Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi peatust teha, sõitsin otse välja Skisse. Tegin vaid nii palju paar pausi, et hotell leida, sest korraga tundsin ma, et olen liiga väsinud Lillehammeri ja Oslo vahel uhamiseks.

Mina ei oleks ju mina kui mu telefon ei oleks „õigel” hetkel tühjaks saamas olnud. Mul OLI autolaadija kaasas, ekstra veel võtsin sellisteks olukordadeks, AGA ma ei suutnud seda leida. Ühesõnaga 10% akut ja missioon leida soodne ööbimine. Viimane osutus võimatuks, sest kõik hotellid olid üle 120 euro öö. Nii palju ma maksta ei tahtnud. Kui ma aga lõpuks Skisse jõudsin, telefoni aku täiesti tühi oli ja ainus hotell, mida ma teadsin, oli Thon hotell, siis pigistasin ma hambad kokku ja maksin toa eest soovitud hinna, liiga palju if you ask me.

Järgmise päeva suhtes olin ma sama dilemma ees – kas sõita edasi-tagasi Lillehammerisse või leida soodne ööbimiskoht Ski lähedal. Lappasin booking.com lehel ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma bookingu ära.

Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju vale pööret. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, teretulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.

Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.

Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini),kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

IMG_3875.JPG

Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.

TÂPSELT selline on minu unistuste maja!

IMG_3803IMG_3814IMG_3821IMG_3872IMG_3842IMG_3865.JPG

Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

IMG_3836.JPG

Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele pärisrestoranidele.

IMG_3893.JPG

Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstream teadmised just need, mis kohale jõuavad.Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja läbi, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.

Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

IMG_3807.JPG

Kokkusattumus ehh, et ta oskas mulle anda vihjeid, mida Norra turul tegema peaks ja teha võiks. Ja ausalt, te ei kujuta ette, kuidas mul hakkasid peas pildid jooksma erinevatest kampaaniatest. (PS: Norras tegutsevad fotograafid, jumestajad, stilistid jne palun andke endast märku!) Peaosas võrratult naiselik Mouchy Rosmarie.

„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?

Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud. Thin hotel versus see kogemus. Ma vist ei pea kirjutama, kumma ma iga kell uuesti valiks. Kuigi, Thon hotellile peab samuti au andma väga hea hommikusöögivaliku eest. Üks parimaid, mida ma suurtes hotellides saanud olen. Lihtsalt olles ööbinud hotellides nii palju, olen ma hakanud hindama hoopis teistuguseid ööbimiskohti ja kogemusi. Personaalsemaid. Suured kohad üllatavad harva.

Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.

Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.

IMG_3861

PS: “See on mu perekonnapilt,” tutvustas Per Erik mulle oma diivanipatju, “koerad ja veinipudelid.”

Kahepalgelisus to the max

Mul on mustandites üks postitus, kus ma kiunun selle üle, et kui mõlemal vanemal on puhkus, siis miks laps peab lasteaias käima, et kuna laps siis puhkab ja et mina küll tahan küll puhkuse ajal midagi koos – kolmekesi – ette võtta.

Eile me siis võtsime ette reisi Põrgusse ja Aulestadi (sellest eraldi postituses) ja koju jõudes mõtlesin ma, et appikene, kus ma tahaks, et ma saaksin ÜKSINDA või KAKSI puhata ja ringi liikuda, teha täpselt seda, mida ma tahan, ILMA et keegi iga väiksema asja peale KARJUMA ei hakkaks. Ida jonn võiks ka olemata olla.

Ehk siis meie “vabakasvatuslik” laps on võtnud eesmärgiks mind sõna otseses mõttes hulluks ajada. Talle ei sobi mitte midagi.

“Ida, sa ei võtta tekki ja patja ja aluspükse ja kummikuid ja puslesid ja küünlaid jne jne kaasa!” ütlen ma. Ida kisendab “Jo!!!” vastu. 

“Ida paneme püksid jalga!” ütlen ma. “Vil ikke ha på den!” (=ei taha neid) kisendab ta vastu. Ma pakun välja kolmed erinevad püksid. Kui me lõpuks oleme ühed jalga saanud, selgub, et “Ida vil ikke” neid ja jalga tuleb ikka panna need, mida ma esimesena pakkusin.

Sama kordub kingade, pluusi ja kampsuniga.

“Ida, sokk käib niipidi jalga!” ütlen ma kui Ida sokki vihaselt kand ülespoole üritab jalga tirida ja vihastab, sest kand jääb “valesti”. Ida kisendab ja kisendab ja kisendab, sest sokk on valesti. Järgmisel hetkel selgub ka, et sokk ongi vale. Paneme teised sokid. Ka nende kand käib talla alla, mis Idale ei sobi. Kisa ja lärm on taevani.

Me pole veel kuhugi jõudnud. Minu närvid on juba mustad, Mareki omad hakkavad kohe mustaks minema.

