Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

See küla nimega Lillehammer /This village called Lillehammer

Lillehammer võib olla üks igavamaid linnakesi, kuhu elama sattuda/tulla. See on unine väikelinn, mida naljaga pooleks saab lausa külaks nimetada. Siin ei toimu suurt midagi, inimesed on samasugused unised nagu linn ise ja kõik toimib kuidagi omas rütmis. Ma olen erinevatel eluetappidel siin elanud kokku umbes neli aastat. Piisavalt palju, et seda linnakest siiski ka koduks kutsuda. Ma heidan selle linna üle nalja, kuid samas on selles linnas midagi, mis siia tagasi kutsub.

Eriti jõulude ajal. Siis muutub see linn täielikuks talvevõlumaaks. Nagu te ise olete ka tähele pannud, siis ei saa öelda, et talved liiga lumised oleks, ka Norras on kohti, kus lund peaaegu, et ei näe ja praegugi maad pigem muruvaip katab. Ma ei mäleta, et Lillehammeris poleks lund olnud. Seda on siin iga talv ja palju. Päisepilt ei ole photoshopitud, linn näebki talvel selline välja. Igav võib see linnake olla, kuid samas on nad ääretult tublid korraldama erinevaid üritusi, mis mõeldud just linnaelanikele. Sel nädalavahetusel on linnas toimumas ka World Cup ja mis saaks turistidele olla veel vahvam kui osa saada linnakese jõulutänava avamisest ja jõuluvanarongkäigust, millest ilma liialdamata terve linn osa võtab.

Kui te plaanite Lillehammerit külastada, siis tehke seda talvel. See on hoopis teine maailm ja kui ma ei teaks, et jõuluvana elab Rovaniemis, siis ma arvaks, et ta elab siin. Eile käisime ka meie Idaga jõuluvanarongkäigus. Mulle meeldivad sellised kodused traditsioonid! Pilte mul väga ei õnnestunud teha,sest väljas oli päris krõbe külm ja see mõjus mu fotoka akule.

15219504_1810453922505140_8773099494855738162_nIMG_5735.JPGIMG_5742.JPGIMG_5744.JPGIMG_5755.JPGIMG_5760.JPGIMG_5762.JPGIMG_5769.JPGIMG_5774.JPG

Lillehammer can probably be one of the most boring places for living, it is a small town, village-like, with its routines and traditions. Not much is happening here, I have lived all toghether here 4 years and it is a sleepy town with sleepy people. But there is still a certain charm that invites people back here.

Especially on Christmas time. This little sleepy town is a real Christmas town and if I didn´t know that Santa Claus lives in Rovaniemi, I would be sure he lives here in this town. It is a winterwonderland. And as you maybe know there is not much snow in Estonia lately and there are even places in Norway where snow is something you see on the photos, but in Lillehammer there is always lots and lots of snow. And it is always cold. Last time when I came to Lillehammer, it was 0 degrees C in Stockholm, but 20 degrees below zero here. Yep, it is cold!

What I like about this town that they are very good in having different traditions and events, not for tourists, but for  people living in this town. And what could be nicer for tourists than suddenly take part of a Christmas street opening and Santa Claus walk, where I think all town participated. It is a lovely tradition.

If you are planning to visit Lillehammer, I suggest you to do this in wintertime. This small town breaths totally differently when covered in deep deep snow. It is the Arendelle of Norway, only that the gates are opened.

Maihaugeni jõululaat ja kuidas oma elu põnevaks teha

Me käisime eile Maihaugeni jõululaadal. Nagu te niikuinii teate, siis Maihaugen on minu üks lemmikpaiku ja alati kui seal midagi toimub püüan ma platsis olla. Sel aastal oli mul tegelikult plaan ka oma kaubaga laadale müüma minna, kuid ma jäin registreerimisega hiljaks, ma ei teadnud, et see niiiiiiiiiiii popp üritus on. Üks on aga kindel – järgmisel aastal olen ma platsis oma nodiga, sest te ei kujuta ette mitu korda mind peatati, et küsida, kust meie seljakotid pärit on ja Satu pääsudega Woolishi mantel. Ma sain päris hea ülevaate sellest, mis sellel laadal Eesti asjadest väga hästi müüks. New Rusticult tuleb vist koormatäis seljakotte tellida;)

