#volber

Kas pole kummaline, kuidas kõik sõltub tegelikult taustast?

Ilmselt ei ole inimest, kes ei oleks tähele pannud kui kehv ilm on viimasel ajal olnud. Ma ei ole muidu väga ilmast sõltuv inimene, ses mõttes, et laias laastus on mul kama kaks, mida ilm teeb, kuid ka mina pean tunnistama, et nüüd on ka minu kannatus viimasele piirile viidud. Eile õhtul kui ühtäkki ja täiesti ootamatult ilm tuulevaikseks muutus ja isegi päike paistma hakkas, vedasime me oma kered õue lõkke äärde ja olime rõõmsad, et ilm lõpuks ilus on.  Mida? Ilus ilm? Jah, kui eelmistel aastatel oleks me sellise ilma kallal virisenud, et appi kui külm on, siis antud olukorras tundus eilne ilm lausa fantastiline.

Nii mõnus oli sõprade seltsis õues istuda. Kell kümme oli meie pidu läbi. Vanasti sellel kellaajal alles peod hakkasid.

 

18198090_10212938026104698_922634259_n

18217480_1377083478996859_1383175110_n

18217878_1377083415663532_600514531_n18217883_1377083558996851_1911835240_n

18253878_1377083722330168_1087516500_n

18260878_1377083402330200_1359106235_o18261048_1377083438996863_1411631176_o

18217060_1377083608996846_1717911360_n

18217035_1377083568996850_1632130559_n

18197987_10212938027984745_361814414_n

The weather has been insane lately. Too cold for my liking. But it is funny how things change when put into perspective. Yesterday when suddenly the sun came out and wind had disappeared we felt the weather was wonderful and went to sit outside. Weather wonderful? What? Well, yes, I am pretty sure years before we would have complained how the weather is awfully cold, but in this situation when it has still been winter in April a sudden ray of sunshine was all that was needed. 

It was such a pleasure to sit outside with friends. Have a party. Which ended at 10 o´clock. In “good old times” the parties started at 10:D

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.

Random

Me olime täna Idaga kodused. Kuna talv sai ametlikult läbi, väljas paistis päike ning mulle on vaja ABCDEFGHIJ vitamiine, kolistasime me hommikupooliku mööda metsa ringi. Ida sõitis rattaga, mina vantsisin kõrval. Rattahooaeg on avatud. Niivõrd kuivõrd. Oleks mul ka ratas, oleks kuidagi ägedam. Idal on kolm ratast erinevas suuruses, tema kõrval oleme me Marekiga nagu kaks vaeslast. Aga see selleks.

Ma ei ole kunagi olnud mingi eriline maalaps, kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem hindan ma seda vaikust ja rahu, omaette olemine. Ja ilu. Meil on paljud sõbrad fotograafiahuvilised, kes on Ussipesas lihtsalt pildistamas käinud. Mina seda ilu pildile püüda ei oska, kuid ma oskan seda näha oma silmaga. Jube ilus on. Ausalt.

Enam ei kujuta ettegi, et võiks linnas elada. Eriti kevadel.  Ja suvel.

IMG_9374.JPGIMG_9400.JPGIMG_9395.JPGIMG_9392IMG_9398.JPGIMG_9404.JPG

We skipped work and kindergarten yesterday and spent half of our day outside. The winter is officially over and the bicycle season has arrived. More or less. Ida has three bicycles and me and Marek have none. Such a shame. We need to get bicycles! Never thought I can start liking something like that, but when in Norway 10km rides on Sundays were a normal part of our day. 

We walked in the forest and even though I do not know how to capture the beauty of the place on photos, I can capture with my eyes. It is a wonderful feeling to live in the countryside, could never think of living in the city again. I used to say that I will never move to the countryside and my only dream was to have an apartment in the old town. Well. never say never I guess. Here we are. In the middle of the forest. And loving it.

 

Milline on vana maja saatus? /What to do with the old house?

Meil on hoovi peal vana palkmaja. Selline, et kohe kohe kukub kokku, aga on liiga armas, et seda maha lammutada. Mina, oma elava kujutlusvõimega olen pea kümme aastat unistanud, mida kõike sinna teha saab – saunast külalistemajani. Marek, kes on kaine mõistuse kehastus, on pigem ikka olnud seda meelt, et ega siit enam asja ei saa, sest juba katus on täiesti olematu ning palgid ikka täitsa mädad.

Viimasel ajal oleme me Marekiga ikkagi jõudnud ühisele arusaamisele, et maja tuleks taastada, aga meil kummalgi pole õrna aimugi, kuidas seda teha ja milline võiks olla sellise projekti maksumus. Odav see lõbu ilmselgelt ei ole. Kui juba katuse umbkaudne maksumus võtta. Ma ei kujuta ette, et meil selline vaba raha hetkel kusagilt tagataskust võtta oleks, mis juba tähendabki, et maja mädaneb edasi, kuni on nii mäda, et sellega pole enam midagi teha.

