Esoteeriline jura või kõik on kahe kõrva vahel kinni?

Minu eelmine postitus oli tõesti aprillinali, ajendatud sellest kui palju ma kuulen inimesi ümberringi niimoodi kurtmas. Mul on neist inimestest siiralt kahju, sest ma ausalt iga jumala päev tänan midagi või kedagi, et mulle on hetkel sülle sadanud tööd, mida ma naudin. Ma saan tööd teha ükskõik, mis kell ja ükskõik, mis kohas, kõige olulisem see, et töö saaks tehtud ja tähtaegadest ning kokkulepetest oleks kinni peetud. Muu ei ole oluline. Eestisse tagasi tulles ma tõepoolest hakkasin tööd otsima ning olin natuke meeleheitel kui ma ühele või teisele töökohale siiski ei saanud. Püüdsin endale sisendada, et ju need ei olnud õiged töökohad, kuid tegelikult olin ikkagi kurb. Lõpuks lõin käega ja hakkasingi mõtlema, et ilmselt need ei olnud minu töökohad ning küll tuleb midagi õigemat. Usute või mitte, aga  täpselt nii läkski. Ei läinud kaua aega. Ma ei saaks oma töödega rohkem rahul olla.

Mõni aeg tagasi kingiti mulle mõned kristallid. Ma ei ole kristalliusku. Ma ei usu sellistesse asjadesse, sest igasugu vuuduu, mida ma katsetanud olen, ei ole kunagi toiminud, ometigi kandsin ma rahakotis seda kristalli, mis pidi raha ligi meelitama. Midagi  head ei juhtunud nagu arvata oligi. Hoopiski probleemid kasvasid. Siis aga kaotasin ma selle kristalli ära ja olin kurb, sest ma olin kindel, et nüüd läheb veel rohkem pekki. Inimene, kes mulle kristalli kinkis, ütles, et vaadaku ma asja positiivselt, et ju kristall tegi minu juures oma töö ära ja läks edasi kellegi juurde, kellele seda rohkem vaja oli. Ma hakkasingi niipidi mõtlema ja usute või mitte mu rahaline seis on 664 korda parem kui veel aasta aega tagasi. Ma ei mõtle probleemide peale, ma ei hala, vaid lahendan neid otsast, mul on eesmärk ja mul on vahendid. Muidugi ei ole neid kunagi piisavalt ja ikka oleks rohkem vaja, kuid mul ei ole õigust kurta.  Ma saan hakkama. Vähemalt ma püüan. Ise. Nii hästi kui saan ja oskan.

Veel aasta aega tagasi olin ma masenduses ja langemas sügavasse depressiooni. Ma saan aru, et masendus ja depressioon on justkui moesõnad ja haigused, mis kõigil olema peavad. Tegelikult ei ole tegu sugugi vaid sõnakõlksudega, vaid tõsise haigusega, mida tuleb ravida. Mina arvasin, et mul ei ole häda midagi, et ma saan ise hakkama, nii nagu kuulen rääkimas inimesi, kes minu arvates vajaks psühholoogi abi. Ma olin kergeltsüttiv inimpomm, kuid väitsin ikka, et mul ei ole häda midagi. Kui ma ühe raamatupidamise arve pärast endast täiesti välja läksin ja lubasin end järve ära uputada, sain ma aru, et kõik ei ole okei, et ma vajan abi. Peale poolt aastat psühholoogi juures käimist hakkasin ma maailma nägema hoopis teistes värvides. Ma ei liialda kui ma ütlen, et värvid tulid tagasi. Kui ma oleks varem abi otsinud, oleks mul ilmselt mõned mured hetkel vähem, sest ma poleks mitte pead liiva alla peitnud ja kodus salaja ja mittesalaja ohjeldamatult nutnud, vaid lahendused kiiremini leidnud.

Mu rahakotis on aasta aega olnud “tervendavad kristallid”, ma olen nendesse uskunud. Aasta ajaga on palju muutunud. Paremuse poole. Sel nädalavahetusel leidsin ma end mõtlemas, et ma olengi õnnelik, mul on nii palju olemas ja rohkem kui ma tahtagi oskaks. Üks asi on muidugi soovid ja unistused, teine asi aga reaalne elu ja kui ma selle reaalse elu ning olmega rahul olen, siis järelikult olen ma õnnelik. Ei? Niisiis võiksin ma öelda, et kristallid töötasid ja on mind aidanud. Onju? Aga samas võiksin ma ka öelda, et kõik on kahe kõrva vahel kinni ja mind ei ole aidanud mitte kristallid, vaid ma ise. Kas see pole hoopis õige?

