Täiesti random postitus

Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.

Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud.  Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.

IMG_8616.JPG

Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.

IMG_8665.JPGIMG_8669.JPGIMG_8689.JPGIMG_8690.JPGIMG_8718.JPGIMG_8724.JPG

IMG_8696.JPG

Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?

IMG_8735.JPG

Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.

Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)

IMG_8747.JPG

Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.

IMG_8757.JPGIMG_8796.JPGIMG_8801.JPG

Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!

IMG_8822.JPG

Kas kõik, mis hiilgab, on kuld?

Ma jooksin täna jälle kohtumiselt kohtumisele ja äripindasid üle vaadates hakkasin ma mõtlema fassaadi peale. Kui palju annab tegelikult sõnade või piltidega muuta! Näiteks leidsin ma ühe suurepärase asukohaga rendipinna, pilte ei olnud rohkem kui väljast ja juures tekst “tuleb vaatama tulla!”. Läksin siis kohale ja sain aru küll. 200m2-ga käis kaasas ka sama suur kelder. Ikka muidugi hinna sees. Mis sellest, et seda vaja ei ole. Sõnad, fotod ja tegelikkus olid täiesti erinevad asjad.

Fassaad.

Mööda Karl Johanit patseerides sattusin ma kaamera ette. Noh nii põhimõtteliselt. Kuningas Harald tähistab täna oma 80. sünnipäeva ja sel puhul oli TV2 kaameraga väljas, et inimesed live´s talle õnne sooviksid.  Ma õnnesoovimise jätsin vahele, aga tundsin kiusatust  jätta mulje, et kaamerad on tänaval minu pärast. Või et ma olen nendega kuidagi seotud. Fassaadi luua on nii kerge. Kohvitass ja kaamera(d) ning oledki sotsiaalmeedias näiteks teleprodutsent. Kes see teab, mida ma siin Norras tegelikult teen?  Miks mitte selline fassaad.

Ma jalutasin edasi ja mõtlesin, et huvitav kui paljud meist sotsiaalmeediat tegelikult fassaadina kasutavad?  Kas kõik, mis hiilgab, on päriselt ka kuld? See küsimus jäi mind painama kui ma astusin välja tänase päeva viimaselt kohtumiselt. Kõik tundus liiga ilus – asukoht, ruumid, üritused, juhuslikud vestlused teiste üürilistega, mis minus tekitasid korraks tunde, et nad on mu teele “juhuslikult” sattunud.  Oma hotelliboksi tagasi jõudes ma guugeldasin seda asukohta pisut. Kullahiilgust tuli parasjagu, jutt tundus klappivat, kuid ometigi oli seal taga ka mingi lugu, mille suhtes ma ei oska seisukohta võtta. Ma olen õppinud, et norrakad näivad küll naiivsed, kuid lepinguid sõlmides on nad parasjagu kavalad. Peenikese teksti lugemine on siin võib olla olulisem kui mujal. Kui ma nüüd blogimise ära lõpetan, süvenen ma peenikesse teksti.

Mis mulle aga Oslo puhul meeldib on teatud kontekstis fassaadi puudumine. Näiteks tänavamoes. Mitte kedagi ei koti, kes sa oled ja mis sul seljas on. Oled kes sa oled. Kui sa muidugi ei ole moe-või elustiiliblogija, siis oled sa juba teises liigas.

Halb ema ja pühapäev

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta  ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb  nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
16809685_1302281889810352_320750273_n.jpg
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg. 
16837864_1302283553143519_1766776276_n.jpg
Lõunasöök Norra moodi.
16809868_1302284346476773_1627815543_n.jpg
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
16809891_1302284453143429_1277503831_n.jpg
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
16809105_1302284793143395_1961991840_n.jpg
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
16830598_1302284786476729_1069393100_n.jpg
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
16809978_1302284179810123_236770530_n.jpg
Kalapüük
16831455_1302283786476829_1745448733_n.jpg
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
16830460_1302283783143496_1032565652_n.jpg
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
16831363_1302284873143387_1509189214_n.jpg
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
16838170_1302284366476771_1640179398_n.jpg
Puhkepaus.
16839371_1302284473143427_585946532_n.jpg
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
16831314_1302284843143390_222215215_n.jpg
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.

