Lapsega tööle

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Printsessid ja jalgrattad ja kostüümid ehk lasteaiast

Mingil hetkel juhtus nii, et Röövlitütar Ronjast kasvas Printsess, kes igale poole tahtis minna oma peokleitides. Kui ma ütlesin, et lasteaeda ei tohi peokleidis minna, et sellega minnakse peole, vastas Ida mulle, et olgu, ta ei tahagi lasteaeda minna, vaid peole. Loogika on Idal omal kohal. Mulle tuli meelde see ütlus, et vali oma võitlusi ning samuti, et mu väike sugulane pidavat lasteaias vaid oma printsessikleitides käima. Nii siis väikene printsess oma kleidis lasteaeda läks. Ma ei tea, kas ta oli trendsetter või soovis ta kleiti selga panna, sest kellelgi teisel oli, igatahes hakkas mulle üha enam printsessikleite lasteaias silma. Nõiaring. Mulle tegelikult ei meeldinud see, aga ma tean, et on mingi vanus, kus lapsed tahavad neid kohutavaid kleite kanda ja miks siis rõõmu keelata. Mulle ei meeldinud see põhjusel, et ma kartsin, et võib olla kellelgi pole selliseid kleite, võib-olla ka võimalusi ja see võib stressi tekitada nii lastes kui lastevanemates. Mingi aja pärast juhtuski, et osad vanemad hakkasid pahandama. Ei, nad ei hakanud pahandama sellepärast, et nende lastel ei olnud selliseid kleite, emmed-issid olid lausa kleite ekstra ostma läinud, nad pahandasid sellepärast, et lapsed komistavad ja kukuvad oma kleitidesse. See oli mu meelest jabur. Igatahes nõudsid nad, et kleidid ära keelatakse. Ühtepidi ma mõistan seda, teistpidi jälle mitte. Teate, kuidas Ida Lillehammeri lasteaias see kleitide mure oli lahendatud? Lasteaia rühmas oli kast karnevaliriietega. See oli laste lemmikkast. Igal hommikul ja õhtul võis näha lapsi selle kasti kallal askeldamas ja end printsessiks või jumal teab, kelleks riietamas. Nad mängisid. Väga lihtne lahendus. Sobiks mu meelest ka Eesti lasteaeda kui poleks ühte miinust. Lapsed ju ei mängi lasteaias:D Ja pealegi ajaks see ju toa sassi, aga oh õudu, sassis lasteaiarühm on ju lausa katastroof!

Kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, siis mina jõuan jälle tagasi sinna, et ma pean lapsele lasteaeda asju kaasa vedama. Talvel olid need kelgud ja suusad, nüüd rattad, nukukärud, jumal teab, mis veel. Rulad?  Jumala eest, ma olen nii laisk ema nende virkade vanemate kõrval, et ma ei viitsiks iga päev ratast kaasa tassida. Ma vaatan õudusega neid vanemaid, kes pagasnikust mitu suurt ratast päevas kaks korda sisse ja välja tirivad. Ma ei tassiks ratast kaasa Idale, aga ma pean, sest teistel on. See on nii tüütu! Ja mõnikord läheb meelest ära, siis on laps kurb. Aga kui mu lapsel polegi ratast? Kui ma toon teda lasteaeda jalgrattaga, st et mina sõidan jalgrattaga ja laps on lapsetoolis? Kuidas ma siis seda paganama ratast transpordin? Norra lasteaias oli jälle lihtne. Lasteaias olid olemas lasteaia rattad. Kui laps tuli oma rattaga lasteaeda, siis see tõsteti päevaks kenasti aia taha, et ei tekiks kisa-kära ja “minu-oma”-tüli. Ma ei viitsi seda ratast tassida iga päev. Kas ma tõesti olen ainus laisk? Ja kui keelatud on printsessikleidid, siis peaks olema keelatud ka rattad ja rulad. Et oleks võrdsus.