Ent ilmselt on mul olnud vaja midagi, millesse uskuda ja seepärast ma ei naeruvääristagi igasugu kristalliteraapiaid. Kui need toimivad ja inimesel on vaja millessegi uskuda,  siis minu pärast võib inimene kodus kasvõi kristallvaas kaisus magada. Ma kuulasin eelmisel neljapäeval Tartust koju sõites R2 saadet “Hallo, Kosmos!”. Ma ei ole seda saadet kunagi eriti tõsiselt võtnud, kuid seekord jäin kuulama. Päriselt kuulama ja kaasa mõtlema. Seal räägiti kristalliteraapiast. Mulle jäid sealt kummitama mõned mõtted. Esiteks, et elu mõte on elada. Ma ei saaks rohkem nõus olla. Elu mõte ongi elada. Mitte lihtsalt kulgeda ja ruumi võtta, vaid elada. Juba sellepärast olen ma oma tööandjatele tänulik, sest mu tööd võimaldavadki mul elada. Teine mõte, mis mid kummitama jäi, oli see, et elada tuleb nii, et oled teistele rõõmu toonud. Kas teie olete niimoodi elanud? Kas mina olen niimoodi elanud? Mina ei ole. Ma ei usu, et ma kellelegi eriliselt rõõmu olen toonud. Ma võtan selle endale eesmärgiks.

Palun tee nii, et ma võidaks loteriil

Kui palju kordi te olete midagi sellist öelnud? Mina olen seda lauset öelnud sadu tuhandeid kordi, aga mitte enam. Esiteks ei ole mul kunagi lotoõnne olnud ja teiseks on väga raske võita kui ma lotot ei mängi. Ma ei usu enam sellistesse lihtsalt ja kiirelt rikkaks võimalustesse ning tegelikult usun ma ka seda, et lotopeavõit võib olla hoopis pigem õnnetus kui õnn. Ometigi unistavad tuhanded inimesed just lotovõidust. Lugesin inimeste unistustest ja mõistsin, et osa inimeste unistused ei täitu ilmselt mitte kunagi. Kui su suurimaks unistuseks on oma kodu, aga sa ei tee selle nimel midagi, vaid ootad lotovõitu, mis kunagi ikka ju peab tulema, siis mul on sulle uudis – suure tõenäosusega ei saa sa seda oma kodu kunagi.

Inimeste unistused tegid mind natukene kurvaks. Suurem osa inimestest kippus vaid unistama lastest ja mehest ja kassist ja koerast ja autojuhilubadest. Minu meelest ei ole need kõige suuremad asjad unistused, rohkem nagu loomulik osa elust. 19-aastaselt ei peagi olema elu armastust ja kahte last, oma maja ja kassi ja koera ei pea ka olema 25-aastaselt. Unistused võiksid olla kuidagi suuremad, või ma ei tea, mis see õige sõna oleks…Sisukamad?  Unistad kassist? Võta endale kass! Mis siin keerulist. Oled 19 ja unistad armastusest? Jumala eest, naudi elu ja arenda end, see armastus tuleb ühel hetkel. Seda ei pea kohe peale keskkooli taga ajama hakkama. Unistad vanemate juurest välja kolimisest, aga pole piisavalt sissetulekuid? Üüri midagi koos sõbrannaga, alusta kusagilt, kohe ei pea üürima üksinda kaheksatoalist luksuskorterit.

Ma olen üsna suur unistaja, ma kujutan tihti vaimusilmas ette, kuidas üks või teine asi kodus ja aias välja nägema hakkab, kuid ma ei tee midagi nende teostamiseks. Ju ei ole nende jaoks lihtsalt aeg käes ja seepärast on nad nö unistused. Üldse olen ma aastatega  aru saanud, et “head asjad ei juhtu nendega, kes piisavalt kaua ootavad, vaid nendega, kes nende nimel töötavad”. Kunagi, 18-aastasena, oli mul üks unistus – et mul oleks kohvik-raamatupood. Ma teadsin oma vaimusilmas, milline see välja hakkab nägema, mida seal pakutakse, mida seal tehakse. Kõik naersid sellise idee peale. Sinna paika see jäi, sest ma ei uskunud sellesse. Oma unistusse tuleb uskuda ja kui see tõesti on unistus, siis see täide viia. Selle nimel töötada.

Millest ma hetkel unistan? Kas te usute, kui ma ütlen teile, et mul ei ole ühtegi unistust? See ei tähenda, et mul poleks ambitsiooni. On. Ja mul on eesmärgid. Unistamise asemel olen ma endale juba mitu aastat seadnud eesmärke. See on palju tõhusam ja edasiviivam kui niisama lotovõidust unistamine. Hetkel on üks mu põhilisi eesmärke säilitada kodus töötamise võimalus, tänu millele ma olen ise oma aja peremees. Tahan kuulan transistorit, tahan kuulan kisselli, peaasi, et töö on tehtud. Minu enda valik on, kas kulutada praegu 25 minutit blogimisele ja vastata meilidele öösel, näpistades aega uneajast, või teha hetkel tööd ja öösel magada. Kõik  on alati valikute küsimus. Mitte unistuste.  Mu eesmärk on kasutada seda aega, kui Ida veel koolis ei käi, selliseks reisivaks eluviisiks nagu me hetkel elame. Pendeldame siia sinna. Meie mõlema silmaring areneb. Ja keeleoskused. See on oluline. Algklassides ütles mu onu mulle “Õpi keeli! See avab sulle uksed maailma.”, ma võtsin teda kuulda ja õppisin. Tänu keeleoskusele ongi mitmed uksed avanenud.

