Väike Ida palub abi

Olen sellel aastal toonud paljude inimeste südamesse rõõmu ja silmadesse naerupisaraid, liigutanud ja rõõmustanud teid oma lapsemeelsete väljaütlemistega ja seiklustega. Olen meenutanud teile, et lihtsuses ja lapsemeelses siiruses peitubki võlu – see kipub argipäevas ununema. Armastan teid selle eest, et te minu tegemisi olete nautinud. 

Aga nüüd on mul teile väike palve. 

Juba kümme aastat elavad minu vanemad oma majakeses metsa sees. Idüllist jääb puudu vaid üks tilluke asi – oma saun. Mis maja see ilma saunata on! Mind teeb see kurvaks, sest ma tahaksin nii väga, et saaksime kõik koos laupäeviti saunas käia. Ma tahaksin oma vanemaid aidata, kuid selleks on mul teie – heade inimeste abi vaja. Oleksin ääretult tänulik kui te saaksite mind rahaliselt aidata. Ikka südame järgi ja võimaluste piires. 

Minu emme kontonumbri saamiseks palun kirjutage talle sõnumitesse. Ma ise ei tunne veel nii palju numbreid, ma oskan vaid kirjutada. Luban, et kõik meid aidanud inimesed saavad meie saunas ära märgitud ja korraldan toetajatele ka tänuürituse. 

Olge hoitud ja armastage üksteist! #blessed

*****

Kui te arvate, et ma olen lolliks lolliks läinud, siis ei ole. Loll olen ma alati olnud, nii et kus seal ikka minna. Lugesin lihtsalt seda postitust ja mul hakkas paha. Kurb ja kahju väikesest nunnust poisist, kellest aferistist ema on otsustanud teha toote ja rahamasina. On üks asi teenida raha oma lapsega erinevates projektides, kuigi ka siin on küsitav, kus läheb piir, aga see palve on ikka juba eetikast ja moraalinormidest nii kaugel, et piiri pole enam isegi näha.

Ma ei ole “Väikeste hiiglaste” saadet vaadanud, ma ka kirjutasin sellest, miks mulle sellised saated ei meeldi, kus vanemad oma ego upitamiseks või edevusest oma täiesti tavalisi lapsi kuhugi telesaatesse registreerivad, kuid ma usun klippide ja reklaamide põhjal, et väike Oliver oligi seal nunnu. Ja siis avastab ema, et see on geniaalne teenimisvõimalus. Kas ta ei mõtle, mida väike Oliver aastate pärast tunda võib kui ta lugema õpib ja loeb, mida “ta ise” on meediasse kirjutanud? Või õpetab ta oma pojale maast madalast, et see ongi õige moodus elamiseks?

Ühesõnaga…Meie majast on tõepoolest saun puudu, nii et…Me ju ka lahutame teie meelt. See oleks vaid aus, et teie meile nüüd sauna kingiks.

 

Mitte midagi pole muutunud

Ma sain koolikirjandite eest ALATI hindeks “viie”, isegi siis kui mul oli väga palju komavigu, sain ma sisu eest “viie” ja vigade eest teise hinde. ALATI. Välja arvatud üks kord kui ma sain lausa “kahe”. Mina kirjutasin kirjandi ühele oma klassivennale ja teine viieline kirjutas teisele. Kui õpetaja jõudis kirjandite hindamisega klassivendadeni, sai üks neist “kolme” (põhjendusega, et sa ei oska üldse kirjutada”) ja teine “kahe” (põhjendusega, et kogu aeg ühest ja samast asjast ja mööda kirjutab, vigadest rääkimata).  Nii sain ma teada, et tegelikult ei oska ma kirjutada. Või sain ma teada, et hindeid pandi meeldimise järgi.

(Õnneks sain ma lõpukirjandi kirjutamisel kümnest punktist üheksa, nii et ma olen elanud endale sobivama arvamusega, et hindeid pandi tihti nägude järgi.)