Minu tööpäev ehk Oslot pildistama / My cup of tea of work

Kunagi ammu, nii aastaid kümme tagasi pidin ma mingil perioodil Norras nii palju tööasjus käima, et ma lubasin pühalikult, et mina enam Norraga tegeleda ei viitsi, et mul on Norrast lõplikult kõrini. Mu Norra vaikus kestis kaks aastat ja edasi läks nii, et ühel või teisel moel olen ma kogu aeg Norras tagasi olnud.

Nüüd kui mul “päristööd” ei ole, olen ma jälle Norras tagasi. Iroonilisel kombel tööasjus. Täna oli minu (ja Ida) töö Oslot pildistada. Ei,ei, ma ei ole mingiks wannabe-fotograafiks hakanud, mul puuduvad selliseks asjaks oskused, vahendid ja huvi, minu tööks oli kaardistada teatud poode, sest üks Eesti ettevõtte soovis turu-uuringut ja kuna poode võib asuda igas linna nurgas, siis jalutasime me Idaga mööda linna.Tulime Majorstuenis maha ja jalutasime mööda Bogstadveienit lossini ja sealt piki Karl Johani raudteejaamani. Kaardistasime tänavaid ja poode, uurisime hindasid ja vaatasime, mis inimesed mis poes käivad.

Bogstadveien oli kunagi mu lemmiktänav (window)shoppamiseks. Natuke nagu põhjamaine Rodeo Drive, kuigi otseselt neid tuntumaid luksusbrände sel (vist) esindatud pole, aga siiski on siin olemas nii Massimo Dutti, Marimekko, Day Birger et Mikkelsen, Tiger Of Sweden, Marlene Birger, pudipadi – , kinga- ja kotipoed, pesupoed…Ma elasin kunagi ülikooli ajal Majorstueni T-bane lähistel ja sellest ajast on Bogstadveien üks minu lemmiktänavaid Oslos.  Pea iga kord kui ma Oslosse satun, sõidan ma metrooga Majorstuenisse ja jalutan piki seda tänavat Karl Johanini. Pole siis ime, et ma täna samasuguse tööreisi/turistitamise koos Idaga ette võtsin. Pulsikell on vist šokis, sest kui Stockholmis jalutasime me maha 12 000 sammu, siis täna saime tulemuseks 14 054 sammu. Mulle meeldib mööda Oslot koperdada. Niimoodi tööd teha.

Ja Ida põõnab õndsat und. Nii et mina saan rahus ja vaikuses blogida, tööd teha ja taustaks telekast uudiseid kuulata. Selline “kodus” töötamine on täpselt minu teetassikene. Homme viib teekond meid ostukeskustesse, minu lemmiklinnaossa – Oslo “hipsterville´i” Gruneløkkasse ja Aker Bryggele. Ma hoian oma pöidlad pihus, et ma saaksin Norra ja Eesti vahel pendeldama jääda, väikesed vahepeatused Stockholmis ja Kopenhaagenis oleks vaid lisaväärtuseks teretulnud.

IMG_7628.JPGIMG_7633.JPGIMG_7644.JPGIMG_7648.JPGIMG_7658.JPGIMG_7662.JPGIMG_7665.JPGIMG_7675.JPGIMG_7691.JPGIMG_7698.JPGIMG_7710.JPG

People are often saying that I do not have a “real” job, because real job is in the office from 9 to 5. That is not true, work can be done from anywhere and I have so much “real” work to do, the only problem is that I “sold myself cheap” and the incomes could be more real. Anyway I am so happy that I have this kind of work, where I can at the same time go sightseeing in Oslo and do marketing research for an Estonian company who is interested in entering Norwegian market.

Today me and Ida went windowshopping/reasearching/sightseeing on Bogstadveien. I love this street, it is like a Scandinavian Rodeo Drive, without the glamour connected to the street name, but it is so alive, vibrant, fantastic…One of my favorite streets. I used to live near Majorstuen T-bane when I went to University and from that time one of my favorite things is to go off t-bane at Majorstuen and walk to Oslo S along Bogstadveien, stopping by the Royal Castle.

