Väike Ida palub abi

Olen sellel aastal toonud paljude inimeste südamesse rõõmu ja silmadesse naerupisaraid, liigutanud ja rõõmustanud teid oma lapsemeelsete väljaütlemistega ja seiklustega. Olen meenutanud teile, et lihtsuses ja lapsemeelses siiruses peitubki võlu – see kipub argipäevas ununema. Armastan teid selle eest, et te minu tegemisi olete nautinud.  Aga nüüd on mul teile väike palve.  Juba kümme aastat elavad minu vanemad oma majakeses metsa sees. Idüllist jääb puudu … Continue reading Väike Ida palub abi

Mitte midagi pole muutunud

Ma sain koolikirjandite eest ALATI hindeks “viie”, isegi siis kui mul oli väga palju komavigu, sain ma sisu eest “viie” ja vigade eest teise hinde. ALATI. Välja arvatud üks kord kui ma sain lausa “kahe”. Mina kirjutasin kirjandi ühele oma klassivennale ja teine viieline kirjutas teisele. Kui õpetaja jõudis kirjandite hindamisega klassivendadeni, sai üks neist “kolme” (põhjendusega, et sa ei oska üldse kirjutada”) ja teine … Continue reading Mitte midagi pole muutunud

Ei saa mitte vaiki olla, lolle* on liiga palju

Jalutan mööda Kopenhaagenit ja mulle jäävad silma erakordselt stiilsed inimesed. Bussi oodates, välikohvikus istudes, jalgratastel mööda tuhisedes, isegi tualettpaberit ja värskeid mereande ostma tulnud prouad on nagu moeajakirjast välja astunud. Ometi on nende kõigi stiil argine ja lihtne, ent samas nii stiilne. Kersti Kaljulaidist olen ma oma blogis varemgi kirjutanud ja saanud teada, et kaltsakas ja kole nagu ma olen ei ole mul olnud mingit … Continue reading Ei saa mitte vaiki olla, lolle* on liiga palju