Aga laat oli äge. Ilm oli ka mõnus, mitte liiga krõbedalt külm, vaid ilus päikeseline talveilm. Lisaks laadale olid mõistagi külalistele avatud ka kõik majad, mis kenasti jõuludeks (vastavalt sellele, mis aastast maja pärit oli) kaunistatud olid ja justkui ellu olid ärganud, sest ka elanikud olid sisse kolinud. Mu meelest on nii huvitav vaadata, millised on olnud jõulukaunistused ja võimalused eri sajanditel ja erinevates ühiskonnaklassides. Samal ajal kui ühes peres magas kolm last ühes voodis, söödi teises peres apelsine, mis oli täiesti uus ja tundmatu asi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad vanaaegsed lihtsad jõuluehted. Ka need paberrõngastest ketid, mida ma isegi algkoolis meisterdanud olen. Võib-olla peaks sellel aastal oma kuuse ehtimisele nö uudselt lähenema? Mulle ammu juba ei meeldi need jõulumunad, millega me viimased vähemalt viis aastat oma kuuske kaunistame. Nii igavad.

Ja üks maja meenutas nii metsikul kombel vana Britt Ida maja Haugenis. Mulle tulid sealsed jõulud nii elavalt silme ette. Sellised päris traditsioonilised (Norra) jõulud, kus me kõige pealt lõime maja läikima, vaatasime “Tre nøtter til Askepott” (Tsehhi Tuhkatriinu lugu), “Dinner for one” nägin ma seal esimest korda, me valmistasime seitset sorti erinevaid jõulukooke ning sõime traditsioonilisi jõulutoite. See on selline kogemus, mis ei lähe kunagi meelest ja iga aasta jõulude ajal tuleb mulle vana Britt Ida korraks meelde. Mul on nii kahju, et Britt Idad omavahel kohtuda ei saanud, kuid seda enam on mul hea meel, et Ida just selle ägeda naise järgi oma nime on saanud.

Laadalt ostsime veel Idale “põrsa kotis” (norra keeles on küll põrsa asemel kass), kuid minu suureks rõõmuks ei olnud kotis ei põrsast ega kassi vaid Ida rõõmuks päkapikk.

IMG_5497.JPGIMG_5503.JPGIMG_5502.JPGIMG_5507.JPGIMG_5514.JPGIMG_5512.JPGIMG_5519.JPGIMG_5521.JPGIMG_5525.JPGIMG_5530.JPGIMG_5539.JPGIMG_5533.JPGIMG_5544.JPGimg_5549IMG_5552.JPGIMG_5560.JPGIMG_5562.JPGimg_5571IMG_5576.JPG

Peale laata otsustasime me minna Satu juurde lihasuppi sööma. Ja siis läks põnevaks. Lillehammer on selline linn, mis on laiali valgunud erinevate küngaste peale, Satu maja asub fantastilises kohas, kuid talvel on sinna sõitmine puhas piin. Eelmisel aastal pidi Marek kiilasjääga kaetud tupiktänavast üles tagasi tagurdama ja…No sel aastal hindasin mina oma võimeid üle. Mulle tundus, et järsust mäest alla sõita on ohtlikum ning otsustasin majale läheneda teiselt poolt, nii et järsust mäest tuli üles sõita. Poole mäeni läks kõik kenasti, kuid siis auto lihtsalt enam edasi ei liikunud. Päike tuli välja ja ma nägin, et me oleme täiesti klaasi meenutava tee peal. Loomulikult polnud lootustki sealt üles saada. Ma hakkasin alla tagurdama, kuid auto liikus täpselt nii nagu ta ise tahtis. Pidurist polnud mingit kasu. Auto veeres ja veeres kitsal teel, kus ühel pool oli kuristik ja seal kõrval maja ning teisel pool paksud lumehanged. Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…

 

JÄTKUB

Tegin-nägin-käisin-postitus

Vaatan siis täna tehtud talvepilte ja mõtlen, et tegelikult on see ikka jummalast naljakas, et mina, vana laiskvorst ja suurim talvevihkaja, olen hakanud talve armastama. Sellist lumist ja valget ning pigem veidike külmemat, mitte sellist musta ja pimedat. Täna olen ma oma popi pulsikella vist küll peaaegu minestama pannud, sest ma pole pikka aega nii palju väljas jalutanud ja kui ma ütlen jalutama, siis ma pean silmas ühest Munamäe- kõrgusest künkast üles alla ronimist. Lillehammer on lihtsalt üks selline linn, kus niisama tasast pinda vist ei leidugi.