Ma armastan reisimist, aga ma ei unista reisimisest. Ma tean, et paari aasta pärast kui ma olen oma rahalistest kohustustest lahti saanud, saan ma lihtsalt lennupiletid osta ja reisida. Nii lihtne see ongi. Ma ei pea sellest unistama, vaid selle nimel töötama.

No vot. Ja ma arvangi, et unistused on mõttetud. Või võib-olla mitte mõttetud, vaid et need on lihtsalt sama ilusad nagu muinasjutud, mil päriseluga suurt pistmist pole. See tähendab unistama ikka peab, selles pole midagi halba. Rantjee elu on näiteks üks mulle mokkamööda unistus, aga samas ei tee ma ju midagi selleks, et sellist elu elada. Mulle meeldib kui mul on palju teha, niisama palmi all vedelemine tüütaks mind ilmselt ära ja muudaks hoopis õnnetuks. Mulle meeldib kuhugi teel olla.

Hetkel ma tunnen, et ma olen teel. Teel oma eesmärkide täitmise poole. Ma ei taha neist rääkida, ma olen saanud õppetunni, et targem on olla tasa ja vaikselt oma asja ajada. Nii hästi või halvasti kui ma oskan.

Pealkirjata

Mul on täna olnud kummaline päev. On saanud nalja, on juhtunud äpardusi, ma olen sõbrannadega klatšinud blogijaid, pidanud plaani, kuna sööma minna, leppinud kokku, kuhu sööma minna, vihastanud auto peale, vihastanud elektri peale, ostnud Humanast kahe euroga kampsuni, teinud tööd, naernud, ilkunud sõbrannadega mingite lollide naljade üle, teinud süüa… Kuid pool mu päevast on samal ajal möödunud kummalises udus sellest hetkest, kui  nägin Facebookis, et üks mu tuttav oli postitanud oma lapse pildi ja sünniaja…ning veel mingi kuupäeva. Ma vaatasin seda postitust ja lootsin, et ma saan valesti aru. Et see teine kuupäev ei ole kolme-aastase lapse surmakuupäev. Ma ei saanud valesti aru.

Ma ei tunne seda inimest väga hästi, tema last ei ole ma isegi kunagi näinud, kui Facebooki postitused välja jätta, aga iga kord kui ma selle väikese poisi ja tema pere peale täna mõtlen, hakkan ma nutma. Ma olen nutnud täna valgusfoori all, ma olen nutnud Idale lasetaeda järele minnes, ma olen nutnud lumeingleid tehes ja ma hoian end tagasi, et mitte nutta praegu. Kummaline, kui võtta arvesse, et ma ju tegelikult ei tunnegi neid inimesi, aga seda raskem mul hakkab,sest ma mõtlen, et kui mul, kes on tegelikult võõras inimene, on nii ängistav täna olla, siis, mida peab see pere tundma. Ma tahaks neid lohutada, midagi teha, midagi öelda, kuid ma ju tean, et midagi ei saa teha ega midagi ei saa muuta, ka sõnad on üleliigsed.

Samal ajal kuulsin ma sõbrannadelt, et ühes tuntud blogis hakkab külalispostitusi kirjutama üks teine blogija, blogija, kellel on melanoom. See tekitas minus ausalt viha. Ma olen kunagi pool vihast-pool naljaga sõnumi “surnud oled või?”, hommikul sain ma sõnumi, et inimene, kellele ma sõnumi saatsin, oligi surma saanud. Surmaga ja haigustega, mille tagajärjeks võib olla surm, ei tehta nalja. Aga kuidas teisiti seda blogide vahelist “koostööd” nimetada saab? Tahad end välja elada, oma emotsioonid välja lasta, jagada oma lugu ja ravi, koguda raha, suhelda lugejatega, saada toetust – palun kirjuta sellest oma veebipäevikus. Tahad suuremat publikut ja oma haigusega kuulsaks saada – jaga oma blogilinki mõne ajalehe/ajakirjaga! Aga milleks selline samm? Rumal, ääretult rumal.  Paha maik on asjal juures.

Rumal on see, kes vabandust ei leia, kuid  ma ostsin poest pudeli punast veini (mille ma koju jõudes esikupõrandale kogemata sajaks tuhandeks killuks kukutasin), sest see “uudis” tuttava kolme-aastase lapse surmast kiskus kuidagi lahti igasugused haavad, suurendas mu kõige suuremaid hirme ning ma tunnengi, et “tuul tõuseb, nii raske on hingata”.

Ma tean, et see on lapsik, kuid sellistel hetkedel lohutan ma end sellega, et me kohtume kõik Nangijaalas. Kirsiorus.