Aga kas me saame kõike keelama hakata? Kuidas siis koolis? Telefonid on keelatud, sest alati on kellelgi parem telefon. Reisimine on keelatud, sest see võib teistes alaväärsust tekitada. Riietus? Kuidas riietust reguleerida? Ma ütlen teile. Koolivorm. Ma ei tee nalja. Ma olen ausalt koolivormi poolt. Ja miks mitte ka lasteaiavormi poolt. Siis ei peaks vanemad omavahel võistlema ja keegi ei peaks muretsema printsesside kleitide pärast. Rattad ja kõik muu mudru lubaks lapsel küll kaasa võtta, kuid paneks need päevaks kuhugi hoiule.

Täna läks Ida lasteaeda nukukäruga. Ma ei tea, kas see on lubatud. Aga kellelgi oli kaasas ja Idal oli ka vaja. Eks ma kuulen, kui mõni vanem jälle leiab, et lapsed võivad nukukäruga end vigastada ja see tuleks ära keelata.

Lõpetuseks on mul kahju ma ei tea, kas Idast või endast. Ma ei armasta käsitööd. Ma olen alati kartnud, et mingi hetk tuleb lasteaias tegema hakata kostüüme igasugu pidudeks. Nüüd ma olengi olukorras, kus ma pean järgmiseks reedeks Idale Aafrika kostüümi tegema. 1) ma ei taha 2) ma ei oska 3) mul ei ole aega 4) ja kõik muud maailma vabandused. Ma tegin hommikul lasteaias nalja, et vaene Ida, sina hakkad lasteaias olema see laps, kellel hakkavad olema kõige koledamad kostüümid, kui üldse, sest su ema ei oska neid teha või unustab ära. Ma tundsin, kuidas teised emad vaikselt omaette mõtlesid, et mis ema sa selline küll oled.

Mugav ema. Ei midagi rohkem ega vähem.

//Sometimes I really do feel like a bad mom. Or a mom that doesn´t fit into Estonian sociaty of rules and regulations. I am still not used to kindergartens in Estonia. It doesn´t mean that I don´t like the people working there – I think at least Ida is lucky with teachers. They are marvellous people loving their job and giving all to children. I don`t like the system and to be really honest I do not like other parents. Simple as that. I think they are overprotective and overthinkers. 

Like at the moment the girls are in the age where they want to be princesses and wear their princess dresses everywhere, to kindergarten as well. I thought, well, some fights are not worth fighting and let Ida wear her Anna/Elsa dress to kindergarten. I do not know if she was the trendsetter or wanted to wear the dress because someone else was, but suddenly I noticed more and more dresses. Anway, as I thought some parents started to complain. Not because they where worried that some children may feel left outside, but because they can fall with the long dresses. I mean, they are children, they fall anyway. I loved how the love for dress up and princess dresses were solved in Ida´s Lillehammer kindergarten. There was a dress-up-box full of clothes. The kids loved to play with the clothes, dress up and be princesses, boys and girls. It could be the solution here as well, but there is one “but” – children in Estonian kindergartens are not playing:D

Then there is this taking bicycle to kindergarten every morning. It is so annoying. I am too lazy to do that, but I have to. Ida will be sad if she will be the only one without a bike. Why there are not bikes in kindergarten? What if I do not have a bike, don´t have means to buy a bike? I know what avarage wages are in Estonia – I think it is insane how much we need to buy for children for so little money. I could leave one of Ida´s bikes to kindergarten, but that is not allowed either. Things might get stolen. Insane post-soviet world. Always have to think about what if it gets stolen. And the saddest part is that things to get stolen.

Last I feel sorry for Ida. Or myself. They will have a spring party now next friday and mothers have to make costumes for their children. The theme for Ida is Africa. I need to find will and knowledge, which I do not have, to somehow magically make her an African tutu. Gosh! When I today joked about this, saying that poor Ida she will be the one always with the shabbiest costumes because of her lazy mother, I felt the other mothers looking at me think what kind of a mother are you. 

A lazy one. Simple. 