Mul on näiteid veel. Igasuguseid. Endast. Klassikaaslastest. Jube masendav tegelikult. Võid teha ükskõik kui hästi, aga näo pärast või selle pärast, et sa oled “põhimõtteline kolmeline” ei saa sulle “viit” panna. Ma olin matemaatikas jube kehv. Vaevu kolmeline. Aga ükskord pingutasin ja tegin kontrolltöö ära nii hästi, et mul oli üks väike viga. Lemmikud said sellise veaga tööde eest “viie”, aga mina ei saanud “viit miinustki”. Siiani on meeles see pettumus.

Täna jäi mulle ette EPL artikkel, et keegi TEISE KLASSI õpilane sai kirjatehnika eest “kahe”. Selle sama töö eest, mis on päisepildiks. Ma saan aru, et laps peab oskama kirjutada ja VIGADETA ning soovitavalt arusaadava käekirjaga, aga 2017.aastal panna lapsi niimoodi tähti voolima, et r-id ja s-id oleksid TÄPSELT rea sees, on idiootsus. Üks asi on õpetada korrektselt kirjutama, teine asi on nõuda teise klassi õpilaselt midagi, mida TEGELIKUS ELUS MITTE ÜKSKI TÄISKASVANU MITTE KUNAGI EI VAJA. Või te saadate kirju nii, et te voolite iga tähe täpselt ühesuuruseks ja nii nagu te teises klassis kirjutama õppisite. Ma isegi ei oska “õiget” suurt S-i kirjutada, nii nagu koolis õpitud sai. Või mis vaid S-i. Pooli tähti ei oskaks kirjutada. Kas see tähendab, et ma ei oska kirjutada?

Oot, ärge vastake. Ma tean, et ma teen kirjavigu, ei mäleta reegleid, aga sellel pole mingit seost kirjatehnikaga. Mille eest ma loomulikult ka vaid “viisi” sain koolis.

Meil on probleem, et inimesed PÄRISELT ei oska kirjutada elementaarseid asju. Teate küll MÜÜJA vs MÜÜA vs MÜÜIJA ja JALAKÄIA vs JALAKÄJA vs JALAKÄIJA. Meil on probleem, et inimesed ei taha ega ka OSKA lugeda. Meil on probleem, et inimesed ei oska analüüsida tekste. Aga me keskendume filigraansusele kirjatehnikas.

Palun.

 

Kes see blogiment on?

Ma ei tea, miks ma blogimaailma pahalane olen nagu Rents kirjutab. Mitte et ma talle vastu vaidleks, ma tean, et ma olen väga vihatud blogija ja eks ma muidugi aiman põhjuseid, aga samas leian ma siiski, et see on natukene ebaaus. Samas…noh mis seal ikka. Ma olen ausõna harjunud sellega, et lisaks pahalaseks olemisele olen ma paks, kole, kad, petis, loll ja you name it. Sellised kommentaarid on juba nii eilne päev, et ma loen neid samal ajal juustuvõileiba mugides. Küll aga ajavad mind endast välja igasugu blogimendid. Üks neist on keegi M*, kes aegajalt mulle ikka käib blogis meelde tuletamas, et omg, milline idioot ma olen. Vahet ei ole, mis teemal ma sõna võtan, ta leiab põhjuse tulla mulle sitasti ütlema. Loomulikult äärmiselt viisakalt.

Nüüd ma olen mõnda aega blogisid vaid kiiruga sirvinud ja nii poole silmaga haaranud kaasa uue draama. Rents vs Tikker. Ütleme siis nii, et Rents on üks mu lemmikblogijaid olnud aastaid, mulle lihtsalt meeldib ta stiil. Tikrit olen ma ka lugenud, sest mulle meeldivad sellised poolhipid. Ootamatult on blogimaailm saanud uue pahalase Rentsi, kes julges teise kohta öelda, et ehk ei ole okei peale lahutust ja abikaasa majast lahkumist kohe uut meest lastele isaks tuua. See vist tegigi tast pahalase, sest “kuidas ta tõelist armastust ei hinda” vms.

Ma seda draamat/teemat lahata ei viitsi ja oma arvamust avalikult avaldada, sest ausalt, kui ma kirjutaks, et see on nõme, saaksin ma kommentaarideks, et olen kade, kui ma aga kirjutaks, et vau go for it, saaksin ma vastuseks, et olen loll. Ma ei viitsi. Mind aga ajendas seda postitust kirjutama Rentsi kommentaarium. Sest loomulikult oli kohal isehakanud blogiment, kes kirjutas:

fuh, milline vastik bully sa oled. klassikaline perekooli stiilis ninatark – lihtsalt madal on sellisel kombel lahata teiste asju oma blogis.

