Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!