Täimure

Tegelikult on see üks nendest postitustest, mida ma mõtlesin, kas üldse kirjutada või mitte, sest tegu on ikkagi murega, mis seotud mu lapsega, ja kuna mul endal on oma koolipõlvest sellel teemal trauma, siis…noh ma ei osanudki seisukohta võtta. Kõik jääb ju internetti üles…Kuid ma otsustasin sellest siiski kirjutada, sest ma olen aru saanud, et täid ei surnud Nõukogude Liiduga välja ja probleemiga on kimpus paljud. Võib olla see postitus aitab siis kaasa sellele, et ei mina ega teised sama murega ei tunneks nii häbi?

Ühesõnaga jutt täidest. Idal on kaks korda lasteaias peast täid leitud. Esimene kord keetsime me reaalselt kogu elamise üle (siinkohal tuleb ikka kasuks, et ma Mr Poppinsi ja Monki ristsugutisega koos elan) ja seebitasime, šampoonitasime, õlitasime end erinevate täivastaste vahendite terve perega. Ma võin pea anda, et probleem sai kõrvaldatud. Ja nüüd siis jälle uuesti sain samasuguse teate, et Idal on külalised.

Mul tuli nutt peale. Jah, ma sain teada, et Norras ja Rootsis ja Taanis on see täiesti tavaline igapäevane nähtus, kus keegi ei tee teist nägugi. Tehakse kuur läbi ja ongi meelest. Meie aga elame siiski postsovjetlikus ühiskonnas, kus täidesse sugugi nii suvaliselt ei suhtuta. Kui ma koolis käisin, siis minu jaoks oli kõige õudsam hetk see, kui klassi astus sisse täikontroll. Lappas kõik lapsed läbi ja need, kelle peast midagi leiti, kutsuti kaasa arstikabinetti. Üsna tihti olid täid peas lastel, kes olid vaesematest või probleemsematest peredest ja nii hakati loomulikult täidega lapsi kohe narrima. Minul ei leidnud täikontroll kunagi peast täisid, aga mul on täid olnud. Selleks, et ma ei peaks häbi pärast maa alla vajuma, võttis mu vanatädi mu juuksed (ja mul olid PIKAD paksud juuksed) ette ja puhastas need karv karva haaval tingudest puhtaks. Pea lasti Dihlofossiga üle ja pandi kilekott pähe, et kõik võimalikud mitte oodatud külalised ära sureks. Ebainimlikke mooduseid täideks vabanemiseks oli veelgi, aga mul ei ole need õnneks lihtsalt meeles. Igatahes sain ma tänu tädi kannatlikkusele täidest lahti ja ei pidanud kunagi narrimise all kannatama. Aga ma kartsin täikontrolli terve oma algkooli ja vist ka veel põhikoolis, sest ma teadsin, et mul on täid olnud ja ma teadsin, kuidas teisi täide pärast narriti.

Mul on täidest lapsepõlvetrauma. Ma tean nüüd, et arvamus nagu oleks  peatäid on märk kehvast hügieenist, on aegunud ja ekslik ning nendega võib kimpus olla ka piinlikku puhtust armastav inimene, kuid mul on ikka peas kinni teadmine, et nii arvati kui mina koolis käisin. Siis oli see suurim häbiasi üldse. Tänapäeval räägitakse küll, et täid ei ole häbiasi ja sellest tuleb julgesti rääkida, kuid mul on ikka häbi. Mitte oma lapse pärast, vaid enda kui vanema pärast. Miks on minu lapsel juba teist korda täid?

Ja mul vasardab peas üks lause, mida üks õpetaja (mitte Ida lasteaias) ütles. “Oh, ärge muretsege, et teie need täid lasteaeda viisite, meie siin hoiame silma peal lastel, kes on ….khm…noh…peredest, kust täisid on varemgi tulnud.” Ta pidas silmas kehvemal järjel olevaid peresid.  Aga hetkel oleme ju meie üks “selline pere, kellel silma peal hoida tuleb”!

Norras oli välisukse peal sarnase mure korral suur silt “selles ja selles rühmas on märgatud täisid, palun vaadake oma laste pead üle!”. Ma lugesin seda silti, võdistasin küll õlgu, kuid rohkem ma sellele murele ei mõelnud, kui et ka kammisime Ida juukseid hoolikamalt. Siin meenus mulle aga, et sel teemal ühe lasteaia juhatajaga vesteldes, ütles ta, et sellise murega saadetakse vanematele meil, üldine, ilma nimesid nimetamata, umbes sama nagu Norra lasteaias oli uksel hoiatav silt, et vanemad oleksid teadlikud, kuid et kellelegi ei saaks teised näpuga näidata. Kui te arvate, et vanemad ei hakanud juhatajale helistama, et siiski välja uurida, kes lasteaias “probleemne” laps on, kellest tuleks eemale hoida, siis te eksite.

