Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

Appi kui palju ma jõuan!

See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.

Maakas maailmas

Kas te olete end kunagi tundnud nagu kuu pealt kukkunud, nagu maakas, nagu inimene, kes ei tea, millestki mitte midagi? Mina olen. Terve seekordse Oslo reisi. Kõigepealt ei osanud ma rendiautot tööle saada, kangutasin kangi siia ja sinna ning avastasin lõpuks, et tegu polnud käigukangi vaid käsipiduriga. Kust mina, vana romudega sõitja, pidin teadma, et uute autode käike vahetatakse nuppudest. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, kuidas ma sada korda suutsin ära eksida, sest usaldasin pimesi gps-i, aga see otsustas villast visata. Parkimine Oslo südalinnas on ooper omaette. Seal ei ole niikuinii ruumi edasi liikumiseks ja kui siis avastada, et kohtumispaik on kusagil kõige kitsamas tänavas, kus ei ole ruumi isegi jalgratta parkimiseks, algab ooperi esimene vaatus. Targad inimesed liiguvad kesklinnas autota, aga kuna mul oli kaasas kanda ka sajakilone kohver toodetega, siis ei motiveerinud ka soov suveks saledaks saada mind seda mööda linna enda järel vedama. Ma sõitsin siinpool ja sealpool trammiliine, tekitasin ummikuid ja külvasin kaost. Vist. Loomulikult pidin ma ka kliendile kolm korda üle helistama, et ta saaks seletada, millisest majast, mille lähedal ma seisvat, ta räägib. Kui ma lõpuks maja ja ukse üles leidsin, ei suutnud me kuidagi ust avada. Vajutasime uksekella, robot vastas, et kell heliseb ja kukkus siis kisendama, et „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti. Uks ei olnud lahti! Me vajutasime uuesti uksekella. Kell helises ja robot kordas jälle „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti”. Uks EI OLNUD lahti. Kas te olete näinud filmi „Dude, where is my car?”? Kui olete siis te saate aru, miks see situatsioon meenutas mulle stseeni, kus burgerit tellides hääl automaadist aina „and then” korrutab. Kolmandal korral saime me majja sisse.

Parkimismajades suutsin ma pidevalt ära unustada, millisele levelile me auto parkisime. Mina ei tea, kas jumal hoiab lolle või olime me siiski alateadlikult nii intelligentsed, et igal sellisel korral leidsime me ootamatult auto üles.

Lennujaama jõudes tundsime me end nagu kaks tõelist maakat, kes pole kunagi reisinud. Me olime testostuna soetanud endale päikeseprillid ja otsustasime nende eest ka tax free eeliseid kasuatada. Pimestatuna sülle kukkuvast tasuta rahast ei osanud me loomulikult õigeid dokumente esitada ja vaatasime ametnikku nagu kuu pealt kukkunud kui ta meie lennupileteid küsis. Oodatud paarikümneeurose tagastuse asemel saime me kumbki tagasi seitse eurot. Kui te ei tea, siis alates 350-kroonisest ostust saab tagasi 12-19% makstud summast, mida suurem on summa, seda rohkem raha tagasi saate. Ehk siis selle asemel, et osta eraldi kaks paari prille, oleks me need pidanud ostma koos – ühe tšekiga ja oleksime tibake rohkem tasuta raha saanud.

Check ini tehes saime me teada, et Air Balticu lennul tasub check in netis teha. Mingil põhjusel arvasin mina, et seda saab teha ka self-check-inis ja kui me õiget kohta ei leidnud läksin ma abi küsima. „Excuse me, kuidas me saame Air Balticu lennule online check in teha?” küsisin ma. „Noh,” vastas töötaja, „avad telefonis interneti, toksid sisse aadressi www.airbaltic.com” ja otsid koha, kuhu sa saad lennuinfo panna.” Ma tahtsin piinlikusest maa alla vajuda. Kas ma tõesti küsisin abi, kuidas netis pileteid registreerida? Et mu alandus aga piisav ei oleks, siis jalutasin ma peale check in´i tegemist ka Air Balticu leti ette ja virutasin ka oma pardakaardi lauale. „Kas teil on ära antavat pagasi?” küsiti minult. Ma raputasin pead. „Siis te võite kohe väravasse minna!” Ma ei saanud sellest aru. Miks nad midagi nii elementaarset mulle ütlevad? Kas ma näen nii maakas välja, et ei tea, et peale check in´i pean ma väravasse minema. Ma vaatasin neile rumalalt otsa, näidates oma põlgust nende rumaluse vastu ja sain siis aru, et olen ise idioot. Mul OLI ju check in tehtud ja ma näitasin töötajatele oma pardakaarti selleks, et saada pardakaarti! Ma punastasin ja palusin, et me lahkuksime enne kui ma end veel lollimaks saan teha.

