Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)

Fassaadi taga

Me tegime eile jälle seda värvime-maja-värki. Täiesti hullumeelne kui palju me neljakesi ära tegime. Ja veelgi hullumeelsem on see, et meil on olemas sõbrad, kes alati vabatahtlikult appi tulevad. Neil on alati aega ja võimalust. Hiljuti rääkisin ma ühe tuttavaga, kes oli hädas inimestega, kes ei tule koolituspäevadele, sest neil pole aega. Me mõlemad oleme seda meelt, et inimesel on täpselt nii palju aega kui ta tahab. Kui keegi ütleb, et pole aega külla tulla, appi tulla jne, siis tegelikult ei ole kunagi põhjus ajas. Vaid tahtmises.

Instagramist ja Facebookist te juba nägite, et Ida oli värvimisega nii ametis, et võõpas üle nii oma kleidi kui ka mängunurga. Noh, peaasi, et laps rahul oli! Meie aga võõpasime maja kollaseks oranžiks ja et veel rohkem värviline saaks, tulevad meie maja liistud vaarikapunased. Ma juba täitsa kujutan ette, kuidas see värviline maja keset halli üksindust siin uhkelt kesest üksindust särab.

20170729195451_IMG_261520170729191210_IMG_2578

Kui teised olid juba puhkama asunud, tuli mulle meelde, et krt, üks tuttav tõi ju mulle terve aiatäie lilli, et peaks ikka kasvõi mõned neist ära istutama. See koht, kuhu ma peenart planeerisin on jube kivine ja poolvõimatu kaevata. Nii ma seal vaikselt vandudes nikerdasin kui mu tegevuse avastasid sõbranna lapselapsed. Poisid sattusid nii vaimustusse peenra rajamisest, et mul ei sobinud enam ka lõpetada.  Me kaevasime ja istutasime kõik need sadatuhat lille koos poistega ära. Poisid muidugi ei jätnud siis ka, vaid hakkasid edasi organiseerima, et mida me järgmine kord teeme. Kopp oli vaja tellida, et suurtest kividest lahti saada, sinna asemele istumiseks toolid ja laud panna, killustik vedada (mida nad reaalselt ka tegid nii palju kui ma neil lubasin), et tekiks kõnnitee ja… “Kui sulle veel lilli tuuakse, siis ära ise midagi tee, vaid helista kohe mummule, siis me tuleme appi!” sain ma lõpuks karmi käsu ühelt. “Jah, helista, siis tulevad tööpoisid appi!” lisas teine.

Mis nii viga tööd teha kui lapstööjõud kohe varnast võtta!

20170729191258_IMG_258020170729191605_IMG_2589

Selline see meie elu on. Kui Instagramis ja Facebookis oleme me Idaga ikka printsessid, siis tegelikus elus, fassaadi taga, kanname me ka krooni.  Lihtsalt ühel meist on lisaks kroonile mullased näpud ja varbad.  Seljas kümme aastat tagasi ostetud kolekole pükstükk.

20170729191704_IMG_2593

20170729192837_IMG_2599.JPG

Fassaadi taga on õudselt palju tööd! Majas elamise võlud.

Enne vihma

Mõnikord, näiteks eile kui ma hilisõhtul rongiga Keilasse tulin ja taksot ei saanud ning mõtlesin, et pean jala hakkama kodu poole vantsima, mõtlen ma, et kuramus, kes see käskis meil siia karup….e kolida. Sven Mikser see ei olnud. Ise vabatahtlikult tulime. Linnas oleks ikka tunduvalt lihtsam. Eksju.

Teinekord aga, nagu täna kui me enne vihma  Idaga lilli ja maasikaid käisime korjamas, mõtlen ma, et paremat kohta elamiseks oleks raske tahta. Ussipesa on meie nägu ja meie Ussipesa nägu.  Muidugi on see selline neverending projekt, mis aegajalt hulluks ajab, kuid samas jälle kui kõik ühe korraga valmis oleks, mille kallal ma siis viriseks, mille kallal Marek nokitseks?

IMG_0918.JPGIMG_0981.JPGIMG_1015.JPGIMG_1054.JPGIMG_1045.JPGIMG_1074IMG_1078IMG_0968IMG_1111IMG_1113IMG_1127

Sometimes I do not understand why we decided to move here to the countryside. Everything would be much more conveniant in the city. Especially when my car breaks down (and it does happen quite often). 

But then I look around and find it the best possible place on Earth for living. For home. Yes, there is so much to do (and I have no idea) when we finally will get all my dreams and wishes and Marek´s wishes and dreams as well done, but in the other hand… If everything would be perfect and finished, what would I complain about? What would Marek work on? 

