Halb ema ja pühapäev

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta  ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb  nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
16809685_1302281889810352_320750273_n.jpg
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg. 
16837864_1302283553143519_1766776276_n.jpg
Lõunasöök Norra moodi.
16809868_1302284346476773_1627815543_n.jpg
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
16809891_1302284453143429_1277503831_n.jpg
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
16809105_1302284793143395_1961991840_n.jpg
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
16830598_1302284786476729_1069393100_n.jpg
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
16809978_1302284179810123_236770530_n.jpg
Kalapüük
16831455_1302283786476829_1745448733_n.jpg
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
16830460_1302283783143496_1032565652_n.jpg
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
16831363_1302284873143387_1509189214_n.jpg
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
16838170_1302284366476771_1640179398_n.jpg
Puhkepaus.
16839371_1302284473143427_585946532_n.jpg
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
16831314_1302284843143390_222215215_n.jpg
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.

Maihaugeni jõululaat ja kuidas oma elu põnevaks teha

Me käisime eile Maihaugeni jõululaadal. Nagu te niikuinii teate, siis Maihaugen on minu üks lemmikpaiku ja alati kui seal midagi toimub püüan ma platsis olla. Sel aastal oli mul tegelikult plaan ka oma kaubaga laadale müüma minna, kuid ma jäin registreerimisega hiljaks, ma ei teadnud, et see niiiiiiiiiiii popp üritus on. Üks on aga kindel – järgmisel aastal olen ma platsis oma nodiga, sest te ei kujuta ette mitu korda mind peatati, et küsida, kust meie seljakotid pärit on ja Satu pääsudega Woolishi mantel. Ma sain päris hea ülevaate sellest, mis sellel laadal Eesti asjadest väga hästi müüks. New Rusticult tuleb vist koormatäis seljakotte tellida;)

Aga laat oli äge. Ilm oli ka mõnus, mitte liiga krõbedalt külm, vaid ilus päikeseline talveilm. Lisaks laadale olid mõistagi külalistele avatud ka kõik majad, mis kenasti jõuludeks (vastavalt sellele, mis aastast maja pärit oli) kaunistatud olid ja justkui ellu olid ärganud, sest ka elanikud olid sisse kolinud. Mu meelest on nii huvitav vaadata, millised on olnud jõulukaunistused ja võimalused eri sajanditel ja erinevates ühiskonnaklassides. Samal ajal kui ühes peres magas kolm last ühes voodis, söödi teises peres apelsine, mis oli täiesti uus ja tundmatu asi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad vanaaegsed lihtsad jõuluehted. Ka need paberrõngastest ketid, mida ma isegi algkoolis meisterdanud olen. Võib-olla peaks sellel aastal oma kuuse ehtimisele nö uudselt lähenema? Mulle ammu juba ei meeldi need jõulumunad, millega me viimased vähemalt viis aastat oma kuuske kaunistame. Nii igavad.

Ja üks maja meenutas nii metsikul kombel vana Britt Ida maja Haugenis. Mulle tulid sealsed jõulud nii elavalt silme ette. Sellised päris traditsioonilised (Norra) jõulud, kus me kõige pealt lõime maja läikima, vaatasime “Tre nøtter til Askepott” (Tsehhi Tuhkatriinu lugu), “Dinner for one” nägin ma seal esimest korda, me valmistasime seitset sorti erinevaid jõulukooke ning sõime traditsioonilisi jõulutoite. See on selline kogemus, mis ei lähe kunagi meelest ja iga aasta jõulude ajal tuleb mulle vana Britt Ida korraks meelde. Mul on nii kahju, et Britt Idad omavahel kohtuda ei saanud, kuid seda enam on mul hea meel, et Ida just selle ägeda naise järgi oma nime on saanud.

Laadalt ostsime veel Idale “põrsa kotis” (norra keeles on küll põrsa asemel kass), kuid minu suureks rõõmuks ei olnud kotis ei põrsast ega kassi vaid Ida rõõmuks päkapikk.

IMG_5497.JPGIMG_5503.JPGIMG_5502.JPGIMG_5507.JPGIMG_5514.JPGIMG_5512.JPGIMG_5519.JPGIMG_5521.JPGIMG_5525.JPGIMG_5530.JPGIMG_5539.JPGIMG_5533.JPGIMG_5544.JPGimg_5549IMG_5552.JPGIMG_5560.JPGIMG_5562.JPGimg_5571IMG_5576.JPG

Peale laata otsustasime me minna Satu juurde lihasuppi sööma. Ja siis läks põnevaks. Lillehammer on selline linn, mis on laiali valgunud erinevate küngaste peale, Satu maja asub fantastilises kohas, kuid talvel on sinna sõitmine puhas piin. Eelmisel aastal pidi Marek kiilasjääga kaetud tupiktänavast üles tagasi tagurdama ja…No sel aastal hindasin mina oma võimeid üle. Mulle tundus, et järsust mäest alla sõita on ohtlikum ning otsustasin majale läheneda teiselt poolt, nii et järsust mäest tuli üles sõita. Poole mäeni läks kõik kenasti, kuid siis auto lihtsalt enam edasi ei liikunud. Päike tuli välja ja ma nägin, et me oleme täiesti klaasi meenutava tee peal. Loomulikult polnud lootustki sealt üles saada. Ma hakkasin alla tagurdama, kuid auto liikus täpselt nii nagu ta ise tahtis. Pidurist polnud mingit kasu. Auto veeres ja veeres kitsal teel, kus ühel pool oli kuristik ja seal kõrval maja ning teisel pool paksud lumehanged. Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…

 

JÄTKUB

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Mulle on jaanipäev alati meeldinud. Kui ma olin noorem, siis tähendas see pidu suure P-tähega. Teate küll, linnast ära, meri põlvini, palju alkoholi ja lollusi. Ei saa öelda, et ma selle perioodi üle väga uhkust tunneks, aga ega seal midagi häbeneda ka pole. Mis oli see oli.