Ma saan aru, et see inimene (vist blogija) eelistab lugeda vaid liblikatest ja lilledest, aga siis on ju tegelikult asi lihtne. Ära loe ja kommenteeri blogisid, mis on “fuih ja toovad sitamaitse suhu”. Mine ela oma liblikate ja lillede keskel! Mind ajab nii närvi, et blogija (välja arvatud muidugi Mallukas) ei tohi arvamust avaldada, sest siis oled sa kade/sul on jalad nagu tammepakud/sa oled ninakas ja ülbe/sa oled loll.

Krt. Ongi olemas “liblikad ja lilled blogid” (nt Miiu ja Britt, ÜLDSE MITTE HALVA NÄITENA), ongi coolid blogid (nt Henry ja Myyiu), ongi arvamusblogid (näiteks Rents ja Ebapärlikarp) ongi harivad blogid (nt Mutukamoos), ongi kollased blogid (nt Marimell). Vali  endale sobiv lugemine/meelelahutus ja ära käi igal pool üleolevalt kommenteerimas nagu mingi faking blogiment.

*on võimalus, et ma ajan KASUTAJAnimed sassi, keegi M. see mind aegajalt kommenteeriv inimene on. Kes seal reaalselt nimeliselt taha on, ma ei tea. Aga point jääb samaks – f***ing ära loe neid blogisid, mis on “fuih”.  Soovitus ka Staarblogijale, jäta oma draamad endale, need lähevad juba madalaks. Kuigi ma arvasin, et”sõbramehe poolest minu vihkamise- nõuetest” enam madalamaks minna ei saa🙄 Ema Teresa ei tohiks selline kirgede kütja olla.

** Ajasingi nimed sassi ja palun väga vabandust inimese ees, keda kellekski teiseks pidasin. 

 

Ei saa mitte vaiki olla, lolle* on liiga palju

Jalutan mööda Kopenhaagenit ja mulle jäävad silma erakordselt stiilsed inimesed. Bussi oodates, välikohvikus istudes, jalgratastel mööda tuhisedes, isegi tualettpaberit ja värskeid mereande ostma tulnud prouad on nagu moeajakirjast välja astunud. Ometi on nende kõigi stiil argine ja lihtne, ent samas nii stiilne.

Kersti Kaljulaidist olen ma oma blogis varemgi kirjutanud ja saanud teada, et kaltsakas ja kole nagu ma olen ei ole mul olnud mingit õigust tema riietust kommenteerida. Nüüd tegi sama “vea” Hannes Võrno. Okei, kutt on viimasel ajal nats ära keeranud ja tema väljaütlemiste suhtes on inimestel automaatselt eelarvamus, aga no päriselt:

  1. mida ta valesti ütles (nagu ma Facebookis juba kirjutasin)
  2. kuidas inimesed enam lugeda ei oska
  3. miks inimestele meeldib teistele sõnu suhu panna.

Õhtul hotellituppa jõudes loen kahte erinevat blogipostitust: Ebapärlikarbi ja Malluka oma ja ei suuda ära imestada. Üks saab aru, et Võrno kirjutas, et president nägi välja NAGU seeneline, teine lahmib, et peab siis president seenel ballikleidis käima või. Ja kommenteerimine algab. Millised on siis sobilikud riided seenel käimiseks, miks just Orissaare seeneline, mis ajast riietus arukust ja ametisse sobivust kirjeldab…reaalne telefonimäng. Inimesed ei oska lugeda. Inimesed ei oska mõelda.

Samamoodi on kasutusel väljend naabri-Maie ja onu Heino. Aga miks Maie ja miks Heino, mina tunnen täiesti normaalset naabri-Maiet ja ilmselt on normaalne onu Heino ka olemas.

giphy.gif

*ei räägi ma Mallukast, vaid kommenteerijatest, kes kaasa kaagutavad, et kuidas siis on sobilik seenel käia.