Minu päeva parim hetk oli aga see, kui ma jooksin korraks tagasi kaubamajja, et saada tax free jaoks vajalikud allkirjad. Ma jooksin sinna läbi lõhnapoe. Mind peatas naisterahvas, kes pakkus nuusutada üht lõhna. Selle asemel, et võtta ta käest tester, ulatasin ma talle oma käe ja lubasin lõhna oma käele lasta. Ei midagi erilist eksju. Ainult et kui ma autosse tagasi jõudsin, tundsin ma KUI VÄNGE JA IMAL see lõhn oli. Püha jeesus! Mida kauem me autos istusime, tundsin ma, et mu enda pea käib vängest lõhnapilvest ringi ja pilt tahab tasku visata, mu kaaslane, kel oli metsik köha, oli aga haisu kätte lämbumas. Me tegime aknad lahti. See ei aidanud. Tanklas pesin ma käsi, kuid ka see ei eemaldanud lõhna. Mu meelest oli see lõhn mulle KEHA SISSE imbunud. Mul on tunne, et see kavatseb mind üldse surmani nüüd saata, sest ma ei tunne enam midagi muud kui seda kohutavat lõhna. Miks? Palun öelge mulle, miks laseb üks 36-aastane inimene, et lihtsalt lambist tundmatu lõhnaga üle piserdada? Sest tasuta sai?

Lennukis sattusin ma istuma kellegi lähedusse, kes oli kas 1) samas poes käinud ja end lasknud üledoseerida 2) tax free poes ise lõhnadega liigselt hullanud või 3) oli kohutavalt kehva lõhnatunnetusega. Selles propellerlennukis, mis põrisedes Riia poole suundus, ei olnud niigi õhku.

Kui mulle tundus, et minu väikesed veidrad vahejuhtumid olid juba otsa saanud, siis Riias püüdsin ma end registreerida valele lennule. Ise veel mõtlesin, et miks selline hunnik soomlasi hilisõhtul Riiast Tallinna sõidab. No ei sõitnud. Nemad tahtsid Tampere sõita. Mina tahtsin nende lennule trügida. Home Alone2 live.

Mis näoga on minu Norra?

Petrone Print uuris täna FB-s, et mida inimesed ootavad raamatult “Minu Norra” – soove ja ootusi ja ettepanekuid oli seinast seina ning see pani mind natukene mõtlema, et millise näoga on tänasel päeval minu Norra, kui palju see on 20 aastaga muutunud, on see üldse muutunud ja mis on muutunud. Kui vaadata kasvõi päise pilti, siis mina olen muutunud. Seega oleks ilmselt loogiline järeldada, et muutunud on ka minu Norra nägu.

