Tag: meie elu Norras

Nagu te aru olete saanud, siis me oleme nüüd mõneks ajaks vähemalt Eestis Ussipesas tagasi, ma olen kuulnud nii palju naljakaid kuulujutte, viimane neist näiteks see, et Marek elab praegu üldse kusagil välismaal, et ma mõtlesin siis ka oma versiooni, mida ma ise julgen lausa tõeks kutsuda, ära rääkida.

Mida paljud ilmselt ei tea on see, et mingil hetkel kolis meie juurde Norra ka Marek. Me otseselt ei varjanud seda, kuid hoidsime seda rohkem enda teada. Seda juba põhjusel, et Ussipesa oli niiöelda omapäi ja et hoida eemale mitteoodatud külalisi, siis me seda teemat väga ei puudutanud. Mõnikord oli küll tahtmine mõnele kommentaatorile, kes jälle torkas, et miks see mees tööl ei käi, mis ema see lapse isa juurest minema viib jne jne jne, midagi otse lajatada, kuid näete, isegi mina oskan keelt hammaste taga hoida. Marek sai omale töö ja mina tegelesin poega. Poel ei läinud kehvasti, kuid ei saa ka kuidagi öelda, et see oleks midagi sisse toonud, naljaga pooleks ütlesime me, et see on mu kallis hobi. Kallis hobi aga leiba lauale ei too ja nii leidsin ma endale kõrvale lisatööd, mida väga kenasti andis poepidamise kõrvalt teha. Ma pakun turundusteenust paarile Eesti ettevõttele ja veidral kombel olen ma tagasi jõudnud ühe oma esimese tööandja juurde ehitusvaldkonda, tänu kellele ma tegelikult Norra ehitusmaastiku ja -seadused ning reeglid endale selgeks tegingi (ja mis veel hullem kus see mehelik valdkond  mind ka huvitama hakkas) ja teen neile lisaks turundusele ka Norra objektidele vajaminevaid dokumente.

Poepidamine on äärmiselt kihvt, kuid ma pean ka ausalt tunnistama, et väikse lapse ja pereelu kõrvalt oli väga raske IGA PÄEV KOGU AEG KELLAST KELLANI poodi üksi pidada. Nii jäid mul paljud olulised üritused ja käigud vahele, kuid abilise palkamiseks mul vahendeid ei olnud. Siis tekkis võimalus kolida pood naaberpoe teisele korrusele, mis andis meile mõlemale poepidajale natuke hingamisruumi. Tema asendas mind ja mina teda, minu poe käive kukkus muidugi, sest inimesi teisele korrusele meelitada oli keerulisem kui ma oleksin arvanud, kuid sellest hoolimata kõik toimis, uniselt ja Lillehammerile omaselt. Kulud kontrolli all ja vaba aega ka pere jaoks. Mulle see sobis. Selle aasta suve alguses sain ma pakkumise kolida paremasse (et mitte öelda lausa ideaalsesse) asukohta, riskija minus tahtis seda pakkumist nii vastu võtta, kuid midagi hoidis mind tagasi. Mingi sisetunne ja ma ütlesin pakkumisele “ei”.

Ma tänan siiani jumalat või ma ei tea keda, et seda pakkumist vastu ei võtnud, sest kolm päeva hiljem sai Marek tööpakkumise Eestisse. Töö, mis talle meeldib, töö, mida ta oskab ja töö, mis tähendab kodus elamist. Oma kodus elamist. Meil oli aega otsustada, kas see pakkumine vastu võtta, täpselt üks päev. Mis te arvate, kas see oli minu jaoks lihtne. Üks, mis oli kindel, oli see, et pere peab koos olema. Kas koos Norras või koos Eestis, aga selline mööda ilma laiali ja vaid heal juhul kuus korra kokku saamine ei sobinud meile kellelegi, peale selle on Ida ja Mareki suhe nii eriliselt tugev, et neid lahus hoida oleks juba lapse suhtes patt. Mina olin just psühholoogi juures käies jõudnud “sisemise rahuni”, et nüüd on meie elu Norras. Ja siis tuli selline ootamatu pakkumine, mis kõik peapeale keeras. Aga mis me siis teeme? Mis saab poest? Perest? Kas jääda Norra või minna Eesti?