Elu kui seebiooper

Ma olen siin ikka naljaga rääkinud, et peaks oma lood, eriti viimaste aastate lood, mõnele teleproduktsioonifirmale maha müüma, sest sellist seebiooperit nagu on minu elu, ma ei tea, et kellelgi veel oleks ja kui oleks, siis olekski inimestel ehk egoistlik äratundmisrõõm, et oh näe, kellelgi on veel nii pekkis. Nüüd ma aga mõtlen, et vähemalt eelmine hooaeg oleks olnud nii kass, et kui seda oleks reaalselt keegi vaadanud, siis ma usun, et psühholoogide ja psühhiaatrite järjekorrad oleks korraga nii kasvanud, sest inimesed oleks reaalselt nähtust depressiooni langenud.

Mina ise olin kusagil reaalsuse ja hullumeelsuse vahepeal. Ma olin mingi hetk kindel, et keegi jälitab mind ja igakord kui ma koduteel üht meest nägin tegin ma kummalisi kõrvalepõikeid tema “maharaputamiseks”. Võib-olla on ta ka imelik, ma ei tea, kuid tänaseks ma arvan, et ta on lihtsalt üksik inimene, kes mööda tühje hommikusi tänavaid kondas, nii nagu mina. Ma sain sõimu-ja ähvarduskirju, millega ma ei osanud toime tulla paremini kui et saatsin oma mehele väga hirmutava sisuga sõnumeid. Ühel korral postitasin ma sotsiaalmeediasse laulu “jää hüvasti, kollane koer” ja lülitasin oma telefoni 24h välja. Tänaseks on mul oma sõbrannaga kokkulepe, et kui ma tunnen, et kõik on nii peapeal ja sassis, aga ma ei oska ega julge rääkida, siis ma postitan kuhugi sotsiaalmeediasse meie salakoodi “kollane koer” ja ta teab,et vajan abi. Õnneks mulle tundub, et tänaseks olen ma tänu ravile ja sõpradele ning täiesti võõrastele inimestele kõige hullemast mülkast väljas. Eile lugesime me emmega mingit nõmedat “mis on sinu elumoto” tsitaati ja see kõlas midagi säärast, et “õnnelik, ei ole see, kes on tänulik, vaid tänulik on see, kes on õnnelik”. Aru me sellest ei saanud, kuid need kaks sõna jäid mind kummitama. Ma ei ole end pikalt õnnelikuna tundnud, ka tänulik ei ole ma osanud olla, sest ma olen vaevelnud häbi käes, kuid täna mõtlen ma, et pagan kui õnnelik/tänulik ma pean olema selle eest, et kõige hullemas mülkas mulle täiesti võõras inimene lisaks tuttavatele appi tuli. Ähvarduste ja kohtukutsete keskel oli see minu ainus valgus tunneli lõpus.

Ma tegin Idale süüa nii, et keeva vee saamiseks lasin vee läbi kohvimasina ja segasin sinna sisse pudruhelbed, kuna soola ma osta ei raatsinud, siis püüdsin ma selle maitsestada võiga. Ma vaatasin vahepeal meie toidulauda ja mõtlesin, et ahah, see siis ongi see vaesus. Samal ajal süüdistati mind luksuslikus elus ja pillamises. Ma lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest mu ainus mõte oli, et saaks lapsele süüa. Muidugi oleks minust õige olnud Norra kus kurat jätta, kuid ega ka Eestis ei oleks meid tol hetkel ootamas muud kui oma kodu. Miks su mees ei tööta, heideti mulle ette. Mu mees töötaski. Meist ja kodust eemal. Me olime mööda maailma laiali pillutud, mingis mõttes kodutud. Peakohal veel kogu aeg hirm ,et kas kodu jääb alles või mitte. Suhtedraamadest ma ei viitsi isegi rääkima hakata.

Muidugi oleks ma võinud rohkem abi paluda või tunnistada, mis seisus ma hetkel olen, kuid teate, see ei ole nii lihtne. Palju lihtsam on endale valetada, et kõik on tegelikult hästi. Teeselda, sest kellelegi ei meeldi eluheidikud ja veel vähem tahab keegi ise ühel hetkel see heidik olla.

blogger-image-168708623.jpg

Täna mõtlen ma sellele ajale tagasi ja ei suuda isegi uskuda, et selle üle elasime, ilma suuremate “vigastusteta” – ilkuvad endised tuttavad, õelad kommentaarid, suvaline “pask” on kõige selle kõrval nohu. Teate kui palju mulle öeldi, et mis ei tapa teeb tugevaks ja ma nutsin, sest ma ei tahtnud tugev olla, ma ei jaksanud tugev olla.

Täna küsivad mu sugulased ja tuttavad mult, et kuidas ma kannatan ära igasugu kriitika, mis tuleb näiteks Delfis artiklite avaldamisega, 90% ajast ei pane ma neid isegi tähele, aga ma loen küll kriitikat, sest igas kriitikas võib olla ka kübeke tõtt. Kuigi kriitika mõistesse olen ma peale Mihkel Raua raamatut hakanud teisiti mõtlema.

