Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria lossis hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud.  Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt.  Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

IMG_2117IMG_2121.JPGIMG_2136IMG_2153

IMG_2146
See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

IMG_2159IMG_2160IMG_2172IMG_2180IMG_2190

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

IMG_2204.JPG

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

See küla nimega Lillehammer /This village called Lillehammer

Lillehammer võib olla üks igavamaid linnakesi, kuhu elama sattuda/tulla. See on unine väikelinn, mida naljaga pooleks saab lausa külaks nimetada. Siin ei toimu suurt midagi, inimesed on samasugused unised nagu linn ise ja kõik toimib kuidagi omas rütmis. Ma olen erinevatel eluetappidel siin elanud kokku umbes neli aastat. Piisavalt palju, et seda linnakest siiski ka koduks kutsuda. Ma heidan selle linna üle nalja, kuid samas on selles linnas midagi, mis siia tagasi kutsub.

Eriti jõulude ajal. Siis muutub see linn täielikuks talvevõlumaaks. Nagu te ise olete ka tähele pannud, siis ei saa öelda, et talved liiga lumised oleks, ka Norras on kohti, kus lund peaaegu, et ei näe ja praegugi maad pigem muruvaip katab. Ma ei mäleta, et Lillehammeris poleks lund olnud. Seda on siin iga talv ja palju. Päisepilt ei ole photoshopitud, linn näebki talvel selline välja. Igav võib see linnake olla, kuid samas on nad ääretult tublid korraldama erinevaid üritusi, mis mõeldud just linnaelanikele. Sel nädalavahetusel on linnas toimumas ka World Cup ja mis saaks turistidele olla veel vahvam kui osa saada linnakese jõulutänava avamisest ja jõuluvanarongkäigust, millest ilma liialdamata terve linn osa võtab.

Kui te plaanite Lillehammerit külastada, siis tehke seda talvel. See on hoopis teine maailm ja kui ma ei teaks, et jõuluvana elab Rovaniemis, siis ma arvaks, et ta elab siin. Eile käisime ka meie Idaga jõuluvanarongkäigus. Mulle meeldivad sellised kodused traditsioonid! Pilte mul väga ei õnnestunud teha,sest väljas oli päris krõbe külm ja see mõjus mu fotoka akule.

15219504_1810453922505140_8773099494855738162_nIMG_5735.JPGIMG_5742.JPGIMG_5744.JPGIMG_5755.JPGIMG_5760.JPGIMG_5762.JPGIMG_5769.JPGIMG_5774.JPG

Lillehammer can probably be one of the most boring places for living, it is a small town, village-like, with its routines and traditions. Not much is happening here, I have lived all toghether here 4 years and it is a sleepy town with sleepy people. But there is still a certain charm that invites people back here.

Especially on Christmas time. This little sleepy town is a real Christmas town and if I didn´t know that Santa Claus lives in Rovaniemi, I would be sure he lives here in this town. It is a winterwonderland. And as you maybe know there is not much snow in Estonia lately and there are even places in Norway where snow is something you see on the photos, but in Lillehammer there is always lots and lots of snow. And it is always cold. Last time when I came to Lillehammer, it was 0 degrees C in Stockholm, but 20 degrees below zero here. Yep, it is cold!

What I like about this town that they are very good in having different traditions and events, not for tourists, but for  people living in this town. And what could be nicer for tourists than suddenly take part of a Christmas street opening and Santa Claus walk, where I think all town participated. It is a lovely tradition.

If you are planning to visit Lillehammer, I suggest you to do this in wintertime. This small town breaths totally differently when covered in deep deep snow. It is the Arendelle of Norway, only that the gates are opened.

Maihaugeni jõululaat ja kuidas oma elu põnevaks teha

Me käisime eile Maihaugeni jõululaadal. Nagu te niikuinii teate, siis Maihaugen on minu üks lemmikpaiku ja alati kui seal midagi toimub püüan ma platsis olla. Sel aastal oli mul tegelikult plaan ka oma kaubaga laadale müüma minna, kuid ma jäin registreerimisega hiljaks, ma ei teadnud, et see niiiiiiiiiiii popp üritus on. Üks on aga kindel – järgmisel aastal olen ma platsis oma nodiga, sest te ei kujuta ette mitu korda mind peatati, et küsida, kust meie seljakotid pärit on ja Satu pääsudega Woolishi mantel. Ma sain päris hea ülevaate sellest, mis sellel laadal Eesti asjadest väga hästi müüks. New Rusticult tuleb vist koormatäis seljakotte tellida;)

Aga laat oli äge. Ilm oli ka mõnus, mitte liiga krõbedalt külm, vaid ilus päikeseline talveilm. Lisaks laadale olid mõistagi külalistele avatud ka kõik majad, mis kenasti jõuludeks (vastavalt sellele, mis aastast maja pärit oli) kaunistatud olid ja justkui ellu olid ärganud, sest ka elanikud olid sisse kolinud. Mu meelest on nii huvitav vaadata, millised on olnud jõulukaunistused ja võimalused eri sajanditel ja erinevates ühiskonnaklassides. Samal ajal kui ühes peres magas kolm last ühes voodis, söödi teises peres apelsine, mis oli täiesti uus ja tundmatu asi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad vanaaegsed lihtsad jõuluehted. Ka need paberrõngastest ketid, mida ma isegi algkoolis meisterdanud olen. Võib-olla peaks sellel aastal oma kuuse ehtimisele nö uudselt lähenema? Mulle ammu juba ei meeldi need jõulumunad, millega me viimased vähemalt viis aastat oma kuuske kaunistame. Nii igavad.