Ma ütlen täiesti ausalt, et mina oleksin tahtnud jääda Norra ja mingil määral tahtnud, et Marek tööpakkumisest loobub, kuid abielu tähendab kompromisse ja teinekord ka oma soovide ja ego alla surumist. Ma nägin, kuidas Marek tegelikult tahtis nii seda tööd kui ka koju Eestisse tulla. Me võtsime vastu ühise otsuse, et kolime Eestisse. Perekonnana.

Poega otsustasime me vaadata, kas see suudab üksinda ilma minuta toimida. No ütleme nii, et see toimis, aga mitte nii, et sel oleks mingit mõtet. Poe eesmärk on siiski kasumit teenida. Jah, ma oleks võinud Idaga edasi jääda Norra ja Eesti vahele seiklema, mulle see oleks sobinud, sest esiteks mulle meeldib selline natuke kohvrite otsas elamine ja teiseks oleks Ida saanud käia edasi Norra lasteaias, kuid…maksta kahe lasteaia eest ja kanda erinevaid kulusid, mida kahe riigi vahel reisimine kaasa toob, ei tundunud kuigi mõistlik. Olime jälle otsustamise kohas.

Enne kui ma suutsin üldse midagi otsustada ja mõelda, juhtus aga minu naaberpoe omanikuga õnnetus ning ta sattus haiglasse, haiguse tõttu võttis ka tema paar nädalat tagasi vastu otsuse oma poe uksed sulgeda. Ehk siis kui ei ole poodi esimesel korrusel, siis ei ole poodi ka teisel korrusel ning esimesele korrusele ma kolida ei saaks, sest 1) see on niiiiiiiiii üüratu suur ruum ja 2) siis oleks ma jälle üksinda ja pere lahus. Seega panid mõlemad poed oma uksed kinni.

Mul on ääretult kahju, et mu naaber haiglasse sattus, kuid mul on natukene hea meel, et asjad kõik nii läksid, et meie Lillehammeri-periood otsa sai. Juba selle aasta sügisest (eriti peale Oslos messidel käimist) olen ma otsinud mooduseid, kuidas pood Oslosse üle kolida. Ma ei taha seda teha uisapäisa, ma ei taha seda teha üksinda. Ma tahan, et see oleks hea asukohaga, mitte röögatult kallis ja mida me saaksime pidada mitmekesi. Selleks, et see plaan toimima saada, on nii palju pisiasju, mis on vaja klappima ja tööle saada, ma ei tea, kaua see aega võtab ja kas me sellega hakkama saame, kuid olles poodi pidanud 1,5aastat, siis ma tean kindlalt väita, et sellisel poel on väga suur potentsiaal, mul on väga selge pilt silme ees, mis Norras müüb ja millega sinna turule minna tasub.

Vot. Nii lihtne meie lugu ongi. Ei mingeid skeeme, ei mingeid põrumisi, ei mingit salapära, loomulikult sai tehtud vigu ja võib-olla ka valesid otsuseid, loomulikult jagus ka probleeme kuhjaga, kuid kui ma mõtlen kui minimaalsete vahenditega alustatud ja hakkama sai saadud, siis kõik on võimalik. Hetkel aga oleme me koos Ussipesas. Ja kuigi ma tunnen Norrast puudust, siis mul on hea meel OMA KODUS olla. KOOS OMA PEREGA. Kõigel muul ei ole tähtsust. Ma ei tea, kas me suudame Oslos poe käima panna ja kuna, kuid isegi kui ei suuda, siis poe pidamine on igal juhul minu elu kõige õpetlikum ja põnevam kogemus. Siiani.