So everything is just like it is supposed to. I guess.

 

Mure Hugo pärast

Paar aastat tagasi oli Hugol raskusi püsti tõusmisega, tagumised käpad lihtsalt ei kandnud. Käisime arstil, kes ütles, et Hugo on juba parasjagu vana koer (siis umbes 7-aastane), aga kuna tal on ikka varsa aru nagu meestel ikka, võimalik et tal oli ka keskeakriis, siis ta käitub nagu kutsikas ja jookseb liiga palju ning on seega oma liigestele liiga teinud. Selles vanuses peaks ta aga juba rahulikumalt võtma. Katsu sa koerale aga selgeks teha, et ole mees ära jookse nii palju! Hugo ajab taga kõike – lennukeid, kurgi, ühesõnaga kõike, mis taevas lendab. Ja ta jookseb kiiresti nagu pudrukuul.

Hugo on puhas le craanz, kuid temas peab olema mingit jahi-või linnukoera verd, sest no mina ei ole varem näinud koera, kes niimoodi jookseks nagu Hugo. Samas oli ta ka jube hea õppija ja saab käsklustest suurepäraselt aru, koertekoolis käies olin ma ise ka imestunud, kuidas see koer sõna kuulama õppis. Kodus on tal küll selektiivne kuulmine ja üldjuhul peab ta peremeheks vaid Marekit, kelle sõna ta kuulab 100%, kuid ikkagi- jube tubli koer on.

Päeviti on ta enamjaolt õues ja kuigi tal on olemas suur kassimaja, kuhu ta saaks vihma ja külma eest varju minna, keeldub ta sinna minemast ning magab kasvõi tuule ja tormi käes, lume peal. Me oleme sinna majja vedanud nii ta pesa kui vaipu, kuid ei mingit kasu. Hugo keeldub kassimajas magamast. Külmal pinnal magamine on ilmselt ka oma töö teinud.

Nüüd on Hugo tagumised käpad veel kehvemaks läinud. Toas ei saa ta parketilt üldse püsti. Me oleme tema pesa ja uste vahele pannud isegi vaibad maha, et ta ei peaks parketil ukerdama. Paar korda talle teele isegi vaiba ette pannud, et ta saaks oma käpad vaibale libistada ja siis end püsti ajada. Eile tuli totu ka minu juurde vannitoa ukse taha ja viskas sinna pikali. Enam püsti aga ei saanud, et tagasi oma pessa minna. Ma püüdsin teda tõsta, et ta tagumised jalad alla saaks, aga püüa sa 50 kilost koera tõsta. Lõpuks hakkas vaene loom esiku poole roomama ja saigi püsti alles siis kui ma talle jälle vaiba käppade ette talle panin.

Mul on Hugo pärast jumalast mure. Loomulikult lähen ma loomaarsti juurde ja ostan talle jälle seda salvi, mida me talle varem ka oleme liigestele määrinud, aga ikkagi. Ta käpad lähevad järjest hullemaks.

Ühtlasi – leidsin Soov.ee-st mitu koerakuuti soodsa hinnaga. Aga need asuvad kas Viljandi-, Põlva- või Valgamaal. Kas keegi liigub suurema autoga aegajalt nt Põlvamaalt Tallinnasse ja saaks transpordiga aidata? Hugo on muidugi ka kuutides keeldunud magamast, aga no ma siiski prooviks hea meelega uuesti.

18198090_10212938026104698_922634259_n.jpg

 

 

Püha issand jumal kui aeglased on mehed!

Selle postituse nimi võiks vabalt olla ka “Majas elamise rõõmud ehk see maja ei saa kunagi valmis”. Me oleme siin elanud nüüd 11 aastat ja jumala eest, mina ei näe, et sellel ehitamisel lõppu tuleks. Ühest otsast pole veel valmiski kui teisest otsast laguneb. Lisaks tulevad meile aegajalt kummalised mõtted, et ikka lisatööd jaguks. Noh nagu sel aastal. Mulle käis ilgelt närvidele, et maja taha sai meie garderoobist ja nii me muudku unistasime, et küll oleks hea kui köögist otse maja taha saaks. Ja et seal ka terrass oleks. Selline suurem.

Alustame sellest, et niimoodi unistades saime me aru, et meil on teise korruse magamistoas täiesti kasutu rõdu ja seega ka rõduuks. Üldse ei saa ma aru, mis loogika on oma majas teisele korrusele rõdu ehitada. Lähen alla korrusele, teen hommikukohvi ja siis lähen tagasi magamistuppa kohvi jooma? Selle asemel, et terrassil kohvi juua, eksju. No vot. Nii me siis tulimegi mõtte peale, et toome rõduukse alla korrusele ja viime alumise korruse akna üles (kuna see aken, mille asemele läks rõduuks, oli liiga väike, võtsime me ka elutoast ühe akna ära). Mõnus on küll kui on uks kohe köögist maja taha, aga kodus sees on nagu sõda majast üle käinud.