Üks õpetaja ja kümme last / One teacher and ten children?

Ma olen peaaegu rahu sõlminud sellega, milline on lasteaia üldine päevakava ja kombed, muidugi on asju, mida ma ikka mõistma ei hakka, sh ka pisikeses esikus jalanõude jalast ära võtmine kui esikus on porivaip olemas,  aga olgu. Las nad siis voolivad ja tantsivad ja õpivad laua taga päevast päeva, siis on lihtsalt minu kui lapsevanema asi oma aktiivsele lapsele nädalavahetusel rohkem liikuvat tegevust õues pakkuda.

Millest ma aga aru ei saa on üleüldine korraldus lasteaedades. Ma ei räägi Ida lasteaiast ja kindlasti on erandeid, aga üldiselt tundub mulle, et see on ikka pigem tavaline probleem. Ma ei suuda aru saada, kuidas on niimoodi, et mingist kellast läheb õpetaja abi ära ja õpetaja jääb lasteaeda üksinda nt kümne lapsega. Vist oli seadus nii, et kui on kümme last, siis üks õpetaja peab nendega hakkama saama? Palun selgitage mulle seda, kuidas üks inimene peab hakkama saama nendega, kuidas saab tal olla silmi kümnele lapsele? Või siis sellepärast istuvadki lapsed enamuse ajast laua taga ja joonistavad, panevad puslesid kokku, sest vaid nii on võimalik vaadata, et Jaan kuhugi ei roniks, Maribell midagi alla ei neelaks, Mikk ja Rasmus ei kakleks, Ida midagi ei lõhuks.

Ma saan nüüd aru, miks paljud õpetajad ei taha lastega õhtul õues olla. Talvel tuleb kümnele lapsele selga panna sokid ja kindad  ja fliisid ja kombed. Mind ajab isegi ühe lapse riietamine hulluks. Ja kui palav hakkab esimestel lastel kui nad peavad ootama kuni viimased riidesse saavad. Minu meelest oleks loogiline, et lapsed läheksid välja nö osade kaupa. Paned neli tükki riidesse ja saadad õue, siis järgmised neli ja järgmised neli ja järgmised neli. Päeval tuleb ju riidesse saada 20+ last. MÜSTIKA! Õue aga saata ei saa, sest vaid üks õpetaja on. Õpetaja abi koristab ja peseb põrandaid sel ajal. Miks on vaja neid põrandaid pesta kogu aeg? Päevas mitu korda? Ja mänguasjad kõik ära panna sel ajal kui lapsed õues on?   Ma küsisin ühelt oma tuttavalt lasteaia õpetajalt, et kas siis nii ei saa, et saadad lapsed riburadapidi õue, et teiste rühmade õpetajad on ju ka õues ja saavad silma peal hoida. Saate te aru, et paljudes lasteaedades ei saa rühmade õpetajad isegi omavahel läbi. Et kui võõra rühma laps satub valele territooriumile (wtf on üldse lasteaias vale territoorium), siis teine õpetaja ei suuna eksinud last oma rühma juurde tagasi.

