meie elu Norras – estonianwithabackpack

Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

Posted on 17 Aug 2017 by estonianwithabackpack

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria ~~lossis~~ hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud. Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt. Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

Täiesti random postitus

Posted on 23 Feb 201723 Feb 2017 by estonianwithabackpack

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud. Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

Kas kõik, mis hiilgab, on kuld?

Posted on 21 Feb 201721 Feb 2017 by estonianwithabackpack

Ma jooksin täna jälle kohtumiselt kohtumisele ja äripindasid üle vaadates hakkasin ma mõtlema fassaadi peale. Kui palju annab tegelikult sõnade või piltidega muuta! Näiteks leidsin ma ühe suurepärase asukohaga rendipinna, pilte ei olnud rohkem kui väljast ja juures tekst “tuleb vaatama tulla!”. Läksin siis kohale ja sain aru küll. 200m2-ga käis kaasas ka sama suur kelder. Ikka muidugi hinna sees. Mis sellest, et seda vaja ei ole. Sõnad, fotod ja tegelikkus olid täiesti erinevad asjad.

Fassaad.

Mööda Karl Johanit patseerides sattusin ma kaamera ette. Noh nii põhimõtteliselt. Kuningas Harald tähistab täna oma 80. sünnipäeva ja sel puhul oli TV2 kaameraga väljas, et inimesed live´s talle õnne sooviksid. Ma õnnesoovimise jätsin vahele, aga tundsin kiusatust jätta mulje, et kaamerad on tänaval minu pärast. Või et ma olen nendega kuidagi seotud. Fassaadi luua on nii kerge. Kohvitass ja kaamera(d) ning oledki sotsiaalmeedias näiteks teleprodutsent. Kes see teab, mida ma siin Norras tegelikult teen? Miks mitte selline fassaad.

Ma jalutasin edasi ja mõtlesin, et huvitav kui paljud meist sotsiaalmeediat tegelikult fassaadina kasutavad? Kas kõik, mis hiilgab, on päriselt ka kuld? See küsimus jäi mind painama kui ma astusin välja tänase päeva viimaselt kohtumiselt. Kõik tundus liiga ilus – asukoht, ruumid, üritused, juhuslikud vestlused teiste üürilistega, mis minus tekitasid korraks tunde, et nad on mu teele “juhuslikult” sattunud. Oma hotelliboksi tagasi jõudes ma guugeldasin seda asukohta pisut. Kullahiilgust tuli parasjagu, jutt tundus klappivat, kuid ometigi oli seal taga ka mingi lugu, mille suhtes ma ei oska seisukohta võtta. Ma olen õppinud, et norrakad näivad küll naiivsed, kuid lepinguid sõlmides on nad parasjagu kavalad. Peenikese teksti lugemine on siin võib olla olulisem kui mujal. Kui ma nüüd blogimise ära lõpetan, süvenen ma peenikesse teksti.

Mis mulle aga Oslo puhul meeldib on teatud kontekstis fassaadi puudumine. Näiteks tänavamoes. Mitte kedagi ei koti, kes sa oled ja mis sul seljas on. Oled kes sa oled. Kui sa muidugi ei ole moe-või elustiiliblogija, siis oled sa juba teises liigas.

Halb ema ja pühapäev

Posted on 19 Feb 201719 Feb 2017 by estonianwithabackpack

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n — Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.

Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg.

Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.

Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.

Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.

Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.

Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.

Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.

Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.

Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.

Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.

Minu tööpäev ehk Oslot pildistama / My cup of tea of work

Posted on 30 Jan 201730 Jan 2017 by estonianwithabackpack

Kunagi ammu, nii aastaid kümme tagasi pidin ma mingil perioodil Norras nii palju tööasjus käima, et ma lubasin pühalikult, et mina enam Norraga tegeleda ei viitsi, et mul on Norrast lõplikult kõrini. Mu Norra vaikus kestis kaks aastat ja edasi läks nii, et ühel või teisel moel olen ma kogu aeg Norras tagasi olnud.

