“Simplicity is the ultimate sophistication” – Leonardo Da Vinci

“Ida, teeme nii, et sa kaamerat ei puutu nii kaua, kuni ma toas olen, eks?” lugesin ma Idale sõnad peale. Kui ma kaks minutit hiljem toast tulin, olid terrassilt kadunud nii Ida kui kaamera. Ah, mis seal siis ikka. Klõpsutasime siis niisama üksteise võidu suvalisi pilte. Selle aasta terrassihooaeg on avatud. Pildid, kus Idat peal ei ole, on tema tehtud. Mu meelest päris vahvad. Kevad … Continue reading “Simplicity is the ultimate sophistication” – Leonardo Da Vinci

Kreisid ja veganid

Meil olid munapühade ajal külas mu venna õde (ahhh, kuidas mulle meeldib seda rõhutada, see on lihtsalt nii “moodne perekond”) ja vend oma naisega. Mulle õudselt meeldib kui keegi külas on. Selline mõnus segasummasuvila tunne on. Marekile ilmselt meeldivad külalised samamoodi, sest siis ma oskan end tagasi hoida ja ei karju. Ok, nali. Karjun ikka kui närvi lähen. Aga ausalt, mulle on alati külalised meeldinud. … Continue reading Kreisid ja veganid

Ei saa meiegi teisiti/Easter holiday in the country

Kui ma olin laps, siis oli munade värvimine ja munapühade traditsioon üks aasta oodatuimaid pühasid. Mida aeg edasi, seda vähem olulisemaks see püha mu jaoks muutus. Kuni ma kolisin Norrasse, kus munapühad on paljude jaoks suuremad ja tähtsamad pühad kui jõulud. Munapühad Norras on midagi erilist. Me pidime ka sel aastal munapühadeks Norra minema, aga erinevatel põhjustel jäime me koju. Ja need pühad on olnud … Continue reading Ei saa meiegi teisiti/Easter holiday in the country

Mehed…

Kümme aastat olen ma rääkinud, et paneks ehk Ida tuppa liistud ära. Liistud on meil olemas ka ja kui aus olla, siis juba vanaks läinud. No selles mõttes, et kümne aastaga on maitse ja võimalused muutunud. Liistud on ikka panemata. Kui ma tahan mõnd pilti seinale, siis läheb aega 3-9 kuud enne kui Marek aega leiab, samas piltide seina panek võtab 2-20 minutit. Ma olen … Continue reading Mehed…

Minu Eesti

20 aastat olen ma Norra ja Eesti vahet pendeldanud. Norras koolis käinud, tööl käinud, reisil käinud, poodi pidanud, elanud. Umbes sama kaua olen ma pidanud vastama küsimustele, kas ma jään Norra elama, kuna ma oskan nii hästi norra keelt, või kas mul on norrakast mees. Need kaks küsimust on mind alati pannud natukene silmi pööritama. Kuigi ma tunnen end poolekohaga norrakana ja veedan seal tõesti … Continue reading Minu Eesti

Võileiva- ja turbalõhnaline Eesti//My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

Meil oli Idaga vaja lavastada üks Eesti teemaline pilt. Mitte ühtegi ideed ei tulnud. Nädal aega oli mu peas täielik vaikus ja ma olin juba alla andmas, sest ei tulnud mitte ühtegi ideed. Täna hommikul istus Ida tugitoolis, seljas oma lemmikseelik ja mugis isukalt vorstivõileiba. Ja mulle sähvatas, et me ei peagi midagi erilist lavastama. See emotsioon, kuidas laps rahvariideseelikus sööb rukkileiba ongi piisavalt Eesti. … Continue reading Võileiva- ja turbalõhnaline Eesti//My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

Teate, mis on parim tunne?

Teate, mis on parim tunne peale seda kui oled kodust kolm nädalat ära olnud? Kõige parem tunne on oma voodis magada. Eriti kui sul on kodus tutikad voodilinad! Kui ma midagi veel rohkem armastan kui täiesti uute satiiniste voodilinade vahele ronimist, siis on see pestud, väljas kuivanud ja triigitud linade vahele ronimine. Aga jaa, see kõlab nii ajuvabalt klišeelikult ent ausalt, ükskõik kui põnev mujal … Continue reading Teate, mis on parim tunne?

Kuidas laps ilma vaevata nutma ajada?

See on väga lihtne. Piisab vaid sellest, et MITTE aru saada, mis laulu laps laulab. Pakud oma variante, laps väidab, et EI OLE need laulud, tahab OMA laulu. “SEDA, mida ma laulan!” nõuab ta, ümiseb oma laulu ja nutab, sest emme ja issi on rumalad, kes ei saa aru. Idal on viis lemmiklugu. “Moana” soundtrack (okei, rohkem kui üks lugu), Bieberi “Sorry”, Ylvise rebaselugu, Rasmus … Continue reading Kuidas laps ilma vaevata nutma ajada?

Pidune nädalavahetus

Teate mis? Mul oli päris pidune nädalavahetus. Reedel käisin töökaaslastega hilisel jõulupeol. Pulli sai. Kõige rohkem pakkus muidugi töökaaslastele nalja minu kodu leidmine. Olla nagu küülikuauku kukkumine, et siis end Eveliisi imedemaalt leida. Peab tunnistama, et minu teejuhatus oli tõesti veidike segane. Valges ja pimedas siia jõudmine on kaks eri asja. Lauta, mis on oluline teeviit, ei ole pimedas ÜLDSE näha.  Aga on olemas. Päriselt. … Continue reading Pidune nädalavahetus

Kummalised seigad metsas TOP10

Kui mu töökaaslased mulle eile metsa järele tulid, said nad teada, et kui ma ütlen, et ma elan metsas, siis ma elan ka metsas. Päris metsas. Mitte mõnes uuselamurajoonis linna ääres. “Siin on hästi vaikne ja rahulik,” rääkisin ma ja tabasin end järgmisel hetkel rääkimas sellest kui mitterahulik siin metsas tegelikult on. Siin juhtub asju. Kummalisi asju. Rohkem kui linnas elades kunagi üldse juhtus. Ühel … Continue reading Kummalised seigad metsas TOP10