Kui ma küsisin, et aga mis saab siis kui ühel lapsel on pissihäda või veel hullem, laps pissib kogemata püksi, et kes siis laste järele vaatab, eriti siis õhtusel ajal kui lasteaeda on jäänud rühma peale vaid üks kasvataja, sain ma teada, et vaene õpetaja korjabki kõik kümme last kokku ja need ootavad rahulikult esikus, kuni õpetaja ühe lapsega wc-s toimetab. See on ju julm! Õue ei saa neid ka üksinda jätta, sest siis hakkavad vanemad ette heitma, et lapsed on ilma järelvalveta üksinda väljas ja võivad ju aiast välja jalutada. Siin kohal ei saa ma jälle aru, mis mõttes nad aiast välja saavad jalutada? Kas lasteaia väravad on siis lahti? Ida Lillehammeri lasteaias oli väraval suur silt, et lapsed on liiga väärtuslikud, et nad ära tohiks kaduda ja sellepärast oli väraval lisaks tavalisele kinnitusele ka kett ümber, mida lapsed ei osanud lahti teha. Ja lapsed jooksid vabalt KOGU lasteaia territooriumil ringi. Tihti kui ma Idale järgi läksin, tuli ta üles otsida, sest küll oli ta maja taga jalutamas või kusagil peidus. Keegi ei hoidnud neil KOGU AEG silma peal, sest lasteaias oldi kindlad, et aiast välja nad ei saa.  Üks õpetaja oli suurema rühmaga maja ees, teine õpetaja vaatas aegajalt, mis maja taga ja mängumajades toimub, kolmas valvas kiikede ja liumägede juures, et keegi alla ei potsataks ja viga ei saaks suures mänguhoos. Aegajalt siiski said lapsed ka haiget, kuid keegi ei süüdistanud õpetajaid hooletuses, sest lapsed lihtsalt mängisid.

Eesti lasteaias on teisiti – õpetaja on kõiges süüdi. Ja ma saangi aru, miks õpetajad eelistavad pigem sees aega veeta lastega, üksinda on õues liiga palju vastutust ja ohtusid. Üks õpetaja isegi kurtis, et ta kardab hämaras lastega õue minna, sest õu on pime, hoov suur ja mõni lapsevanem “unustab” ka värava lahti, kui siis midagi peaks juhtuma, on õpetaja pea pakul, et ta lastega “valel ajal” väljas üldse oli. Kui ma oleks lasteaia õpetaja, siis ma oleks lastega enamuse ajast väljas, sest õues on lastega palju lihtsam tegeleda, aga ka ei suudaks ma üksinda lastekarja kantseldada.

Ma ei saa aru, kus on loogika, et kümne lapse peale on lasteaias VAID üks õpetaja ja kui olemas on ka õpetaja abi, siis mille kuradi pärast tema peab vaid põrandaid pesema ja süüa ette tõstma ning varem miks tema tööpäev varem lõppeb? Lasteaed on lahti kuue-seitsmeni, aga õpetaja abide tööpäev lõppeb mõnes lasteaias juba pool viis.  Minu loogika ütleb, et enamus vanemaid on tööl viieni ehk siis umbes poole kuueni on lausa terve rühm lapsi lasteaias. Ei?  Kuidas siis abi ära saab minna? Miks neid kasvatajaid lasteaedades nii vähe üldse on?

Ma ei saa (jälle) aru.

IMG_8954.JPG

There are still things I don´t get in Estonian kindergarten system. I found out that the law says one teacher is enough for ten children and even if the kindergartens are open until seven o´clock, the assistant teacher may leave at half past four, which then means one teacher has to handle 20+ children. ALONE. That is insane! 

I mean I now understand a bit why some teachers do not want go outside with the children. In wintertime dressing one kid makes me sometimes go crazy, imagine dressing 20. I asked a friend of mine, why they don´t dress them in smaller groups, so that the first ones could go outside already. But there is no one to watch the children outside, she answered. Where is the assistant then? Cleaning and washing the floors. It made me laugh. It is a kindergarten, where children play. Why is there a need to wash floors twice a day, but away the toys when children are outside? Wouldn´t it make more sense to let the children put away the toys at the end of a playing time and wash the floors in the end of the day? 

And the worst part. When in the evening time ONE teachers is outside with group of children and one of them suddenly needs to go to the toilet or has had an accident, the teacher gathers ALL the children, takes them inside and they wait in the hallway until teacher is in the toilet with one. How annoying for children and hard for the teacher! As I understood even if other teachers are outside, they only hold eye on tehir own group. Of course the children are not allowed to be outside without adult supervision for these 10 minutes, because then the parents are not happy. The children may get lost, go out from the yard, no one is looking. How can the children get lost in the yard? If the gates are not closed, it is the parents fault, who do not understand the importance of this. If the gates are closed so that children cannot open them themselves and the parents always lock the gates, there would not be a problem if children are outside for some minutes without the teacher. 