Jube kurb olukord mu meelest. Ühelt poolt tahaks nii taastada, teiselt poolt aga ütleb kaine mõistus, et pole võimalusi. Mida teie teeksite? On sellisel majataastamise projektil üldse mingit mõtet?

154543_785565938148619_6302185146040548996_n.jpg

We have an old log house in our yard. In my mind it looks so wonderful and with my live imagination I have often dremt about what we could turn it into – from guest house to sauna. As you can see it is really old, the logs need to be changed and not to mention the roof, which probably should be replaced as a first step. Otherwise it will not survive. The rain and the snow will destroy what´s left of it now. 

I can just guess what the costs of a project this big could be and although I am a dreamer I don´t  see this kind of money left in our wallets at the moment. It is kind of a sad situation. The house should be renovated, but how, where do we get the means for this. Sad to tear down something so beautiful or just watch it die slowly.

Kuidas oma mehel isa-funktsiooni vähemaks keerata?

“Ida, kus sina magad?” küsin ma. “Issi kõrval,” vastab Ida automaatselt. “Ja kus emme magab?” Vastus tuleb sama automaatselt. “Ida toas.”

Ma lubasin pühalikult, et Ida ei hakka meie keskel magama ja  olen oma sõna pidanud. Ma kolisin magamistoast ise välja. Lihtsalt võimatu oli nende kahega koos magada, sest Ida sipleb nii hullult ja see ajab mind kogu aeg ülesse. Kuna ta hommikuti on niikuinii enne kukke ja koitu üleval, siis ma ei saanud lihtsalt hakkama ka magamata öödega. Ma olin liiga väsinud ja nii ei jaksanud ma nendega võidelda, et laps peaks oma toas magama ning kolisin välja.

Nüüd peksavad mind pehmuse ja allaandmise eest omad vitsad. Mis on juhtunud? Ida keeldub ilma issita magama minema. See tähendab seda, et Marek läheb temaga õhtul koos magama, lebab hiirvaikselt Ida kõrval ja ootab kuni ta magama jääb. Järgneb kaks stsenaariumi. 90% kordadest jääb ka Marek Idaga koos magama ja nii ongi meil tegelikult välja kujunenud rutiin, et Ida ja Marek lähevad magama ning mina jään üksinda veel üles, sest liiga vara on kell üheksa magama minna. Teine stsenaarium on, et Marek hiilib Ida kõrvalt ära, kuid Ida tunnetab selle ära ja ärkab üles. Noh mis seal ikka. Õhtuti meil enam ühist aega ei ole.

Tööpäeva hommikutel, kuigi mina võiksin magada vähemalt kaheksani, ärkame me kõik koos ikkagi kell kuus, sest Ida sensor tunnetab ära kui issi kõrvalt kaob. Tööpöeva hommikutel see nii väga mind ei häirigi, sest tegelikult olen ma aru saanud, et poole rohkem saab tehtud kui päeva varem alustada. Küll aga ajab see mind hulluks nädalavahetuseti. Ma olen Marekile seletanud, et kui laps magaks oma toas, siis ta õpiks ise ärkama ja saaks paar tundi vabalt ise oma mänguasjadega mängitud, kuid isa-funktsioon Marekis on nii tugev, et ta lihtsalt annab alla ja ärkab koos Idaga, sest Ida hakkab nutma. Ta teab, et see mõjub.

Ja jonni on Idas täpselt nii palju nagu ilmselt igas kolmeaastases lapses ning ta teab, et sellega saavutab ta seda, mida tahab. Täiesti tavalised pühapäevahommikused Mareki ja Ida vestlused, mida ma ülevalt voodis vedeledes pealt kuulen:

“Tahan kommi!”

“Ei saa, enne sööd!”

Ida hakkab jonnima. Hetk hiljem kuulen ma, et Ida krõbistab kommidega.

“Tahan Peppa Grisi tassist juua!”

“Mine siis võta!

“Ma ei saagi ise, ainult issi saab anda!” Issi toob lapsele köögist tassi.

“Kus mu taldrik/sokk/kleit/kaisukas on? Ma ei leia!” küsib Ida ja ENNE kui ta on isegi ringi vaadanud hakkab ta nutma.

“Appikene, ära nuta,” karjatab Marek ja hakkab meeleheitlikult asju otsima. Ida vaatab pealt ja ootab, sest “ta ei leiagi ise, ainult issi leiab”.

Kas sellel mehel saaks seda issi-funktsiooni madalamaks keerata? Et ei oleks nii tundlik? Ja võib olla saaks maha installida “olen ümber väikese sõrme keeratud” – äppi? Ma ei taha issiga koos elada.  Mr.Poppins on tore küll, aga ta rikub meie lapse ära.