Edasi hakkas ikka hullult segama, et uksest astudes ei olnud seal all treppi  või terrassi ja ikka käisime me maja taha läbi garderoobi. Sel nädalavahetusel otsustasime me siis terrassi ehitamise ette. St mina ütlesin, et äkki teeks ära ja Marek hakkas tegema. Kutsus sõbra ka appi. Püha jeesus, kui kaua läheb meestel aega, et omavahel kokkuleppele jõuda KUIDAS terrassi ehitama hakata. Nad reaalselt vaidlesid pool päeva. Ilma liialdamata. Kui kokkuleppele said, siis lõpuks läks ehitamiseks vaid mõned tunnid, aga nad said valmis vaid karkassi, sest kell oli juba 12 õhtul. KUI nad ei oleks nii palju vaielnud, oleksid nad kogu terrassi juba eile valmis saanud, aga ei…neil oli vaja vaielda. Ma ei tea, mis meestel on selle vaidlemisega, et keegi ei taha alla anda. Aga selgeks ka ei tee teineteisele, et miks üks või teine meetod ehitamiseks parem on. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma lähen ise ehitama. Mitte et ma oskaks, aga siis oleks loba asemel vähemalt midagi tehtud saadud.

Täna lõunaks sai terrass lõpuks valmis. Siit sealt on vaja veel viimistleda ja minu töö on vana osa ka ära õlitada, aga valmis ta vähemalt sai. Ühtepidi tundub, et midagi on jälle valmis ja nii ilus, aga tegelikkus on see, et kõik on ikka veel poolik. Majas elamise “rõõmud” – kogu aeg on midagi teha. Ja pole siis ime, et ma ei saa endale uusi tenniseid lubada, sest kui on valida kas voodrilaud või tennised, valin ma voodrilaua.

19970632_1445380028833870_1931760515_n19987619_1445380008833872_665026035_n

Korteris oli ikka lihtne elada. Ainus mure oli, et ei viitsinud kogu aeg 38m2 (!) suurust korterit koristada. Nüüd on lisaks majale veel ka aed ja sada tuhat muud asja. Kes see jaksab? Ja kes tahab tulla meile appi maja värvima uuel nädalavahetusel?

Okei, tegelikult ma loomulikult ei vingu majas elamise üle. Lihtsalt kuradima palju aega ja raha läheb, et seda korras hoida. Samas. Valikute küsimus.

 

#volber

Kas pole kummaline, kuidas kõik sõltub tegelikult taustast?

Ilmselt ei ole inimest, kes ei oleks tähele pannud kui kehv ilm on viimasel ajal olnud. Ma ei ole muidu väga ilmast sõltuv inimene, ses mõttes, et laias laastus on mul kama kaks, mida ilm teeb, kuid ka mina pean tunnistama, et nüüd on ka minu kannatus viimasele piirile viidud. Eile õhtul kui ühtäkki ja täiesti ootamatult ilm tuulevaikseks muutus ja isegi päike paistma hakkas, vedasime me oma kered õue lõkke äärde ja olime rõõmsad, et ilm lõpuks ilus on.  Mida? Ilus ilm? Jah, kui eelmistel aastatel oleks me sellise ilma kallal virisenud, et appi kui külm on, siis antud olukorras tundus eilne ilm lausa fantastiline.

Nii mõnus oli sõprade seltsis õues istuda. Kell kümme oli meie pidu läbi. Vanasti sellel kellaajal alles peod hakkasid.

 

18198090_10212938026104698_922634259_n

18217480_1377083478996859_1383175110_n

18217878_1377083415663532_600514531_n18217883_1377083558996851_1911835240_n

18253878_1377083722330168_1087516500_n

18260878_1377083402330200_1359106235_o18261048_1377083438996863_1411631176_o

18217060_1377083608996846_1717911360_n

18217035_1377083568996850_1632130559_n

18197987_10212938027984745_361814414_n

The weather has been insane lately. Too cold for my liking. But it is funny how things change when put into perspective. Yesterday when suddenly the sun came out and wind had disappeared we felt the weather was wonderful and went to sit outside. Weather wonderful? What? Well, yes, I am pretty sure years before we would have complained how the weather is awfully cold, but in this situation when it has still been winter in April a sudden ray of sunshine was all that was needed. 

It was such a pleasure to sit outside with friends. Have a party. Which ended at 10 o´clock. In “good old times” the parties started at 10:D

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”