Täna olengi ma tugevam, kuid kindlasti ikka haavatav ja kui ma varem häbenesin seda, siis täna ma seda ei häbene.

Ja kõik jama, mis ühel hetkel igast nurgast sind lämmatab, lähebki ühel hetkel üle. Aga asendub suurema jamaga. Circle of life.

Mis ma selle postitusega siis  nüüd öelda tahtsin? Mõte läks poolel teel kaduma. Ahjaa. See reality oleks ikka eriti masendav reality olnud.Praegu saab meie elus ikka juba rohkem pulli.

Huvitav, kuhu me oleme jõudnud 16 kuuga? Aga viie aastaga.

Kellele ma blogin?

Kui ma ütleksin, et ma blogin iseendale, siis ma valetaksin. Ma ei blogi juba ammu vaid iseendale või noh on postitusi, mis on tõesti on kõige paremini mõistetavad ja sügavama mõttega mulle endale, kuid laias laastus lõpetasin ma iseendale kirjutamise peale seda kui Mutrike, padurasedana, kapist välja otsustas tulla.

2013-09-16 17.48.29.jpg

Oma blogi”karjäärist” kolm aastat olen ma kirjutanud oma näo ja nimega võttes vastutuse iga sõna eest, mis ma kirja panen, võimalusega, et seda tõlgendatakse valesti, andes õiguse end kritiseerida ja sõimata, üllatuslikul kombel ka kiita. Teate kui palju lihtsam oli kirjutada anonüümseid tekste nagu see:

Pärast seda võeti ette müügiosakond. „Vaadake peeglisse, teie pärast olime me sunnitud need viis inimest ära saatma. Teie ei suuda piisavalt müüa!“ Ma vaatasin peeglisse, süütunnet ma ei leidnud, küll aga ühe vistriku ja vastikustunde Tähtsate Inimeste vastu.
„Kui te tööga hakkama ei saa, siis minge laske endale kuul pähe nurga taga!“ järgnes uus soovitus. Mis ma ikka oskan öelda. Igaks juhuks panen pastaka sooja, et kui on vaja autogrammi anda. Uus Ülemus, kes minu ja minu kolleegi tooli kangutab, lubab juba eelmisest kolmapäevast saati minuga vestelda….minu tulevikust. Tänaseks pole ta ikka veel „aega leidnud“, väldib meid nagu meil oleks mingi ohtlik viirus, millega teda nakatada võiksime.
Nii ma siis ootab Mutrike Suurt Vestlust ja mõtleb, et milline see nägemus tulevikust võiks olla?

Kirjutasin ära ja elasin teadmisega, et keegi ei saa mulle midagi öelda, sest keegi ei tea, kes olen mina ja kes on need inimesed, kellest ma kirjutan (noh kuni see mingil hetkel suure skandaaliga siiski välja tuli). Miks ma siis oma näoga välja tulin?

Ootamatult olid mu blogi hakanud lugema rohkem inimesi kui ema, sõbranna, tädipoeg ja kunagine õpetaja. Ma küll ei mõelnud väga selle peale, kuid ma hakkasin kirjutama mingile publikule, publikule, keda ma ei tundnud ega teadnud, kuid ma teadsin, et see publik on olemas. Ja süües kasvab isu. Edevus ka.

Täna, 30.oktoobril, on mu blogis käinud 3000+ inimest, paar nädalat varem klikiti siin blogis üle 6000 korra ja üht mu postitust jagati sotsiaalmeedias üle 200 korra. Suured numbrid, kuid sugugi mitte midagi sellist, millega uhkustada. Tänased numbrid olid seotud Mihkel Raua postitusega, too 6000 kliki kord oli selle artikli ilmselt ühekordne mõju. Suur osa neist inimestest, kes nendel kordadel siia blogisse sattusid, ei tule siia uuesti tagasi, vähemalt räägib nii statistika, mille järgi mu blogil on stabiilselt pluss-miinus 1000 lugejat. Nad on kursis minu elu argipäeva, töödega (nii palju kui ma neist kirjutan), murede ja rõõmude ning ka “emotsionaalsete kollapsidega” nagu üks armas lugeja täna kirjutas, mis on need ainsad teemad, mida ta siin blogis huvitavaks ei pea. Nad teavad laias laastus, kes ma olen. Mul on selline kahtlane tunne, et suuremale osale neist lugejatest ma ühel või teisel põhjusel meeldin. Ja mul on (mõneti ka tänu Facebooki lehele) tunne, et mina tunnen paljusid neist. Me ei nõustu alati üksteisega, kuid ei peagi. Marek ei meeldi mulle ka iga päev, mõni päev tahaks ma teda lipsuga lausa ära kägistada, kuid ega me sellepärast laiali ei lähe.