Vot selline tegin-nägin-käisin postitus oligi. Rohkem midagi polnudki öelda. Tea, kas ma selleks blogingi? Või peaks blogi kinni panema nagu mul ikka aeg-ajalt soovitatakse, sest mul pole ju midagi tarka öelda;)

Aga nüüd lähen teen teed, sest lõpuks hakkas varvastel siiski jahe.

IMG_5425.JPG

IMG_5427.JPGIMG_5428.JPGIMG_5431.JPGIMG_5436.JPGIMG_5441.JPG

Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning. 

Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy

Ootamatult on Ida sünnipäev kestnud juba terve nädalavahetuse ja pole tegelikult sugugi veel lõppenud. Meie kingituse saab ta kätte homme ja päris sünnipäev, sõprade ja Pipi ja spungi otsimisega ootab ees alles novembris, aga kui keegi veel sünnipäeva armastab, siis on see Ida. Ja see on nii paganama armas, et ma kavatsen blogi tema sünnipäeva piltidest umbe ajada.

Ida has had birthday celebrations going since Friday and it is not ending yet, Our present she will receive tomorrow and real birthday with friends and Pipi and finding Spunk is waiting in November, but if someone loves her birthday it is Ida. And it is so cute that I tend to overload the blog with her birthday photos. 

img_4604img_4620img_4640IMG_4661.JPGimg_4672IMG_4680.JPGIMG_4684.JPGIMG_4689.JPGimg_4705IMG_4704.JPGIMG_4721.JPGIMG_4737.JPGIMG_4742.JPG

Täiesti suvaline tegin-käisin-sõin / A totally random post about nothing and everything

Mul on Lillehammeri pühapäevadega oma suhe juba 1997.aastast. Te ju teate, et ma ei armastanud pühapäevi sugugi, sest 1) kõik poed olid suletud ja mul ei olnud midagi teha, 2) linn oli inimtühi ja seal ei olnud midagi teha 3) telekast tuli vaid naiste käsipall ja sealt ei olnud midagi vaadata. Üsna pea tehti mulle selgeks, et pühapäev = sport. Mind õpetati suusatama. Ma hakkasin peredega igal pühapäeval suusatamas käima. See muutus ajapikku (kui ma suusatamise lõpuks selgeks sain) täitsa nauditavaks. Aga kui lund ei olnud? Sest isegi Norras ei ole 12 kuud lumi maas (igal pool:)). Jõudsime tagasi sinna, et pühapäevad olid igavad.
Erinevates eluetappides olen ma Norra pühapäevadega veel kokku puutunud. Ei saa öelda, et need mulle meeldinud oleks, vahet ei ole, mis linnas ma parasjagu viibinud olen, linnad on pühapäeviti inimtühjad olnud.
Kerime nüüd mitmed mitmed aastad edasi. Eelmisesse aastasse. Seekord olid Lillehammeri pühapäevad alguses eriti vastikud. Väljas oli külm ja hall, vihma sadas, me olime Idaga kahekesi, meil ei olnud Lillehammeris sõpru. Lillehammeri pühapäevad venisid nagu näts. Neil harvadel kordadel kui ei sadanud, vedasin ma meid Maihaugenisse ja Olümpaparki, aga no kaua võib seal käia, ilkusin ma, ära tüütab ju. Ma saan aru, et minu vastumeelsus nende pühapäevade suhtes oli eriliselt tingitud sellest, et pühapäev = pere päev. Meie olime siin pereta. Kui lisada veel juurde muud isiklikud draamad, siis on ilmselt ka mõistetav, miks inimtühjad tänavad ja lõputu vaikus mind irriteerisid.
Ja nii jõuame me tänasesse päeva. Jah, olles keskmisest sarkastilisem ja mustema huumoriga, siis ma ikka ilgun erinevate asjade kallal, mis mulle harjumatud on. Kasvõi need samad tühjad pühapäevad, aga (eriti kuna ma olen saanud sapiseid kommentaare, et miks ma ära ei harju) on viimane aeg paljastada oma tõeline pühapäeva-mina. Muidugi kui te olete seda blogi pikamalt lugenud (ja ma mõtlen ka lugenud-lugenud), siis te saate aru, et juba mitu kuud tagasi hakkasid asjad “valesti minema”.
Ma ütlen teile ausalt, et ei ole mitte midagi rahustavamat ja lõõgastavamat kui üks pühapäevane jalutuskäik.  Ma olen pooleteise aastaga kõndinud kümneid ja kümneid kilomeetreid, ma ei oska enam ilma. Ja teate mis kõige hullem, jah, ma tahaks, et meil kõigil oleks korralikud matkariided, et me saaksime erinevaid mäetippe ja loodusparke vallutada. Pühapäeviti.Vot nii.
Kaheksateist aastat hiljem arvan ma nii. Ma ei ole muutnud oma arvamust vaid pühapäevade suhtes, vaid nagu te teate olen ma tänu Idale ka brunostile uue võimaluse andnud. Me ei ole veel parimateks sõpradeks saanud, kuid kindlasti on meie suhe palju soojem kui kunagi varem.
Ja see postitus polegi muud, kui tõestus sellest, et Norra pühapäevad on üks omaette fantastiline nähtus. Me käisime Idaga kolme tunni pikkusel matkal, mu popp pulsikell näitas päeva lõpuks 10284 sammu. Ilus oli. Päeva lõpetuseks mõtlesin ma maja natuke paljamaks nüsida. Rõhk sõnal natuke. Kui ma siis ühel hetkel viinapuule käärid sisse lõin, oli maja korraga poolalasti. “Ikke lov!” (ei tohi) ütles Ida mulle kui seda nägi ja kitus õhtul issile. et mamma lõhkus maja ära:D