Why there are so few teachers I do not understand.

Lasteaialapsed ja võõrkeeled

Ma olen igati keeleõppe poolt, sest erinevate keelte oskus annab nii suure eelise, maailm on palju suurem ja laiem, ega ma siis ilma põhjuseta hetkel püüa, et Idal säiliksid teadmised norra keelest. Te ju teate juba, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Jah, president Kersti Kaljulaidi väljaütlemiseni, et võõrkeele mitte õpetamine lasteaias on tohutu ressursi raiskamine. Teoreetiliselt olen ma nõus, et lapsed on selles vanuses nagu käsnad ja kõik jääb külge, mingil määral õpivad nad ju inglise keelt ka neid totakaid youtube videosid vaadates, kuid mul tekib kohe ajus error kui ma kuulen ühes lauses sõnu “lasteaed” ja “õppimine”. Minu arvates õpitakse lasteaias juba praegu liiga palju.  Lasteaed ei ole kool! Ja ei peaks ka seda olema. On täiesti okei, et lasteaialaps oskab numbreid ja tähti, kuid teate, mida vanemaks Ida saab, seda rohkem ma vaatan, et vaene laps, Eesti ühiskonnas ei ole tal emaga vedanud. Mina arvan, et selles vanuses on oluline mäng ja kogemused, mille laps saab ringi käies, olgu see siis Kadriorus jalutades, Pärnus puhkusel, Rootsi kruiisil, mängu käigus ta ka õpib. Minu jaoks ei ole esmane, et ta kolme-aastaselt oma nime kirjutada oskaks, aga te ei kujuta ette kui palju ma näen Idavanuste laste vanemaid, eelkõike emasid, kes näevad vaeva, et lapsi koolitada, sest “nii vanana peaks juba oma nime kirjutada oskama”.  Ei pea ju? Ja lasteaialaps ei pea oskama lugeda ei oma ega võõrkeeles. See aeg, kus laps saab olla lihtsalt laps, on nii lühike. Mina ei taha oma lapse lapsepõlve veelgi lühemaks teha. Vaid sellepärast, et keegi saaks kusagil kõnes öelda, et Eesti haridus on maailma parim ja meie lapsed kõige targemad. Koolitargad ehk tõesti, kuid see pole ju ainus oluline asi?

Kui ma käisin koolis, ei olnud vene keele õppimine kuigi popp, teadagi miks, iseseisvunud riik ja trots tolle keele vastu. Ma olen vene keelt õppinud 12 aastat, kuid suhelda oskan palju vähem kui ma täna tahaks, aga  Eesti rahvaarvust ca 25% moodustavad venelased, nii et minu meelest oleks täiesti mõistlik ja kasulik osata ka vene keelt. Seega kui kuidagi lastele lasteaias mingit keelt kuidagi õpetada, siis võiks olemas olla eesti ja vene segalasteaiad. Osa õpetajatest vene keelt kõnelevad ja osa lapsi venekeelsed, teine osa eestikeelsed. Siis ei oleks vaja otseselt keeleõppetunde ja veel rohkem õppimist, vaid käte ja jalgadega koos suheldes “imaksid käsnad” lihtsalt ühe keele juurde. Nii nagu Ida õppis norra lasteaias norra keelt. Keegi ei õpetanud talle seda eraldi tunnis, temaga lihtsalt suheldi kätte ja jalgadega, kuni ta sai aru, et vaske hender tähendab käte pesemist ja brødskive on võileib. Võib olla ma jälle liialdan ja teen kellelegi liiga, kuid ma olen kuulnud, kuidas õpetajad on paanikas kui Eesti rühma satubki üksik vene keelt kõnelev laps. Et kuidas ma temaga siis suhtlen? Täpselt niimoodi suhtledki, omas keeles ja käte ja jalgadega ning erinevalt Ida Norra õpetajast, kes ei osanud ju sõnagi eesti keelt, on Eesti lasteaednikel tihti eelis, sest vanemal generatsioonil on mingigi vene keele pagas niikuinii olemas ja seda saab vajadusel appi võtta. Nii lihtne ongi.