Ma valetaksin ka kui ma ütlesin, et kirjutan sellele lojaalsele publikule mõeldes. Ma olen tänulik kui mu lood neid kõnetavad ja teinekord lausa nii, et nad mulle kirjutavad, kuid ma ei oska (või ei viitsi) analüüsida, milline teema võiks kellelegi meeldida ja milline mitte, ma ei oska (ega ka viitsi) mõelda välja strateegiaid, kuidas võita sõpru ja mõjutada vaenlasi, kuidas mõjuda igas hetkes korrektsena, mida keegi ühest või teisest postitusest välja võib lugeda, kes võib või ei või solvuda. Ma ei oska niimoodi oma blogi üles ehitada. Ja olen seda enam tänulik, et on mingi lojaalne grupp inimesi, kes mind sellest hoolimata välja kannatavad. Teinekord lausa virtuaalselt õlale patsutavad või “viska viis” ütlevad. Ma olen tänu sellele blogile leidnud sõpru. Ka selliseid, keda ma pole kunagi kohanud, kuid kes mulle helistavad, kui mõni postitus neile hinge läheb või on oma kommentaari jätmiseks liiga isiklik. Need on “minu inimesed”.

Kuid siis on ka need inimesed, kes minu blogisse aegajalt või harva satuvad ning suur osa neist ei saa minust aru, nad vihkavad mind, sest ma eputan oma ilusa eluga, aga nad on kuulnud minust jutte, et ma olen üks südametu egoistlik mõrd, kel on kombeks inimesi tillist tõmmata. Kui nad siis näevad, et ma päevad läbi kusagil kodus passin või mööda Norrat ringi kruiisin, lisaks veel ööbin ühes ja teises uhkes hotellis või söön udupeenes restoranis, ei ole nende esimene mõte, et ma olen Hunt Kriimsilm üheksa ametiga, millest osa saab teha kodus, osa Norras ja osa eeldab hotellide külastamist, samamoodi tulevad blogimisega kaasa ka mingid hüved või asjad. Nemad mõtlevad, et vana värdjas, mida ta kulutab ja laristab ja siis kiunub, et raha pole. Seda ei saa neile ette heita. Selline pilt võib neile tõesti jääda, aga minu elu hetkel tõesti selline on. Osa sellest on võib olla selline, mis ongi kadestamist ja sellest tingitud vihkamist väärt, teine osa aga on selline, mida ei soovitaks vaenlasele ka. Kuid ma ei saa pidevalt end õigustada või selgitada, kust üks või teine asi tuleb või ei tule.

Lisaks on veel inimesi, kellele ma põhimõtteliselt lihtsalt ei meeldi. Vahet ei ole mida ma ütlen või ei ütle, teen või ei tee, loevad nad välja midagi muud, panevad mulle sõnu suhu, võib olla üritavad mind endast välja viia, solvata, ma lihtsalt ei meeldi neile ja nad leiavad alati põhjuse möliseda. Ma ei üritagi neile meeldida, vaid lepin sellega, et kõikidele ei saa nii kui nii meeldida ning ma pean otsustama, kellele ma seda blogi pean. Kas neile, kes satuvad siia harva või vaid ühe korra kogemata ja võtavad vaevaks mind sõimata? Kas neile, kellele ma ei meeldi? Või nendele, kellele ma vähemal või rohkemal määral meeldin ja pean meeldima (nagu sugulased – sõbrad)? Ja nendel teemadel, mis minu seest välja tahavad tulla?

Ma valin viimasel publiku ja viimase põhjuse blogimiseks. Aitäh, et te mind talute, kuulate ja teinekord ka kaasa räägite. Ning pagan võtaks, kui keegi kirjutab mulle, et loeb Eesti blogidest vaid minu ja Kaja Kallase blogi, siis seda võtan ma SUURE komplimendina. Või et loeb mu blogi, sest see on elurõõmus. Nii ILUSAT ent ootamatut komplimenti oma blogi kohta polnud ma kuulnud. Ja tore on kui te mulle poes “tere” ütlete;)

Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee

Vaatasin eile, et üle pika aja tullakse blogisse läbi Perekooli, läksin siin südame värinaga vaatama, et mis ma seekord valesti teinud olen või keda oma välimusega ärritanud. Ei olnud aga midagi erilist, täitsa mõistlik arutelu või küsimus väikelapse foorumis siin. Eks maitseid ja lapsi on erinevaid, aga kuna minu töö on niikuinii arvustuste kirjutamine, siis mulle tundus selline sünnipäev vahva mõttena. 2 in 1. Kusjuures, Ida sünnipäeva pidustused ei ole sugugi veel lõppenud. Me korraldame ka perele ja sõpradele meie juures kodus sünnipäeva ja see on nii kaugel printsessipeost kui Maa Kuust. Ma loodan, et kutsutud külalised ikka tulevad ja põnnama ei löö;)

Ühesõnaga, vaatasin, et Perekool on arenenud, et ei mingit niisama mõttetut lahmimist, vaid erinevad arvamused, kuid kohe pidin ka oma sõnu sööma, sest jõudsin selle kommentaarini.

“Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee. Lapsel vähene füüsis, liiga pehmed kehavormid (toitumine!), sorakil juuksed, üliaktiivne ema ja tüdinenud isa. Võid lapse ju vuhvi lüüa ja raha maksta, aga sunnik ikka roomab mööda põrandaid.”