We walked 14 054 steps today, Ida is already sleeping and I have me-time with tea, news, blogging and work. I have 0,30 cents left on my account, but I feel that these efforts I am making now will soon pay off. I have this feeling…. got this feeling inside my bones, It goes electric, wavey when I turn it on, All through my city, all through my home, We’re flying up, no ceiling, when we in our zone…

God, what´s in that tea? I feel so positive that it´s almost frightening.

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

Miks me Eestisse kolisime?

Nagu te aru olete saanud, siis me oleme nüüd mõneks ajaks vähemalt Eestis Ussipesas tagasi, ma olen kuulnud nii palju naljakaid kuulujutte, viimane neist näiteks see, et Marek elab praegu üldse kusagil välismaal, et ma mõtlesin siis ka oma versiooni, mida ma ise julgen lausa tõeks kutsuda, ära rääkida.

Mida paljud ilmselt ei tea on see, et mingil hetkel kolis meie juurde Norra ka Marek. Me otseselt ei varjanud seda, kuid hoidsime seda rohkem enda teada. Seda juba põhjusel, et Ussipesa oli niiöelda omapäi ja et hoida eemale mitteoodatud külalisi, siis me seda teemat väga ei puudutanud. Mõnikord oli küll tahtmine mõnele kommentaatorile, kes jälle torkas, et miks see mees tööl ei käi, mis ema see lapse isa juurest minema viib jne jne jne, midagi otse lajatada, kuid näete, isegi mina oskan keelt hammaste taga hoida. Marek sai omale töö ja mina tegelesin poega. Poel ei läinud kehvasti, kuid ei saa ka kuidagi öelda, et see oleks midagi sisse toonud, naljaga pooleks ütlesime me, et see on mu kallis hobi. Kallis hobi aga leiba lauale ei too ja nii leidsin ma endale kõrvale lisatööd, mida väga kenasti andis poepidamise kõrvalt teha. Ma pakun turundusteenust paarile Eesti ettevõttele ja veidral kombel olen ma tagasi jõudnud ühe oma esimese tööandja juurde ehitusvaldkonda, tänu kellele ma tegelikult Norra ehitusmaastiku ja -seadused ning reeglid endale selgeks tegingi (ja mis veel hullem kus see mehelik valdkond  mind ka huvitama hakkas) ja teen neile lisaks turundusele ka Norra objektidele vajaminevaid dokumente.

Poepidamine on äärmiselt kihvt, kuid ma pean ka ausalt tunnistama, et väikse lapse ja pereelu kõrvalt oli väga raske IGA PÄEV KOGU AEG KELLAST KELLANI poodi üksi pidada. Nii jäid mul paljud olulised üritused ja käigud vahele, kuid abilise palkamiseks mul vahendeid ei olnud. Siis tekkis võimalus kolida pood naaberpoe teisele korrusele, mis andis meile mõlemale poepidajale natuke hingamisruumi. Tema asendas mind ja mina teda, minu poe käive kukkus muidugi, sest inimesi teisele korrusele meelitada oli keerulisem kui ma oleksin arvanud, kuid sellest hoolimata kõik toimis, uniselt ja Lillehammerile omaselt. Kulud kontrolli all ja vaba aega ka pere jaoks. Mulle see sobis. Selle aasta suve alguses sain ma pakkumise kolida paremasse (et mitte öelda lausa ideaalsesse) asukohta, riskija minus tahtis seda pakkumist nii vastu võtta, kuid midagi hoidis mind tagasi. Mingi sisetunne ja ma ütlesin pakkumisele “ei”.

Ma tänan siiani jumalat või ma ei tea keda, et seda pakkumist vastu ei võtnud, sest kolm päeva hiljem sai Marek tööpakkumise Eestisse. Töö, mis talle meeldib, töö, mida ta oskab ja töö, mis tähendab kodus elamist. Oma kodus elamist. Meil oli aega otsustada, kas see pakkumine vastu võtta, täpselt üks päev. Mis te arvate, kas see oli minu jaoks lihtne. Üks, mis oli kindel, oli see, et pere peab koos olema. Kas koos Norras või koos Eestis, aga selline mööda ilma laiali ja vaid heal juhul kuus korra kokku saamine ei sobinud meile kellelegi, peale selle on Ida ja Mareki suhe nii eriliselt tugev, et neid lahus hoida oleks juba lapse suhtes patt. Mina olin just psühholoogi juures käies jõudnud “sisemise rahuni”, et nüüd on meie elu Norras. Ja siis tuli selline ootamatu pakkumine, mis kõik peapeale keeras. Aga mis me siis teeme? Mis saab poest? Perest? Kas jääda Norra või minna Eesti?