  1. Minu esimene Norra (LINK) oli uudishimuliku näoga. Ma sattusin maale, millest ma ei teadnud suurt mitte midagi rohkem kui see, mis ma olin geograafiatunnis kuulnud. Ja seda ei saanud palju olla, sest geograafia oli üks selline tund, mis mind ei huvitanud. Kõik, mis ma kogesin, oli uus ja huvitav ja põnev ja teistmoodi. Ka mina olin uus ja huvitav ja põnev – ma olin “vaene Ida-Euroopa õpilane”. Jah, just nii tihti minusse suhtuti, Eesti oli “osa Venemaast” ja mina pidin vastama küsimutele poliitika ja majanduse kohta, millest ma mitte midagi ei teadnud. Mul ei jäänud midagi muud üle kui õppida Eestit tundma, sest ma olin siiski “meie riigi esindaja” ja ei tahtnud rumalana näida. Kindlasti oli minu Esimene Norra ka Norra looduse näoga. Põhja-Norrat ei saa keegi endal peast kui seal korra käinud oled. Ma mingil määral kadestan neid, kelle kodu Lofotenil või lausa Svalbardil on. Ma ei tea, miks isegi ja mis, aga midagi kisub mind sinna. Põhja-Norra vääriks ilmselt lausa omaette raamatut.
  2. Minu teine Norra (LINK) oli natukene poiste näoga. Ma erinesin Norra tüdrukutest ja torkasin silma (ilmselt) väljakutsuva riietuse poolest. Siia perioodi jäid suhted ja murdunud südamed, draamad. Ma õppisin tundma Norra noori ja mingil moel sai minust üks neist (kuigi ma mingil määral jäin alati võõraks).vlcsnap-2015-03-10-12h41m45s22.png
  3. Minu kolmas Norra (LINK) oli Oslo näoga. See on see osa “minu Norrast”, kus ma käisin vist läbi kõik Oslo vaatamisväärsused, muuseumid, poed, tänavad. Eelmine kuu kui ma Oslos messil olin ja möödusin Majorstueni metroopeatusest tuli mulle meelde, kuidas ma sealt samas lihtsalt niisama laupäeviti istusin metroo peale ja sõitsin teadmata suunas. Kaasas raamat ja matpakke. Ma õppisin linna tundma. Ja lisaks Oslole võttis siin minu Norra Ibseni näo. Oslo ülikoolist sai alguse mu Ibseni armastus.
  4. Neljas Norra (LINK)  võttis töö näo. Kui mõelda kolme esimese Norra peale, siis need on pigem jäänud lugudeks minevikus, aga töö näoga on minu Norra siiani. Olgu selleks kummaline asjaajamine (kui te arvate, et peale 1 aastat dokumentide edasi-tagasi saatmist olen ma oma lasteraha asjad korda saanud, siis te eksite), moefopaad ärikohtumistel (LINK) või lood Norras töötavatest inimestest (LINK). 11 aastat olen ma Norraga tööalaselt seotud olnud. Ma olen suhteid katkestanud, sest mul sai Norrast kopp ette, kuid ikka ja jälle olen ma tagasi. Vähemal või rohkemal moel ka ikka samas valdkonnas. On täiesti kummaline, kuidas ehitusvaldkonnast on saanud minu teetassikene, millest kuidagi lahti ei saa lastud. Ei tahagi.
  5. Minu viies Norra (LINK) on ilmselt samuti natukene töö näoga, kuid kõige rohkem on see Norra minu ja argielu näoga. Selline nagu minu elu-olu Norras on. Ma olen mitmes “eestlased Norras” grupis ja suhtlen erinevate siin elavate eestlastega. Meie kõigi Norra on nii erinev, kuid mulle tundub, et igaüks neist omal moel põnev, väärt jutustamist. Kui tulla tagasi küsimuse juurde, mida Norra raamatult oodata, siis ilmselt oleks kõige huvitavam lugeda sellist igapäevast kulgemist. Olgu selleks kulgejaks ehitustööline, pereema, arst, blogija, vahetusõpilane – kõik need Norrad sisaldavad mingil määral kindlasti heaolu ja “korras nagu Norras” tunnet, kuid kindlasti annavad nad igaüks Norrale just oma näo. Mulle meeldiks lugeda, kuidas kogeb Norrat pereema ja kuidas ehitustööline, kuidas norrakaga abielus olev eestlane, kuidas leedukaga koos elav eestlane. Kas nad tunnevad end Norras kodus või on nad siiski võõrad? Võrreldes aastaga 1997. tunnen mina end Norras palju kindlamana, ma tunnen, et ma ei ole enam “eksootiline näituseloom”, kuid teistpidi tunnen ma end rohkem võõrana. Kui vahetusõpilasena tundsid norrakad justkui kohustust oma maad ja kultuuri mulle tutvustada, siis nüüd on inimesed ükskõiksemad. Minu parimad sõbrad on pärit Eestist, Poolast ja Soomest, ma ei saa öelda, et mind oleks omaks võetud, kuigi suhtumine minusse (ja eestlastesse) on tunduvalt positiivsem kui 10-20 aastat tagasi. Enam uurita mult esimese asjana, kas Eesti on ohutu reisile minna või peaks maffiat kartma. Igatahes on ka minu viies Norra nagu paljudel paljudel teistel siin elavatel eestlastel argine, täis tavalise inimese rõõme ja muresid. Ma veedan norralikult pühapäevi puhates (LINK), ma käin Norra teatris (LINK), söön Norra toitu (LINK)  Vaatamisväärsused ja loodus on juba osakene tavaelust, millele ei oskagi enam nii suurt tähelepanu pöörata. Nagu te aru olete saanud, siis minu Norra on hetkel kõige rohkem minu lapse ja lasteaia nägu. Erinevused, plussid ja miinused on hetkel need teemad, mis mind kõige rohkem puudutavad. Jah, minu Norra on igal juhul 20 aastaga oma nägu muutnud;)  img_4034