Ei ole vaja lasteaeda rohkem tunde, lasteaeda on vaja rohkem lõbu, loomingulist lähenemist ja liikumist. Ma alles hiljaaegu sain teada, et õpetajad kirjutavadki kuhugi internetikeskkonda iga päeva kohta tohutuid raporteid, ilmselt lapsevanemate jaoks. Kas tõesti lapsevanemad loevad neid iga päev? On see üldse vajalik? Ja no kui siis lisada lasteaeda veel üks “tund”, siis ma kujutan ette, et õpetaja peab veel rohkem tegema paberitööd, milleks ka lasteaia õpetajate elu raskemaks teha. Mu meelest on 20 lapse kahekesi kantseldamine  juba piisav töö, paberimäärimist  ei ole juurde vaja. Pigem mingugi lapsed ekskursioonile ja avastagu maailma! Silmaring on sama oluline kui keelteoskus. Ja peale lasteaeda algab niikuinii üks hull õppimine, üks kool ja huviring ajab teist taga. Kelle ees meil pidevalt on vaja eputada, et meie lapsed on kõige targemad?

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

Hullumaja puhvet või lõbus lasteaiapidu?

Mul ei olnud lasteaia jõulupeole mingeid erilisi ootusi, selles mõttes, et ma olen küll kanaemastunud ja fännan kõiki lastega seotud üritusi (laias laastus pole ka vahet, kas seal on mu oma laps või võõrad), kuid ma ei oodanud, et seal oleks mingi jube sisukas programm või tegevus. Jooksevad ringi, karjuvad, on kärsitud  – umbes nii ma seda ette kujutasin.

Ma eksisin. Vägagi vahva lugu oli välja mõeldud ja Ida rühma õpetajad oleks nagu lavakas käinud, või on nad lihtsalt nii profid, et jäneseks ja karuks kehastumine tuli väga tõetruult ja kaasahaaravalt välja.

IMG_6251.JPGIMG_6264.JPGIMG_6257.JPG

Samuti oli välja mõeldud vahva liikumiskava ja laulud. Lapsed olid nii tublid ja tegid kõik asjad kaasa püüdlikult. Ei olnud mingit peata jooksmist ja kisa. Kisa tuli hiljem, siis kui kingipakid käes olid ja lapsed lihtsalt ringi tohtisid joosta. Rõõmukisa, mängivate laste kisa kui te aru ei saanud.

IMG_6270.JPGIMG_6281.JPGIMG_6279.JPG

Ja no on ilmselge, et ma võin vabalt “paha emme” olla, kes midagi kaasa ei vea nendele pidudele, sest selle lauaga, mis seal vanemate poolt kaetud sai, oleks pool Ääsmäed ära saanud toita.

Ma ei tea, millised teiste lasteaedade jõulupeod on, aga kui Ida lasteaiapeod kõik sarnased nagu see oli, siis ma käin nendel pidudel küll hea meelega ja vabatahtlikult.

IMG_6301.JPG

I didn´t have too high expectations to Ida´s kindergarten Christmas party. I mean I have become one of these moms who enjoy events with children, but I was prepared for a lot of screaming, crying and running around without meaning. 

I was wrong. The children behaved so well, dancing and singing and doing the best they could, being smiling and laughing and just having fun. And the teachers had made up a very sweet story which was enjoyable for both children and adults. They were like professional actresses. Very well done! I was impressed. Honestly. 

In my previous post I said I am like one of the “bad moms” (from the movie with Mila Kunis), who screws up cakes she is supposed to bake, her daughter´s hair is never braided and she has a stain on her dress all the time. As far as for the baking and bringing food to parties, I do not have to worry about that anymore, I can without any guilty conciousness be the bad mom who brings just herself. There was enough food to feed the whole county.

But the party really was cool. I can go to her parties volunteerily;)

30980786683_99a4e98cc6_k31642944872_92ab376753_k.jpg31643002782_06925c9fb6_k.jpg

Photos: Lille Laura Halliste