Ma ei oskagi sellise kommentaari peale öelda muud kui inimene, kes selliseid kommentaare kirjutab, peab olema ajuhälvik. Üleüldse inimesed, kes lapsi kommenteerivad, on mu meelest kerge puudega, eriti kui laste halvustamise põhjuseks on ilmselt see, et vanemad (siinkohal pigem mina) on kommenteerijale vastukarva. Ei meeldi ka mulle kõik lapsed ja tõesti kõik lapsed ei ole ka minu arvates ühtemoodi armsad, samamoodi ei eelda ma, et kõik teisedki peaksid arvama, et Ida maailma kõige ilusam, armsam, nunnum laps maamuna peal on, kuid no ma ei tea, kusagil lähevad ikkagi piirid, mida on sünnis öelda ja mida mitte.

Ma mõtlesin selle kommentaari peale ja mõtlesin kui rumal ma ikka olen. Ma ei teadnud, et kui viia kolmeaastane restorani, siis ta peab seal oskama kõigi kahvlite ja nugadega süüa, õigest klaasist juua ja ei tohi laps olla ehk käituda vastavalt oma eale. Ja veel hullem, me ise veetsime ka suure osa ajast Idaga põrandal mängides, sest ma ei osanud eeldadagi, et ta peaks suutma poolteist tundi pulksirgelt laua taga istuda. Ta on kolmeaastane laps, kelle huvideks on hetkel printsessid, pidude korraldamine ja igal pool turnimine, porilompides hüppamine. Kui ta tahab seda teha printsessikleidis, siis mina teda ei keela. Kuna veel saab ta laps olla. Mõisapreilit ei ole mul plaaniski kasvatada. Aga uhkeid kleite jään ma talle selga panema küll (eriti kui ta ise nõus on ja tahab!). Näiteks viimased kaks päeva on meie talutüdruk käinud talle juba väikeseks jäänud kleidiga, sest see olla “Elsa kleit”. No las ta siis olla. Ja turnigu mööda treppi selles kleidis.

IMG_4786.JPG

IMG_4776.JPG

Järgmisel hetkel vaatab mulle vastu sorakate juustega ja määrdunud näo ning kätega röövlitüdruk, kes nõuab jalga panna 20 aastat vanad kummikud, et saaks õue valdusi minna üle vaatama. Ma ei tea täpselt, mida vähene füüsis tähendab, aga ma eeldan, et see võiks tähendada vähest liikumist? Oh jah…Nagu te teate siis see laps ei püsi pudelis ka paigas ning paarikilomeetrine jalutuskäik on tema jaoks nohu. Enne väsin (nagu minu füüsisest näha) mina, kui tema.

IMG_4596.JPG

“Liiga” ümarad kehavormid teevad mulle aga vaid rõõmu, sest kui ta oleks kõhnem, siis ma tunneks ta pärast väga muret. Nimelt on Ida väga närb sööja ja see, et ta tervislik välja näeb, rõõmustab mind, sest järelikult saab ta ikkagi vajaliku toidukoguse kätte. Ja vinguda toitumuse kallal on lausa naljakas kui ikka ei teata, mis pere söögilaual on;)

img_3914

Üliaktiivne ema ja tüdinud isa jäägu mõneks teiseks korraks. Me lähme nüüd Idaga õue, liiga ilus ilm on selleks, et toas passida.

 img_4569

Mis näoga on minu Norra?

Petrone Print uuris täna FB-s, et mida inimesed ootavad raamatult “Minu Norra” – soove ja ootusi ja ettepanekuid oli seinast seina ning see pani mind natukene mõtlema, et millise näoga on tänasel päeval minu Norra, kui palju see on 20 aastaga muutunud, on see üldse muutunud ja mis on muutunud. Kui vaadata kasvõi päise pilti, siis mina olen muutunud. Seega oleks ilmselt loogiline järeldada, et muutunud on ka minu Norra nägu.