IMG_4634[1].JPGIMG_4613[1].JPGIMG_4599[1].JPGIMG_4625[1].JPGIMG_4635[1].JPG

IMG_3901.JPG

IMG_3915.JPGIMG_3914.JPGIMG_3908.JPGimg_3917IMG_3916.JPG

I think it is about time to reveal my true Sunday-me. I have had my own relationship to Lillehammer Sundays since 1997 when I felt these days were absolutely awful. There was nothing to do. Shops were closed, not a soul to see in town, nothing on tv (except women’s volleyball) and I was sooooo bored. 
After a while I started going skiing with my hostfamilies, like the rest of the normal people here and I do have to say I really enjoyed it when I finally learned HOW to ski. God, I hope one day I will publish the book about “My Norway” and then you can all laugh at me! But when there was no snow? Even in Norway there are places where it is not winter 12 months in a row (although this year felt like this even in June). I was bored again. 
 
Let’s skip some later experiences with Norwegian Sundays (yes, still bored) and come to last year. 
 
Last year the Sundays were extreamly hard for me. Cold and grey outside, raining, no friends, no family -just me and my daughter. If we add some personal dramas we were going through, it is no wonder that the Sundays, empty streets and neverending silence drove me insane. Some Sundays we were lucky and saw sun, we walked to Maihaugen and Hoppbakken. But how many times can you do that before it gets boring I thought. 
The Sundays at the beginning were hard, because I realized Sunday = family and home. Our home and family was not here. 
 
As I am more more sarcastic than an avarage person and my humor is …different, I still make fun of the things I am not used to. Also the Sundays with empty streets, people excersising/not excersising. That is me, I make fun of things. You either love me or hate me because of that. Or make fun of me, laugh at me, with me. But you know what – there is nothing more calming and relaxing than a walk in Maihaugen or just in the empty town, a roadtrip by car, hiking in the mountains, On a Sunday. Especially now when the autumn sun is so warm and there is slight autumn vibes in the air.  Trees start to take different shades and the nature changes. 
I have changed, 1,5  years in this town has changed me. I love being outdoors  and I almost wish we’d have proper hiking equipment so that we could conquer mountain top after mountain top, one higher that the other. On Sundays. Because this is what Sundays are about. I see that now. 18 years later:)
This post is nothing but a proof of how nice a Sunday without doing anything special can be. It is a day for relaxing. Me and Ida went for a 3 hours walk. Yes, the Sundays are quite different in Norway, but it is a good different. No queues in shopping centres, just you and the nature. #LOVE