 

“For the heart, life is simple: it beats for as long as it can. Then it stops.” Karl Ove Knausgård

On ilmselge, et ma elan kusagil kotis. Kuidas muidu seletada seda, et viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteoseid (22 keelde!)  tõlgitud Karl Ove Knaustgårdi “Min kamp” on minust täiesti mööda läinud. Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnud ja loomulikult mitte ka seda, et “Min kamp” ilmus sel aastal ka eestikeelsena – “Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK).  Tõlge tundub igatahes alloleva katkendi järgi väga hea

Südame elu on lihtne: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes peale­tungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

KUULA JÄRJEJUTTU SIIT

Alles eelmisel nädalal hakkasin mina kuueosalise elulooromaani esimest osa norra keeles lugema. Olin jõudnud vaid mõned leheküljed lugeda, kui me saime piletid “Minu võitluse” etendusele. Etendus olla saanud vaid fantastilisi arvustusi. Mina läksin eile etendust vaatama nö puhta lehena. Ei teadnud ma suurt midagi raamatust, selle edust, sellega seotud skandaalidest (raamatut on Norras saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist ja pereliikmed on ähvardanud autorit kohtuga). Ma kartsin vaid, et ehk ei saa ma keeleliselt kõigest aru. Raamatut lugeda on lihtne. Kui mõni sõna jääb arusaamatuks, loen uuesti või võtan sõnaraamatu kätte, filmis aitab palju kaasa pilt, kuid teatrilaval on vahendid palju piiratumad ja oluline roll on tekstil. Mis siis kui ma olen ainus, kes tüki headusest aru ei saa, kartsin ma.

Ilmaasjata. See oli üks parimaid teatrikogemusi üldse. Tõeline meistriteos panna pea 4000 lk ja kuus osa 2,5 tunni sisse. Ma ei ole näinud nii suurepärast oma rolli sisse elavaid näitlejaid ega ka sellist etenduse ülesehitust, et ühte ja sama inimest, tema sisemisi vestlusi, mõtteid ja arutelusid ning ka kõiki teisi tegelasi mängivad korraga laval neli inimest – kaks naist ja kaks meest. See kõlab nii sürreaalselt, kuid üldsegi mitte segaselt, kui ühel hetkel esineb Knausgårdina plikalik naine ja teisel hetkel macholik mees. Kehakeel, näoilmed, keel, minimalistlik lavakujundus, “hääl minevikust” kaugelt aegajalt kumisemas, valgusmäng – see kõik moodustas täiusliku terviku.

web_min-kamp-2016_foto-erik-berg-0369_1000x580.jpg

Sõnad ja žestid kõnetasid mind sellisel moel, et kui neli inimest laval õnnetunnet edasi andsid, siis ma justkui tundsingi, kuidas need sõnad ka mind paitavad. See oli üks selline teatrietendus, kus sa justkui muutusid osaks selleks, sest olgugi, et lugu on ühe konkreetse inimese võitlus ja elulugu, kõnetab see meid kõiki ja paneb mõtlema oma võitluste peale.