Nüüd kui mul “päristööd” ei ole, olen ma jälle Norras tagasi. Iroonilisel kombel tööasjus. Täna oli minu (ja Ida) töö Oslot pildistada. Ei,ei, ma ei ole mingiks wannabe-fotograafiks hakanud, mul puuduvad selliseks asjaks oskused, vahendid ja huvi, minu tööks oli kaardistada teatud poode, sest üks Eesti ettevõtte soovis turu-uuringut ja kuna poode võib asuda igas linna nurgas, siis jalutasime me Idaga mööda linna.Tulime Majorstuenis maha ja jalutasime mööda Bogstadveienit lossini ja sealt piki Karl Johani raudteejaamani. Kaardistasime tänavaid ja poode, uurisime hindasid ja vaatasime, mis inimesed mis poes käivad.

Bogstadveien oli kunagi mu lemmiktänav (window)shoppamiseks. Natuke nagu põhjamaine Rodeo Drive, kuigi otseselt neid tuntumaid luksusbrände sel (vist) esindatud pole, aga siiski on siin olemas nii Massimo Dutti, Marimekko, Day Birger et Mikkelsen, Tiger Of Sweden, Marlene Birger, pudipadi – , kinga- ja kotipoed, pesupoed…Ma elasin kunagi ülikooli ajal Majorstueni T-bane lähistel ja sellest ajast on Bogstadveien üks minu lemmiktänavaid Oslos. Pea iga kord kui ma Oslosse satun, sõidan ma metrooga Majorstuenisse ja jalutan piki seda tänavat Karl Johanini. Pole siis ime, et ma täna samasuguse tööreisi/turistitamise koos Idaga ette võtsin. Pulsikell on vist šokis, sest kui Stockholmis jalutasime me maha 12 000 sammu, siis täna saime tulemuseks 14 054 sammu. Mulle meeldib mööda Oslot koperdada. Niimoodi tööd teha.

Ja Ida põõnab õndsat und. Nii et mina saan rahus ja vaikuses blogida, tööd teha ja taustaks telekast uudiseid kuulata. Selline “kodus” töötamine on täpselt minu teetassikene. Homme viib teekond meid ostukeskustesse, minu lemmiklinnaossa – Oslo “hipsterville´i” Gruneløkkasse ja Aker Bryggele. Ma hoian oma pöidlad pihus, et ma saaksin Norra ja Eesti vahel pendeldama jääda, väikesed vahepeatused Stockholmis ja Kopenhaagenis oleks vaid lisaväärtuseks teretulnud.

People are often saying that I do not have a “real” job, because real job is in the office from 9 to 5. That is not true, work can be done from anywhere and I have so much “real” work to do, the only problem is that I “sold myself cheap” and the incomes could be more real. Anyway I am so happy that I have this kind of work, where I can at the same time go sightseeing in Oslo and do marketing research for an Estonian company who is interested in entering Norwegian market.

Today me and Ida went windowshopping/reasearching/sightseeing on Bogstadveien. I love this street, it is like a Scandinavian Rodeo Drive, without the glamour connected to the street name, but it is so alive, vibrant, fantastic…One of my favorite streets. I used to live near Majorstuen T-bane when I went to University and from that time one of my favorite things is to go off t-bane at Majorstuen and walk to Oslo S along Bogstadveien, stopping by the Royal Castle.

We walked 14 054 steps today, Ida is already sleeping and I have me-time with tea, news, blogging and work. I have 0,30 cents left on my account, but I feel that these efforts I am making now will soon pay off. I have this feeling…. got this feeling inside my bones, It goes electric, wavey when I turn it on, All through my city, all through my home, We’re flying up, no ceiling, when we in our zone…

God, what´s in that tea? I feel so positive that it´s almost frightening.

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Posted on 30 Jan 201730 Jan 2017 by estonianwithabackpack

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest. Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;)

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;)

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Talv ja reedene kingiloos

Posted on 27 Jan 2017 by estonianwithabackpack

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi. Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

	Lihtsalt on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Lihtsalt on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Eva on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Tanja on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Kristina on Kas inimest saab aidata kui pr…