Hiljem hakkas jaanipäev mulle rohkem tähendama traditsiooni olla koos perega. Meil oli traditsioon kõik kokku koguneda jaanipäeval. Ühel aastal Tartus, siis Ussipesas, siis Vasulas, siis Põlvas…Ühesõnaga jaanipäev ringles, aga pere sai jaanipäeval alati kokku. Enam ei tähendanud see pidu, vaid sellist mõnusat lõõgastust heas seltskonnas. Kõige enam on mul meeles üks jaanipäev Tartus, me olime Marekiga alles tuttavaks saanud, Mareki ema oli kaasas,  tädi Lola ja Kaarel olid külas, üleaia naabrid liitusid meiega ja me sõitsime kõik koos Otepääle piknikule. Jaanipäev seostubki minul seda tüüpi väljasõitude või piknikega.

Eelmisel aastal jäi meil jaanipäev vahele. Sel aastal otsustasime me järele uurida, milline on Norra jaanituli. Norrakatele ei ole jaanipäev eriline pidupäev, vähemalt ei toimu siin väga mingit tähistamist. VÕI NII NAD RÄÄGIVAD, aga kui me eile koos mitme tuhanded inimesega Maihaugenis jaanipäeva tähistasime, siis ma julgeks väita, et need, kes ütlevad, et Norras ei tähistada jaanipäeva, on mulle lihtsalt alatult valetanud. Maihaugeni jaanipäev oli täiesti omaette kogemus. Kui te juhtute sel ajal Lillehammeris olema järgmise aastal, siis ma soovitan sellest osa saada. Selline müstiline ja maagiline kogemus, täpselt selline sumedasse suveõhtusse sobiv. Tuhanded inimesed piknikukorvidega vabas õhus, lastele palju tegevusi ja no lõkke süütamine…Imeline!

Sellest, kuidas ma meie seltskonna pärast spontaansele afterpartyle kupatasin, ajalugu vaikib. Või vähemalt blogi.

IMG_0381.JPG

IMG_0383.JPG

IMG_0389.JPG

IMG_0402.JPG

IMG_0415IMG_0422

I have always liked Midsummer. When I was younger it ment enormous partying and free days. Nothing to be proud of, but not to be ashamed either. I could never celebrate Midsummer so agressivly again, but hey, I was 15 years younger then. 

Later Midsummer became a tradition where all the family got together. Eiter at our place, my mom’s, grandma’s…It ment picnic and chillaxing with the nearest and dearest. I remember especially well a picnic to Otepää – aunt Lola was with us, Marek’s mom, our neighbours. This was a perfect Midsummer celebration for me. 

Last year we had no Midsummer celebration at all. So this year we decided to go to Mihaugen to see how Norwegians celebrate the Midsummer (Jonsok/Sankthans). I have heard many times that Norwegians do not celebrate it all, but being together with thousands of people in Maihaugen, I now understand it has been a lie. They do celebrate it, only differently from the Estonian way (what is the Estonian way actually?). It was quite an experience. People with picnic baskets, a lot to do for children, singing and dancing and then the bonfire. Well, this was magical. Suited so well to the romantic summer evening. If you ever will be in Lillehammer during Sankthans, I recommend to go to Maihaugen. You get to be part of something truly Norwegian, at least this is what I think is “truly Norwegian”.

 

 

What to do in Lillehammer vol1

Lillehammer is a small town, which is mostly known by the 1994 Olympic Games, but there is so much more to do in this town, and to get maximum out of the city, I will write down the places one simply must visit when in this town. And some suggestions where one should go when travelling with children. Lets start from the most famous attraction (or is the Ski Jumping Area the most famous?) Maihaugen.
Maihaugen Open Air Museum is one of the oldest open air museums in Europe and one of my favorite places to visit. The founder, Anders Sandvig, collected from old houses and farmyards within the Gudbrandsdalen valley to provide a sample of Norwegian culture and history in a museum. He first started in his backyard, but when his collection grew, in 1901, the town council offered him a permanent site for the museum. In 1904, the city of Lillehammer set aside an area already known as Maihaugen and bought Sandvig’s collection and established Sandvigske Samlinger (Sandvig Collections), the formal name for Maihaugen.
 
I have been walking there almost every week for a year now. On wintertime it is free of charge to walk in the park (but you cannot see inside the houses and there are no activities, it’s just pretty), on summer time the museum is opened for free from 07:00-08:00 and 17:00-22:00. 
Yesterday we went there during official opening hours (ticket for adults 195NOK, 90NOK for students) and it was so much fun, so different, so many activities…You can visit many of the houses and see how people in Middle Ages lived, you can visit the trainstation and train, post museum, walk in old Lillehammer from 1920’s and visit the residential area which consists of time-typical houses from almost all decades in 20th century. 
 
Maihaugen tells the history of how people have been living in the valley of Gudbrandsdalen from the Middle Ages until today. Social Institutions such as a church, school, post office, railway station, shops, prisons and military facilities are all represented at the museum. The Garmo stave church is one of the main attractions. In 1882, but there is so much to see and do for everyone. The main attraction for my 2,7yrs old daughter are of course the farm animals. Modern children have modern grandmas now, the grandmas don’t have goats and chickens and other animals like they did in my childhood, that’s why it is important to have living museums like Maihaugen.
Make sure to visit it when in Lillehammer!