Ma ei oska (veel) kommenteerida raamatut, kuid mulle tundus, et etendus andis oivalise maitseproovi sellest, mis raamatus lugejat ees ootab. Valus ja halastamatu avameelsus. Ta on ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Kui etendus oli hingekriipivalt kaasahaarav ja mõtlemapanev, siis ma ei tea, mida veel raamatult oodata.

Paratamatult vasardas peale etendust mu peas mitu küsimust:  kui kaugele tohib kunsti nimel pereprobleeme avalikustades ja pereliikmeid paljastades minna; milline oleks Knausgårdi elublogi; kes võiks olla Eesti Knausgård; kas selliseid “võitlusi” on vaja; kas neid saab isiklikult võtta?

Saate aru jah. Sügavalt mõtlemapanev etendus. Isiklikul tasandil.

//It is obvious that I have lived under a stone, how else can I explain that until last week I knew nothing about Karl Ove Knausgård’s “struggle” which had been translated to 22 languages already. To my big surprise it lately came also out in Estonian. Cannot wait to read it, beacause I have read some small examples. The language and the translation seems to forward the same meaning than in original.

I cannot say much about the book, because I only have read a few pages from the Norwegian one, BUT I can tell you about the play “Min kamp”. To make it short: it was one of my best theatre experiences EVER. I am always facinated how they manage to pass on so much to audinence with limited means. It is much easier done in books and movies, but to transform a succesful story to a succesful play on theatre scene can be tricky. Especially when almost 4000 pages need to fit into 2,5 hours.

I was a bit afraid that perhaps I will not understand it as well because of the language or without any knowledge of the story, the author, the media frenzy, but the truth is that it touched me so personally that I felt like I came part of the play. When 4 people on the stage passed on the feeling of happiness, I swear I felt the words and their hands touching me. I have never before seen four people playing all the characters at the same time, while also being Karl Ove Knausgård and his inner “struggles” at the same time. Absolutely fabulous concept. A surreal experience but so enjoyable. I almost fell in love. With Karl Ove Knausgård,  perhaps not in him as a person, more in these 2actresses and 2 actors. They way they forwarded all the feelings and emotions of one struggling person was so intense. 

The voice from the past (my favorite “character” of the play) together with light effects and the emotions of 4 people on scene turned into one Karl Ove made  me shiver, was it a voice from my own childhood or the voice in my child’s future. Interrupting brutally our everydays.  For the first time at theatre I felt like I am reading a book, am inside the book, part of the book. The story is based on his struggle, but I think every person can relate to this. Find their own struggles. 

I cannot wait to read the book(s) now. Based on the play yesterday I think it will be like reading someone’s secrets and ending up with finding your own secrets.

 

Blogi – kas kollane “rämps” või uuriv ajakirjandus?

Nagu te teate pöördus  üks tuttava tuttav mu poole, et ehk ma oskan natuke aidata, mida teha kui mehel Norras tööl käies palk saamata jäi. Ma kirjutasin sellest blogis SIIN, ja alustasin lugu nii: “Selles loos ei ole nimesid, põhjuseid selleks on mitmeid. Tööandja poolt olen ma kuulnud läbi mulle edastatud kirjavahetuse, mille põhjal ma oma arvamuse tööandjast olen kujundanud, võib-olla ma ei tea kõike fakte. Inimesed kipuvad igasugu “avalikke ülespoomisi” suurima hea meelega jagama ja ma tean, mida ma räägin, mida see endaga kaasa võib tuua. Faktid või kus on tegelik tõde ei huvita selliste lugude jagajaid, neid huvitab poomine.”