“Ida, istu tooli ja pane korraks tekk, padi, küünlad, toidupakk, joogipudel, aluspüksid, lilled käest ära!” ütlen mina. “Nei!” vastab tema.

“Ida, me praegu ei osta siit juua!” ütlen ma kui Põrgusse pileteid ostan, käime ringi ära ja siis. “Pärast,” püüan ma (veel rahulikult) selgitada. “VIL IKKE!” karjub Ida.

“Ida, kas sa sööd veel?” “Nei, mamma söö ära!” vastab ta. Ja ma söön. Kolm minutit hiljem on lahti põrgukisa. “Ida SÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖK! Ida taha mamma sööb ära!” Järgneb lootusetu vestlus püüdes talle selgeks teha, et ta ISE ei tahtnud enam süüa, vaid rattaga sõita. Me lahkume. Ida karjub “Ida süüa!” õnneks eesti keeles, muidu arvaks norrakad, et hoiame last näljas. Nüüd vaatasid nad meid ilmselt lihtsalt kui karjuvat Ida-Euroopa perekonda.

Kuna kooki enam pole otsustab Ida ära süüa mu viimased närvid. Need maitsevad hästi. Mareki juuksed ei saa enam hallimaks minna. Need on juba LIIGA hallid.

“Ida taha autosse!” protseteerib ta kui me sõitma hakkame.  KISA.

Sada tuhat erinevat “vil ikke” kordub ka autosõidul. “Ida vil ikke koju!”, “Ida vil ikke muusika!”, “Ida VIL IKKE”.  Koju jõudes tahab Ida otsemaid õue jalutama minna. “Mamma vil ikke!” ütlen ma. Ma tahaksin korraks istuda ja puhata. “NEEEEEI!” kisendab Ida ja jookseb õue.  Minu “vil ikke” ei loe. Ma olen sunnitud talle järele jooksma, et naabrid ei arvaks, et laps kodust põgneb. Kisa järgi võiks nii arvata.

Mamma VIL IKKE mõtlen ma ja unistan puhkusest, kus me saaks olla kahekesi. Ilma Idata. Postituse, kus ma ei mõista vanemaid, kes vajavad oma aega ja lapsega kusagil ei käi, sest laps ei oska käituda, kustutan ma ära. MA MÕISTAN. Oleks maksimaalne kahepalgelisus kellelegi ette heita, et nad lasteta puhkavad. 

Nädala pärast sõidame me Eesti. Esialgu puhkusele. Kolmekesi. Üks meist on kolme-aastane, kes hetkel midagi ei taha ja teine ärasöödud närvidega. Mina kolmandana lihtsalt hull.

Aga tegelikult oli nädalavahetus tore. Nüüd kui piltidelt vaadata. Kokagrupi seekordne väljakutse oli Pavlova. Mulle maitseb Pavlova, aga ma pole seda julgenud teha. Nüüd sai tehtud. Polnudki nii keeruline, ja kui ISEGI MINA saan koogiga hakkama ja ütlen, et polnud keeruline, siis tõepoolest võite mind uskuda. Ma ei oska küpsetada. Marjad unustasin poest osta, aga õnneks sai koduaiast mustikaid korjata. Milline luksus, ah? Lisaks avastasin ma veel, et siin üsna lähedal kasvavad murakad. Ebareaalne koht, kus elada.

Muinasjutt.

IMG_1003IMG_0806IMG_0819IMG_0824IMG_0812

IMG_0995IMG_0996IMG_1004IMG_1014IMG_1013IMG_1018IMG_1015

For a while I have wanted to write about parents who go on holidays without their children and keep them in kindergarten whole summer, because they need their own quality time. I have not understood these parents. A blog post on this topic has been in my drafts.

This weekend, as our fairy tale living in Norway soon comes to an end and probably from Autumn we are back in Estonia and we have tried to make the most of the summer here and visit places we have not seen before, we visited e Helvete and Aulestad. Lilleputthammer is waiting on list next weekend.

Don’t get me wrong. it HAS been a wonderful weekend. BUT there is one little 3yrs old who is sweet us sugar on outside, but the inside…it’s like cayenne pepper. She has now come to an age, where she does not like anything and anyone. Only she knows what is right and when we do not listen to her and she needs to put on clothes before going out, or cannot jump off the balcony, she screams and protests. The same is with driving the car (she knows where to turn), food (she knows who and what and when is allowed to eat) and pretty much everything else. So…sightseeing can be challenging with her when she is the one to know best. It used to be me. I have lost control. And she seems to enjoy eating my nerves. *

I deleted the draft about parents who wish to have holiday without their children. I understand that sometimes the best idea is to stay with a child at home until she’s 18 or at least understands the meaning of “allowance” and not getting it when not doing like mom says.

In a week we are going to Estonia. For a holiday. Three of us. Sounds like a lot of fun:D

*Just in case I am asking to read all of my posts with a sarcastic sense of humor.