Ja üks maja meenutas nii metsikul kombel vana Britt Ida maja Haugenis. Mulle tulid sealsed jõulud nii elavalt silme ette. Sellised päris traditsioonilised (Norra) jõulud, kus me kõige pealt lõime maja läikima, vaatasime “Tre nøtter til Askepott” (Tsehhi Tuhkatriinu lugu), “Dinner for one” nägin ma seal esimest korda, me valmistasime seitset sorti erinevaid jõulukooke ning sõime traditsioonilisi jõulutoite. See on selline kogemus, mis ei lähe kunagi meelest ja iga aasta jõulude ajal tuleb mulle vana Britt Ida korraks meelde. Mul on nii kahju, et Britt Idad omavahel kohtuda ei saanud, kuid seda enam on mul hea meel, et Ida just selle ägeda naise järgi oma nime on saanud.

Laadalt ostsime veel Idale “põrsa kotis” (norra keeles on küll põrsa asemel kass), kuid minu suureks rõõmuks ei olnud kotis ei põrsast ega kassi vaid Ida rõõmuks päkapikk.

IMG_5497.JPGIMG_5503.JPGIMG_5502.JPGIMG_5507.JPGIMG_5514.JPGIMG_5512.JPGIMG_5519.JPGIMG_5521.JPGIMG_5525.JPGIMG_5530.JPGIMG_5539.JPGIMG_5533.JPGIMG_5544.JPGimg_5549IMG_5552.JPGIMG_5560.JPGIMG_5562.JPGimg_5571IMG_5576.JPG

Peale laata otsustasime me minna Satu juurde lihasuppi sööma. Ja siis läks põnevaks. Lillehammer on selline linn, mis on laiali valgunud erinevate küngaste peale, Satu maja asub fantastilises kohas, kuid talvel on sinna sõitmine puhas piin. Eelmisel aastal pidi Marek kiilasjääga kaetud tupiktänavast üles tagasi tagurdama ja…No sel aastal hindasin mina oma võimeid üle. Mulle tundus, et järsust mäest alla sõita on ohtlikum ning otsustasin majale läheneda teiselt poolt, nii et järsust mäest tuli üles sõita. Poole mäeni läks kõik kenasti, kuid siis auto lihtsalt enam edasi ei liikunud. Päike tuli välja ja ma nägin, et me oleme täiesti klaasi meenutava tee peal. Loomulikult polnud lootustki sealt üles saada. Ma hakkasin alla tagurdama, kuid auto liikus täpselt nii nagu ta ise tahtis. Pidurist polnud mingit kasu. Auto veeres ja veeres kitsal teel, kus ühel pool oli kuristik ja seal kõrval maja ning teisel pool paksud lumehanged. Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…

 

JÄTKUB

Tegin-nägin-käisin-postitus

Vaatan siis täna tehtud talvepilte ja mõtlen, et tegelikult on see ikka jummalast naljakas, et mina, vana laiskvorst ja suurim talvevihkaja, olen hakanud talve armastama. Sellist lumist ja valget ning pigem veidike külmemat, mitte sellist musta ja pimedat. Täna olen ma oma popi pulsikella vist küll peaaegu minestama pannud, sest ma pole pikka aega nii palju väljas jalutanud ja kui ma ütlen jalutama, siis ma pean silmas ühest Munamäe- kõrgusest künkast üles alla ronimist. Lillehammer on lihtsalt üks selline linn, kus niisama tasast pinda vist ei leidugi.

Vot selline tegin-nägin-käisin postitus oligi. Rohkem midagi polnudki öelda. Tea, kas ma selleks blogingi? Või peaks blogi kinni panema nagu mul ikka aeg-ajalt soovitatakse, sest mul pole ju midagi tarka öelda;)

Aga nüüd lähen teen teed, sest lõpuks hakkas varvastel siiski jahe.

IMG_5425.JPG

IMG_5427.JPGIMG_5428.JPGIMG_5431.JPGIMG_5436.JPGIMG_5441.JPG

Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning. 

Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy

Ootamatult on Ida sünnipäev kestnud juba terve nädalavahetuse ja pole tegelikult sugugi veel lõppenud. Meie kingituse saab ta kätte homme ja päris sünnipäev, sõprade ja Pipi ja spungi otsimisega ootab ees alles novembris, aga kui keegi veel sünnipäeva armastab, siis on see Ida. Ja see on nii paganama armas, et ma kavatsen blogi tema sünnipäeva piltidest umbe ajada.

Ida has had birthday celebrations going since Friday and it is not ending yet, Our present she will receive tomorrow and real birthday with friends and Pipi and finding Spunk is waiting in November, but if someone loves her birthday it is Ida. And it is so cute that I tend to overload the blog with her birthday photos. 

img_4604img_4620img_4640IMG_4661.JPGimg_4672IMG_4680.JPGIMG_4684.JPGIMG_4689.JPGimg_4705IMG_4704.JPGIMG_4721.JPGIMG_4737.JPGIMG_4742.JPG