Ma ütlen täiesti ausalt, et mina oleksin tahtnud jääda Norra ja mingil määral tahtnud, et Marek tööpakkumisest loobub, kuid abielu tähendab kompromisse ja teinekord ka oma soovide ja ego alla surumist. Ma nägin, kuidas Marek tegelikult tahtis nii seda tööd kui ka koju Eestisse tulla. Me võtsime vastu ühise otsuse, et kolime Eestisse. Perekonnana.

Poega otsustasime me vaadata, kas see suudab üksinda ilma minuta toimida. No ütleme nii, et see toimis, aga mitte nii, et sel oleks mingit mõtet. Poe eesmärk on siiski kasumit teenida. Jah, ma oleks võinud Idaga edasi jääda Norra ja Eesti vahele seiklema, mulle see oleks sobinud, sest esiteks mulle meeldib selline natuke kohvrite otsas elamine ja teiseks oleks Ida saanud käia edasi Norra lasteaias, kuid…maksta kahe lasteaia eest ja kanda erinevaid kulusid, mida kahe riigi vahel reisimine kaasa toob, ei tundunud kuigi mõistlik. Olime jälle otsustamise kohas.

Enne kui ma suutsin üldse midagi otsustada ja mõelda, juhtus aga minu naaberpoe omanikuga õnnetus ning ta sattus haiglasse, haiguse tõttu võttis ka tema paar nädalat tagasi vastu otsuse oma poe uksed sulgeda. Ehk siis kui ei ole poodi esimesel korrusel, siis ei ole poodi ka teisel korrusel ning esimesele korrusele ma kolida ei saaks, sest 1) see on niiiiiiiiii üüratu suur ruum ja 2) siis oleks ma jälle üksinda ja pere lahus. Seega panid mõlemad poed oma uksed kinni.

Mul on ääretult kahju, et mu naaber haiglasse sattus, kuid mul on natukene hea meel, et asjad kõik nii läksid, et meie Lillehammeri-periood otsa sai. Juba selle aasta sügisest (eriti peale Oslos messidel käimist) olen ma otsinud mooduseid, kuidas pood Oslosse üle kolida. Ma ei taha seda teha uisapäisa, ma ei taha seda teha üksinda. Ma tahan, et see oleks hea asukohaga, mitte röögatult kallis ja mida me saaksime pidada mitmekesi. Selleks, et see plaan toimima saada, on nii palju pisiasju, mis on vaja klappima ja tööle saada, ma ei tea, kaua see aega võtab ja kas me sellega hakkama saame, kuid olles poodi pidanud 1,5aastat, siis ma tean kindlalt väita, et sellisel poel on väga suur potentsiaal, mul on väga selge pilt silme ees, mis Norras müüb ja millega sinna turule minna tasub.

Vot. Nii lihtne meie lugu ongi. Ei mingeid skeeme, ei mingeid põrumisi, ei mingit salapära, loomulikult sai tehtud vigu ja võib-olla ka valesid otsuseid, loomulikult jagus ka probleeme kuhjaga, kuid kui ma mõtlen kui minimaalsete vahenditega alustatud ja hakkama sai saadud, siis kõik on võimalik. Hetkel aga oleme me koos Ussipesas. Ja kuigi ma tunnen Norrast puudust, siis mul on hea meel OMA KODUS olla. KOOS OMA PEREGA. Kõigel muul ei ole tähtsust. Ma ei tea, kas me suudame Oslos poe käima panna ja kuna, kuid isegi kui ei suuda, siis poe pidamine on igal juhul minu elu kõige õpetlikum ja põnevam kogemus. Siiani.

img_1680