  1. Minu esimene Norra (LINK) oli uudishimuliku näoga. Ma sattusin maale, millest ma ei teadnud suurt mitte midagi rohkem kui see, mis ma olin geograafiatunnis kuulnud. Ja seda ei saanud palju olla, sest geograafia oli üks selline tund, mis mind ei huvitanud. Kõik, mis ma kogesin, oli uus ja huvitav ja põnev ja teistmoodi. Ka mina olin uus ja huvitav ja põnev – ma olin “vaene Ida-Euroopa õpilane”. Jah, just nii tihti minusse suhtuti, Eesti oli “osa Venemaast” ja mina pidin vastama küsimutele poliitika ja majanduse kohta, millest ma mitte midagi ei teadnud. Mul ei jäänud midagi muud üle kui õppida Eestit tundma, sest ma olin siiski “meie riigi esindaja” ja ei tahtnud rumalana näida. Kindlasti oli minu Esimene Norra ka Norra looduse näoga. Põhja-Norrat ei saa keegi endal peast kui seal korra käinud oled. Ma mingil määral kadestan neid, kelle kodu Lofotenil või lausa Svalbardil on. Ma ei tea, miks isegi ja mis, aga midagi kisub mind sinna. Põhja-Norra vääriks ilmselt lausa omaette raamatut.
  2. Minu teine Norra (LINK) oli natukene poiste näoga. Ma erinesin Norra tüdrukutest ja torkasin silma (ilmselt) väljakutsuva riietuse poolest. Siia perioodi jäid suhted ja murdunud südamed, draamad. Ma õppisin tundma Norra noori ja mingil moel sai minust üks neist (kuigi ma mingil määral jäin alati võõraks).vlcsnap-2015-03-10-12h41m45s22.png
  3. Minu kolmas Norra (LINK) oli Oslo näoga. See on see osa “minu Norrast”, kus ma käisin vist läbi kõik Oslo vaatamisväärsused, muuseumid, poed, tänavad. Eelmine kuu kui ma Oslos messil olin ja möödusin Majorstueni metroopeatusest tuli mulle meelde, kuidas ma sealt samas lihtsalt niisama laupäeviti istusin metroo peale ja sõitsin teadmata suunas. Kaasas raamat ja matpakke. Ma õppisin linna tundma. Ja lisaks Oslole võttis siin minu Norra Ibseni näo. Oslo ülikoolist sai alguse mu Ibseni armastus.
  4. Neljas Norra (LINK)  võttis töö näo. Kui mõelda kolme esimese Norra peale, siis need on pigem jäänud lugudeks minevikus, aga töö näoga on minu Norra siiani. Olgu selleks kummaline asjaajamine (kui te arvate, et peale 1 aastat dokumentide edasi-tagasi saatmist olen ma oma lasteraha asjad korda saanud, siis te eksite), moefopaad ärikohtumistel (LINK) või lood Norras töötavatest inimestest (LINK). 11 aastat olen ma Norraga tööalaselt seotud olnud. Ma olen suhteid katkestanud, sest mul sai Norrast kopp ette, kuid ikka ja jälle olen ma tagasi. Vähemal või rohkemal moel ka ikka samas valdkonnas. On täiesti kummaline, kuidas ehitusvaldkonnast on saanud minu teetassikene, millest kuidagi lahti ei saa lastud. Ei tahagi.
  5. Minu viies Norra (LINK) on ilmselt samuti natukene töö näoga, kuid kõige rohkem on see Norra minu ja argielu näoga. Selline nagu minu elu-olu Norras on. Ma olen mitmes “eestlased Norras” grupis ja suhtlen erinevate siin elavate eestlastega. Meie kõigi Norra on nii erinev, kuid mulle tundub, et igaüks neist omal moel põnev, väärt jutustamist. Kui tulla tagasi küsimuse juurde, mida Norra raamatult oodata, siis ilmselt oleks kõige huvitavam lugeda sellist igapäevast kulgemist. Olgu selleks kulgejaks ehitustööline, pereema, arst, blogija, vahetusõpilane – kõik need Norrad sisaldavad mingil määral kindlasti heaolu ja “korras nagu Norras” tunnet, kuid kindlasti annavad nad igaüks Norrale just oma näo. Mulle meeldiks lugeda, kuidas kogeb Norrat pereema ja kuidas ehitustööline, kuidas norrakaga abielus olev eestlane, kuidas leedukaga koos elav eestlane. Kas nad tunnevad end Norras kodus või on nad siiski võõrad? Võrreldes aastaga 1997. tunnen mina end Norras palju kindlamana, ma tunnen, et ma ei ole enam “eksootiline näituseloom”, kuid teistpidi tunnen ma end rohkem võõrana. Kui vahetusõpilasena tundsid norrakad justkui kohustust oma maad ja kultuuri mulle tutvustada, siis nüüd on inimesed ükskõiksemad. Minu parimad sõbrad on pärit Eestist, Poolast ja Soomest, ma ei saa öelda, et mind oleks omaks võetud, kuigi suhtumine minusse (ja eestlastesse) on tunduvalt positiivsem kui 10-20 aastat tagasi. Enam uurita mult esimese asjana, kas Eesti on ohutu reisile minna või peaks maffiat kartma. Igatahes on ka minu viies Norra nagu paljudel paljudel teistel siin elavatel eestlastel argine, täis tavalise inimese rõõme ja muresid. Ma veedan norralikult pühapäevi puhates (LINK), ma käin Norra teatris (LINK), söön Norra toitu (LINK)  Vaatamisväärsused ja loodus on juba osakene tavaelust, millele ei oskagi enam nii suurt tähelepanu pöörata. Nagu te aru olete saanud, siis minu Norra on hetkel kõige rohkem minu lapse ja lasteaia nägu. Erinevused, plussid ja miinused on hetkel need teemad, mis mind kõige rohkem puudutavad. Jah, minu Norra on igal juhul 20 aastaga oma nägu muutnud;)  img_4034