Niisiis on loo tegelased Tööandja ja Härra X. Ma tean küll Norra ehitusvaldkonda üsna hästi, kuid ikka on asju, milles ma kahtlen. Ma esitasin Facebookis ühes Norra eestlaste grupis küsimuse: “Kas objektilt objektil sõitmine lõahb töö-ja palgaarvestuse sisse?“. Arutelu läks elavaks ja inimesed tõid näiteid, nii ka mina kirjeldasin töövõtjapoolset infot, ikka anonüümselt, kui ühtäkki ilmus arutellu ka keegi Härra M, kes ütles, et “kõnealune Norra ettevõte täpselt selle teemaga tegeleda” ja selgitas, et töövõtja oli hoopis susserdis. Ma mõtlesin omaette, et püha lihtsameelsust suvalisse vestlusesse nimed ISE sisse tuua, aga olgu nii.

Ma rõhutan veelkord, et mind ei olnud koha peal ja mina olen oma arvamuse kujundanud kirjavahetuse ja nüüd  ka vestluste põhjal tööandja esindaja Härra M.-ga. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et kui tööandja esindaja oli saanud aru, et tema vastustes on vastuolu, siis hakati meeleheitlikult otsima põhjuseid, kuidas töövõtja loobuks oma nõudest. Nimelt leidis härra M, et nüüd oleks õige aeg hirmutama hakata (“Pärast jursitiga nõustamist otsustame, kas teha tema ja tema jagatud info kohta järelepärimine Eesti tööandjale ning sisekontrollile. Momedil tundub, et info, mis ta jagas on salajane ning ettepanek, mis ta tegi on rangelt seadusevastane.”) Tunnistan ausalt, et selline reaktsioon härra M. poolt oli nagu halvast Ameerika filmist, mõttetu mula, aga uurisin siiski Härra X-lt, et mis jutt see siis on. Soovitasingi ka Eesti tööandjaga rääkida, mida ta tegi ning sai vastuseks, et midagi sellist pole üldse vaja karta, sest see ongi nagu halvast märulifilmist maha kopitud vastus, et hirmutada. Kõik. Minu poolt lõppes Facebooki vestlus ära, sest ma olin saanud vastuse objektilt objektile sõitmise kohta ja ühtäkki ka härra M.ilt  (ehk tööandja esindajalt) vastuse, et tööandja on valesti käitunud. Või et keegi vassib. Kes teie arvates vassib, kui:

  1. Tööandja allkirjastab Norras ettevõtte alt töövõtjaga töölepingu ja kui läheb palga maksmiseks, ütleb, et tööd tehti kehvasti, vähem kui vaja jne jne. Makstakse poole väiksema summa.
  2. Kui töövõtja ütleb, et tal on ju leping, ütleb tööandja, et see pole mingi leping (ps: politseis “registreingsbevis” saamiseks on see piisav tööleping ja siduv. Nii vastas Norra ametiühing) ja pealegi pole töövõtja end maksuametis Norras registreerinud maksukaardi saamiseks. Siin kohal ütlen ma küll, et jah nii politseis registreerimine kui maksukaardi taotlemine on töövõtja kohustus ja mina ei saa olla kindel, et tööandja lubas töövõtjat aidata, kuid byggekorti taotleb tööandja. Seda ei tehtud ja see on juba seaduste rikkumine.
  3. Korraga selgub, et töövõtjat ei seo Norra ettevõttega miski, et tööandja tahtis töölepingut allkirjastada hoopis Eesti ettevõtte alt, kuid töövõtja keeldus. Mina ei tea, kes või kas keeldus või kas tööandja end töövõtjale näole andis, kuid ma tean faktina, et Eesti ettevõttest Norra kedagi tööle saates tuleb tööandjal esitada Sentralskattekontor for Utenandske saker (välismaalaste maksuamet) RF1199-nimeline blankett objekti ja osapoolte andmetega. Seda ei ole tehtud. Seega saatis Eesti ettevõtte töötaja ebaseaduslikult Norra tööle teadlikult.

Kuna nüüd selgus, et töövõtja oli justkui ikka Eesti ettevõtte kaudu tööl, siis oli nii minu kui ka teiste inimeste soovitus asi lahendada Töövaidluskomisjonis, kui muidu kokkuleppele ei saada. Ma ei saanud ka aru, miks töötaja peaks nõustuma “kompromisspakkumisega”, mis oli väiksem kui saamata töötasu. Siin kohal lõppes minu roll selles loos. Ma olin andnud nõu ja kirjutanud ka oma blogipostituses, miks ma seda lugu (anonüümselt) jagasin. “Esiteks hoiatuseks, mis saab Norras tööle minnes viltu minna ja mida peaks töövõtja teadma. Kuid võib olla rohkemgi veel selle pärast, et mind pani hämmastama LO (Ametiühingu) vastus.”