IMG_2200.JPG

Random mõtted ja pildid

Mul on esmaspäeval sünnipäev. Ma saan 36-aastaseks. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe. Ma ei taha sünnipäevaks mitte midagi. Välja arvatud auto, uued valged Nike´id, breketid, kaheksa kilo kaalukaotust, uus diivan, mõned kardinapuud ja kardinad. Okei, ma tegin nalja. Ma tahan küll kõiki neid asju, kuid mitte sünnipäevaks. Sünnipäevaks on raske midagi tahta peale eelmise aasta sünnipäeva Maaemos (LINK). Mõnikord ma vaatan Maaemo pilte ja mõtlen, et kas see tõesti on tõsi, et ma seal käisin. See oli ELAMUS. Ja ehe näide sellest, et unistada tuleb suurelt, sest unistustel on kombeks täituda.

IMG_0997IMG_0981

Sünnipäevaks tahan ma lilli. Kevad on see aeg, kus ma tahan, et kodus oleks värsked lilled.  Rimis oli eile tulbikimp 0,99 senti. Ma ostsin mitu pakki.

IMG_9272

Täna läksin kardinaid ostma, põikasin Humanast ka läbi. 1,50 päev oli. Sain kolmed kardinad 9 euro eest. Kokkuhoid missugune. Lillepoest ostsin kokkuhoiu tähistamiseks nartsisse. Kevad tuli tuppa.  Olin sunnitud isegi põranda ära pesema, sest suutsin piimapaki maha kukutada ja loomulikult ujus köök piimast. Kamandasin kassid-koera appi puhastustööle, kuid lõppviimistlus tuli ikka mopiga mul endal teha. Küll on hea, et ma siiski moppi kasutada oskan. Tihti mul seda vaja ei lähe, sest mul on ju isepuhastuv kodu. Vähemalt esimene korrus.

IMG_9278.JPG

Üleüldse on väljas nii mõnusalt soe juba, et kevadet on tunda. Ma ei tea kui palju aastaid, aga juba väga pikalt on meie majas kevadekuulutajaks valged Ikea kardinad. Ma ei suuda leida ühtegi teist kardinat, mis mulle sama palju meeldiks (ja ei maksaks väikest varandust).  Ma olen tohutu pitsiliste kardinate ja laudlinade armastaja. Samas tahaks ma ilusaid linaseid kardinaid vahelduseks. Magamistuppa täna sain. Kaks komplekti. Ühed kusjuures pimendavad. Nüüd on vaja Marekil vaid sinna kardinapuu panna, mis nendega sobiks. Meil peaks üks sobiv kolaruumis olema.

IMG_9271IMG_9264.JPG

Kuna kassid tulid mulle appi kööki piimast puhtaks koristama, lubasin ma nad ka nädalavahetuse puhul tuppa. Varsti niikuinii enam ei saa lasta. Puugiaeg on kätte jõudmas. Nad on küll alati igasugu rohtudega üle käidud, kuid ikka suudavad nad mõned puugid igal aastal tuppa tuua. Puugid on vastikud. Aga seniks kuni veel ohutu on, las naudivad kassid ka toaelu.  Skype ronis ahjuotsa ja Orkut Ida kõrvale magama. Sellele diivanile, mis mulle nii tohutult närvidele käib. Ma ei jõua ära vanduda, et ma kuu aega tagasi Sõbralt sõbrale poest üht 80 eurost diivanit ära ei ostnud. Kas keegi ei taha meie diivanit ära osta? Tegu on mingi megakvaliteetse ja korraliku diivaniga, kole ka ei ole, lihtsalt meie koju ei sobi. Siis me oleks sunnitud uue ostma.

IMG_9292.JPGIMG_9289.JPG

Eile tegime Idaga sushit. Täiesti uskumatu, kuidas see laps naudib söögitegemist. Sellistel hetkedel on mul natukene kahju, et meil enam restorani pole, nii kihvt oleks vaadata, kuidas üks laps restoranis ja toidutegemise keskel üles kasvab. Aga asju ei tohi taga nutta.

Iga kord kui ma hakkan süüa tegema, tahab Ida kaasa lüüa. Alati ei ole mul talle tegevust pakkuda ja siis ta muutub kurvaks. Eile siis sähvatas, et sushi tegemine võiks ju olla selline asi, mida koos teha. Jp, toimis hästi. Natuke pontsakad said Ida omad, kuid soovitan teil järgi proovida oma lastega. Lõbus ja kasulik reedeõhtune tegevus. Täna hakkame kikerherneid paneerima. See on minu uus lemmikroog.

IMG_9220.JPGIMG_9232IMG_9233IMG_9239IMG_9240IMG_9249.JPGIMG_9256.JPG

Ma ei saa aru, kuidas Marek viitsis laupäeval ka tööle minna. Niisama kodus olla on ka nii paganama hea. Mitte et ta oskaks ka kodus niisama olla. Kohe kui kevad saabub, hakkab ta igal võimalikul vabal hetkel väljas toimetama. Ma praktiliselt ei näegi teda. Kui tubased tööd enne kevadet tehtud ei saa, siis pole lootust, et need enne sügist tehtud saaks. Kuidas ma saaks ta siiski magamistoa remonti tegema panna? See karjub makeoveri järgi. Ja magamistoa rõdu peaks olema prioriteet nr 1. See on lausa rõve. Aga see on ju välitöö? Sellest võiks küll alustada!