hiilida. Üksi ta voodisse/tuppa ei jää.

Kuidas õpetada laps magama? Ja see siin ei ole kuidagi etteheide lapsele, vaid meile endile kui lapsevanematele, kes on nii palju asju valesti teinud ja nüüd oma rumaluse vilju sööma peavad, aga eeskätt just lapse huvides, palun õpetage kahte rumalat lapsevanemat.

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”