Aga mul ei lastud siinkohal rongist maha astuda. Minu Facebooki postkastis oli kiri kelleltki proualt, kes kirjutas: “Tervist! Neiu Eveliis, vaid kollase ajakirjanduse sulesepad kirjutavad selliseid artikleid/postitusi nagu teie siin täna olete teinud ainult yhe osapoole versioonist.” Edasi järgnes selgitus, et siiski töövõtja on siin loos paha ja saadeti mulle pildid lagastatud korterist, mida ma soovi korral võin ka blogis jagada. Ma ei väida siin kohal midagi, kuid ütlen, et pildid võib igaüks teha, kuna tahes ja väita mida tahes. Mul oli endal Norras selline olukord, kus minu kohta räägiti, et olen jätnud ruumid koristamata ja et selleks, et neid ruume saaks edasi üürida, tuleb minu kuluga tellida maja süvapesu. Õnneks olid minul olemas nii enne kui pärast pildid (ma olen Norras elades õppinud tagalaid kindlustama, igaks sajaks juhuks) ja korraga ei olnud asi enam “nii hull”.  Igatahes vastasin ma proule, et ei ole kedagi mustanud ning kuna mul on arvamus tööandja kohta meilivahetustest, siis ma ei lisa ka teksti nimesid, sest minu blogi ei ole uuriv ajakirjandus, vaid subjektiivne veebipäevik, avaldasin arvamuse, andsin nõu, panin loo kirja, et inimesed, kes Norra tööle tulevad, teaksid millised on protseduurid ja kõik. Proua ei jäänud minu vastusega rahule, sest ma olla ikka koleda loo kirjutanud. Vastasin uuesti, et lugu on anonüümne ja LO vastus andis ka teada, et selliseid lugusid on n+1. Kui selle konkreetse tööandja näol on tegu ausa tööandjaga, siis mitte miski ei seo minu lugu nendega. Välja arvatud nõuandja härra M, kes Facebookis suvalise küsimuse oma nime ja mingi konkreetse ettevõttega sidus, nii et igaüks võib soovi korral 1+1 SEALT kokku liita, minu blogis ei ole “sensitiivset” informatsiooni. Proua ei jäänud rahule ja ütles, et loo lõpus on ju kirjas, et “Härra X lugu ei ole veel lõppenud” ja tema ei leia sealt küll midagi umbisikulist.” Selle peale ei saanud ma enam muud kui sarkastiline olla ja vabandada kui kedagi, kelle nimi tõesti Härra X on. Proua mainis mulle ka “tagajärgi, milleks valmis peab olema” ja kui ma vastasin, et sellest loen välja ähvarduse, ütles Proua, et tema siinkohal lõpetab.

Ma arvasin, et lugu on lõppenud, kuid oh ei, minuga pidi vestlusesse astuma ka Tööandja nõuandja härra M, kes kirjutas: “Milleks on vaja valetada? Üheski minu meilis temale pole ma pakkunud poolt 1700st eurost. Oma blogis naeruvääristate kõik tööandjapoolsed väited ja pimesi ülistate töötajat. Kui keegi väidab, et keegi temalt varastab, kellegi tapab või muud kuritegelikku korda saadab, siis ka paiskate selle välja, fakte kontrollimata?”  Ja ma vastasin uuesti, et lugu on anonüümne, firma ja tööandja ja töötaja nimed ei ole olulised (kurb, et ma kellegi päris Härra X siiski vestlusesse kaasasin oma rumalusest) ja summa muudetud, et ei saaks keegi mingi konkreetse ettevõttega lugu siduda. Me vaidlesime mõnda aega, kas töötajal on vaja end politseis registreerida või mitte, vaidlus ei viinud kuhugi ja ma saatsin Härra M.le väljavõtte UDI lehelt, mida on vaja teha Norra tööle tulles ja härra M leidis, et ka tema peab mind tagajärgede eest hoiatama:

“Kas see ei ole pisut vastutustundetu käitumine nii üldsuse töötaja kui ka tööandja suhtes, et viskame süüdistused õhku ja siis taandume ja peseme käed puhtaks? Iga inimene peaks ikka vastutama oma sõnade eest või arvate teie teisiti? Kuigi te ei nimeta nimesid, on siiski tegu konkreetse juhtumiga ja selle saab siduda antud ettevõttega. Ma ei saanud vastust ka küsimusele “Millest järeldasite, et antud töötaja räägib absoluutset tõde?” Nagu mina aru saan, kirjutatakse blogis oma mõtetest, kogemustest, probleemidest jne, mitte ei süüdistata ühepoolselt kontrollimata väidete alusel konkreetset (küll ilma nime mainimata) ettevõtet? /…/ Ja siiski, miks te ei uurinud enne vastaspoole käest. Blogi näol on ju tegemist ühe ajakirjandusviisiga ja “rämpsajakirjandus” tõesti kirjutab kõigest, millest vähegi kuuleb.”

Olete veel minuga? Lugu on romaaniks läinud, ma tean, aga kas teie suudaksite tolle loo siduda ühe konkreetse ettevõttega? Mina nii väheste ja üldiste faktide põhjal mitte. Ja jälle kord pidin ma ära mainima, et MINU BLOGI EI OLE UURIV AJAKIRJANDUS. Kui blogindust ja konkreetset minu blogi silmas pidada, siis tõepoolest, pigem liigitun ma “rämpsajakirjanduse” alla.

Ma pean tunnistama, et mul hakkas nendest Facebooki sõnumitest kopp ette saama ja mulle tundus, et rämpsajakirjanikuna, kelleks ma ootamatult olin saanud, oli minu “töö” siin tehtud niikuinii. Vastan siin avalikult siis küsimusele, et mis ma sain/saan sellest, et end kuhugi vahele segasin. MITTE MIDAGI. Ei odavat populaarsust ega tasu, lihtsalt mind ennast on nii palju aidatud, et mulle tundus vaid aus omalt poolt nõu anda valdkonnas, mida ma tean ja tunnen ja kus keegi seda nõuannet vajas. Ja ma andsin ka sõbraliku nõuande härra M.le: “Jätame mõttetu vaidluse. Mina olen muideks tavaliselt pigem tööandja poolt, kuid antud loos on liiga palju vasturääkivusi, tunnistajaid, kes pole erapooletud ja muud müra. Tööandja saab nö õppetunni, et ei kutsu enam tagasi väidetavat päevavargast töövõtjat ja töövõtja ei pea minema TVK-sse. Case closed.

Inimeilusast nädalavahetusest kulutasin ma liiga palju vaidlusele, mis tundus ajuvaba. Miks? Sest ma olen üldiselt arvamusel, et vaatenurk sõltub sellest, kes “tellib muusika”. Kui ma oleks jurist ja tööandja lööks mu rahapakiga oimetuks, siis ilmselt näeks ka mina töövõtjas päevavarast, kui rahapakiga lööks mind oimetuks töövõtja, siis ma väänaks naba välja, et tööandja luukered kapist välja tuua. Ja kui ma oleks tööandja sõber nagu seda härra M. on, siis nui neljaks, ma ei tunnistaks, et minu sõber on ehk/äkki/võib olla seekord midagi vussi ajanud. Never!

Mis aga puutub odavasse populaarsusesse, siis odavast populaarsusest saaks rääkida siis kui ma tõepoolest tooks ära nimed ja tööandja ja töövõtja vahelised vestlused ning paluks seda metsikult sotsiaalmeedias jagada kui puhast tõde. See ei anna mulle midagi ja ma pean ka täiesti ausalt ütlema, et ma jälestan neid nimelisi Facebooki jagamisi, sest me ei tea kunagi kogu tõde. Mina jagasin seda lugu siin oma tuhande lugejaga. Seda ei ole väga palju, eksju.